Eneseareng »

Miks meile meeldib asju omada?
[25. juuli 2010 | Kirjutas: Kaido | 13700 korda loetud | kokku kommentaare: 9]

Kujuta korraks ette, kuidas sulle tuleb Ameerikast külla rikas vanatädi ning ta kingib sulle väga ilusa, kalli ja väärtusliku käekella. Näiteks kella, mis maksab 100 000 krooni. Ta ütleb sulle, et temale pärandas selle tema ema, ning tema emale pärandas selle Hispaania kuningas 100 aastat tagasi. Jah, see on tõeliselt väärtuslik kell. See kell teeb sind tõeliselt õnnelikuks, ja sa tunned, et see  kell on midagi, mis on sulle väga kallis.

Kuid ühel päeval juhtub õnnetus. Sulle tuleb külla sinu hea sõbranna oma lastega ning juhtub niimoodi, et lapsed lõhuvad selle kella suures mänguhoos ära. Kell kukub maha kõrgelt kapi otsast, puruneb mitmeks tükiks ning ei tööta enam.

Omamisest tekkiv kannatus
Kuidas me end tavaliselt sellises olukorras tunneme? Jah, me oleme õnnetud.

Kui sa ei ole käekellade suur fänn, siis võid täpselt samasuguse mõtteeksperimendi läbi teha millegagi, mis on sulle väga väärtuslik juba praegu, või millegagi, mida sa sooviksid väga omada. Kujuta ette, et sul on midagi sinu jaoks väga väärtuslikku, ja ühel hetkel see lihtsalt läheb katki. Sa oled kurb, õnnetus ja vihane. Sa oled valmis tegema kõik, et see asi korda teha. Sest see on sinu kell, ning sa oled õnnetu, et sinu kell katki läks.

Aga nüüd kujuta ette, sama asi juhtub sinu sõbraga, kes räägib sulle selle loo. Ta sai oma kallilt Ameerika tädilt 100 000 krooni maksva kella, mille lõhuvad külla saabunud sõbranna lapsed ära. Kuidas sa ennast nüüd tunned? Kas sa oled sama kurb ning õnnetu nagu juhul, kui see oleks olnud sinu kell? Pea meeles, et tegemist on täpselt sama kellaga - väga väärtusliku ning unikaalsega. Kuid see ei ole lihtsalt  sinu jaoks "MINU OMA".

Minu oma vs Tema oma
Kust tekib siis erinevus? Miks ühel juhul oleme me õnnetud, kui 100 000 kroonine kell katki läheb, aga teisel juhul on meil sellest ükskõik - see on meie jaoks lihtsalt lugu? Ühel juhul tunneme me, et meilt on midagi ära võetud, me igatseme endist olukorda, kuid teisel juhul mõtleme me, et miks sõbranna küll muretseb nii palju mingi kella pärast. See on ju kõigest kell. Paremal juhul kuulame me sõbranna ära ja oleme kaastundlikud. Halvemal juhul võime me hakata aga isegi talle jutlust pidama: "Kullakene, ära klammerdu asjadesse... see oli ju kõigest asi ... ja bla-bla-bla".

Kus on konks?

Enamus meie probleemidest elus saab alguse ülepaisutatud MINA tähtsustamisest. "See on minu oma! Mina sain sellega hakkama! Ärge kiusake mind! Mina, mina, mina ...". Kõik baseerub minal ja minu omal. Aga defineeri enda jaoks kõigepealt see "mina" siis. Või defineeri "minu oma". Kelle oma, tekib ju küsimus? Kas sinu füüsilise keha oma? Või sinu mõtete oma? "Kelle oma?", küsi endalt.

Võtame sellesama kella näite. Kell on kell. Ühel juhul on see meie oma. Teisel juhul on see sõbranna oma. Aga see ei muuda mitte kuidagi kella olemust. Kell on ikkagi kell. Veelgi kogemuslikumalt lähenes on see tegelikult hulk erinevaid mehhaanilisi detaile, mis võimaldavad meil mõõta aega. Kella tähenduse ja meie jaoks väärtuse loob selle ajalugu ning valmistamiseks kasutatavad materjalid.

Omamise suur illusioon
Mis hetkel tekivad meie ellu probleemid? Nii kaua probleemi ei ole, kuni kell on "minu oma" ja sellega on kõik korras. Kuid sel hetkel, kui kel katki läheb, tekib meil probleem. Ja probleem tekib sellest, et me tunneme, et MINULT on midagi ära võetud. Probleem ei ole selles, et kell katki läks. Meil ei ole ju kellast kahju. Kui meil oleks kellast kahju, peaksime me sama valu ning piina tundma ka siis, kui sõbrannal see kell katki läheks. Aga ei, siis oleme me valmis hoopis talle loengut pidama.

Aga mis loob "minu" ja kella vahel sideme, et see on minu oma. Mõtle nüüd kogemuslikult. Puudub ju igasugune side, mis ütleb, et see on sinu kell. Kui see kell oleks lihtsalt näiteks laua peal, ja tuleb võõras inimene, ja küsib kelle kell see on, võib see olla ükskõik, kelle oma. See kell ei ole oma olemuselt mitte kellegi oma. Sel hetkel, kui keegi ütleb, et see on Kati või Mati oma, saab see justkui kellegi omaks. Stopp! Kellegi omaks saab see ainult inimeste peas. Kell jääb ikkagi laua peale just nii nagu ta seal enne oli. Inimesed loovad oma peas teatud tüüpi sideme kella ning selle "omaniku" vahel. Kui nüüd tuleb tuppa uus inimene, kes ei tea veel, kellele kell kuulub, on jällegi tema jaoks see kell "kõikide" oma. Sest kell ise ei kuulugi mitte kellelegi. See on vaid kell. Kõigest asi. "Kellegi oma" on pelgalt mõttekonstruktsioon inimeste peas.

Kogu omamine on illusioon, mille me loome enda peas. Ja see tekitab kannatusi ja vaeva. Asjad, nende omamine ning nende lahkumine meie elust on vaid konstruktsioonid meie peas. Asjad ei kuulu mitte kellelegi. Need on vaid teatud kokkulepped meie enda peas. Milleks siis muretseda asjade pärast nii palju, kui need niikuinii ei kuulu mitte kellelegi?

PS. Mõtle enda elus oleva asja peale, mis on sinu jaoks väga kallis. Ja kujuta ette, kas selle purunemine oleks sinu jaoks sama valus ka siis, kui see asi oleks sinu tuttaval ja temal see asi katki läheks? Kui ei, siis oled sa loonud enda pähe suure-suure illusiooni millestki, mida tegelikult ei ole olemas - "MINU OMA"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
26. juuli 10:03 Kristel kirjutas:
Tundub, et see "MINU OMA" on meisse ikka väga algusest sisse kodeeritud. Vaata väikeseid lapsi! See asjade kiivalt endale rahmamine ja enda omaks pidamine ning nendesse kiindumine on neil kuidagi veres....
26. juuli 11:35 suvitaja kirjutas:
:):)...minu oma!!!:)
Mul tuli meelde üleeilne päev, kui lillepeenrast mõned umbrohud välja tirisin. Kõrval õiel toimetas mesilane ja ilmselt ma häirisin teda, tuli ümber minu pea tiirutama - ütlesin talle:"No-noh, ei tule mind midagi nõelama!Need on MINU lilled, ise võtad siit veel nektarit!"
:)))
26. juuli 12:41 Liisi kirjutas:
Ühel on suurem MINA,teisel väiksem mina.Mina peab olema,sest muidu me ei eksisteeriks.
26. juuli 15:16 Mare kirjutas:
Ei ole absoluutset tõde, kõik on suhteline. Nii ka selle "minu OMA" tunnetusega. Keegi ei saa tervet maailma sülle võtta, et seda hoida. Aga ka kõik asjad (mis ju kellegi loodud ja millel kas tarbe-, ilu- või muu väärtus) püsivad siis, kui neid hoida. Mis sünnib, kui kõik asjad tunnistada kõigi omadeks?
Aga kella näitest. Minul on nüüdseks siit ilmast lahkunud isa kuldne käekell riiulil tema pildi kõrval. See on ühtaegu teatud mõttes nii sümbol kui lihtsalt asjake, mida kindlasti ei tohi ära visata, vaja hoida. Selles elab mälestus, killuke isa elutööst, mis väljendub pühendussõnumis kella taga küljel jne. Mis ta rahaline väärtus on, ma pole isegi mõelnud.

Saan vist ikka aru küll, kui selle artikli sõnum on - et inimene ei peaks millessegi klammerduma omamise kui omistamise tundega... või et see silmaga nähtamatu osa inimesest ei saa kunagi "suuremaks" asjade tõttu. Kui sõnum on muus, siis tunnistan, et see on kirjutise põhjal mulle mõistmatu.
On ju igas asjas äärmused halvad. Mis ikkagi saaks, kui inimene "oma" tunnetusest loobub?
Eks ikka vast inimese arengu hulka kuulub see, et õppida ennekõike ennast armastama, oma minaga sõber olema, oma mina aktsepteerima, mis tähendab seda, et esmalt oma mina tundma õpib. Oma asjade osas on pigem arengu tunnus asjade loomise ja mõistliku hoidmise, selle eest vastutuse võtmise väärtustamises jne. Lugematu arv asju ja nähtusi meie ümber on vaid vahendid, võimalused "omaenese piiride" määratlemiseks ja midagi pole parata, et on ka teistega kooskõlas suhestumiseks, ka läheduse saavutamise õppimisel jne. Inimene saab ka suuri tegusid teha vaid inimesena nagu ta on ja "oma mina" sulandumisel "ei millekski" sulandub ka eksistents.
26. juuli 15:40 Sirje kirjutas:
Ühel oma loengul ütles Gunnar Aarma,et kui me võtame ootamatult lapse käest ära mänguasja või eseme,mida ta omaks peab,võib laps ootamatult nutma puhkeda mitte sellepärast,et ta jonnib,vaid sellepärast,et tal on füüsiliselt valus.Et enne kui temalt midagi ära võtta,tuleb esmalt anda midagi,mis teda rahustab,või köidab ta tähelepanu,talle huvi pakub...Arvan,et mõnel juhul võib see olla ka südamlik puudutus või sõbralik kallistus(Ka mõttes teda suure Armastusega ümbritsedes)...
Oma mõtetega loome esemega tugeva seose,nii toidame moodustuvat energiavälja,teatud mõttes anname hingestatuse ja esemed hakkavad elama meie jaoks oma elu.Vahest me suhtleme nende esemete kaudu teiste inimestega ja sageli on see väljund nn,,nähtamatusse maailma",kus mõte loob üha uusi konstruktsioone.Armsaks muutunud esemete purunemisel või kaotamisel kaotame seega ka midagi enda maailmas...Mõnikord on see killuke armastust,mille eseme kinkija saajale koos kingitusega andis või turvatunne.. Kindlasti on oluline tähelepanu pöörata sellele,et juhuslikud mõttekonstruktsioonid ja neisse kinnijäänime meie peas ei hakkaks meid esemete kaudu juhtima.Siin tuleb meelde:Mõtle,mida sa mõtled! See on imeline nähtamatu maailm,kus oma mõtetes kohtume teiste mõtetega.Seega suhtleme.Täna siin siis teie mõtetega ja see on armas!Tõepoolest,miks olla õnnetu?! Võime ju oma suhtumist ning mõtlemist muuta.Ja kui klammerdume millessegi liialt,tekib obsessioon ehk kinnismõttelisus,mis takistab elu võtmast sellisena nagu ta on....
Mõni talv tagasi lõhkusin küttepuid.Eemal metsas laulis saag,mõned vanad kased oli vaja veel saagida,kelle oksad kuivamas ja kohati elutud.Olin mõtetes ja töö sujus omasoodu,see andis mingi sisemise rahu....Vaikses talvepäevas kuulsin puu kukkumise raksatust ja südamesse lõi ootamatult tugev valu,kuulsin kiledat karjatust... Sirutasin ennast,katkestasin töö ja kuulatasin,hinge jäi rahutu äng ja millegipärast hakkasin nutma....Õues oli kõik näiliselt endine.Enam ei ühtki häält peale sae ühtlase mürina... Hiljem läksin vaatama,kust veel puid on maha võetud.Jõudin vana harulise kaseni,mille juures käisin lapsena pea iga päev.Lapsepõlves sain seal,selle puu juures sageli tagasi hingerahu.Ta teadis kõiki mu saladusi,muresid,rõõme ning alati kallistasin teda enne äraminekut,Ta oli osake minust...Nüüd teda enam polnud,oli seal pikali...nagu hüvastijätuks oksad sirutumas ja sel päeval ma nutsin seal viimast korda nagu hüvasti jättes oma minevikuga... Kallistasin teda ja tänasin selle eest,mida ta mulle tähendas.
Ma ei rääkinud sel päeval eriti.Ainult oma lastele jutustasin,mis toimus mu hinges...See sünnib meiega iga päev,et meil on vaja millesti lahti lasta,midagi vabaks anda.On hea kui teadvustame neid hetki endale,siis mõistame ka teiste kaotusvalu või hirmu meile mõnikord tühisena näiva pärast...Aitäh teie mõttekäikude eest...! Elasin taas läbi midagi,mis just tänases päevas oluline on..!
27. juuli 11:06 Triin kirjutas:
Sain loo mõttest aru...kuid samas mind häiris see fakt, et sellel kellal oli oma ajalugu...kui sa Kaido oleksid lihtsalt kirjutanud, et on mingi kell, mille sa oled endale ostnud, siis oleks loo moraal mulle ehk rohkem kohale jõudnud...kuid tegu oli kellaga, mis oli pärit kellegi emalt ja siis veelkorda kellegi emalt...(asjaolu, et see on tegelikult veel Hispaania kuninga pärandatud, ei mänginud mulle mingit psühholoogilist rolli siinkohal..võibolla see tundus liiga utoopiline) aga tegu oli ajalooga..ja ka sugulussidemetega...kell üksnes ei olnud kell aja vaatamiseks või kaunistuseks, ta oli hingele väärtuslik just tema ajaloole, et ta on olnud sinu kauge sugulase oma...

võibolla siinkohal jälle on tegu asjadesse klammerdumisega....jah, selliseid esemed, millel on taga pikem ajalugu on mul kodus võibolla 2-3 ja need on mulle väärtuslikud...kas siinkohal peaksin ka mõtlema kuidagi teistmoodi või et asi on lihtsalt asi ja ma oman seda? ei tahaks eriti uskuda.
28. juuli 01:59 marge kirjutas:
Ükski asi pole lihtsalt asi. Ainult siis vb, kui see on ühekordselt kasutatav taldrik. Teistel juhtudel tekib meil igapäevaselt kasutatavete asjadega tugev energeetiline side. Ja loomulikult tunneme me ka endas midagi, kui mõni asi läheb katki. Jah, see asi tuleb siis endast lahti lasta, nii nagu me ka inimesed lõpuks viimsele teekonnale saadame...kuid lähedased inimesed, asjad ikka tekitavad tundeid, sest nad on meiega seotud.

Ka asjad on millestki tehtud ja ka sellel on teadvus. Kui oma arvutisse heatahtlikult suhtuda, siis kindlasti teenib ta sind kauem. Tihti ei pane me uut T-särki selga, kuna see vana on hoopis mõnusam...eks selle üle tasubki mõelda, miks.

Kindlasti on olukordi, kus nutetakse sellep, et näed nüüd pean jälle raha kulutama, sest MINU asi läks katki...kuid tihti on see kurtmine hoopis teise tagapõhjaga, kus polegi suurt rolli sellel omanditundel, vaid millelgi sügavamal.
05. august 17:47 Annika kirjutas:
Mäletan Kaido jutust, et iga asi kõige peenemalt võttes on tegelikult energia. Kuidas siis saab asja nii külmalt suhtuda. Arvan, et kui ma oma autot kiruks ja sõimaks, siis ta ei sõidaks enam.
Asjade välja laenamisel on tihti juhtunud, et nad lähevad katki, sest asja kasutaja energia muutub. Või on mõnel vanal asjal kellegi eelmise energia ja mulle see näiteks ei sobi.
Muidugi ei maksa ka liialt kiinduda, sest asja kaotamise korral saab endal väga valus olema.
06. august 06:50 suvitaja kirjutas:
Annika auto-näite peale ütleksin, et kui mu pesumasin streikima hakkas, siis meeleheitel oles silitasin ja paitasin:) teda ja palusin ja anusin ja kiitsin, et kui tubli ta on olnud jne., et olgu praegu ika töökorras edasi, sest ei ole võimalik praegu ju parandada maj.kitsikuse tõttu....siis kui poole tunni pärast uuesti käima proovisin panna, töötas ilusti ja töötab - Jumal tänatud - seni...:)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):