Eneseareng »

Kuidas vananemise kaudu vabaks saada
[24. detsember 2009 | Kirjutas: Kaido | 7697 korda loetud | kokku kommentaare: 9]

Öeldakse, et vananemine on ilus. Ning ma olen sellega isegi päri, kuigi ma sellest enne 31 eluaastat aru ei saanud. Siiski meeldib mulle rohkem sõnastada, et küpsemine on ilus, kuna see on aeg, mil me hakkame mõistma, kes me tegelikult oleme, mida me oma elult soovime ja kuidas me soovime oma elu elada? Jah, küpsemine on ilus.

Mida on mõtet kahetseda?

Aga mõnikord teeb see ka haiget ja tekitab stressi, kuna tundub, et aeg saab otsa ja justkui midagi võib tegemata ning kogemata jääda.

Isegi, kui me tunnistame endale, et vananemine on ilus, mõtleme me siiski vahepeal möödunud aastatele, mil me jätsime mingid asjad tegemata ja me võime seda kahetseda. Seepärast meeldibki mulle ütlus: "Ma pigem kahetsen seda, mida ma tegin, kui seda, mida ma tegemata jätsin". Sest kõik, mida ma tegin, aitas mul kasvada, aga kõik, mis mul tegemata jäi, ei andnud mulle mitte mingisugust väärtust. Ja miks üldjuhul meil asjad tegemata jäävad? Sest meie hirm on olnud meie sisemisest stiimulist tugevam. Just seepärast peame me alati julgelt tegutsema. Aastad ju mööduvad kiiresti ja ühel hetkel võime me tunda, et aeg tegutsemiseks on otsa saanud.

Kas vananemine võib tekitada stressi?

Näiteks kui me oleme 30 aastased, võime me mõelda, et miks ma küll 20 aastaselt ei valinud teist eriala õppimiseks? Ja kuna me usume siiralt, et 30 aastaselt ei ole mõtet enam uuesti ülikooli minna, võime me selle pärast ennast nüüd aeg-ajalt kiusata (loomulikult on see vaid vabandus iseendale ning heaks põhjuseks oma turvatsoonis edasi olla).

Samuti võime me näiteks 40 aastaselt mõelda, et miks ma küll 30 aastaselt oma tööd ei vahetanud ja ei hakanud otsima oma elu tegelikku eesmärki. Meile võib tunduda, et 40'selt ei ole meil enam seda jõudu ning energiat, et kõiki neid muutusi oma elus läbi viia (loomulikult on see tegelikult ainult uskumus ja sellel ei ole päris eluga midagi pistmist).

Ja mõned 50 aastased võivad mõelda, et miks ma küll 40 aastaselt seda mõtetut suhet juba ära ei lõpetanud? Ma olen 10 aastat oma elust raisanud ja nüüd on juba hilja (loomulikult ei ole kunagi hilja, sest kogu aja kulgemine on illusioon ja kui me otsustame midagi ka 50 aastaselt, kogeme me uut elu nii pikalt, et jõuame sellest uuesti ära väsida).

Seega vananemine võib tekitada stressi. Aga õnneks on selleks stressiallikaks üldjuhul enda samastamine väliste sündmustega ning allumine oma uskumustele. Seda saame me aga muuta.

Mööduvus

Vananedes eksisteerib veel üks huvitav võimalik stressiallikas. Selleks on mööduvus.

Kas sa oled märganud, et tihi, kui me peame mingi raske otsuse vastu võtma, mõtleme me, et küll jõuab sellega tegelda? Kuigi me räägime ajast ja tajume selle kulgu pidevalt, elame me siiski kogu aeg praeguses hetkes ning me usume, et tulevik on veel kaugel. Kui me oleme 18 aastased, siis me ei muretse selle pärast, mis toimub siis, kui ma olen 25 aastane. Sest sinna on veel niii palju aega...

Kuid aja mööduvus ja selle teadvustamine võib toimuda meie elus suure kärgatusega. Näiteks ühel hetkel avastame me, et me ei ole enam 18 aastased, vaid olemegi 25 aastased. "Kuhu need aastad kõik kadusid?", küsime me endalt imestusega. Ja järgimine kord, kui me "ärkame", oleme me juba 30 ja siis 35 ning siis juba 50. Aastad mööduvad väga kiiresti ja me vananeme. See on selle maailma paratamatus.

Vabanemine

On võimalus, kuidas vabanemise kaudu vabaks saada. See on läbi sisemise arengu.

Kui ma olen 18 aastane, olen ma noor ning ilus ja see on minu relv. See on minu tugisammas, millele ma toetun, kui ma lähen läbi raskuste oma elus.

Hästi on see märgatav noorte tüdrukute puhul. Kõndides näiteks tänaval näeme me enda ümber seda loomulikku ilu ning sära, ja muidugi seda uhkust, mis sellega kaasneb. Hea on olla ilus, kahtlemata. Aga kas sellest on küllalt?

Kui väline ilu on ainus, millele me oma elu üles ehitame, kas siis ei ole me panuseid pannud korraga ühele kaardile? Ning meie reaalsus võib ühel hetkel kärgatada liiga valjult, et sellega toime tulla. Meie elu variseb kokku, sest keegi ei vaata meid enam sellise pilguga, nagu me oleme harjunud. Ja sellega kaasneb stress.

Olles nüüd juba 35 või 45, mitte aga enam 18 ega ka 23, võib juhtuda, et me taipame, et meie väline ilu ei "kanna" meid enam. Me vajame midagi muud, millele teotuda.

Minu tegelik mina kui toetuspunkt

Aga millele siis toetuda?

Oma tegelikule minale, mida me saame arendada teadlikult.

Miks ma tõin sisse loomuliku ilu? Sest mulle tundub, et väga ilusatele inimestele on nendele looduse poolt kaasa antud välimus nendele üheaegselt "kingitus", aga ka õppetund. Kuidas me selle kõigega toime tuleme? Kui me hakkame teadvustama puberteeti jõudes, et ma olen ilus ja ilusa inimesena on mul lihtsam oma eesmärke saavutada (väga paljud uuringud kinnitavad seda), kas mul jätkub siis sisemist motiivi arendada endas ka teisi oskusi ja väärtusi, mis jäävad alles peale seda, kui minu väline ilu ei saa olla minu peamine trump enam?

Üheks võimaluseks vabaks saada ongi teadlik enese arendamine.

Sõltumata, missugused me välja näeme, oleme me seestpoolt kõik ühesugused. Veatud. Ja mida varem me sellest teadlikuks saame, seda kiiremini saame me vabaks. Vabaks nendest köidikustest, mis panevad meid uskuma, et kui ma vananen ja kaotan oma noorusliku ilu, mida kogu maailm on kõik need 20 aastat minu juures märganud, siis kaotan ma oma jõu. Siis me mõistame, et meil jääb alles midagi, mis on palju sisukam ja toekam kui kogu minu väline sära. See on midagi, mida ma ei pea igal hommikul puuderdama ja lakkima, vaid see püsib erksa ning elujõulisena igavesti.

Tegelikult kehtib see lähenemine kõige mööduva suhtes, mis meie maailmas eksisteerib. Olgu selleks siis autod meie elus, uued majad, riided või töökohad ning ärid. See kõik on kaduv ja mööduv. Kõik. Ainuke, mis on püsiv ja mille peale sa saad kindel olla igal hetkel, ka kõige raskematel hetkedel sinu elus, on see, mida sa koged, kui sa paned silmad kinni ja küsid: "Kes ma olen?"

Ja kui sa kuuled mingit vastust, oled sa valmis uueks küsimuseks: "Kes vastas?"

Ning kui sa ka sellele küsimusele vastuse said, jääb üle ainult üks küsimus: "Kes küsis?"

Kui sa nendele kolmele küsimusele vastuse oled leidnud, oled sa taibanud, et sinu sees on justkui kaks aspekti, kelle vahel toimub dialoog. Ja sa mõistad, et vastuste andjat ei saa vähimalgi määral huvitada, kas sul on blondid juuksed või brünetid, kas sa kaalud 45 kg või 85 kg, või kas sa sõidad Opel Kadetiga või Audi A8'ga. Tema jaoks on kõik üks. Tema oledki Sina. Ja see on ainuke, mis ei ole mööduv. See jääb. See on. Ja see teeb sind vabaks ..

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
24. detsember 23:06 Andra kirjutas:
Minu jaoks väga asjakohane teema, tähistasin 3 päeva tagasi oma sünnipäeva, 37ndat. Mäletan seda kui minu 30nda sünnipäevani olid mõned kuud - oli just lõppenud suhe ja mul ei olnud veel oma kodu. Olin kaotanud ka iseenda ja olin täiesti masenduses, et olen 30 ja olen tagasi alguses, mitte midagi (ega kedagi) omamamata. Praegu ajab tollane hirm muigama ja võin öelda, et ma lihtsalt ei märganud siis kui palju mul oli (ja endiselt on ) olemas - kogemusi ja julgust teha vajadusel oma elus muudatusi. Kunagi ei ole liiga hilja oma unistuste täitmise osas midagi ette võtta ja igas vanuses on midagi kaunist.
25. detsember 22:56 Miina kirjutas:
Käisin 90 aastasel vanaemal külas. Ajasime juttu. Korraga ütles ta mulle, et vaatas minu pulmapilti. Pulmad olid 20 aastat tagasi. Vanaema ütles: "Vaatasin pilti ja nägin, et ma olin seal alles nii noor! Aga ma mältan, et ma arvasin tookord, et olen juba nii vana, et ei tohiks noorte pulma pildile minnagi."
Naersime koos selle üle. Aga minu arusaam vanadusest ei ole sellest saati enam endine. Saingi aru, et võtame endalt liiga ruttu ära täiega elamise õiguse. Arvame, et kui lapsed on suured ja ise oleme üle 40, siis olemegi vanad. Tegelikult siis võiks alles elu alata. Enese arendamise elu.
Lahe ja õpetlik kogemus oli.
26. detsember 11:43 krista kirjutas:
väga tabavalt ja asjakohaselt kirjutatud postitus.Olen absoluutselt nende mõtetega päri
jah nii aeg,kui ka kõik muu väline on siin maailmas kaduv ja kiiresti mööduv,kuid üks on alati jääv ja ajas muutumatu ning see on meie sisemine maailm,sisemine Mina,mis aja möödudes ainult kasvab saab kogemusi ja mida on ükskõik mis vanuses võimalik läbi teadliku tegutsemise ja õppimise täiustada ning arendada.See on relv ja jõud,mis on meiega alati ning kõikjal kaasas ja seda sünnist hauani.Tema ei küsi kunagi kas me oleme väliselt ilusad,targad,andekad,noored jne.Sisemise Mina jaoks oleme me tõepoolest kõik olenemata ajast või vanusest ühtmoodi ilusad,noored ja omame ppotensiaali kasvada targemaks saada ja elada õnnelikku innustavat elu.Veel usun sedagi,et inimene on just nii noor või vana,kui ta ennast ise tunneb.Ning kui me teadlikult õpime välistest kogemustest ja sündmusteast elus ning süveneme täie pühendumusega oma sisemise Mina tundmaõppimisele ja oskame sellega kaasnevat jõudu teadlikult ajas ära kasutada oleme me alati noored.Ehk teisisõnu öeldes usun,et inimene on just nii vana või noor,kui ta tunneb end sisemiselt olevat.Kui meie hing on noor ja elurõõmus,siis paistame kõigile teistele ka väliselt noorte ja säravatena ükskõik mis vanuses.Sammuti toetan lausa kahe käega Miina poolt öeldut et siis,kui lapsed on juba suureks kasvatatud ja kodutarest laia maailma oma elukogemusi ja õpetust saama siis alles õige elu alata võikski.Siis on käes see aeg,kus saame segamatult pühendada kogu aja enese arendamisele ja oma sisemise ilu tundmaõppimisele.

hingelt jääme alati noorteks
26. detsember 12:35 Grete kirjutas:
Juhtusin neid 3-e jutu lõpus olevat küsimust lugema endale väga sobival ajal. Võin koguni öelda, et just neid ja vastuseid neile oligi sel hetkel kõige rohkem vaja, saan neid pidada valemiks, mille abil lahendada teisi, väiksemaid küsimusi, dilemmasid-trilemmasid jm. Aimasin, et need kolm küsimust on olemas, kuid ei olnud neist täiel määral teadlik. ;)
Aitäh, Kaido - see, mida Sa teed, on lihtsalt suurepärane!
Kaunist pühadeaja jätku kõigile!
26. detsember 20:22 viive kirjutas:
Nii hea on leida kirju mis on tegelikust elust, ilma ilustamatta kuid me ei märka kõike ise.Ikka on vaja, et keegi paneks meid elule mõtlema rohkem kui vanusele mis hetkel jookseb.Neli aastat tagasi 25 dets olime kõik maal õnnelikud jõululapsed.Meid oli kokku 17.Öösel sõitsime linna koju.Hommikul helistati maalt, et isal on halb.Minu jaoks oli see aeg 20 minutit justkui igavik,ma pidin maale jõudma.Aga ma jäin hiljaks .............mõni minut oleks võinud isa oodata veel....Aeg on vahest armutu. Mul on kolm peaagu suurt poega, hea mees ja palju toetavaid sõpru. Aeg ei peata pisaraid kuid õpetab mõistma- alati õpi märkama väikseid asju ja siis me vast hakkame mõistma, kes ma olen , kuhu tahan jõuda, mis on õnn ja kui rikkad me ikkagi oleme -meil on lähedased ja isegi võõrad soovivad head. ILUSAT AASTAVAHETUST.
26. detsember 23:54 gersti kirjutas:
Mul on mees juba kuus aastat surnud ja ma ei ole oma sisemist rahu veel saavutanud. Ma ütlen selle kohta ,et hing valutab. Tunnen ennast kogu aeg väga õnnetuna ja nutan tihti. Kas selle vastu ka midagi aitab? Sellele vaatamata soovin kõigile head ja õnnelikku uut aastat.
27. detsember 14:30 Aarne kirjutas:
Gersti,miks raiskad oma elu,see on elamiseks.Lase minevik lahti,see on läinud.Meil kõigil on täita missioon elu ees.Leia oma sisemine jõud.
28. detsember 06:34 Eevi kirjutas:
Elu on mõnus ja aina paremaks läheb. Kõik ongi kinni sinu mõtetes, inimene on just nii noor, kui ta endal olla lubab. Noorel on palju kohustusi: pere, lapsed, töö... Meie lapsed on täiskasvanud, lapselapsedki üsna suured ja nüüd on aeg iseendale. Mul on näiteks 81-aastane onu, kes käib usinalt tantsuõhtutel ja seda teeb ta alates leseks jäämisest, juba ligi 20 aastat!
Tänan teid kõiki toredate postituste eest ja soovin ka uueks aastaks palju häid mõtteid!
04. veebruar 12:11 avo kirjutas:
Tere! Naised mõtlevad - kus on mehed?
Miks vananeme? Meie rakud uuenevad ja kehad noorenevad aastaga. Vaheta programm oma biokompuut-
ris, sest sinu mikrokosmos on nagu MÕTLED . Praktikas tähendab organismi viimist seisundisse,
kus meie sisemine MINA võtab muutused ette eesmärgiga eluiga 100+ja tähendab teadliku eluviisi
programmi järgimist päevast päeva.
Gerstile: näe oma elukaaslast astumas sinu kõrval ja ole sellest õnnelik! Sa oled see, mida
mõtled.Pole vahet füüsilisel ja vaimsel maailmadel!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):