Eneseareng »

Mida esimesed 35 aastat Maal mulle EDU kohta õpetas?
[17. juuni 2013 | Kirjutas: Kaido | 6434 korda loetud | kokku kommentaare: 8]

Soov edukas olla on meie geenides. Ehk on küsimus ainult selles, kuidas ja mis eesmärgil me edukaks saada püüame?

Kui vaadata erinevaid teaduslik-psühholoogilisi uuringuid, võime leida viiteid edule praktiliselt igast sellisest uuringust. Maslow ütleb, et peale esmaste füsioloogiliste ja turvalisuse vajaduste rahuldamist jõuame üsna kiiresti eneseteostuse juurde - me soovime mingil alal edukaks saada ja ennast seeläbi teostada.

Motivatsiooniuurija Daniel H. Pink on järeldanud, et meid panevad liikuma eelkõige kolm tegurit - autonoomia (vabadus), meisterlikkus ja tähenduslikkus. Meisterlikkus tähendab selles kontekstis aga justnimelt progressi ja edu. Pink väidab, et inimest motiveerib see, kui ta saab oma loomuomaseid oskusi ja talenti realiseerida, ja tajub, et ta liigub elus edasi. Teisiti öelduna on edu inimese üheks baasmotivaatoriks.

Kui Pink uuris motivatsiooni, siis positiivse psühholoogia üks teerajajatest Martin Seligman on uurinud aastakümneid õnne. Ja missuguste järeldusteni tema jõudis? Seligman ütleb, et inimese elus on õitseng (ta asendas oma hilisemas uuringus mõiste "õnn" laiema mõistega "õitseng") juhul, kui ta teadlikult juhib tasakaalukalt viit olulist eluvaldkonda. Nendeks on positiivsed emotsioonid, progress, vooseisund, tähenduslikkus ja suhted. Nagu näha, ei saanud ka Seligman üle ega ümber eneseteostusest ja edust, millele viitavad tema teoorias koguni kaks aspekti - progress ja vooseisund (tegelikult on see sama, milleni Pink jõudis, aga Pink tõstis need kaks tegurit lihtsalt kokku ja nimetas selle meisterlikkuseks (ing k mastery).

Minu "edulugu"
Ma isiklikult jõudsin edusoovini umbes 14 aastaselt, kui mingil kummalisel põhjusel otsustasin, et ainukene põhjus elamiseks on elada edukalt ja rikkalt. Ei teagi, mis minus sellise tohutu edusoovi põhjustas, aga igatahes võtsin siis teadliku otsuse vastu edukaks saada.

Selle saavutamiseks hakkasin eelkõige koolis rohkem pingutama, sest olin omaks võtnud uskumuse, et edu saavutamiseks tuleb hästi targaks saada. Sellest uskumusest lähtuvalt muutusid hinded gümnaasiumis paremaks, lõpetasin Audentse Ülikooli cum laude diplomiga ja sealt liikusin edasi Tartu Ülikooli rahvusvahelist majandust õppima. Ja seda kõike ikka ühe suure unistuse tuules - saada edukaks.

Esimest korda muutusin murelikuks aga viimase kursuse lõpusirgel, mil mõistsin, et edu ei saabu mu uksele kuldsel kandikul, vaid pean ise selle välja teenima. Selle tagajärjel algasid minu aastad Hansapangas, sellele järgnev lühike, aga üliintensiivne edulugu ehitusäris (mis päädis haleda pankrotiga), ja lõpuks natukene vähem-edukam kaubandusprojekt, internetiärid ning nüüd koolitusäri. Äri, äri, äri ... kas edukas olla tähendab kogu aeg mingit äri teha? Jah, mõned aastad tagasi olin selles seisukohas täiesti kindel, sest mida muud üks edu meie ühiskonnas tähendada võib? Viimase aastaga olen hakanud aga endalt küsima küsimust "Mis on pildil valesti?".

Defineerime edu
Kujuta hetkeks ette olukorda, kus satud kokku mõne vana sõbraga, kellega kunagi ühes seltskonnas liikusite, aga nüüd on teie teed erisuundades läinud. Kui sa küsid temalt teie ühiste sõprade kohta, siis suure tõenäosusega ütleb ta nende inimeste kohta "edukalt", kes on viimaste aastatega majanduslikult heale järjele saanud. Need aga, kes on midagi muud märkimisväärset korda saatnud - lapsi saanud, heategevusega tegelenud, kaalu langetanud vms - võivad jääda edumärgi alt välja. Miks? Sest me elame edu- ja kasumipõhises ühiskonnas. Meile lihtsalt sisendatakse kogu aeg, et edukas olla tähendab hästi teenida. Punkt.

Vaata näiteks meie esimajandusajakirjade pealkirju, millega lugejate tähelepanu püütakse. "Maailma kõige rohkem teenivad sportlased", "Palga TOP100", "Kes maksab kõige rohkem dividende?", "Kuidas kodanik X rikkaks sai" jne. Sellised on pealkirjad, mis müüvad, ja sellised on uskumused, mida me endaga valdavalt kaasas kanname. Et olla edukas, pead teenima kasumit. Punkt. Jälle.

Kas kasumipõhine ühiskond on jätkusuutlik?
Viimasel ajal räägitakse palju suurtest palgalõhedest meie ühiskonnas. Ja täiesti põhjendatult, sest see, kuidas ettevõtjad ja juhid teenivad 5000 eurot palka, kuid inimesed, kes nendele seda võimaldavad (loe: töötajad), peavad hakkama saama 500 euroga, on lihtsalt absurd. Kuigi majandusteooria ütleb, et ettevõtted luuakse eesmärgiga kasumit teenida, võiks siiski iga endast lugupidav ettevõtja tunda ka sotsiaalset vastutust selle ees, mida ta teeb. Eesliini töötajad on ju need, kes ettevõtjale kasumi toodavad - kas nad ei vääri siis vähemalt inimväärset elu? Viiesaja-eurone kuupalk seda tänases Eestis kindlasti aga ei võimalda.

Seda võib nimetada kommunismiks ja sotsialismiks, aga kas poleks põnev, kui kasumiteenimisel oleks siiski mõistlik piir ees? Kindlasti ei saa nutikatelt ära võtta võimalust külluses elada ja head elu nautida, aga ehk võiks mõelda, kuidas ja mis hinnaga seda teha? Teisiti öelduna ei tohiks see juhtuda rikka ettevõtja töötajate inimväärikuse arvelt.

Selle teostamiseks oleks lähenemisi kindlasti mitu, ja enamik nendest ajaks iga ettevõtja harja punaseks, kuid ühel nendest võiks ju hetkeks siiski peatuda. Kuidas oleks, kui seadusega reguleerida töötajate palgasuhe kasumisse või juhtide palgafondi? Selle lähenemise kohaselt ei oleks võimalik liiga suuri palgalõhesid firmas tekitada, ega ka odava tööjõu abil teenitud kasumit dividendidena välja võtta, sest töötajate palk ei tohiks olla madalam kui teatud protsent juhi palgast või kasumist. Lihtsalt mõte!

Teadlikkuse areng, mitte seadusandluse areng
Muidugi on see absurdne idealism, millest ma praegu räägin, sest seadusloome sõltub liiga palju suurettevõtjatest, kes lihtsalt reguleerivad oma toetuste ja annetuste kaudu seadusloome tegelikku sisu. Kuni poliitikud kummardavad ärimehi, ei jõua see idee iialgi siit blogipostitusest kaugemale.

Seega, kuna me ei saa loota seadustele, siis saame loota ainult inimlikkusele - sellele, et ühel hetkel tekib ettevõtjates ja juhtides piisav vastutustunne mõistmaks, et me kõik oleme inimesed ja soovime elada inimväärset elu. See oleks muidugi ilus, aga kas see üldse bioloogiliselt võimalik oleks?

Ameerikas elav Eesti juurtega teadlane Jaak Panksepp on uurinud meie ajuehitust ning loonud inimese aju sisemise "kaardi", mis määratleb meie seitse liikumapanevat jõudu, milleks on otsing, raev (võistlemine otsitu nimel), hirm (enese kaitsmine), paljunemine, vanemlik hoolitsemine, sotsiaalsus (hirm eraldatuse ees) ja mängulisus (vaata saadet Panksepa teooriast siin).

Selle teooria kohaselt on kõik inimesed kogu elu millegi otsingul. Me võime otsida õnne, rahu, edu, armastust või mida iganes. See tegur aga on just meie liikumapanevaks jõuks ja põhjuseks, miks me ei ole kunagi olemasoleva olukorraga rahul. Me soovime ja otsime kogu aeg midagi veel.

Juhul, kui meid otsingul takistatakse, kerkib meis raev ja soov ennast kaitsta. Kõik, kes meie teele jäävad, muutuvad meie konkurentideks ja nad tuleb eemaldada. Just sellele Panksepa teine tegur viitabki. Kui me otsime õnne, ja loodame selle leida majandusliku edu ja vabaduse kaudu, siis kõik teised inimesed on meie jaoks potentsiaalsed konkurendid, kelle suhtes ilmutab meile end raev ja kelle eest peame end kaitsma. Kui need inimesed ei aita meie otsingutele kaasa, on nad meie vaenlased, kellega tuleb võidelda ja võimalusel nad elimineerida.

Kellena näeb üks ettevõtja oma töötajaid, kes küsivad kõrgemat palka? Kas töötajale makstav kõrgem palk (pluss maksud) aitavad ettevõtja rikkuse- ja võimuotsingutele kaasa, või pigem takistavad seda? Jah, pigem ikkagi takistavad seda, sest iga töötajatele makstav sent vähendab ju ettevõtja taskus olevate sentide arvu. Sellisel viisil muutuvad töötajad vaenlasteks ja konkurentideks, kes tuleb elimineerida, neid alandada ja välja vahetada isendite vastu, kes ei takista ettevõtjat tema eduotsingutel (Panksepa kolmanda teguri kontekstis tuleb end selliste isendite eest koguni kogu aeg kaitsta).

Nagu me näeme, oleme lõksus. Seadustega olukorda reguleerida ei õnnestu, sest seaduseloojad on ettevõtjate "palgal". Ja inimlikkusele ka väga loota ei saa, sest meie instinktid lihtsalt ei võimalda seda. Kas ja missugune on siis üldse lahendus?

Ehk on lahenduseks lihtsalt sisemine otsus tõusta loomadest kõrgemale. Jaak Panksepp ei käsitlenud oma elupikkuses uuringus ainult inimesi, vaid kõiki imetajaid. Ta ütleb, et need seitse sisemist tungi on omased kõikidele imetajatele, mitte ainult inimestele. Seetõttu on meid kõikide teiste loomadega ühte patta pandud, ja kuni me seda ise läbi oma teadlikkuse (inimesele omase otsmikusagara abil) ei muuda, jäämegi loomadeks ja käitume vastavalt.

Kui sa oled üks nendest õnnetutest, kelle arvelt sinu juht või firma omanik rikastub, võid teda järgmisel kohtumisel lihtsalt oma peas nimetada loomakeseks, kes lihtsalt käitub oma instinktide kohaselt (ehk muudab see olukorra sulle vähemalt psühholoogiliselt kergemaks). Kui see on inimene, kes maksab oma töötajatele miinimumpalka, ja samal ajal kühveldab igal aastal lisaks 10 000 eurosele palgale miljoneid eurosid dividende, ei ole oma olemuselt ka kõige primitiivsemast imetajast (nt hiireke oma sihvka suuruse ajuga) edasi arenenud. Ta on otsingul, ta otsib edu, õnne, rahu ja armastust, ning teeb seda kõike nende inimeste arvelt, kes talle seda võimaldavad. Ta pigistab nendest välja nende elumahla, kindlustades seeläbi endale ja oma lastele elumahla pideva küllusliku voolamise.

Defineerime edu ümber
Me elame aastal 2013, 21. sajandil. Õnneks me ei pea ketseriteks enam neid, kes natukene teisiti mõtlevad, ja ei põleta neid selle eest tuleriidal, kuid edust mõtlevad paljud jätkuvalt veel nagu keskajal. Ehk oleks aeg edu ümber defineerida?

Me oleme üksteisest sõltuvad. Ka eduka firma juht ja omanik on otseses sõltuvuses nendest inimestest, kes talle edu "kingivad". Kui ei oleks inimesi, kes teeksid nende heaks tööd, ei oleks ka ju nende edu. Kuidas saavad siis nemad end üksinda edukaks pidada (ja endale üksinda head elu võimaldada), kui nende edu sõltub inimestest, kes nende heaks töötavad? Me oleme üksteisest otseses sõltuvuses. Ühe edu võiks tähendada ka teiste edu, kuid selleks vajame kõrgemat teadlikkust, hoolivust ja suhtumist. Millal me selleni jõuame? Darwin ütles, et kõik on evolutsiooni küsimus. Kas on võimalik, et me lihtsalt areneme oma ahnusel põhinevast otsingujanust ja raevust edasi? Kui jah, siis millal? Ja mida me saaksime teha selleks, et seda arengut kiirendada?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
18. juuni 00:20 Riina Kangur kirjutas:
Täitsa lõpp, kui mahlane ja sisukas tekst! Sinu aju on ikka pidevas, kiires arengus. Ei ole saanud mõni aeg sinu mõttelendu jälgida ja nüüd selline rahulolu! Aitäh, et olemas oled, ja oskad valgustada ning soovid aidata!

Lugupidamisega,
Riina
23. juuni 08:12 Marko kirjutas:
Tere Kaido, oled sõnastanud väga täpselt minu isikliku seisukoha.
24. juuni 11:37 Dalai-laama 18 juhist eluks kirjutas:
18. Otsusta oma edu üle selle järgi, millest sul tuli loobuda, et seda saavutada.

http://www.telegram.ee/vaimsus/dalai-laama-18-juhist-eluks#.UcgESzumZsJ
28. juuni 14:06 Läbipõikleja kirjutas:
Vaevalt, et edu on meie geenides, edu on defineeritud tsivilisatsiooni poolt, eeldab võrdlemist, mis eeldab ego. Seega (minu arvates) ei saa edu olla mitte kuidagi meie loomulik osa või geenidega edasi antud. See on järjekorda intelligentsuse loodud hullumeelsus.
30. juuni 16:03 Mees kirjutas:
See 500 eurot on nende inimeste hind. Kui keegi maksaks 1000 ,siis oleks asi lahendatud. Igasugune regulatsioon tekitab palju suuremat ebavõrdsust ja moonutusi.
09. juuli 16:14 Evelin kirjutas:
Kuigi on olemas mingid üldised hoiakud ja tendentsid ja reklaamitööstus/meedia nuumavad meid järjekindlalt oma ideaalidega, ei pea me ju siiski kõike automaatselt alla neelama!
Arvan, et igaühel meist tasub aeg-ajalt omaenda edukriteeriume üle vaadata ehk teadvustada, et mitte üritada iga hinna ees Prokrustese sängi sobituda. Kas see on suurem kasum või hoopis rohkem rahulolevaid kliente või näiteks lahe loominguline tööõhkkond, võimalus olla lastega kodus ja samal ajal osa-ajaga teha midagi erialaselt? Vaheldusrikas reisimine ja kiire töötempo või hoopis sujuv ja stabiilne kulgemine? Siis võimegi avastada, ettekujutused edust olla üsna erinevad,kui lähemalt uurima hakata.
Aga jah, niikaua kui suur hulk inimesi ei saa seda 500ki kuus kätte, siis kipuvadki rahateemad pildis esiplaanil olema, sest tundub, et rohkem raha lahendaks kõik probleemid hoobilt. Sellise palgaga inimestel võib olla tõesti raske uskuda, et n.ö. rikastel võib teinekord stress raha pärast suuremgi olla (Laenud, vastutus, hirmud, kaotused on ju kõik suuremad).
09. juuli 16:18 Tiia kirjutas:
Minu arvates hakkab kôik solidaarsusest ja austusest teiste vastu. Eestis on majanduslik mudel väga enesekeskne. Ego tasandi edu , vóim ja raha: Mina ise saavutasin seda ja teist jne. Teiste osa ja panust ei nähta vôi ei taheta näha. Inimesi ei väärtustata. Tegelikult peaks iga töö tegemine vôimaldama äraelamist. Mitte virelemist nagu enamik palgatöölisi. Ei ole olemas paremaid ja väärtuslikemaid inimesi. NT. Prantsusmaal on miinimumpalk tôesti miinimum, mis vóimaldab ära elada: süüa osta, üüri maksta, riideid jm. kaupu osta. Seal pole ylemuse ja alluvate palga erinevusef enamasti mitte kunagi kordades vaid protsentides ja igayks annab oma panuse vastavalt vôimetele. Rohkem solidaarsust muudaks meid rikkamaks. Pole vaja kôike endale krabada ja siis väriseda, et tuleb keegi ja vôtab ära.
21. juuli 20:55 XXXL kirjutas:
Olen töötanud kolmes läänemaailma firmas. Kõigis kolmes firmas on firmajuhid hoolitsenud, et nelde töötajail oleks kõik vajalik, et nad rahul oleksid. Töötajad vastutasuks püüdsid teha kõik selleks, et firma juht rahul oleks.Tegemist oli väga heal järjel olevate firmajuhtidega. Eesti osa ärimehi hoolitsevad ainult selle eest, et neil he oleks. Nad peavad paljuks isegi töö ohutuse eest hoolitsemist, rääkimata töö eest väärilise tasu maksmisest. Kirjutasin, et osa eesti ärimeestest toimetavad nii. Teine osa neldest oskavad oma firmat juhtida nii, et ka töötajad on rahul. Nelde ees võtan igal ajal mütsi maha!.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):