Eneseareng »

Mõtlemine - sinu sõber või vaenlane?
[25. august 2013 | Kirjutas: Kaido | 9456 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

Millal oli viimane kord, kui keegi tegi midagi sellist, mis sind ärritas? Oli see eelmisel nädalal, üleeile, eile või isegi täna? See juhtub ju meiega kogu aeg - ikka ja jälle tulevad meie ellu inimesed, sündmused ja situatsioonid, mis meid teatud viisil puudutavad. Tihtilugu negatiivselt.

Me reageerime automaatselt
Püüa hetkeks tagasi minna situatsiooni, kus midagi sind ärritavat juhtus. Näiteks tegi või ütles sinu elukaaslane midagi sellist, mis sind tõeliselt närvi ajas. Mine mõttes tagasi sellesse hetkesse ja püüa mõista, kuidas antud situatsioon tegelikult aset leidis.

Meie loomulik käsitlus sellistes olukordades on "ohvriks" olek - ta ju tegi midagi, mistõttu ma nüüd pahaseks sain. Samamoodi nagu Pavlov pani koerad kellahelina peale sülge eritama, panevad meie elukaaslased meid oma ütlemiste peale hambaid krigistama. Kuid kas me tõesti oleme valmis tunnistama, et me ei ole igapäevastes elusituatsioonides Pavlovi koertest kaugemale jõudnud?

Automatism on meie sissejuurdunud omadus. Neurofüüsikud väidavad, et kuni 98% meie käitumisest on alateadlik, mistõttu on see ka automaatne. Asjad juhtuvad, ja me reageerime. Keegi tegi midagi, ja me reageerime. Keegi ütles midagi, ja me reageerime. Ning nagu sellest veel vähe oleks - me mõtleme millelegi, ja juba sellele ka reageerime.

Ei saa öelda, et alateadlikult käitumine ainult halb oleks. Raske oleks ette kujutada, kui peaksime igal kevadel uuesti rattaga sõitma või ujuma õppima. Siin aitab meid justnimelt alateadlik automatism - aju võime salvestada käitumist ja see autopiloodile lülitada. Seda võib nimetada positiivseks automatismiks.

Märkamine aitab kannatusi vähendada
Negatiivne automatism tekitab meile aga kannatusi. Keegi meist ei soovi olla solvunud, õnnetu või vihane - see juhtub automaatselt. Me ei solvu ja ei vihasta ju teadlikult (me ei otsusta, et nüüd solvun või vihastan tema peale), vaid see toimub meist sõltumatult - me oleme justkui lakmuspaber, mis vette pistes värviliseks muutub.

Kuidas end aidata? Kuidas vähendada meile kannatusi põhjustavat negatiivset automatismi? Isiklikult usun, et meid aitab märkamine. Märkamine on võime olla teadlik automaatsetest reaktsioonidest iseenda sees ja oskus nende reaktsioonide eest isiklik vastutus võtta.

Kõik algab paljuski mõtlemisest, millega üldjuhul täielikult samastume. Esimene samm olekski püüda märgata oma mõtteid ja hinnata nende objektiivsust ning tõesust. Kui märkad, et sageli kujutad endale ette asju, mille juhtumise tõenäosus on väike, või koguni ei ole see objektiivne, püüa sellist mõtet ignoreerida. Lihtsalt pööra kahjulikele mõtetele selg.

Pikaajalised mõttemustrid kujundavad hoiakud, mida on samuti võimalik märkama õppida. Meie hoiakud (uskumused, vaatenurgad) võivad meile palju haiget teha, kui me ei ole valmis neid märkama ja vajadusel neid korrigeerima. Kõik vaidlused ja nendest lähtuvad tülid tekivad sellest, et erinevatel inimestel on erinevad hoiakud ning vaated. Tihtilugu kestavad tülid aga aastaid.

Sissejuurdunud hoiakud kujundavad meie emotsionaalse fooni, mille märkamine võimaldab igapäevast elukvaliteeti parandada. Kui me mõtleme kogu aeg negatiivseid ja hirmutavaid mõtteid, millest lähtuvalt oleme treeninud end kriitiliseks ja negatiivseks inimeseks, tunneme end ka valdavalt halvasti. Mitte keegi aga ei taha end ju halvasti tunda. Me püüame ikka õnne ja meelerahu suunas liikuda.

Viis, kuidas end tunneme, on omakorda kütuseks sellele, mida välja ütleme ja mida teeme. Kui meil on hea tuju, oleme valmis pingutama ning inimeste suhtes tolerantne, andestav ning heasoovlik olema. Halva tujuga oleme aga täpselt samades situatsioonides õelad, kadedad ning arvustavad.

Tegele jäämäega, mitte vaid selle tipuga
Tihtilugu püüamegi end muuta väljaütlemiste ja käitumise muutmise kaudu. Sellest ei pruugi aga piisata, sest ahel, mis negatiivsete väljaütlemiste ning käitumiseni viib, on palju pikem. See algab mõtlemisest, millest kujunevad hoiakud, millest omakorda emotsioonid jõudu ammutavad. Alles siit saavad alguse meie väljaütlemised ning käitumine.

Käitumine on jäämäe pealmine tipp. Tööd oleks aga vaja teha jäämäe endaga - seda otsast sulatama hakata. Proovime alustada mõtlemisest, mis on igal hetkel meie kaaslaseks. Sõbraks on see siis, kui mõtleme positiivseid mõtteid, vaenlane aga siis, kui mõtleme negatiivseid mõtteid. Kumma sina valid - kas soovid rohkem aega veeta oma sõbra või vaenlasega?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
26. august 15:17 Jukko kirjutas:
Üritasin seda artiklit lugeda. Kahjuks nigela ülesehituse ja selles oleva segaduse tõttu päris tülikas lugemine. Maakeeli - puder ja kapsad.

Lõpptulemusena näen autori püüet arutleda probleemi üle - “ärritumine”. Kahtlustan, et autor ei tee väga suurt vahet ka neuroloogi ja neurofüüsiku vahel. Autor oleks võinud ka viidata, kes on see neurofüüsik, kes väidab, et kuni 98% meie käitumisest on alateadlik. Niisugusel puhul oleks viide elementaarne.

Paraku paistab autoril nappivat teadmisi, et oma arutelus sisuliselt kuhugi edasi jõuda, jäädes ühe koha peale sisuliselt käsi laiutavalt toppama.

Minu soovitus autorile oleks, loe teaduslikku kirjandust. Mitte esoteerilist.

Selles teemas on väga valgustavaid teaduslikke uuringuid läbi viidud. Ei ole vaja piiratud teadmiste abil jalgratast leiutada. Mis veel hullem, jagada väga keheldava väärtusega nõuandeid teistele. Niisugused nõuanded on pahatihti paraku hoopis karuteene.

Juhul kui autoril on huvi teadmiste järgi, siis andku aga julgesti märku ja lisan nimekirja asjakohasest kirjandusest.
26. august 15:43 Sipsik kirjutas:
Oma põhjendamatut ärritumist olen küll märganud ja ka püüdnud ennast parandada, kuid kui minu positiivsusele on vastas negatiivne suhtumine teise isiku poolt, siis paratamatult surub ju halb tunne hea alla. Lõppkokkuvõttes mõjutab teise inimese pidev negatiivsus - mis on talle endale teadvustamata - ka mulle ja ikkagi plahvatan. Mina tegelen oma jäämäega, aga teised ei tegele. Kuidas seda muuta ja mida saan ma ise teha, et see ei mõjutaks mind, sest teist inimest ju mina muuta ei saa kui ta ise seda ei taha või ei oska?
26. august 23:17 Karl kirjutas:
Jukko, mina olen küll väga teaduslikest allikatest huvitatud.
26. august 23:36 Smardi kirjutas:
Minu arvates hea artikkel. Huvitav, arusaadav ning lihtsas, inimlikus keeles. Valgustavaid teaduslike uuringuid lugedes jääb tihti palju arusaamatuks. Ja miks on vaja alati kõik jube keeruliseks ajada?
27. august 08:19 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jukko, aitäh sulle heade mõtete eest. Igasugused mõtted täiendavad alati artiklit, mistõttu ka need.

Aga tegelikult on olemas ka kolmas variant. Ära loe üldse raamatuid, ei esoteerilisi ega teaduslikke, vaid õpi iseennast lihtsalt lähemalt tundma. Jälgi, kuidas sa seestpoolt vahetult töötad, mitte ära ammuta väljastpoolt teadmisi, kuidas teadlased arvavad, et sa töötad. Siis saad otsese kogemuse ja ei ole aja enam uskuda ei teadlasi ega esoteerikuid. Ja ka palju vastuseisu ja küsimusi kukub kohe ära.

Sõbralikult
Kaido
27. august 13:42 Ingrid kirjutas:
Põhjuseks võib olla ka magneesiumi puudus, see on minu taipamine.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):