Eneseareng »

Kristo Kiviorg Päikeseküla
[19. aprill 2010 | Kirjutas: Kaido | 10112 korda loetud | kokku kommentaare: 3]

Mõnikord on vaja unistuste täideviimiseks julgust, sihikindlust ning ettevõtlikkust. Just seda julgen ma öelda oma sõbra Kristo kohta, kes astus julgelt vastu oma elule viisil, nagu tema seda ette kujutab, mitte viisil, nagu elu seda talle pakub. Ta kirjutas raamatu. Väga hea raamatu. Kirjastas selle ise ning müüb seda nüüd edukalt. See on märk inimese võimekusest oma unistused ning eesmärgid teoks teha.

Kes on Kristo?

Kristo praktik, mõtleja, kirjutaja ning oma kogemuse jagaja. Kristo on töötanud ajakirjanikuna Eesti majandusväljaannetes, kirjutanud peamiselt juhtimisteemadel. Noorest east alates on ta otsinud vastuseid küsimustele leidmaks piire piiramatuses ja vastupidi. Ta on erinevaid filosoofiaid eneses proovile pannud ja neid praktikas katsetanud. See on andnud müstilisi kogemusi ning oskust ja julgust luua midagi uut. Soov asju enda jaoks lahti mõtestada on viinud tõdemuseni elust kui sibulast, kus ühe kihi eemaldamise järel tuleb nähtavale teine, mille all omakorda on kolmas jne. Kristo on mõistnud, et igal inimesel on õigus, sest õigus sõltub sellest, millises „kihis” parasjagu viibitakse.

Väljavõte raamatust "Päikeseküla"

Miks me väsime?

Selleks et õnne leida, pole vaja kaugele minna. Ta on lähedal, on seda kogu aeg olnud.

Päevad Päikesekülas möödusid vaatamata ajamõõdikute puudumisele kindla rütmi alusel. Avastasin, et kehal on see rütm täiesti selge, kui me ainult aktiivselt vahele ei segaks. Harjusin ärkama hommikul vara, esimestel päevadel võis see olla umbes kuue paiku, kuid hiljem tõusin veelgi varem, julgeksin öel- da, et nelja-viie vahel. Oluline oli end üles ajada kohe siis, kui n-ö esimene ärkamine on toimunud. Seda teinud, oli energiat täis päev garanteeritud. Ühiskonna pealesurutud ajaikkest loobumine aitas kehal end taastada, olin omas ajas.

Pärast ärkamist kümblesin tavaliselt pisut, millele järgnes tunnike mõtisklust: oma mõtete jälgimist ja ülestähendamist. See oli väga oluline harjutus, kuna aitas mõista, milliste mõttelaengutega me end ja ümbritsevat täidame. Samuti andis see aimu minu seesmisest arengust, kui suures osas mõtlesin positiivselt ning millised olid need negatiivsed mõtted, mis mind aeg-ajalt külastasid.

Mõtisklusele järgnes kerge hommikusöök, misjärel algas päeva esimene sessioon Doktori valitud teemal.

Pärast esimest sessiooni tuli üldjuhul pikem paus, millesse jäi lõunasöök, vaikne tund ning iseseisev loov tegutsemine. Võimalik oli maalida, tutvuda Doktori rikkaliku raamatukoguga või lihtsalt niisama olla. Mõistsin, et olla ei olnudki nii lihtne, kui esmapilgul arvata võis, vaid seda tuli õppida.

Kui ilm oli ilus, kogunesime õhtuseks koosolemiseks lõkke äärde, kus lasime teel hea maitsta ning võtsime vastu kõrgemaid energiavibratsioone, mida Doktor oma trummiga tekitas. Kui oli vihmane, viibisime siseruumides.

Paljud Doktori avatud teemad jäid minule mõistetamatuks, seega ei suutnud ma neid enese jaoks mõistuspäraselt ka kirja panna. Tema sõnumis oli ka lihtsalt uskumatuid asju, kuid adusin, et see on nii vaid minu teadmiste ja kogemuste tõttu. Kui olen valmis, saan neist aru ning uskumatus hajub.

Külas viibimise neljandast päevast olin enda jaoks talletanud paar inspireerivat vestlust. Olen alati arvanud, et ma pole milleski üksi, ka selles, mis mulle huvi pakub. Kui see on nii minuga, siis on maailmas kindlasti veel paar inimest, kes samamoodi arvavad,sarnaselt mõtlevad. Jagan seda minu jaoks huvitavat nüüd, hea lugeja, ka sinuga.

Oli pärastlõunane aeg. Istusime taas kord suures saalis. Olime söönud kerge lõuna, mis koosnes viinamarjadest, pähklitest, värskest lehtsalatist ja meest. Märkasin, et toidukogused ei olnud pooltki nõnda suured, kui olin harjunud sööma, samas tundsin, et sellest piisas täiesti. Toidukoguste vähendamine andis mulle igatahes hea enesetunde.

„MIKS ME VÄSIME?” kritseldas Doktor tahvlile. Kuhu kaob meie motivatsioon, miks me nii vaimselt kui ka füüsiliselt ära ku- kume, miks me vajame ülemuste motivatsioonikõnesid, innustust, taganttõukamist, stimulaatoreid, alates süütust kohvist ja energiajookidest kuni alkoholi ja narkootikumideni välja? Miks peame end pidevalt sundima, et midagi teha?

„Teate mis,” alustas Doktor, „elu on meil seni olnud ikka nõnda sassis, et oleme kaotanud taju, kui palju. Ilmselt olete korra lugenud või vähemasti sirvinud mõnd enesemotivatsioonialast teost. Neid on aegade jooksul terve ports kokku pandud. Olen lugenud nii ühte, teist kui ka kolmandat, kuid ühestki pole leidnud vastust küsimusele, kas selline nähtus nagu motivatsiooni kadumine üldse peabki meie elu osaks olema. Vähemalt neis raamatuis, mis minuni on jõudnud, keskendutakse selle taasleidmisele. Alguses võtsin ka mina kõike iseenesestmõistetavana – aeg-ajalt ikka juhtub, et siht kaob silme eest ja on perioode, kus me ei suuda end kuidagi kokku võtta. Aga siis tuleb meie juurde ülemus, kes ise on tihtilugu samuti sügavas kriisis, ja peab meile motiveeriva kõne, misjärel loomulikult, kui oli hea kõne, tunneme end jälle pisut paremini. Meile räägitakse meeskonna ühtsest vaimust, ühteviisi mõtlemise olulisusest jne. Kui sa oled karjäärihimuline inimene ja su otsene ülemus selle ära tabab, räägib ta sinuga kindlasti ka arenemisperspektiividest: millal rohkem raha saama hakkad, suurenevast vastutusest, positsioonist, boonusprogrammidest jne. Sind motiveeritakse mingite võimalike juhtuda võivate sündmustega tulevikus...”

Doktor tegi pausi, mõtles veidi ning jätkas:
„On normaalne, et meil on aeg-ajalt perioode, kus energiatase on keskmisest madalam, kuid see pole motivatsiooniga seotud. Mind huvitas, miks me tahtmise siis ikkagi kaotame ja mispärast vajame väljastpoolt impulssi. On see paratamatus või on meil kusagil midagi kahe silma vahele jäänud? Ja avastasin, et me kaotame motivatsiooni siis, kui me pole enese vastu ausad. Kui meie motivatsiooniallikas on positsioon, mitte konkreetne tegevus. Positsioon viib meid üldjuhul tegelema millegagi, mis meie kutsega kokku ei sobi.

Kui me pole enda vastu ausad, ei taha meie keha hommikul ärgatata justkui tõrgub vastu, tahab kaua magada ja isegi valutab. Füüsiline väsimus on vaimse ärakukkumise tagajärg. Ometi peame füüsilist väsimust ja haigusi juhuslikeks nähtusteks ning läheme arsti juurde. Me soovime, et arstid meie keha terveks raviksid, selle juhuslikkuse meie elust kõrvaldaksid. Me ei mõista, et oleme selle ise põhjustanud. Meie positsioon ühiskonnas sõltub teistest, meie tegevus aga ainult meist endast.”

Kristo raamatu "Päikeseküla" leiad kõikidest suurematest raamatupoodidest

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
23. aprill 23:12 Eevi kirjutas:
:) Olen sellega täiesti nõus! Aitäh!
26. aprill 11:47 Koidula kirjutas:
Nii see on!LOETUGA nõus! Tänan!Oma elus rakendamiseks kõigile julgust ja jõudu tegutsemiseks!
02. mai 01:00 Merike kirjutas:
Seda raamatut tahaks küll lugeda. Aitäh soovitamast! ;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):