Eneseareng »

Kuidas viia isiklik areng praktikasse?
[03. veebruar 2010 | Kirjutas: Kaido | 7906 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Oi kui palju inimesi üle maailma tegeleb isikliku arenguga. Kui lüüa Google otsingumootorisse sõna Personal Development, annab tulemuseks 221 000 000 vastet. Kas pole võimas?

Aga esimese hooga me ei mõistagi ju, mida isikliku arengu all mõeldakse. Kas see on vaimne kasv? Justkui ei ole, sest vaimne kasv on siiski osa isiklikust kasvust. Kas see on enda treenimine ja enda kallal vaeva nägemine? Ei, ka seda justkui mitte, kuigi need kindlasti kuuluvad isikliku arengu alla. Aga mis see siis on?

Teadlikkus

Mulle meeldib endale öelda, et isiklik areng on igasugune endaga tegelemine, kui me kasutame teadlikkust. Me ju kasvame kogu aeg, iga päev. Meie elus ei ole mitte iialgi kahte ühesugust päeva või isegi kahte ühesugust tundi ega sekundit. Me elame ning kasvame kogu aeg. Küsimus on lihtsalt, kas me oleme ka sellest teadlikud, kuhu suunas me oma elus ning oma arenguga liigume?

Kõigepealt olekski hea defineerida, mida tähendab teadlikkus? Me ju võime öelda, et kõik inimesed on teadvel ning nad teavad, mis nende elus juhtub. Milleks meile veel teadlikkus?

Ma usun, et teadlikkus on meie enda sisemine tööriist teadvustamaks endale, mida ma teen. Ja seda igal ajahetkel. Meie mentaalsus - pidev mõttemüra - ju sõna otseses mõttes koormab meid üle. Lisaks  emotsioonid, hirmud, ettekujutlused, meenutused - kõik need protsessid on täitnud meie pea ja me "võitleme" nendega igal sekundil. Ja siis PÕMMMM ... siseneb teadlikkus. Sa märkad, et ma mõtlen, ma tunnen, ma kardan, ma meenutan ja kujutan endale ette ... kus ma varem olnud olen kogu selle aja, võib sul isegi küsimus tekkida

Teadlikkus ja turvalised tsoonid

Kui me hakkame oma teadlikkust treenima, on kõige esimesed kohtumised oma automaatsete protsessidega ebameeldivad, sest me põrkame kokku oma Egoga, kes seni on mängu juhtinud. Nüüd, läbi teadlikkuse, oleme me oma Egost korraks eemaldunud ning vaatame sellele kurivaimule otsa ja küsime: Miks ma pean mõtlema? Miks ma pean neid emotsioone läbi elama? Ning miks ma pean neid asju kartma?

Aga egol ei ole vastuseid. Tal ei saagi olla, sest ego isegi ju on meie enda poolt loodud virtuaalne nähtus, mille me oleme tekitanud selle jaoks, et tunda ennast turvaliselt. Kuidas?

Me ju identifitseerime ennast kellegi kaudu? Mina olen Kaido, näiteks. Ma olen selline ja selline, mulle meeldivad sellised ja sellised asjad, mulle meeldivad sellised ja sellised inimesed jne. Seda nimekirja võiks jätkata kilomeetri jagu, sest Ego kaudu oleme me kogu oma maailma ära defineerinud. Ja me tunneme ennast selles rollis turvaliselt.

Seda võib täheldada igas olukorras. Ei, mitte nii, et praegu olen ma ego ning nüüd ei ole. Me oleme egos kogu aeg, välja arvatud hetkel, kui me oleme täielikult teadlik ning tunnistame, et see kõik on ego. Kõik, mis ei ole ego, on kulgemine ise. Jah, seda on raske kirjutada, veelgi raskem vist selle artikli kaudu mõista, kuid me tõepoolest oleme väljaspoole ego mängu ainult siis, kui me kaotame oma identiteedi. Aga kui paljud meist on selleks valmis?

Ego loob meile karakteri kaudu turvalise tsooni. Ja selles tsoonis me siis elame. Me teeme oma tööd, armastame oma peret, mõni peab mingit hobi ja ... ootab oma lõppu. Sõna otseses mõttes. Me ju elame sageli oma elu ära viisil, mida me tegelikult ei armasta. Kuid meil ei ole vaprust ka midagi radikaalset muuta, sest me oleme harjunud elama ego poolt loodud turvalises tsoonis. "Okei, siin küll ei ole kõike seda, millest ma unistan, kuid ma saan vähemalt kindel olla, et ma jään ellu.", ütleme me mõnikord võib-olla endale ...

Ehee, tegelikult jäävad kõik ellu ...

Turvalise tsooni reeglid

Turvatsoonis on mõnus elada. Samal ajal me tunneme, et me oleme vanglas, aga samal ajal on ka piisavalt turvaline. Ja turvaline mitmes mõttes. Näiteks on meie ajus alateadlik mehhanism, mida nimetatakse psühhoküberneetiliseks mehhanismiks ja selle roll on justnimelt hoida meid selles turvatsoonis. Iga kord, kui me isegi mõtleme millelegi, mis võiks meid viia tsoonist väljapoole, tekitab see meis kohe ärevust ja hirmu. Ning kuna me interpreteerime seda üldjuhul ohuna, siis me lähemegi kiiresti turvatsooni tagasi (see mehhanism on tegelikult olemas meil selleks, et meid tõelise ohu korral elus hoida). Aga tegelikult ei pruukinud see kaugeltki nii hull veel olla ... Ning õnneks on olemas konkreetsed tehnikad, kuidas psühhoküberneetilist mehhanismi ümber programmeerida viisil, et see ei hakkaks "karjuma" kohe, kui me midagi uut kavatseme ette võtta.

Teiseks kaitsemehhanismiks, mis egol on, et meid hoida turvatsoonis, on emotsioonidega seotud kemikaalid. Nimelt toodab meie aju iga konkreetse emotsiooni korral teatud tüüpi kemikaali, millest meie keha jääb sõltuvusse. Ning kui me oleme nüüd oma harjumusi ja veendumusi muutmas, hakkame me kogema uut tüüpi emotsioone. Kuid sellisel juhul ei saa meie keha enam ju neid vanasid kemikaale, mis näiteks kaasnesid ohvrimentaliteediga - ja keha hakkab karjuma: "Mine tagasi sinna, sul on seal hea ja turvaline ... ja mina tahan oma laksu kätte saada". Seega peame me kannatama täiesti füüsilisel tasandil ning iseendaga võitlema. Ja see ei ole tõesti lihtne.

Isiklik areng kui teadlikkuse kasutamine

Artikli alguses küsisin ma, kuidas defineerida isiklikku arengut? Ma arvan, et kõige parem on seda defineerida teadlikkuse ja turvatsoonide kaudu. Me tegeleme isikliku arenguga, kui me teadlikult väljume oma turvatsoonist.

Kuid see saab toimuda ainult teatud etappides:

1. Ma olen olemas

Esimeses etapis toimub teadvustamine, et ma olen olemas. Me mõistame, et me oleme oma mentaalsete ja emotsionaalsete protsesside vangid, kuid me aimame, et sellest on võimalik vabaneda. Ahaaa! Nüüd tekib küsimus, et kes siis aimab? See on tõeliselt miljoni dollari küsimus? Kes aimab? Jah, SINA aimad. Sina aimad, et oled sina, ja sinul on mõtted ning emotsioonid. Vau ... milline vabanemine. Ma olen olemas ...

2. Teadlikkuse areng

Kui me saame teada, et ma ei ole minu mõtted ja emotsioonid, oleme me avanud teadlikkuse ukse. Nüüd on vaja seda arendama hakata, et kasvaks sisemine eristamisvõime. Läbi teadlikkuse arengu taipame me üha tihedamini ja lihtsamalt, kuidas minu ja välismaailma vahel toimub teatud liiki kummaline pallimäng. Igasugune väline stiimul tekitab meis reaktsiooni, mille käigus me justkui viskame palli tagasi. Aga teadlikkuse kaudu suudame me mõista, et meil ei ole vaja seda palli tagasi visata. Jah, mõnikord on see vajalik, kuid me ei tee seda Ego enesekaitseks. Kuna eelnevalt said teada, et ego loob karakteri, mille kaudu ta ennast maailmas defineerib, siis läbi teadlikkuse me mõistame, et MINUL ei ole vaja ennast kuidagi kaitsta. Ma olen juba täiuslik. Aga oi, kui valus see egole on ...

3. Turvatsoonist väljumine

Kolmandas etapis väljume me teadlikult turvalisest tsoonist. Nüüdseks me teame, et

a. ma olen midagi muud kui ma varem arvasin b. ma olen teadlik sellest, mis toimub minu peas ning elus c. mul on õigus oma elu suunda ise määrata.

Seega ei ole enam midagi muud alles jäänud, kui rakendada vapralt punkti c. Anda oma elule suund. Ma ei karda enam, sest ma tean, et hirm on ego omadus. MINUL ei saa hirmu olla. Ja kui hirm tekib, siis teadlikkuse kaudu tuvastan ma selle kohe. Ja kui ma tuvastan hirmu, on mul võimalik olla sellest teadlik, mille tagajärjel katkeb koheselt hirmu elulõng. Tal lihtsalt ei ole sulle midagi öelda, kui sa talle otsa vaatad. Hirm saab eksisteerida ainult siis, kui sa kardad. Aga SINA ei saa karta, see lihtsalt ei ole SINU loomupärane omadus. Ainult ego saab karta, sest ta kardab kaotada oma identiteedi - ma kaotan oma vara, ma kaotan oma positsiooni, ma kaotan oma väärikuse jne. Need on kõik ju ego omadused. Seega sobivad nad suurepäraselt hirmuga kokku. Aga kui SINA sekkud, lahustuvad nad mõlemad.

Nüüd, olles teadlik, saad sa hakata vaikselt piiluma väljapoole turvapiirdeid. Sa teed sammu ja vaatad, mis toimub. Tähelepanu! Sa ei tohi siin kaotada oma teadlikkust, sest niipea, kui sa seda teed, on kaks sinu parimat sõpra - Ego ning Hirm - kohe platsis. Usu mind, nad on ikka tõelised kleepekad ...

Ei, sa ei kaota teadlikkust, vaid hoopis kasutad seda. Sa märkad, et sa oled väljaspool turvatsooni, aga siin on täiesti okei. Mitte midagi ei juhtunudki. Ja sa julged astuda järgmise sammu.

Sinu isiklik areng

Selline metoodika kehtib kõikide eluvaldkonade kohta. Sa võid soovida suurendada oma sissetulekut, aga ei julge võtta ette konkreetseid tegevusi. Kasuta teadlikkust! Sa võid soovida langetada kaalu, aga sa ei leia endas distsipliini. Hei, kasuta teadlikkust! Ning sa võid soovida tutvuda inimesega, keda sa oled vargsi ammu juba silmanurgast piilunud, aga sa ei julge astuda esimest sammu. Hallooo! Miks? Aaaa ... sest sa arvad ... STOPP! Saada ego koju, saa teadlikuks ja astu see samm ... suure tõenäosusega ootab ta sind juba ammu ...

Kui sind huvitab, kuidas elada oma elu teadlikult, siis astu see samm ning kohtume laupäeval 06.02.2010 Tartus Dorpatis ning räägime sellest juba silmast silma ... Vaata Isiklik Areng

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
03. veebruar 20:59 Külgetõmbeseadus - Elu Suurim Saladus! » Blogi arhiiv » Kuidas viia isiklik areng prak kirjutas:
[...] Loe edasi … (0) briljantset arvamust [...]
03. veebruar 22:28 K kirjutas:
Jah, see kõik on õige. Inimene on üks kummaline olend, kes on valmis oma mugavate harjumustega elades kas või kannatama. Mõtleme ikka, et parem varblane peos kui tuvi katusel mõtlemata, et tegelikult on katus võib-olla üsna madalal, ja pikemat kasvu inimesel tarvitseb ainult käsi sirutada, et tuvi kätte saada. Klammerdudes igapäevaselt harjumuste külge (mis sellest, et kannatame) tagame enesele vähemalt mõnusa turvalise või veidi vähem turvalise tsooni, milles siis genereerime oma mõtlemisega vabandusi, miks me ei peaks korraks väravat lahti tegema ja piiluma, mis aiast väljaspool toimub. Häirekell peas läheb niipea, kui käe lingi juurde sirutame kohe tööle ja hoiatab igasuguste hirmaste ohtude eest, mis kõik võivad juhtuda. Tegelikult me ju ei tea seda, sest pole kunagi välja vaadanud (teised on ehk mõnikord rääkinud miskit, aga, mis sest ikka uskuda). Ja nii me veeretamegi oma elukese mööda istudes omaenese hirmude loodud vanglas, teadmata, et väljaspool vanglamüüre paistab päike, õitsevad lilled, laulavad linnud, muru on roheline, taevas on sinine ja tegelikult on elu ikka paganama ilus, mitte lõputu kannatuste rada....:)
04. veebruar 11:54 Veikko kirjutas:
Tere.
Umbes nii et ma pole rahul oma palgaga,võtan valge lehe kirjutan(avaldus palun mind vabastada töölt omal soovil alates xxxxxxxx või tõsta mu tunni hinne 90 kroonini),mis te nagu arvate et ma olen peast päris loll või?see varblane lendab koos tuvidega nii kiiresti minema et lõpuks on purgid ja pudelid mu parimad sõbrad.
04. veebruar 13:13 K kirjutas:
Armas Veikko

Kogu maailm pole ainult must ja valge. Olin ise samuti varem arvamusel, et kas, või mitte midagi. Sinu arvamuses on hetkel, et kui palka ei tõsteta 90 kroonini tunnist, siis paned lahkumisavalduse lauale. See on üsnagi must-valge lähenemine. Küsimus on pigem selles, et kas Sa armastad seda tööd, mida teed? Kui mitte, kas siis 90 krooni eest tunnis armastaksid rohkem? Kui armastad, kas siis omab väga suurt tähtsust tunnitasu? Kas lahkuksid armastatud töölt tegema muud, mis Sulle ei meeldi 90 krooni eest tunnis? Küsimus on selles, kuidas jõuda töötegemise juures arusaamiseni, et kas see ongi see, mida ma tahan tõeliselt ka teha? Või mõelda, vaadata endale otsa ja küsida kas ma ikka olen siin elus vaadanud kaugemale, kui enese harjumuste koduvärav. Tasub lihtsalt vahepeal ka varbad väravast välja viia ja proovida ise järele, et aia taga on pehme muru. Kui pole, saad ju tagasi minna ja järgmine kord uuesti proovida. Mõnikord võid üllatuda, et sa oledki pikem kui arvasid...:)
04. veebruar 13:37 Veikko kirjutas:
Tere K.
Ei mulle ei meeldi see töö! Varem meeldis aga praegu enam ei meeldi aga see meeldiks kui mu tunnihinne oleks 90 praegu ma lausa jälestan seda,8tunnist seismist seal ja nende juppide kogumist,ma ei taha isegi ärgata sest ma tean et see hakab jälle pihta.Ma ei mõtle sellele 24-7 sest siis ma läheks lihtsalt ja paneks sellele i punkti ja edasi ma ei tea praegu mis saaks,ma tunnen ennast seal orjana mitte inimesena.
04. veebruar 15:14 K kirjutas:
Veikko, õnnitlen!

See on Sinu esimene samm Teadlikkuse suunas. Kui Sa Kaido artiklit lugesid (ma eeldan, et tegid seda, muidu poleks Sa ju siin:)), siis seal on öeldud, et inimesed valdavalt on teadvel, st, et nad teavad, mis nende elus toimub. See pole aga teadlikkus. Teadlikkus algab siis, kui vaatad enda sisse ja analüüsid, et ok, ma teen tööd, mulle ei meeldi, et mulle makstakse selle eest vähe, tegelikult ma ikka jälestan seda, mulle ei meeldi üldsegi juppe jutti 8 h kokku panna...jne.
Kuna Sa ütled, et varem armastasid seda tööd, siis peab Sinu ja töö vahel miskit väga tõsist olema juhtunud, et seda jälestama hakkasid. Kuna varem armastasid ja nüüd jälestad ja selle mõlema vahepeal on see müstiline 90 kroonine tunnitasu, mis justkui tooks selle armastuse töö vastu tagasi...?
Ausalt öeldes on väga raske seda uskuda... Pigem tundub mulle, et elu on edasi läinud, Sina oled muutunud ja see mida varem armastasid, on Sinu jaoks ennast ammendanud. 90 kroonine tunnitasu võib mõneks ajaks nt maksimum 2-3 kuuks Sinu Egot parandada ja seeläbi panna ennast tundma mitte orja (Sinu enda sõnakasutus), vaid väärtustatud töötajana, kuid see muutub. Tuleb jälle päev, kui Sa oled hakanud seda 90 kroonist tunnitasu võtma iseenesest mõistetavalt, oled pannud selle tööle hinnaks ja harjud sellega ära...
Ja siis tõstab pead sama vana tuttav tunne, et Sulle see töö ei meeldi. Loomulikult hakkab Sinu (tegelikult samas situatsioonis iga inimese) mõistus kohe genereerima uuesti, et pagan, mulle makstakse vähe selle raske töö eest, mida ma teen. Tegelikult olen ma hoopis väärt 150 kroonist tunnitasu.... ja hakkabki kõik otsast peale. Kinni nagu orav rattas...

Kui Sa proovid kasutada selles situatsioonis teadlikkust? Mis võiks siis juhtuda?

Kaido on väga kenasti kirjutanud artiklis lahti isikliku arengu etapid teadlikkuse kasutamisel (loe neid ka palun).
Jah, ma tean, et mulle minu töö enam ei meeldi. Tegelikult armastan ma hoopis xxxxxx asju teha. Minu sissetulek seda tööd tehes pole ka piisav. Ma tahaksin hoppis xxxxx asju ja selleks, et neid endale lubada, peaks minu sissetulek olema xxxxxx krooni kuus.
Selliselt endale oma tegeliku mina vajadustest teada andmine avab Sinu mõttemeeled ka lahendustele. Sa pole enam kinni negatiivsetes mõtetes, et kõik on halvasti, vaid proovid mõelda, et mis võiks olla paremini. Kas või nt meeldivad Sulle Sinu töökaaslased ja nendega koos töötamine, ainult töö on nõme. Siis saad ju vaadata, et kas samas ettevõttes on mõni töö, mida sa ehk armastaksid teha. Siis mõelda ümberõppele, enesetäiendamisele, enda parimate omaduste ja külgede presenteerimisele nt ülemusele ja küsimisele. Sest kui Sa ei küsi, ei tea mitte keegi, et Sulle meeldiks teha hoopis seda teist asja, kuigi Sul on isegi ehk eeldused selle tegemiseks olemas.

Ära ei tohi unustada ka positiivset mõtlemist, sest nagu me mõlemad hästi teame, siis negatiivne tõmbab ligi negatiivset.

Ja kui kõigest sellest ikka veel väheks jääb, siis usalda Universumit, ja ütle endale, et: "Ok, see on praegu minu õppetund. Ma olen hetkel siin, aga mida ma sellest siis õpin? Midagi peab see elusituatsioon mulle õpetama."
Tähtis on see, et Sa ei tunneks negatiivseid kogemusi vigadena, vaid õppetundidena. See on ainus võimalus neist õppida ja eluga paremini edasi minna...

Jõudu ja vaprust edaspidiseks!
04. veebruar 19:39 Veikko kirjutas:
Aitäh K TÕESTI!
Tegelikult ma imestan seda mida on palju räägitud,nimelt ma mõtlen sellele et tahaks midagi muud teha mis tooks rohkem sisse ma mõtlen sellele 2-3 nädalat ja mingi hetk käib klõpsakas ja on idee et sa võiksid ju näiteks teha osta.ee ja alguses on see supper mõte,kuid mingi 30min tekkivad mõtted miks see ei õnnestu.Huvitav on see et ma olen leidnud nii mõnegi idee mille mina maha matsin ilma et ma seda oleks proovinud.aga mingi aja möödudes ma näen seda sama asja ja see töötab 100%-ti.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):