Eneseareng »

Kas valusad kogemused kaunistavad meie elu?
[03. oktoober 2011 | Kirjutas: Kaido | 8354 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Mõnikord öeldakse, et inimene kasvab ainult läbi valu. Oma kogemusele tuginedes julgen seda kinnitada - kui kõik on hästi, laseme end lõdvaks. Kui aga elus läheb "kitsaks", hakkame otsima lahendusi ja väljapääse, et valust vabaneda.

Millest valu alguse saab?
Üldiselt saab valu jagada kahte suurde gruppi - füüsiline valu ning sisemine ehk hingeline valu. Kumb nendest valusam on? Ma usun, et vastus sõltub sellest, kumba valu me hetkel kogeme. Kui meil on jalaluu katki ja ootame traumapunktis lahast, oleme valmis igasugust emotsionaalset valu taluma, sest sel hetkel tundub sisemine valu olevat midagi käega katsutamatut ja ebamäärast.

Kui me oleme aga hingelise valu kammitsates, tundub just see olevat kõige jubedam seisund. Olgu selleks siis töökaotus, pankrot või lagunenud paarisuhe, kõikide nende sündmustega kaasnevad emotsioonid on meie jaoks laastavad ja võivad halvata kogu meie tegutsemise ja mõtlemise. Sel hetkel tunneme, et suudaksime taluda kasvõi kõikide liigeste murde üheaegselt, kui vaid vabaneks sellest valust, mis südamesse tekkinud on.

Üldjuhul on sisemine valu põhjustatud meie poolt teadvustamata emotsioonidest ja ihadest. Öeldakse, et inimesel on rohkem kui 150 erinevat emotsiooni. Paljud nendest on positiivsed, aga suur hulk ka negatiivsed. Kui me oleme positiivse emotsiooni mõju all, on kõik hästi - me oleme õnnelikud. Kui aga juhtub midagi, mis aktiveerib mõne negatiivse emotsiooni, muutub nii meie enesetunne kui ka sellest lähtuvad tagajärjed väljakannatamatuks.

Siiski grupeeruvad sisemise valuga seotud sündmused üldjuhul ühte - ihad, soovid, tahtmised, ootused jne. Need saavad alguse sellest, et meie elus on toimumas midagi, mis meile ei meeldi ja me tahaksime, et asjad läheksid teises suunas. Näiteks jääme tööst ilma ja oleme hirmul. Sel hetkel tahaksime, et meil oleks ikka / jälle töö. Kuna seda ei ole, hakkame välja mõtlema negatiivseid stsenaariume sellest, et võib-olla me ei saagi kunagi enam tööd, mille peale aktiveerub emotsioon hirm. Valus on.

Sama võib toimuda, kui keegi meid maha jätab. Ka sel hetkel on mehhanism sama - juhtus midagi, mis ei vasta meie ootustele. Me tahaksime ikka selle inimesega koos olla, aga näe, ei ole enam. Me meenutame automaatselt või vähemautomaatselt ilusaid koosveedetud hetki, mille peale aktiveerub emotsioon igatsus või ohvritunne. Valus on.

Kuidas valuga toime tulla - meditsiiniline lähenemine.
Kui sul kõht valutab, võtad sa valuvaigistit - nii oleme harjunud ravima füüsilist valu. Umbes samamoodi püüab psühhiaater läheneda ka sisemisele valule - kui on valus ja ei saa enam sellega hakkame, võta rahusteid. Küll läheb paremaks.

Mulle väga meeldivad sõnad valuvaigisti ja rahusti, sest keeleteadlased ei ole nende kasutusele võtmisel isegi püüdnud nende funktsioonde varjata - valuvaigisti tõepoolest vaigistab valu ja rahusti tõepoolest muudab meid rahulikuks.

Siiski on oluline teadvustada, et neist kummagi kasutamine ei võta mitte valu ära, sest need ei tegele valu põhjustega, vaid lihtsalt tuimestavad meie organismi nii palju, et me ei tunneks valu. Teisiti öelduna ei ole füüsilise valu kaotamisel tegemist mitte valuvaigistajaga, vaid meie endi vaigistajaga. Sama asi on rahustitega - kui meil on sisemine valu, siis lihtsalt teeme su "rahulikuks", et sa ei tunneks enam nii palju emotsioone.

Selline on meditsiiniline lähenemine valule. Kuid on olemas ka teine lähenemine. Kui meditsiinilist lähenemist saab nimetada väljastpoolt sissepoole valu eemaldamiseks, siis teine lähenemine on seestpoolt väljapoole valuga tegelemine.

Kaks noolt. Kaks valu.
Alternatiivne valu kaotamine toimub põhjuste väljaselgitamisega. Selle käigus ei tee me end ravimite kaudu tuimaks, vaid me püüame märgata, missugune on hetkel kehas tekkinud ebatasakaal, mis meile füüsilist või sisemist valu põhjustab. Selle märkamiseks kasutame sisemist tähelepanu ehk teadlikkust.

Valu käigus saame eristada kahte valu tasandit. Üheks on otsene valu, mida me kogeme viie aistingumeele kaudu (nägemine, kuulmine jt), ja teiseks on emotsionaalne valu, mis tekib meie poolsest mentaalsest reaktsioonist otsesele valule.

Näiteks lõikad sa endale noaga sügavale sõrme. See on otsene kinesteetiline valu. Kuna haav on sügav, siis järgneb vahetule kogemusele mentaalne analüüs: "Appi, see on nii sügav haav! Mis siis, kui ma ei saagi enam kunagi seda sõrme kasutada?! Issakene, nii palju verd! Mis siis, kui ma jooksen nüüd verest tühjaks?".

Või näiteks ütleb sulle ülemus või elukaaslane, et teie ühine tee lõpeb. See on faktiline info, mida sa kuuled. Jah, see teeb haiget. Kuid veel suurem valu võib tekkida sellest, et sa hakkad analüüsima, kuidas sa jääd nüüd töötuks ja kaotad oma kodu. Või sa usud, et see oli ainukene inimene maailmas, kes sind õnnelikuks tegi, ja sa pead seetõttu nüüd elu lõpuni õnnetu olema.

Need näited ilmestavad olukordi, millesse me satume iga päev. Et seda veelgi rohkem piltlikustada, siis kujuta ette, et sulle lastakse õlga üksteise järel kaks noolt. Kui sa püüad neid nooli korraga välja sikutada, on sul väga väga valus. Sa pead nendega eraldi tegelema - tõmba esmalt välja nool, mis lendas õlga viimasena, ja alles siis eemalda esimene nool. Sama peaksime tegema ka valuga. Me peaksime eristama sisemise valu otsesest valust, ja tegelema nendega eraldi. Ka järjekord peaks jääma samaks - esmalt eemaldame viimase, mentaalsusest tuleneva valu, ja alles siis saame tegelda otsese valuga.

Ole valust teadlik.
Üldjuhul ei saa me vahetu valuga midagi ette võtta - esimene nool lendab meisse välismaailmast ja me ei saa välismaailma muuta. Teise noole eest vastutame aga ise - selle laseme esimesele järgi ise, ja sellega saame ka vahetult tegelda.

Kõige efektiivsem vahend selleks on teadlikkuse kasutamine. Me peame saama teadlikuks, mis toimus ja kuidas me sellele mentaalsest analüüsist tekkiva valuga reageerime. Me ei saa muuta seda, kui meid vallandatakse või maha jäetakse, küll aga saame tegelda mentaalsusest tekkiva valuga, mis nendele sündmustele järgneb. Me alustame sellest, et me lihtsalt vaatame, kuidas analüüs meie sisse tekib. Me ei samasta end selle analüüsiga, ja me ei pea seda analüüsi ainuõigeks, vaid me teadvustame, et see on analüüs, mille me mõtleme ise välja. Üldjuhul puuduvad meil selle analüüsi õigsuse kinnitamiseks igasugused faktid - see on puhas fiktsioon. Ja just nii peaksime seda ka võtma: "See on väljamõeldis, mida ma praegu kardan. Ma ei tea, kas see üldse läheb nii. On väga tõenäoline, et olukord kujuneb hoopis teisiti. Seetõttu otsustan ma hetkel seda mitte mõelda".

Peale sellist teadvustamist vii oma tähelepanu näiteks hingamisele. Jälgi kümne sekundi jooksul hingamist ja sa tunned, kuidas juba toimub sinu sees rahunemine. Miks? Sest sa tõid teadlikult oma tähelepanu negatiivselt analüüsilt hingamisele. Ja kuna sa lasid analüüsist lahti, ei aktiveerunud enam ka sinu negatiivsed emotsioonid, millega omakorda kaasneb ka sisemise valu taandumine. Nüüd jääb järgi vaid esimene nool - otsene kogemus - , ja sa saad täie teadlikkuse ning tähelepanuga tegelda sellega. Kui sa niimoodi oma kogemustele lähened, on sinust saamast Meister.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Vabane soovimatutest mõtetest ja emotsioonidest:

29.10 Lahti laskmise töötuba

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
03. oktoober 08:09 lugeja kirjutas:
Aitäh, just seda õpetust ja meeldetuletust oligi mul täna hommikul vaja! Suured tänud!
03. oktoober 13:48 Katrin kirjutas:
Hea lugemine õigel ajal - tegelen just oma pisukese süütundega, mis on praeguseks hetkeks juba vaevumärgatavaks lahjunud :)
Ja nüüd vahelduseks näriks tähte: Sõna "valu" käändub (mis?)valu/ (mille?)valu/ (mida?)valu, ja "valuvaigisti" kokku kirjutatuna vastab küsimusele "mis vaigisti?" - "valuvaigisti", sõna lahku kirjutades vastab see küsimusele "mille?" - "valu vaigisti".
Suulises kõnes seda vahet muiduhi ei näe, nii, et ... - assotsiatsioonid - assotsiatsioonid ...:)
03. oktoober 19:35 Eve kirjutas:
Kõige raskem ongi lõpetada mõtlemine, sest see on nii mõnus tegevus, aga kindel see, et kui loobuda hingelist valu tekitavatest mõtetest hetkekski, kaob kehast pinge ja kohe hakkab kergem, mis kinnitab tõesti, et ei tasu sellega tegeleda.
04. oktoober 09:01 Anu kirjutas:
Mõtlemine on osa meist, me ei saa lihtsalt neid väljalülitada, sest me pole elutud. Ka valu, kurbus,igatsus turvatunde järele on osa meist.
Oleme tunnetega, me ei saa seda muuta, on hea vahest mõtted lõpuni mõelda. Väga sügavalt lõpuni mõelda, sügava tunnetuseni välja, mis on lõpuni mõeldud, need ka kaovad. Valu käib elu juurde, jookseme valu eest ära aga valu jookseb meile järele. Sest valu tahab meile midagi õpetada, aga me ei taha õppida, sest oleme nii kangekaelsed.
Kui lubame ennast valul õpetada, saame ka lõpuks kaua oodatud hingelise rahu. Juhtugu mis tahes, kui elad, juhtub alati midagi, see on osa elust.
04. oktoober 19:26 Eve kirjutas:
Me saame mõtteid valida:). Mõtet saab siis muuta/välja lülitada, kui see ei paku huvi või on teadmine/teadlik valik, et sellel pikemalt peatumine on kahjulik, see on treenitav. Kui muu ei aita, siis keskenduda hingamisele.
Tegelikult on meetod enda valida ja pole üht ja ainuõiget valikut:). Mulle tundub, et lõpuni ei saa alati mõelda siis, kui see puudutab teisi ja siis jääks nagu mõte õhku rippuma. Samuti, kui liiga palju mõelda, siis on see juba aja kulutamine, teinekord tuleb vastus aja möödudes, kui selleks on õige aeg või lihtsalt teatud hetkel. Muidugi kõik oleneb paljust, isikust kes mõtleb, millest mõtleb jne.
Saab mõelda ja otsustada asju, mis tunduvad endale õiged ja kui teinekord tulekski käituda viisakalt, et olukorda parandada, ei saa seda teha, kui tunne on vastu või sellepärast, et see on hea tava.
04. oktoober 19:31 Eve kirjutas:
Meeldis Kaido lause artiklist valu teadvustamisest peale väikest analüüsi "Ma ei tea, kas see üldse läheb nii. On väga tõenäoline, et olukord kujuneb hoopis teisiti. Seetõttu otsustan ma hetkel seda mitte mõelda"
23. aprill 03:22 andrauniverse kirjutas:
Kallis Kaido mul on sulle VALUS tõde välja öelda aga armid kaunistavad aiult meest- kadedaks teeb selline elu. Miks sa minu elu kaunimaks ei taha muuta ja mulle haiget kunagi ei tee! Mina muutsin sinu elu palju kaunimaks kui ma meie pulmaastapäeval sulle viina pudeliga piki pead panin ja sa valust karjusid, mina lootsin et annad mulle selle peale ühe korraliku koslepi. Aga ei midagi läksid hoopis kahe naisterahvaga punaste vilkurite saatel minema.Sind kaunistavad eluks ajaks valusad armid sellest kaunist päevast ja mina pean päevast päeva kadedusega neid koledaid arme eemalt vaatama- vot see on kaunis valus kogemus kogu eluks. Armasstan sind!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):