Eneseareng »

Kes me oleme ilma Gucci koti ja BMW'ta?
[30. aprill 2013 | Kirjutas: Kaido | 10617 korda loetud | kokku kommentaare: 9]

Tihti kohtame tänaval hästiriietatud või uhketest autodest väljuvaid inimesi, kes janunevad neid mõõtvate ja kadestavate pilkude järele. Mõnikord võib isegi lõbusalt jälgida, kuidas ilusasse autosse sisenev inimene enne istumist kiire pilgu ümberkaudsele viskab, lootes saada enesele kinnitust, et kõik ikka nägid, missugune auto tal on. Kuidas me küll sellise ühiskonnani jõudsime?

Jubedad ühiskonnahaigused
Õnneks ei ole vaja vastuseid kaugelt otsida, sest olin ise üks esmaklassilisi ühiskonnahaiguste ohvreid. Ma olin justnimelt üks nendest õnnetutest, kes kogu oma identiteedi ja maailmapildi omatavate asjade peale üles ehitas. Kuni see kõik siis ühel heal päeval kokku varises.

Ühiskonnahaiguseid on palju, kuid üks levinumaid on kindlasti soov olla, omada, käituda ja välja näha vastavalt ühiskonna poolt seatud standarditele (mis omakorda on kunstlikult tekitatud läbi meedia, Hollywoodi ja marketingi). Kõik inimesed tahavad ju edukad ning hinnatud olla. Me kõik soovime head elu elada, ilusas kodus magada ning uhketes eksootilistes paikades ringi reisida.

Just seda meile marketingiagentuurid (tänapäeval ka väikelaenufirmad) lootuste kaudu pakuvadki: "Sul ei ole veel raha, et endale 4 korruseline maja osta? Pole probleemi, me anname sulle laenu (ja muudame su enda orjaks 30 aastaks). Sa pole veel Maldiividel puhkamas käinud? Noo, kuidas siis nii? Iga edukas eestlane on korra seal ära käinud. Pinguta, ja saad ka käidud. Ära anna enne alla, kui seal käidud saad, sest kõik sinu sõbrad juba käisid seal. Kui tahad tegija olla, pead ka ära käima".

Need on vaid mõned näited mehhanismist, kuidas meisse igapäevaselt teatud ootusi tekitatakse. On üsna ilmne, et enamus inimestest ei saa endale lubada sellist elu, nagu reklaamides ja filmides näidatakse. Kui ka SMS-laenu limiit juba lõhki on, ei jäägi muud üle kui kriipsunägu pähe manada ja kõiki vihates end tänaval või Delfi kommentaariumis välja elada.

3 idiooti
Dr. Wayne Dyer on öelnud, et inimene samastab end üldjuhul kolme nähtusega: a) tema asjad, b) tema saavutused ja c) teiste arvamused temast. Teisitiöelduna tunneb inimene end just nii eduka, tubli ja väärtuslikuna, nagu on tema asjad ja saavutused, ning mida teised tema kohta räägitavad. Tekib aga küsimus, kes on inimene ilma Gucci koti ja BMW'ta (ehk ilma asjadeta)?

Ma ei osanud sellele küsimusele vastata enne 2006. aasta sügist, kui ükskord oma uhke 5-seeria BMW roolis Männiku ristmikul kahe teise idioodi vahele seisma jäin. Ühele poole vaadates jõllitas mind musta Land Cruiseri roolis olev tõmmu mees. Teisele poole vaadates õgis mind pilguga aga tumesinise S-klassi Mercedese roolis olev 150 kilone "väljaviskaja". Ja siis see juhtus!

Mul tekkis pilt, kuidas valgusfoori all seisab 3 idiooti (üks nendest siis mina), kes kõik kujutavad ette, et nad jube-lahedad tegijad ning tõelised machomehed. Meil on uhked autod, mistõttu eeldame, et ka kõik teised arvavad, et me oleme tegijad. Tegelikult oleme aga lihtsalt kolm meest, kellel on sarnased unistused (olla edukas, armastatud, hinnatud jne) ja hirmud (äkki keegi ei arva, et olen edukas, äkki jään tööst ilma, äkki mind ei armastata jne), nagu minu taga oleva Toyota Corolla roolis oleval mehel.

Kui meid kõiki neljakesi (kolm idiooti pluss Corolla-mees) Männiku karjääri viia ja seal trussikute väel seisma panna, ei suudaks ükski juhuslik möödakäija eristada, kes kellest kõvem on (sest puudub tegur, millel identiteet tugineb). Kui meid piisavalt pikaks sinna karjääri jätta, sureme nälga, külma või haiguste kätte ühtemoodi, sõltumata, kas mul on liisingus poolemilline või kahemilline auto. See auto on lihtsalt sümbol, mille kaudu ennast väljendan (ja loodan, et teised mind usuvad). See auto ei tee mind kuidagimoodi paremaks meheks. Liiatigi ei tee see paremaks selliseid mehi, kes tegelikult poole oma palgast selle auto liisingumakseks maksavad või selle lubamiseks ühetoalises korteris peavad elama.

Kes me oleme ilma Gucci koti ja BMW'ta?
Peale seda vahejuhtumit Männiku-ristmikul müüsin oma BMW maha ja ei ole seda uuesti endale soetanud. Mõnikord tekib küll tunne, et võiks ju ilusa autoga sõita, kuid mäletades oma "haigust", ja nähes seda levimas meie ümber, tekib alati küsimus: "Kes ma olen ilma BMW'ta?". Täna sõidan ma Ford Mondeoga, kuigi majanduslikult võttes võiksin sõita taas samalaadse BMW'ga. Kuid mida see mulle tegelikult annaks?

Iga inimene on erinev, ja nii on erinev ka tema lugu. Minu ühiskonnahaigus ei pruugi olla sama, mis sinul, kuid olen üsnagi kindel, et sellel haigusel on palju erinevaid väljendumisvorme. Ja me kõik oleme sellest haigusest osa saanud, sest meie üheskoos ju selle haige ühiskonna moodustamegi.

Minu BMW-haigus oli üsnagi äärmuslik (kuigi tean üht võlgades sõpra, kelle Bentley -haigus oli veelgi hullem), mis andis mulle hea õppetunni. Kuid alati ei pea see haigus väljenduma asjade kaudu. Nagu Dr. Dyer ütleb, identifitseerime end lisaks asjadele ka oma saavutuste ja meist räägitavate lugude kaudu.

Kõige lihtsam on oma haigusele (harjumusele identifitseerida end asjade, saavutuste ja lugude kaudu) jälile jõuda, kui jälgida, mida me iseendast teistele ja iseendale räägime (ka mõtetes)? Missugused on need tegurid, millele toetume (ja loodame, et teised toetuvad), kui iseendast mõtleme ja räägime? Näiteks võivad selleks olla mõtted nagu "Ma olen selle haigla parim õde, sest mu isa on kuulus arst (loon oma identiteedi oma isa kaudu)", "Ma olen teistest oma sõpradest parem, sest mul on nendest suurem maja või auto (loon oma identiteedi (laenu) maja / auto kaudu)", "Ma olen teistest palju edukam, sest ma käisin Maldiividel reisimas (loon oma identiteedi mehe poolt ostetud reisi kaudu)", "Ma olen teistest palju parem, sest mul on ilusam nägu või suuremad tissid (loon oma identiteedi välimusele, mille kujundamisel pole olnud mul mingit rolli)".

Ükskõik, missugusele välisele tegurile iseend identifitseerides toetume, on see ajutine ja illusoorne, ning tekitab meile varem või hiljem kannatusi. Ma ei saa kuidagi oma BMW tõttu teistest parem olla, sest mu firma läks pankrotti ja ma kaotasin selle. Isegi, kui mu firma ei oleks pankrotti läinud, oleks see mudel tänaseks vana ja kole, mistõttu peaksin oma identiteedi uuendamiseks pangast uue laenu võtma. Samuti ei saa ma tänu oma välimusele kellestki parem olla, sest ühel päeval olen vana ja kole, ning keegi ei vaata mind enam, et näe, kus on "püss".

Igasugune enese identifitseerimine asjade, saavutuste ja teiste arvamuste põhjal on väga ohtlik, sest need on mööduvad nähtused ja tekitavad meile ühel hetkel hingevalu. Sellest vabanemiseks peame oma identiteedifaktoreid kogu aeg uuendama, kuid alati ei ole see võimalik. Kui ma vanaks saan, võin ju paar iluoppi teha, aga ühel hetkel näen ikkagi välja nagu kuivanud ploom. Ma võin ju uue BMW endale osta, aga pean arvestama sellega, et 3 aasta pärast pean jällegi hakkama sissemaksuraha koguma, sest see BMW on taaskord vanaks saanud. Kõik välised identiteeditegurid panevad mind oravarattasse ja põhjustavad varem või hiljem mulle psühholoogilisi probleeme.

Kas ilusad asjad on keelatud?
Kas see tähendab siis, et me ei tohiks endale elus ilusaid asju lubada? Kas see tähendab, et kõik ilusate autodega inimesed peaksid oma uhked autod maha müüma? Kas see tähendab, et me ei tohiks püstitada endale eesmärke ja nendest siis unistada ning nende suunas püüelda?

Vastupidi! Me võime soovida kõike, mida elu meile pakub, aga meil ei ole vajadust kujundada nende asjade kaudu enesele identiteeti. Me ei tohiks arvata, et oleme kellestki parem, sest meil on ilusam maja, kallim käekott või sümpaatsem näolapp. Need on asjad, mis kaovad varem või hiljem, ja selle protsessi käigus kannatame eelkõige ise.

Kuidas oleks, kui identifitseerida end hoopis millegi sellisega, mis on kogu aeg meiega ja mis ei ole ajast sõltuv? See tagab oluliselt vähem stressi ning muretuma elu. Kes sa oled kogu aeg? Sa oled inimene. Ka mina olen inimene. Sinu mees ja ülemus on inimesed. Isegi need kaks jõlli, kellega ma koos Männiku-ristmikul machomehi mängisime, on inimesed. Me kõik oleme ühesugused inimesed. Miks mitte siis selle juurde jäädagi?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
30. aprill 11:47 Anne Rosenberg kirjutas:
Kaido, Su mõtted on õiged, kuna suunavad meid armastavama ja sõbralikuma maailma poole. Aga ühiskonnahaiguse, millest räägid, peame ilmselt kõik läbi põdema, et teadvustada enesele võrdlusmomendi kaudu, kuivõrd parem on elu ilma materiaalsete sõltuvuste.
30. aprill 13:18 Viktoria kirjutas:
Tegelikult olen minagi sellist mõtteviisi palju kohanud. Kunagi lausus üks kuldsete kätega mees, et kui tal oleks auto voh, siis oleks kõik naised tema omad. Väga halb eesmärgi paigutus, oleks, et sooviks tõesti head naist leida. Olen sündinud ajal kui inimestel polnud palju asju ja mäletan kui kord hämmastasin oma vanemaid ütlusega, kõik meil hästi, katus pea kohal, soe, süüa on, mõni asi veel lisaks, mida veel tahta.Sel ajal õppisin õmblusmasina lauaklapil ja magasin kokkulükatud tugitoolidel. Olin siis ikka üpris noor aga meelde jäi, et vanemad jäid vait, vaatasid üksteisele otsa ja jutt, mis see iganes oli, jäigi katki.Muidugi ei pea piirduma selle lapseea rahuloluga aga eesmärk peaks olema midagi ära teha, mitte olema sama vabandust, loll, kui teatud hulk inimesi ja see mida eesmärgiks võetakse ja elus tähtsaks peetakse tuleb kodunt. Omal ajal oli auto ja telefon,külmkapp köögikombain ning teler suur luksus. Meil olid need asjad olemas mitte sellepärast, et see oleks eesmärk olnud, isa oli lihtsalt tehnikahuviline ja tema eesmärk oli ennast selles vallas teostada ja kõik muu oli kõrvalprodukt.Olin vist üks esimesi kes linnas kaasaskantava makiga ringi käis ja minimakke siis veel ei tuntudki kui see mu isal olemas oli. Kui saabus nn uus aeg tulid majade ehitused, uued huvitavad autod, mida olin enne vaid piltidel ja näitustel näinud, ei tulnud mul kordagi mõtet, et mul see olema peab aga väga rõõmustasin oma naabrite jt. inimeste üle, et nemad teevad ja sõidavad ja minul on ilus vaadata ja rõõmustada nende edu üle, et nad nii toimekad ja asjalikud. Me peaksime oma lastes kasvatama hoolivust teiste inimeste vastu, hindama palju enam oma käsitööd. Meie käsitöö on ainulaadne ja omaõmmeldud riided peaksid just popid olema, sest see on anne, mida kõigil pole, milleks see prantsuse või itaalia käsitöö kui meil on palju paremad ja meile armsamad asjad koos mälestustega, et see on tädilt, see onul, see vanaisalt või healt sõbralt. See on väärtus, mida konservatiivne maailm on alati hinnanud. Iga inimene peaks endalt küsima ja oma lastelt samuti, mida mina, sina, saaks ära teha, et elu edasi viia ja endast unuversumisse ka mingi jälg jätta.See ongi rikkus ja väärtus. Mul pole siiani autot ja telefoni muretsesin siis kui kisa lähedaste seas liiga suureks tõusis. Oleme rahus ja õnnelikud iseendaga ja tähtis on võtta endale aega, et järgi mõelda.Muide see ei tähenda, et maunelen ja midagi ei tee. Olen elus piisavalt võidelnud ehitanud, lapsi kasvatanud aga rõõmu peab oskama tunda muust kui materiaalsest rikkusest. Minu tähelepanek elust on selline, et enamus tõeliselt rikkaid sõidab tagasihoidliku autoga käib normaalselt riides, kui vaja võib ta ju ka kallima auto osta kui see on millegipärast näiteks kehvad teed vajalik.
02. mai 05:31 Abhi kirjutas:
Kõik see jama saab alguse alaväärsusest. sest kui inimene ei tunneks ennast alaväärsena, siis ta ei otsiks, mida endale lisada. Ja lisada on vaja selleks, et keegi olla. alaväärsus sellest alguse saabki, et inimene ei tea, kes ta on. Lihtsalt ei tea. Pole õrna aimugi. Ja see teeb alaväärseks. Ja siis hakatakse ennast suurendama, et keegi olla. Küll endale asju lisades, küll positsiooni hankides...
07. mai 07:50 Ilma selle koti ja autota kirjutas:
vaatasin, kuidas Eesti sai kosmoseriigiks :D
http://www.estcube.eu/
07. mai 21:41 Hea sõber kirjutas:
Kiri ühele inimesele, kelle nimi on Kaido!

Kaido, kui sa enda vastu aus oled, siis kui palju sa mõtled mõtteid, mis ei ole sinu mõtted ja kui palju sa seepärast kannatanud oled?

Väga tobedad on olukorrad, kui kuuled endas mõtteid, mis on justkui sinu või teiste inimeste vastu. Ei ole vahet, kas nimetad seda sisemist egoks, halvaks mõtteks või kellegi teise hinge osaks enda sees. Sinu sees ei ole kahte arusaamist.

Sa võid öelda või kuulda enda sees "ma ei saa aru" või "ma saan aru", kuid mõtlemal juhul oled sa teadlik, sinus on arusaamine. Sa saad alati aru, sõltumata kontekstist. See, millele need "ma saan aru" või "ma ei saa aru" väited viitavad on kontekst. Sa võid kontekstist ehk sisust aru saada või mitte, kuid see, et sinus on arusaamine, selles ei ole kahtlustki. Selle üle ei ole isegi mõtet ega võimalik vaielda. Sinu tõelise olemuse üle ei saa vaielda, see ei ole võimalik. Vastasel juhul oleks see lihtsalt üks kontekst, sõna, lugu, tekst või väide.

Loodan, et see aitab sind, Kaido ;)
08. mai 06:33 horuseye kirjutas:
Bmw pole uhkeldamiseks! Bmw on saksa kvaliteet illuminaadid kasutavad sama marki sest see on kvaliteetne! Mingit fordi ei anna v6rreldagi bmwga... bmw on kvaliteetne ning mugav masin ning soidumonu! Ma ei saa aru miks ma peaks bmw-ha
ubkeldama? esiteks on ka bmw turvaline ning ford pole seda mitte! Ning gudsi on jah eputamine kuid hugo boss on kvaliteetne ja kui on raha siis miks mitte??
08. mai 17:55 Suurepärane, mis see on? kirjutas:
Kiri lihtsalt ühele inimesele, kelle nimi on Kaido.

Ilmselt ei anna see viimane küsimus sulle rahu või juba ammugi on andnud.

Kui me saame oma mõtteid muuta, siis õpime ära ja muudame. Kui me ei saa mõtteid muuta, tuleb aksepteerida ja lahti lasta. Võibolla ei olegi küsimus mõtete muutmisel. Võibolla ei ole küsimus ka väärtushinnangute muutmisel.

Kui sa ei oleks seda kogemust saanud, kas sa oleksid sellest kirjutanud?

Kui sa ei oleks ettevõttega pankrotti läinud, kuidas sa jagaksid oma kogemusi neile, kes ei ole seda kogenud ja ei soovi kogeda ja saavad sinu kaudu nõu, kuidas rasketes situatsioonides edasi minna? Võibolla on pankrot vaatamata suurele edule vahel väga vajalik ja võibolla vajalikum kui jätkuv kasv? Võibolla kui pankrot ei ole see, millele saad toetuda, viidata, õppida, edasi arenedega ja teistelegi kasulikke nõuandeid jagada, mis siis veel sind ettevõtete koolitajana ahvatlevaks ja tõsiseltvõetavaks teevad? Ilmselt siiski paljud mainimata faktid, mida mina ei tea.

BMW on suhteliselt kvaliteetne auto. Loomulikult on see ka maitse asi. Mina olen tundnud ennast 20 aastat vana BMW-s paremini kui uues VW-s. Põhjus väga lihtne. Kui kurvi keerata natuke kiirema hooga siis VW-s füüsikalised jõud suruvad rohkem mu keha liikuma ukse poole või uksest eemale, sõltuvalt kummale poole rooli keerata. BMW-s niisugust tunnet ja liikumist ei kogenud. Ilmselt on lahendatud midagi kardinaalselt erinevalt ja sellest ka niisugune sõidumugavus.

Ükski auto ei näita paremat või kehvemat inimest. Mõni saab osta kallima auto, teine ei saa üldse osta autot. See ei näita ju selle inimese paremuse või halvemuse kohta midagi. Isegi väärtushinnanguid ei näita see. Hinnangud ei ole üldse autoga seotud. Hinnangud on meie endi mõtted.

Mida ma ise endast arvan kui mul on niisugune või naasugune auto? Need on mõtted enda kohta ehk arvamused enda kohta, kuid tegelikult ei ole mina sellest parem ega halvem, auto samuti mitte. Isegi need mõtted ei ole sellest paremad ega halvemad...

Kas tõesti?

Kas on vahet näiteks inimesel, keda sa püüad muuta paremaks või mõttel, mida sa püüad muuta paremaks? Loomulikult on erinevus inimesel ja mõttel!, kuid paremaks muutmise idee on see, mis neid ühendab ja seob.

Seega püüdes parendada oma mõtteid, püüad parendada tegelikult iseennast. Kas see on õnnestunud? Kas sa oled parem inimene kui sul on paremad mõtted?

Või oled sa oma mõtete kvaliteedi tähtsustamist üle hinnanud? Võibolla oled seadnud endale lõksu sellega, et püüad pidevalt parem inimene olla, see tähendab paremaks muutuda. Sest mõtete muutmine ehk pidev parendamine võib viidata hoopis sõltuvusele mõtetest sõltuv olla.

Tegelikult sa oled suurepärane sõltumata sinu mõtete kvaliteedist!
25. juuli 00:57 Anne-Ly kirjutas:
Artiklist jääb arusaamatuks, miks on oma saavutuste kaudu iseenese identifitseerimine halb? Millegi saavutamine on omaette kogemus, see on juhtunud ja jääv. See ei ole välisest tegurist sõltuv. Kooli lõpetamine, preemia või tunnustus mingi eduka projekti lõpuleviimisel - mis selles halba on? Miks ei võiks läbi selle ennast identifitseerida ja endale nö õlale patsutada?
16. november 12:25 Larry Fox kirjutas:
Tere tulemast 24hour laenu teenus

Kas oled proovinud saada pankadelt laenu ilma edu? Hädasti on vaja raha, et saada välja võla? Vajad raha laiendamiseks või loomist oma äri? Laenu saada üks Suurbritannia juhtivaid laenu firmad. 24hour laenu teenus on üks suurimaid tagatud laenud äriühingute Ühendkuningriigis ja meie sõbralik ja kogenud töötajad suudavad töödelda taotlus kiiresti ja tõhusalt. Võite laenata mis tahes perspektiivis 1-25 aastat ja laenata summa £ 2000 £ 50,000,000.00 mis tahes eesmärgil.

Tüübid laen pakume sisaldama:

Isiklikud laenud
Lühiajalised laenud
Võlgade konsolideerimise laene
Online laenud
Kiirlaenud
Iga-eesmärgil laenu
Laenutingimuste
Bad krediidi laenu
Odav laen
Kahjuliku krediidi laenu
Kodulaen
Bad krediidi probleemid
Tagatud laenu

Madala intressimääraga 3% kõigis maailma osades. Rakendus on saadaval taotlejatele, kes on 18 aastat ja üle selle.

Täpsema info saamiseks võtke ühendust e-posti teel: 24hourloanservice@gmail.com
Regards
Larry Fox
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):