Eneseareng »

Kuidas aktsepteerida praegut?
[15. juuli 2010 | Kirjutas: Kaido | 17432 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

Ma arvan, et kõik inimesed, kes Sisekosmosesse satuvad, on vähemalt korra eelnevalt kuulnud väidet "Me peame elama siin ja praegu". Kui mõned aastad tagasi, mil Eckhart Tolle raamat "Siin ja praegu: kohaloleku jõud" välja tuli, oli selline väide veel midagi uut, siis tänaseks päevaks on praeguses hetkes elamine muutunud paljuski klišeeks. Kõik teavad, et me peame elama siin ja praegu, aga kui paljud on selleks suutelised? Ja mida see üldse tähendab?

Aega ei ole olemas
Et seda selgitada, on hea alustada kõige suuremast tõest, mis meie maailmas eksisteerib, aga mille vastu me eksime kõige rohkem. See on fakt, et aega ei ole olemas. On olemas praegune hetk. Ei ole olemas minevikku ja ei ole olemas tulevikku. On vaid praegune hetk, mil me kasutame oma mälu - ja nimetame seda meenutust minevikuks - , ja on olemas praegune hetk, mil me kasutame oma ettekujutlusvõimet - ja me nimetame seda ettekujutust tulevikuks. Kuid tõsiasi on see, et mõlema - nii mineviku kui ka tuleviku - mõtleme me ise välja. Just praegu.

Kuigi väide, et aega ei ole olemas, tundub esmapilgul väga julge ning vastuoluline, on seda väga lihtne testida. Mõtle näiteks eelmise aasta peale, mida me nimetame minevikuks. Mis juhtub? Me lülitame ennast "välja" ja sukeldume enda peas mälestustesse. Mõnikord sukeldume me sinna nii sügavale, et me mõned minutid hiljem justkui ärkame sellest unest üles. Aga mida me tegime? Me lihtsalt meenutasime eelmist aastat just praegu. Jah, just praegu. Me ei läinud eelmisse aastasse tagasi, vaid praegusel hetkel kasutasime oma mälu.

Sama lugu on ka tulevikuga. Kuna tulevikku ei ole veel olnud, siis me ei saa kasutada mälu. Küll on meil selleks aga olemas teine instrument - ettekujutlusvõime. Ja see töötab sama edukalt "illusioonide" loomiseks millestki, mida veel ei ole, nagu töötab meie mälu luues meile "illusioone" millestki, mida enam ei ole. Mõtle homse peale. Ei, veel parem - mõtle järgmise aasta peale. Mida sa näed seal - kas head või halba? Õnne või ebaõnne? Rikkust või vaesust? Stopp! Ära lollita ennast. Kui sa nägid seal ebaõnne ja vaesust, siis tõenäoliselt tekkis sinus juba vastav emotsioon - hirm. Sinu meeleolu võib-olla langes ja sa hakkasid mõtlema, kuidas ebaõnne ja vaesust vältida. Stopp! Stopp! Stopp! Mida sa teed? Sa usud praegu seda, mida ma palusin sul välja mõelda, ja võtad seda tõe pähe. Usu parem siis seda, et sa võidad kahe nädala pärast 2 miljonit krooni Viking Lotoga. See on täpselt sama kaaluga väide. Oma olemuselt ei ole need aga midagi muud kui elektrilised impulsid sinu ajurakkude vahel. Kas tasub neid siis nii tõsiselt võtta?

Mida tasub tõsiselt võtta?
Jah, muidugi on minevikusündmused meie väga olulised mõjutajad, ja tulevikku tuleb planeerida, aga ei saa lasta end muutuda oma mälu ning ettekujutlusvõime orjaks. Meie oleme peremees, mitte meie mälu ja ettekujutlused. Meie oleme see, kes otsustab, mitte meie mõtted ja hirmud. Neid ei tasu iialgi väga tõsiselt võtta. Need on, need olid, ja need saavad olema ka tulevikus. On oluline teada, et need on olemas, ja on oluline olla teadlik, millest nad meile "räägivad", aga neid liiga tõsiselt võtta ja nendest lähtuvalt elada oma elu, on sama, mis väikese söekaevanduse vaguniga otse kuristikku rallida - kõigepealt raputab väga kõvasti ning ühel hetkel käib niikuinii ka väga kõva pauk. See on mõttetu. Ja hea on olla mõttetu. Kui keegi on sulle kunagi öelnud, et sa oled täiesti mõttetu inimene, siis võta seda kindlasti kui komplimenti. Sest selle poole me peamegi kõik liikuma. PS. Tegin nalja natukene praegu.

Mida siis tasub tõsiselt võtta?

Tõsiselt tasub võtta meie võimet olla teadlik - teada - , et meil on mõtted, mille kaudu me loome peas oma mineviku ja tuleviku. Jah, loome. Sest kui ma mõtlen eilsest, loon ma enda pähe mineviku. Kui ma mõtlen homsest, loon ma enda pähe tuleviku. Aga need mõlemad on väljamõeldised.

Kindlasti võib keegi praegu öelda, et me ei saa eitada, mis on olnud, ja ka seda mitte, mis on tulemas. Muidugi mitte. Me ei eitagi seda. Aga meil on olla hea teadlik oma elust sellisena nagu see tegelikult on. Ja tegelikult - täiesti kogemuslikult lähenedes - mõtleme me mineviku välja. Loomulikult saame ja peamegi me kasutama minevikusündmusi selleks, et luua parem tulevik, aga isegi sellisel juhul on hea teadvustada, et tegelikult on minevik läinud. Kui sa ärkad hommikul üles ja mäletad unenägu - olgu see siis hea või halb - , ei hakka sa liialt arutlema, mida sa oleksid võinud ikka unenäos teisiti teha. Ei, sest sa tead, et see on läinud. Seda ei saa enam muuta. Aga sama on ka ju eilse päevaga. Ja eelmise aastaga. Need on mõlemad läinud, neid ei saa enam muuta. Kuid miks me siis muudame ennast nii sõltuvaks minevikust? Me karistame ennast tegevuste eest, mida me tegime, ning tunneme süüdi toimingute pärast, mis tegemata jäid. Lase olla. Kui saad, siis tee need nüüd ära. Kui ei saa, siis jäta tegemata. Aga kindlasti ei ole mõtet üleliia võimu anda oma mälule, et see hakkaks sinu elu juhtima. Juhi seda ikka ise.

Mida tasub tõsiselt võtta? Võta tõsiselt fakti, et sul on praegune hetk, mida sa saad kasutada. Ja selles praeguses hetkes saad sa olla teadlik sellest, et sul on "minevik" ja "tulevik". Sinu peas. Ei kuskil mujal.

Kuidas aktsepteerida praegut?
See on miljoni dollari küsimus juhul, kui meie elus on probleemid. Hea ning lihtne on sõbrale soovitada, et ära muretse homse päeva või eelmise kuu pärast, aga paganama raske on seda ellu viia. Me oleme seadistatud kogu aeg mõtlema. Meie mõtted ja meenutused on nii automaatsed, et me ei saa arugi, kui me oleme praegusest hetkest lahkunud ja kolame juba ringi kas võimalikus homses või kadunud eilses.

Ja siis veel need hirmud. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis. Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin kaotada oma armastatu? Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma eile kaotasin oma tööd? Või kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma pean järgmised 25 aastat istuma vanglas?

Hoolikas lugeja nägi juba läbi vea eelnevates lausetes. Näiteks "Kuidas ma saan aktsepteerida praegust hetke, kui ma homme võin olla pankrotis". See lause on täiesti vastuoluline, sest lause esimene pool räägib praegusest hetkest, kuid lause teine pool räägib juba homsest päevast. Kes ütleb sellise lause, see ei suuda praguses hetkes olla isegi 1 sekundit - ehk just nii kaua, kuni kulub lause esimese poole lugemise peale. Jah, me ei saa aktsepteerida praegust hetke, kui me homme oleme pankrotis. Sest homset päeva ei ole olemas. Kui sa aktsepteerid praegust hetke, siis sa ei mõtle välja, mis võib juhtuda homme. Me ei saa iialgi midagi aktsepteerida perspektiivis - kas siis ettepoole (tulevikku) või siis tahapoole (minevikku). Me saamegi aktsepteerida ainult praegust hetke. Seda päris praegust hetke. Nüüd. Siin. Ja praegu.

Kui sa oled hetkel arvuti taga, siis saadki sa aktsepteerida hetkel seda, mis on kõikide sinu tajude ulatuses - mida sa näed, mida sa kuuled, mida sa haistad, mida sa maitsed, mida sa katsud? See on sinu reaalsus praegu. See on kõik, mida sa saad ja mida sa võid praeguses hetkes aktsepteerida. Sest kõik muu, mida sa püüad aktsepteerida, mõtled sa välja. Kõik muu paned sa perspektiivi ja võrdled praegust hetke kas siis tuleviku või minevikuga. Näiteks on praegu kõik okei, aga sa kardad, et HOMME oled sa pankrotis. Või näiteks on kõik praegu okei, aga sa kardad, et järgmisel kuul lähete te oma armastatuga lahku. Või siis on kõik praegu okei - sa elad, sa loed artiklit, sul on kõht täis, sul on riided seljas -, aga kuna sa mõtled, et sa kaotasid töö, siis mõtled sa, et nüüd sureb su perekond nälga. HOMME muidugi, mitte praegu. Praegu on kõik elus. Aga sa mõtled, et homme juhtub see. Või ülehomme. Aga kindlasti mitte praegu. Praegu on kõik okei. Kõik on elus veel, ja kõhud on ka täis.

Kuidas aktsepteerida praegut? Ikka siin ja praegu.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Juba ülehomme põnev seminar "Kuidas luua EduTeadvust?"
Vaata siia "EduTeadvus"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
15. juuli 11:21 arutleja kirjutas:
Püüan aru saada:) Ok., tuleviku mõtleme välja, see on meie ettekujutluse vili, kuid minevik - see on ju olnud - seda ei ole me ju välja mõelnud?:) Või ei saanud ma esimese lugemisega sügavamast mõttest aru. Ja see näide, et täna on kõht veel täis ja et homme vb ei olegi nii hull. Aga kui on hetk, praegu (näide), kui lastel ongi kõhud tühjad, kuidas siis mõelda? Seda hetke ju ei taha.
Muidu on küll õige, et see, millest ette mõtled, see ka enam - vähem tuleb.
15. juuli 11:39 Kaido Pajumaa kirjutas:
Jah, minevik on olnud, aga kas see on ka praegu olemas? Päris praegu? Ei ole ju. Sa ju ainult meenutad seda. Mõtle eilse peale või selle hetke peale, kui sa selle kommentaari kirjutasid. See on läinud. Ainuke, mida teha saab, on seda mõelda - vaadata peas jooksvat mõttefilmi. Sa kasutad oma mälu. Näiteks ei suuda sa ju kõiki asju meenutada, kuna kõik sündmused ei jää meile meelde. Näiteks küsi endalt, mida sa tegid 15. juuli 2009 kell 11.37? Kui meil oleks võimalik minna minevikku, siis peaksime saama minna sellesse hetke ja täopselt teadma, mis toimus. Aga see ei ole võimalik, sest me kasutame ainult mineviku vaatamiseks oma mälu. Kuid meie mälu on selektiivne.

Jah, keegi ei taha seda hetke. Aga kui see hetk on käes, siis on ainuke küsimus "Mida ma saan teha just praegu, et olukorda muuta?". See kui me istume edasi ja mõtleme, mis võib olla ja mis oli kunagi, ei muuda olukorda. Olukorda muudab ainult konkreetne tegevus just praegusel hetkel.
15. juuli 22:38 Sirje kirjutas:
On lõputu kulg ja käia see rada,
võib suhtumist muuta,et kergem saaks teel
ja muretum meel...
Ka valu ja rängimat muret saab kanda,
kui armastad,hoolid...
siis lõputult anda võid tänus ja meeles...
lastes mineviku vabaks,et hetke ja tähendust tabaks,
mis edasi aitab meil kulgeda...õnnelik olla julgeda...

Kuna oleme mõtete kaudu kõik üksteisega ühenduses,siis vastutame samavõrd oma suhtumiste ning mõtete eest nagu tegude puhulgi...Ja et meil ikka hästi läheks,on meil teatud,,kohustus"olla õnnelik siin ja praegu...ja kõik muutub kergemaks...ka see,kui elame läbi katsumust ja suudame naeratada ning isetult särada olemise-rõõmust...
Igas pisaras särab vikerkaar ja olevik aitab meil leida vastuse...Mõnikord on vastuseks vaikus ja vaadates pilte minevikust oskame vältida tehtud vigade kordamist tulevikus.
Hea,nii hea on just siin ja praegu lugeda sinu mõtteid ja mõelda kaasa ja tajuda,et kõik ON,iegi siis,kui haigetsaamine või pettumus on suunanud otsima lahendusi!!On hea teada,et oleme olemas!!Päikest!
16. juuli 08:54 arutleja kirjutas:
Aitäh, Kaido! Sai selgemaks küll:)
27. juuli 08:58 Eve kirjutas:
/Aga kui on hetk, praegu (näide), kui lastel ongi kõhud tühjad, kuidas siis mõelda?/

siis mõtled välja, et mida teha ja kuidas tegutseda, et saaks lastel kõhud täis...sel hetkel sellega tegeledki...
17. veebruar 11:59 VP kirjutas:
Defineerimise küsimus, mida nimetada minevikuks.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):