Eneseareng »

Ära kunagi oota, et keegi teine sind terveks teeks
[06. aprill 2014 | Kirjutas: Kaido | 9147 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Tundub, et maailmas on põhimõtteliselt kahte tüüpi inimesi – ühed on sellised, kes saavad ise hakkama, ja teised ootavad, et neid korda tehakse? Kumb sina oled?

Viimastel kuudel olen olnud vaimustuses Andrew Barnesi poolt täheldatud inimsuhetes aset leidvast võimudünaamikast, mille Barnes nimetas „abivajaja – abipakkuja“ - dünaamikaks (loe lähemalt siin). Olen seda tagasiulatuvalt kõikide oma suhete peal läbi mänginud, ja selle igal pool ära tundnud. Samuti püüan märgata seda igapäevaselt täna, kui uute inimestega suhteid loon või olemasolevaid arendan.

Minu jaoks muudab selle dünaamika põnevaks asjaolu, et väidetavalt tõmbame alateadlikult enda ellu alati enese jaoks vastandlikke inimesi – kui meie hinges on auk, leiame alati kellegi, kes ennastunustavalt seda auku täitma tuleb. Mis juhtub meiega aga siis, kui hetkel kedagi seda auku täitmas ei ole?

Ma olen end varasest lapsepõlvest alates üksikuna tundnud. Pikka aega arvasin, et see on normaalne – uskusin, et kõik inimesed tunnevad end nii. Kaks nädalat tagasi Taist koju tulles juhtus minuga aga üks kummaline lugu. Nimelt möödusime ühest ilusast hoonest, mille kohta kohalikult sõbralt uurisin, millega tegu. Ta ütles, et see on internaatkool. Ja sel hetkel see juhtus. Mõne sekundi vältel elasin läbi kogemuse, kuidas mind kaheks nädalaks sinna kooli saadetakse ja kui üksiku, õnnetu ning hirmununa end seal tunnen.

Sellest valust lähtuvalt olin järgmisel hetkel oma mälestustega Pangodi järve ääres Tartumaal, kuhu mind 6-aastasena suvel suusatrenni laagrisse oli saadetud. Ma tundsin end seal nii üksiku, õnnetu ja hirmununa, et palusin kogu aeg vanematelt, et nad mind koju viiks. Ning kolmandaks meenus mulle üks seik, mida ema oli mulle hiljuti rääkinud, kui talle oma üksikuna-tundmise muret jagasin. Nimelt rääkis ta loo sellest, kuidas ta 1980. aastal Olümpiamängudega seoses töö tõttu kaheks nädalaks Tallinnasse minema pidi ja meid õega vanaema-vanaisa juurde saadeti (sest isa pidi tööl käima). Kuna mina olin aga vaid 2-aastane ja tõeline memmekas, oli see minu jaoks olnud tõeline trauma, peale mida klammerdumine ema seelikusabasse veelgi kasvas.

Need kolm kogemust paigutusid Tais internaatkoolist möödudes loogilisse järjekorda – kas võib olla, et sain 2-aastase poisina hülgamise kogemuse, mida võimendas 6-aastase poisina üksi laagris olemine, ja mis nüüd paljudes põhjendamatutes olukordades endast märku annab? Sel hetkel toimus seal taksos minu jaoks tervenemine – ma olin kontakti saanud oma rakumäluga, mis kandis eneses sisemist valu, mida ma seni olin ainult kogenud, aga mitte kunagi seda teadvustanud. Nüüd, mõistes, millest minu alaline üksildustunne alguse oli saanud, olin valmis sellest aga vabanema. Kuidas ma seda tean? Väga lihtsasti - viimased 2 nädalat ei ole ma enam seda lihtsalt tundnud. Kuna elu on pannud mind taaskord olukorda, kus veedan palju aega ja õhtuid täiesti üksi, kogen esimest korda elus sellest rõõmu – tegelikult mulle ju meeldib üksi olla, aga seni oli seda vajadust varjutanud sisemine valu ja hirm hülgamise ees.

Aastaid püüdsin oma üksilduse valu eest põgeneda vältides üksiolemist. Kui ma 2011. aastal üle 10 aasta üksi elasin, ei suutnud ma lihtsalt õhtuti üksi olla, sest kõik lihtsalt põles mu sees. Ma otsisin kogu aeg kedagi või midagi, et ma ei peaks üksi olema. Täna, 3 aastat hiljem, ei vaja ma enam mitte kedagi, et end hästi tunda, sest ma tean, et asi ei olnud nendes inimestes, keda „teeme midagi koos“ egiidi all end „päästma“ palusin, vaid minus endas ja selles tohutus augus minu hinges, millest ma teadlik ei olnud.

Kas sinu hinges on mõni auk, mida sa kogu aeg teiste inimeste abil täita püüad? See ei saa kesta igavesti.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
07. aprill 19:48 Kristel kirjutas:
Olen oma sisemuses VÄGA sarnaste äratundmiste kaudu sama tulemuseni jõudnud :) Ise tuvastasin oma hirmudele lisaks sinna juurde veel ema poolse hirmu minust ilma jääda ( olin kahe aastasena väga raskelt haige, nii et arstid sisuliselt lootust ei andnud ja ema rääkis mulle, kuidas tal sellest meeletu hirm, mind kaotada, tekkis). Tuttav sõna "klammerdumine" :)
07. aprill 19:59 Riina kirjutas:
Tere! Rääkides rakumälust, siis enamasti me ei teadvustagi miks midagi teeme. Kui me ühel hetkel selle nii öelda teadvustamisega kohtume, ei pruugi aga alati veel midagi muutuda. Minuga on nii, et minu pea saab aru toimunust... jaa, ma tean nüüd miks ma käitun nii nagu käitun, olen oma peas kõigile osalistele justkui andestanud ja mõistnud, et nii oli tol ajal vaja... mis on siis see, mis ei lase sel kõigel minna ja rahus edasi elada... ma ei taha seda mälestust endas kinni hoida ja ma mõistan, et tervendada saan end ise... aga kuidas? Minu lugu puudutab ka üksindust ja enda olemasolu tajumist :) Ja saan aru, et seeei saa kesta igavesti...
07. aprill 23:30 H kirjutas:
Mina räägin samast algusest, aga vastandlikust teest.

Esiteks, ka minu lapsepõlv möödus hülgamise hirmu all. Aga ma arvan, et see hirm hülgamise ees ei tule mitte nendest traumadest, vaid meist endist. MINA olin see, kes seda TRAUMANA käsitles. Paljud lapsed saadetakse varases nooruses lasteaedadesse, laagritesse, vanavanemate juurde ja nad ei võta seda traumana. MINA VÕTSIN. Järelikult, on see kuidagi minusse juba algselt sissekodeeritud ja ma arvan, et seda ei saa sealt välja „kodeerida“. See on mu olemise alus. Ma olen seda teadvustanud väga varsest noorusest alates, aga selle tundmuse/hirmu/sensitiivsusega olen ma ometi välja kujunenud. Seda ei saa ju tegelikult kuidagi olematuks teha/mõelda.

Teiseks, rääkides erinevast teest, olen mina läinud teise äärmusesse. Selle asemel, et otsida augutäitjaid, olen ma teadlikult neid alati vältinud, eesmärgi loosungiga: „üksi on KINDLAM“. Üksi ei ole hirmu hülgamise ees, sest keegi ei saa sind hüljata. Ja ma tõrjun inimesi, ja ma teen seda teadlikult.

Ehk siis, minu KÜSIMUS on järgmine: äkki on ka artikli autor avastanud enda jaoks „üksi on KINDLAM“ tee (teise äärmuse), samal ajal kui tegelikult hirm hülgamise ees kestab edasi, kuna see on tema olemuse alus? Ja kas see ei kesta siiski mitte igavesti?
11. aprill 21:08 Jaak kirjutas:
Kas on kogemusi rännaku meetodiga läbi emotsionaalsete blokkide minna ja leida enda nii öelda läte, enda sügavam olemus?
24. mai 10:38 Nukker kirjutas:
Kõik õige,rakumälu aga välja koderida ei saa.Püüan võtta asja mõistusega. üksi muidugi kindlam, et kegi ei hülga aga inmene pole loodud üksi elama. eraku kohta ütleus "üksik hunt" , tegelikult on hundud karjaloomad. Kui hunt üksi siis on temaga midagi pahasti.
11. juuni 13:27 Merle kirjutas:
Mina sooviks esitada lugejatele küsimuse: Kas olete mõelnud, et miks psühhiaatri juures pikali või poolpikali ollakse?
Õiget vastust ei olegi, aga mulle tundub, et inimene justkui viskaks pikali ootusega TEHKE MIND KORDA ! Kuna ta on valmis saama viisakalt suure summaga arve, mille ta kinni maksab. Ning kui juba nagunii maksab, siis selle eest tehtagu ta korda.
? Maksame ja tellime teenuse. Aga kõrvalseisja ei saa mingi raha eest sind korda teha, kui sinu ootus on: Tehke mind korda !
Vaja on enda sisse vaadata, artiklist lähtuvalt: vaja vaadata sinna auku ja täita see enesearmastusega.
Ei, ma ei ütle, et see on lihtne, ei peagi olema, aga kui saab täis, siis on hästi hea olla, sest oled ennast ise terveks teinud. See on vägev ja väga hea tunne, mis sind sellest hetkest edasi valdama jääb.
Ja siis on ka teistel inimestel sinuga koos hea olla ning nad ei tõuku sinust eemale, sest sa ei peegelda enam klammerduja ja abivajaja energiat. Minu elukogemus ütleb, et üksi ei ole kindlam, üksi olles ma ei ole üksi vaid koos endaga - koos imelise inimesega, kes liigub koos minuga kõigil teedel, kuhu selle elamise vältel satun.
Ja kui hakkama sain, siis mõistsin ka vägisi aitamise keeldu: Kui abi ei paluta, siis aidata ei tohi!
11. juuli 17:26 Egon kirjutas:
Üks lugu tänasel päeval juhtunust.

Mõned päevad tagasi tundsin, et midagi on viltu ühe minu projektiga, kuid ma ei jaganud sellele oma tähelepanu, et see täpselt välja uurida. Täna ilmus minu teadvusesse üks negatiivne mõte ja ma sidusin selle kohe antud projektiga. See juhtum tekitas minus hirmu ja pahameele ja ma käitusin nagu oleks tõsine probleem lahti läinud. Korraga kuulsin kauguses mingit liikumist ja kõik jäi vaikseks... Ma tundisin ära selle vaikuse ja rahu. Ma teadvustasin, et mina tegelikult olengi see tühjus, vaikus ja rahu...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):