Eneseareng »

Kus on minu koduke?
[25. oktoober 2010 | Kirjutas: Kaido | 9319 korda loetud | kokku kommentaare: 41]

Nüüd on see siis tehtud. Taaskord. Taaskord käisin ära kaugel Hiinas ning mind valdavad väga vastakad tunded.

Eesti vs Hiina
Eesti on mu kodu. Siin on mu pere, vanemad, õed ning sõbrad. Siin on minu elu. Ja mis mu elul väga vigagi on ... kõik on väga okei.

Kui ma aga 2009 aasta aprillis esimest korda Hiina sattusin ning hetkeks üksinda umbes 100 hiinlasega jäin, valdas mind täiesti uudne tunne - mulle kerkis pähe mõte, et olen lõpuks jõudnud koju. See üllatas mind väga. Siiski ei võtnud ma seda tunnet sel hetkel väga tõsiselt ning panin selle lihtsalt uudse kogemuse arvele, mis tekitas minus vastakaid emotsioone.

Aeg läks, aga see tunne ei kadunud. Iga kord, kui nägin meie linnapildis aasialasi, tahtsin nendele tere öelda nagu vanadele sõpradele. Samuti võin vaadata tunde järjest igatsevalt Travel Channelilt filme Hiinast, Thaist, Jaapanist ning teistest aasiamaadest. Imelik värk! Et oma tunnetes selgusele jõuda, tahtsin teha uue katse. Ja kui ma sain teada, et minu sõber Janno Seeder korraldab oktoobris reisi Hiina, ei mõelnud ma pikalt, kas minna.

Nii ma siis läksingi enne gruppi 2 päeva varem Hiina kohale ning olin hiiglaslikus Pekingis täiesti üksi. Tuleb tunnistada, et enne minekut oli küll väike värin sees, aga samas tundsin kogu aeg, et mind oodatakse seal. Muidugi saad sa nüüd aru, kui naiivne mõte see oli. Mitte keegi ei oota mind seal. Kuid see ei olegi tähtis.

Kui ma 7. oktoobril lõpuks kell 4.40 hommikul magavasse Pekingisse kohale jõudsin ning taksoga lennujaamast läbi uduse linna sõitsin, muutusin taas täiesti tahtmatult väga emotsionaalseks ning sentimentaalseks. Vaatasin taksojuhti, vaatasin üksikuid inimesi tänaval ning esimesi kiirustavaid rikšamehi, ja ma tundsin, kuidas minus võttis maad rahu. Taksojuht ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt, samuti mitte tüdrukud hotelli vastuvõtus, aga seda ei olnud vajagi. Meile piisas sellest, kui me üksteisele naeratades otsa vaatasime ning kehakeele abil teineteisest aru saada proovisime. Õnneks oli mul kaasas vestmik, mille alati viimases hädas appi võtsin.

Kuigi ma olin reisinud kokku umbes 24 tundi, läbi
nullilähedase temperatuuriga Vilniuse ning tohutult segase Kiievi, ei tahtnud ma siiski pikalt hotellis magamise peale aega raisata. Pikutasin paar tundi, võtsin mõnusalt sooja dushi ning läksin linna avastama. Hankisin altkorruselt kätega seletades kohaliku metrookaardi ning startisin.

Ning siis tundsin ma seda taas. Lihtsalt nii hea oli olla. Sõitsin üksinda metroos, kus lähimas ümbruses ei paistnud olevat mitte ühtegi valget inimest, ega ka ühtegi inglise keelt valdavat hiinlast, aga ma tundsin, et hea on olla jälle kodus. Ma käisin esimese kahe päevaga läbi 4 taoislikku ning budistlikku templit, milles kogesin rahu, ühtsust ning kulgemist. Need olid head päevad. Mina, suurlinn ning sõbrad minu ümber, kellest ma mitte ühtegi ei tundnud, ja kellel oli minust täiesti ükskõik. Aga see oli okei. Kõik oli okei. Ma ei vajanudki midagi muud. Hea oli olla kodus.

Kust see küll alguse sai?
Kui ma 2001 aastal peale grupi lahkumist üksinda New Yorki jäin, tundsin ma suurt hirmu ning üksindust. Ma olin 23 aastane ning see oli minu esimene reis välismaale. Ma olin teinud tagasilennuga vea ning minu lend läks päev hiljem võrreldes minu sõpradega. Niimoodi ma siis jalutasin üksinda suures New Yorkis ning püüdsin aru saada, kust leida rahu. Ootamatult sattusin ma kvartalisse, kus kaubeldi erineva träniga. Jalutasin laudade vahel, lootes leida midagi põnevat, kuni jõudsin ühe lauani, millel seisis suur ning raske 20 cm kõrgune budakuju. Ma seisatasin ja tundsin rahu. Ma ei teadnud mitte midagi budismist ega ka budast, aga ma tundsin enda sees rahu ning kaitstuse tunnet selles suures tundmatus linnas. Ma ei kahelnud hetkegi - kuigi see maksis 60 dollarit, mis oli minu eelarvet arvestades väga suur summa, tundsin ma, et juhul, kui ma soovin end tunda kaitstuna ka õhtul ning edaspidises elus, vajan ma just seda kuju. Koju jõudes küsisid muidugi kõik, miks ma selle kuju ostsin ning ma ei osanud nendele midagi vastata. See toimus ju 10 aastat tagasi - ma ei osanud siis isegi mõelda sellele, et kunagi omandab Buddha õpetus minu elus väga olulise tähenduse. Panin kuju riiulile lihtsalt oma aega ootama.

Nüüd, kümme aastat hiljem, on minu toas umbes 20 erineva suurusega budakuju. Miks? Ma ei tea - lihtsalt meeldib. Kui ma hakkasin enesearenguga umbes 4,5 aastat tagasi tegelema, oli budism minu jaoks lihtsalt üks religioon. See ei huvitanud mind väga. Ma teadsin, et ta räägib mingist kannatusest ning see kõik tundus väga negatiivne. Täpselt sama arvab tegelikult valdav enamus inimestest maailmas, kes midagi budismist kuulnud on. Nende jaoks on see lihtsalt mingi usk.

Aga kas sa teadsid, et Buddhal endal ei olnud budismi loomisega tegelikult mitte mingit seost - budism kui religioon sai alguse palju palju sajandeid peale Buddha surma. Ning lisaks ei räägi see mitte midagi negativismist, vaid ainult väga objektiivsest realismist. See, mida Buddha õpetas, oli dhamma, mis tähendab lihtsalt meie maailmas kehtivaid "universaalseid loodusseaduseid", milleni ta oli oma sisevaatluse tagajärjel jõudnud. Nendel seadustel ei ole midagi pistmist religiooni ega jumalatega, vaid ainult sellega, miks me oleme oma eluga kogu aeg hädas - millest saavad meie vaev ning probleemid alguse? Buddha ei eitanud jumalate ning kõrgemate jõudude olemasolu, aga ta ütles, et jumalatel on omad probleemid ning inimestel omad, ja neid kahte ei ole mõtet sassi ajada. Kuna meie ise oleme oma probleemide põhjuseks, oleme vaid meie ise ka need, kes saavad oma probleemid lahendada, vältides seetõttu oma õpetuses igasugust müstitsismi ning kõrgemate jõudude kasutamist. Ta rääkis hoopis peale valgustumist 45 aastat, et meie probleemide lahendamiseks on vaja tunda iseennast, sest kõik nähtused - nii head kui halvad - saavad alguse meie seest. Ta ütles, et ei tasu pimesi uskuda ühtegi religiooni või kõrgemasse jõudu, vaid vaata enda sisse ning saa aru, miks sa midagi teed ning mis on nende tegevuste tagajärjed sinu elus. Jah, alles palju sajandeid hiljem, ühe allika põhjal alles 1700 aastatel pandi alus budismile kui religioossele õpetusele. Ning mis on juhtund peale seda? Budism on muutunud filosoofiliseks õpetuseks, kus on tihti praktiline aspekt ära kaotatud. Ja seepärast arvavad ka palju inimesed tänapäeval, et budism on mingi rituaalide ning filosoofiliste ütluste kogum, mida on raske igapäevaellu rakendada. Kahjuks on see aga täiesti vastupidi, kui hakata uurima dhammat, algset Buddha sõnumit. Täna, 10 aastat peale New Yorkist buda-kuju ostmist, on dhammal ka minu elus väga oluline roll. Ma lihtsalt tunnen, et see on minu värk. Ning kuna dhamma pärineb Indiast, kust see levis hiljem laialt kogu Aasiasse, tunnen ma otsest kontakti ka nende maadega.

Pannes kaks aspekti nüüd kokku - minu tõmme Aasiasse kui koju, ning lugedes dhammat kui õpetust, mida ma olen justkui "kogu aeg teadnud", aga lihtsalt vahepeal ära unustanud, tekib minus üha sagedamini küsimus, mida paganat ma teen Eestis? Miks ma tunnen, et minu kodu on kuskil kaugel, ja miks mulle pakub nii palju huvi ning kaitset elufilosoofia, mis on väga kauge minu tegeliku kultuurilise taustaga?

Vastuseni jõudsin ma eile, kui ma lendasin Pekingist taas üksi 9,5h tagasi Kiievisse. Kuna Ukraina lennurfima Aerosvit kasutab vanasid Boeinguid, mille istmed on ära vajunud nagu bobikelgul ja multimeedia ajaviitmiseks puudub, otsusasin ma tegelda kogu selle aja enesevaatlusega - lihtsalt istuda meditatsioonis ja vaadata enda sisse. Kuna ma ei suutnud kogu aeg seda kinniste silmadega teha, istusin ma palju ka lahtiste silmadega ning põrnitsesin ainiti ühte kohta minu ees asetseval istmel. Märkamata ei jäänud see imelik tegevus ka minu kõrval istuval atraktiivsel 25 aastasel tõmmul urkainlannal, kes pidas mind juba peale 2 tundi veidrikuks. Vastasel juhul ei oleks ju tema esialgne üleolev pilk asendunud nii kiiresti kaasatundva ning sõbraliku kehakeelega, kust ei puudunud ka oma koogitükikese ning närimiskummi jagamine, ja üha sagedasemad püüdlused vaadata mulle silma, et mõista, mis haigus mul ikka tegelikult kallal on.

Nii ma siis istusin ja ootasin vastust küsimusele, kus on minu koduke ja miks ma tunnen peale 3 nädalat Eestist äraolekut, et ma mitte ei lähe koju, vaid taas pean kodust ära minema. See on veider, ja see teeb isegi haiget.

Kui sa nüüd arvad, et ma sain ühe müstilise ning ilmutusliku kogemuse osaliseks, nagu tavaliselt sellised lood lõppema peaksid, siis pean ma sulle pettumuse valmistama. Ei tulnud ühtegi inglit, ega isegi Buddha isiklikult ei lennanud 11 km kõrgusel minu akna taga, et vastata minu kummalistele küsimustele. Samuti ei muutunud ei ukrainlanna ega ka stjuuardessid energiapallideks, kellega infot vahetada. Ainuke vastus, mis mul kogu aeg peas üles kerkis, oli: "Ole vait ning tee oma tööd". Hmm, ma olin nii pettunud ... Kas see siis on vastus minu nii sõbralikule ning ülevale püüdlusele leida oma elule mõte? Ole vait ning tee oma tööd? No mida veel!

Olen vait ja teen oma tööd
Kuna ma ei saanudki ühtegi ilmutust oma küsimusele, siis pidingi ma selle vastusega leppima - olema vait ja tegema oma tööd. Sest see on ju minu elu praegu. Ma sündisin siia, sain palju haiget, jõudsin mingite arusaamadeni, ning nüüd on minu elu mõnus ja sellel on tähendus. Järelikult olen ma teinud õiget asja - vähemalt viimased 2 aastat. Ehk ei peagi ma muud siis otsima, vaid jätkama seda, mida ma olen seni teinud. Ainukese erinevusega ehk seda, et olema rohkem vait. Ma tõlgendan seda osa oma vastusest tegelda üha enam oma egoistlike soovide ning kirgedega, mis takistavad paratamatult mind mõnikord keskendumast tegelikule eesmärgile - jagada seda, mida mul jagada on. Ehk ei olegi rohkem vajagi. "Tee oma egole "kuss"  ja keskendu tööle". Jah, mulle meeldib see mõte. Ning ma usun, et just seepärast ma Eestis elangi. Ma ei tea, kas see näitab, et mul on hea karma või halb karma, aga kindel on see, et tegelda enesearenguga ning jagada seda avalikult ka teistega, on oluliselt keerulisem materialistlikus läänemaailmas kui näiteks kuskil Sri Lankal või Thais, mis on ju täis päris pühakuid. Siin aga pean ma ühe täiesti tavalise inimesena läbi valu aru saama, mis on sellel kõigel mõtet ning mis aitab meil vabaneda sisemisest valust, et elada oma elu rahulikumalt ning tähenduslikumalt.

Kus on siis minu koduke? Kaido, ole vait ning tee oma tööd!

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
25. oktoober 14:08 Inge Vallner kirjutas:
Meeldis just see, kuidas sa said kehakeeelega hakkama oskamata kohalikku keelt, minul on väike hirm selle ees, olen õppinud saksa keelt, aga praktika puudub ja siis on see peaaegu ununenud.
Reisimine mulle mega meeldib,olen ka inglise keele kursustel käinud, aga... reisile minnes kindlustan ennast alati inimesega enda kõrval, kes oskab keeli minust rohkem.
"ole vait ja tee oma tööd" asendaksin mina lausega "Räägi iga päev vähemalt kolmele uuele inimesele oma heast võimalusest(GNLD)"
Edu Sulle soovides
Päikest
25. oktoober 14:20 Ingrid kirjutas:
Ole vait ja tee oma tööd.........

Huvitav lähenemine :)
25. oktoober 14:42 Eliisa kirjutas:
Nii tore lugu. Aitähhh! Ootasin juba!!!
Ehk tulevikus saad oma päriskoju elama asuda :) Vait olemise mõte meeldib mulle ka. Üha tihedamini leian, et inimesed lihtsalt võiksid olla vait, selle asemel, et mõtlematute sõnadega ümbrust reostada.
"Vaikus on kuldne" laulis Kollane Allveelaev G. Hästi ilus laul.
Aitähh veelkord ja kena sügist!
25. oktoober 14:44 Maris kirjutas:
Ole vait ja tee oma tööd - ka nii vöib, Kaido! :-)
Ent mulle tundub, et Sa oma töö tegemiseks ei tohi mitte vaitki olla!
Olen röömus, et Sa oled siin ja meiega oma mötteid jagad!
Päikkest!
25. oktoober 14:45 Nadja kirjutas:
Rahutu näid kuidagi selle kirja põhjal:)) Need pingsat eneseotsingud...:)))Ka mina sain see aasta esimest korda tunda reisides et kui hea oleks korralikult aeg maha võtta!!Kui saaks reisida ja elada ometi ilma rahata! :)))) Nii palju on ju siin maamuna peal avastada ja näha - niipalju põnevat, kõike tahaks ju korralikult tunda ja katsuda...... ja siis tagasi tulles koju on jälle mingid meeletud piirid või kohustused nagu ei oskagi kirjeldada...see üksluisus omamoodi ...Vahel tundub et inimesed on nagu robotid kuid milleks me ei ole loodud !! ah meed kõigest minu mõtted, mis tekitas sinu kiri mulle!:))) Aga ma olen ikka rõõmus :)))
25. oktoober 14:50 lana kirjutas:
Jah, kerge tee ei ole alati sinu tee...
Kuigi olen nõus, et Hiinas ja Tais on kuidagi väga kerge olla. Isegi nendel roosadel vaestel Tai tänavatel on inimesed kuidagi nii siirad ja õnnelikud.
25. oktoober 15:02 Marju kirjutas:
Tere Kaido,
Ma püüan pikemat aega leppida, olla vait ja teha oma tööd. Selle tulemuseks on veel ja veel rohkem tööd. Olen rahulik, vaatan enda sisse:mida ma tahan, unistan, panen üha uusi ja paremaid detaile oma unistustes kokku. Kadestasin sind kohutavalt, et sa jõudsid sinnani, kus praegu oled. Aga mis ma praegu loen-sa ikka pead võitlema, tegelema oma egoga. ... ju see ongi nii, igaüks oma tasandil. Ja sinu lugu lugedes saan ma aru, et tasub aina edasi ja edasi minna-enda sisse. Kes teab kuhuni see tee viib. Võibolla oled sa varsti Eestis omale keskkonna loonud, et tunned ennast tundvat kui Hiinas? Kõik tuleb ju meie seest??Tundub sinu kirjast ka välja lugedes, et millestki sõltuvus ei kao meist niii lihtsalt. Me oleme kuhugi kuuluvad...
25. oktoober 15:08 Kaido Pajumaa kirjutas:
Marju!

Inimene ei jõua mitte kunagi sinna, kus enam midagi ei loe. Kiusatused ja ihad jäävad alati, kui elame selles maailmas. Kõik, mida me teha saame, on tegelda enda sisemiste reaktsioonidega nendele ihadele. Selle kallal käib töö.

Ning kuna olen lugenud, et isegi pühakud on jännis oma ihadega, siis meil, tavalistel inimestele, pole kindlasti mitte imelik neid tunda. Hea on vaid see, et mida enam meie teadvus treenitud saame, seda enam hakkame teadvustama, et meis on ihad. Ja kui me juba neid teadvustame, saame nendega ka tegelda. Tavaliselt on 99,99% inimestest aga automaatrežiimil ning lasevad aga ummisjalu nende tahtmiste / ihade järgi. Seega on teadvustamine kindlasti esimene etapp pääsemisele :)) Seega ei saa kuidagi öelda, et ma sinust eespool oleksin, nagu sa varem arvasid. Kuni me oleme inimesed, oleme me kõik ühe kaugel ...

Kaido
25. oktoober 15:42 Livia kirjutas:
Jah,kes teab,see ei räägi :D.Aga jutt oli jälle tore ja aus.
25. oktoober 15:52 Katrin kirjutas:
Ma sain hiljuti sama sõnumi, kui olin otsinud oma elu mõtet siit ja sealt - mulle tundub, et Sinu elu mõte ongi teha seda, mida sa praegu teed - aitad inimestel elada õnnelikumat ja teadlikumat elu;). Sealt ka see sõnum, et ole vait - ehk siis vaigista oma ego ja tee oma tööd - mulle tundub:). Naerata;)
25. oktoober 17:44 Rene kirjutas:
Tere Kaido,

Su lugu meeldis mulle, just samasugused protsessid toimuvad ka minuga. Kuna oleme siin maapeal sõdalas hinged oleme oma taasavastamis protsessi kaasanud ka maapealse ülestõusu. Just selles protsessis saame me teisi inimesi aidata, et ka nemad saaksid teada mis siin maailmas tegelikult toimub ja tänu sellele alustada enesearenguga.
Lihtsalt, peame olema kannatlikud, kuna tulime tõesti nn. tööd tegema.
25. oktoober 18:06 Svetlana kirjutas:
Huvitav lugu. Said ühe kogemuse juurde.Tore et jagad seda teistega.
Edu sulle.
25. oktoober 18:54 Tiina kirjutas:
Kaido! Lugesin suure huviga! Arvan, et oled mingis eelmises elus (eludes) sealkandis elanud ja väga õnnelik olnud.Edu Sulle siin ja praegu!
25. oktoober 19:14 Külliki kirjutas:
Huvitav, alustasin just hiljuti Tema Pühaduse Dalai-Laama
raamatu "Virgumine" lugemist ja mõtlesin ka just budismi lähema tundmaõppimise peale. Selles raha-raha-raha maailmas on ikka muid väärtusi ka peale eelpoolnimetatu. Loodan sellest raamatust saadagi innustust budismi uurimisele ja uut arusaamist, et usun ise ikka õigetesse asjadesse. Tervitused udusest Lõuna-Eestist ja palju edu!
25. oktoober 20:37 Mirjam kirjutas:
Mulle tundus nii õõvastav see ütlus: "ole vait, tee tööd!" Aga eks inimesed ongi erinevad. miks peaks käskima vaikima seda, mis on loomulik kutse?
25. oktoober 20:46 mirjam kirjutas:
P.S Lihtne on end unistama jätta. püüdke igapäevaelus kangelased olla.
25. oktoober 21:32 Koidula kirjutas:
Tore on ,Kaido ,et said jälle kogemuse võrra rikkamaks ja jätkuvalt jagad meile omi muljeid
ja elamusi. Alati huvitav lugeda. Uute lugudeni!
Edu edaspidiseks !
25. oktoober 22:32 Mõtleja kirjutas:
Kodu on minus,kõikjal kus ma iganes olen.Sina,mina ja me kõik oleme tegelikult juba pühad,ainult meie ego ei oska seda näha.Püha võib ainult näha püha.Ego tõlgib kõik heaks ja pahaks.Pühale keha "haigused" ei ole pahad,ega keha haigused,vaid meele vääristus,mille meile ego põhjustab.Püha meis tänab igat hetke,ega tal pole vajadust seda heaks-pahaks tõlkida.Endasse vaatamine siis pole midagi muud kui jälgimine,kellele anname rooli-egole või pühale.Kui tänulikkust ei ole-rool on ego käes.Ole tasa ja tee tööd -on minu meelest käsk egole ja püha meis võib kindlasti oma rõõmu(uudiseid)kõigile jagada.Edu kõigile!
25. oktoober 23:43 Liina kirjutas:
Kaido, lõpuks oled sa tagasi ja kirjutad huvitavaid lugusid, mis panevad alati mõtisklema. Oii kuidas ma ootasin, kuna siia uus kirjatükk ilmub ja nüüd on see aeg käes. Põnev oli lugeda ja hea on et said "kodus" taas ära käia ja patareisid laadida. Loodan et millalgi on ka minul võimalus Hiinaga tutvuda. Kõike kaunist sulle!!
26. oktoober 00:09 Raulo kirjutas:
Naersin südamest...mis haigus mul kallal on?Väga hea lugu...Tänan sind seda jagamast.....
26. oktoober 04:25 Priit kirjutas:
Kaido, võibolla soovitati sulle sisemist vaikust. Vaigista oma sisedialoogi ;)
26. oktoober 07:23 INGARD kirjutas:
Oo kui tore just see meeldis kõige rohkem OLE VAIT JA TEE OMA TÖÖD mUIDE KA MINA OLN PIDANUD MITU KORDA KORDAMA SDA SAMAST Kuigi ma ei ole hiinas käinud .See on nii armas ja loogiline Mis sa märatsed ja rabeled oma probleemide ümber ole vait ja tee kõik mis vaja teha just täna sii on homme kergem
26. oktoober 09:40 Pharo kirjutas:
Sa esitasid küsimuse ja vastasid ka ju ise. Pane kokku mõned enda poolt kirjutatud mõtted. Sulle meeldib Hiinas, samas Ameerikas tundsid end ebamugavalt.Olen vaimustuse ja prof.kadedusega jälginud su filigraanset müügitööd.Ameerika moodi tööd.
Päikest!
26. oktoober 10:15 Kristi kirjutas:
mul tekkis hoopis teine pilt Teist nüüd ja pean ülema ,et palju meeldivam ja soojem.
Mina olen tundnud ka seda, et parem paik on kuskil mujal soojas ja siiras, sõbralikus kohas aga seda tunnet tundsin kui olin eemal. Tagasi koju tulles tekkis jälle kohanemine ja juurte juurde pöördumine ja oma päritolu teadvustamine. Usun ,et oluline on see mida me eemal olles õpime oma kodumaa ja iseenda kohta.
Vahest ongi oluline seda kogetut tulla jagama ja edasi kanda seda imelist tunnet,mis sisse jäi.
26. oktoober 12:35 Kaia :) kirjutas:
Tere, Kaido!
Hea oli su jagatud mõtteid ja kogemusi lugeda, tunda iseenda äratundmist, olles mujal, kodust eemal, aga viimasel ajal üha enam ka kodus olles. Vahe vaid selles, et enamasti tunnen end igalpool, nagu sina Hiinas, ka NY-s. (Muide, kas oled nüüd uuesti veel käinud NY-s, kuidas seal praegu sul tundub?) Igal pool on ju päeviti sama päike paistmas ja öiti sama kuu ja tähed, need küll tihtilugu teistpidi taevas asudes..., aga nad on samad, mis sul päriskoduski. Mis siis on see päriskodu? See on ju sinu sees! :) Ja mis on need küsimused, et kus kodu on? Oma sisimas sa tead kõiki neid vastuseid juba isegi, aga peitust on ju väga lahe mängida ning otsimise protsess on täiega nauditav :)))
Mõnusat sügispäikese nautimist!
26. oktoober 15:23 Kalev kirjutas:
Tere,Kaido
Mõistan et me kõik peame oma tööd tegema, mis see ka ei oleks.Kas aga vait olla?Arvan, et kui on kuulajaid ja neid, kes on sinu tegemistest ,toimetustest huvitatud, ootavad arvamusi,keskustelu ja see on väga vajalik.
26. oktoober 15:53 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Pharo. Mõned kommentaarid on nii sügavamõttelised, et pean kohe istuma ning nuputama, mis sellega ikka täpselt mõeldud oli. Aga tänud igatahes :))
26. oktoober 19:22 Malle kirjutas:
Hakkad ilmselt väga lähedale jõudma tuumale. Olemegi siin maakeral kõik väikesed "jumala" alged, kes õpivad ennast ja maailma alles tundma.. seetõttu ka see peataolek ja segadus.. elu mõtte otsingud. Proovi meelde tuletada seda oma kõige esimest emotsiooni mida sa lapsepõlvest mäletad, see tunne ... süütu rõõm ja rahu mis ümbritseva elu keerises kaduma on läinud tuleb lihtsalt läbi elutarkuse tagasi saada. Edu selles!
26. oktoober 22:36 H. kirjutas:
Aga kuhu jääb armastus?
Kaido, kuhu Sa armastuse jätad? Ma olen kindel, et see ei mahu täielikult ära ei vait olemisse ega töötegemisse, sest inimese sees olev armastus on nii suur!
Ma lugesin Sulle ükskord ette parima definitsiooni armastusest, sellele eelnes samuti väga sügavmõtteline tekst, mida ma ette ei lugend, aga panen selle siia:
"Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.

Ma tõesti soovin, et sinu koolitused olekid edukad. Mõtle minu küsimusele ja ära jäta armastust välja.

H.
27. oktoober 00:50 Kadri kirjutas:
Mulle väga meeldis seda lugeda, Kaido. Mulle meeldib sinu loo juures eriti, et oskad ennast kõrvalt näha ja kirjeldad seda siira huumoriga :) Mulle tulid sa väga eredalt silme ette uitamas Pekingis rõõmsalt väikeste hiinlaste keskel kui ka lennukis mediteerimas ja ise samal ajal tunnetamas, et jätad ukrainlannale veidriku mulje :)) Samuti see esimese budakuju ost: ostad ära ja kui küsitakse, mis sa sellest kujust ostsid, siis vastad: Ma ei tea! Minul on ka kodus üks budakujuke, aga selline väike - see pidavatki õnne ja rahu tooma. Selle kuju nägu on juba selline õnnelik ja rahu ise. Ühesõnaga, väga huvitav ja ladus oli lugeda, aitäh :)
27. oktoober 00:53 Kadri kirjutas:
...see "Neutraalne" hinnang tuli ise. Mina tahtsin "Meeldib" panna. :)
29. oktoober 14:52 Hilja kirjutas:
Nii lihtne elu tegelikult ongi.Elada oma sisetunde jargi.ARMASTADES.
29. oktoober 19:49 Lea kirjutas:
Väga tore lähenemine antud küsimusele. Eks nii mõnigi otsib oma kodu, st. kodu hingele. Võibolla tõesti ongi vaja kohaneda ka sellises kohas, mis tundub nagu mitte päris oma kohana. Aga see on tõesti nii, et kuyi vaadata kasvõi filmidest munkade elu tekitab see mingi seletamatu rahu... Edu Sulle Kaido otsingutel...
29. oktoober 20:28 Annely kirjutas:
Tere.Tähtsamad valikud tehakse lapsepõlves ,äärmisel juhul varases nooruses ja kõik,mis tuleb hiljem, on juba tehniline lahendus.
29. oktoober 22:00 Kaja kirjutas:
Tere Kaido!
Lugesin Sinu kirja huviga. Need teemad on mind köitnud juba pikemat aega ja paljudele Sinu poolt väljaöeldud järeldusteni olen ise oma mõistuse või tunnetusega jõudnud.Elatud ju ka juba üksjagu! Meie elu-pole oluline, kus me elame, on imeline kingitus. Oma negatiivsete mõtetega mürgitame ja teeme olemise raskeks.Elu on meil antud nautimiseks ja kulgemiseks.Ei ole tõde ja vale, head ega kurja! Tuleb olla leplik ja tolerantne kõigi kultuuride ja inimeste vastu-igal ju oma tee käia. Me ei ole ju kohtumõistjad!
Olles nüüd kodust pikemalt eemal, on tulnud teadmine-mida vähem materiaalset varandust sul on-seda õnnelikum oled! Mida rohkem on sul vaimset, hingelist rikkust-seda õnnelikum oled! Elus on kõikkidel asjadel ja tegudel 2 otsa. Leidke see positiivne üles. Mulle väga meeldib, kui soovid -NAERATA! Usu, naeratus ilmubki näole!
30. oktoober 22:38 Kadi kirjutas:
Tuleb tunnistada, et sattusin sellele lehele siin pool tundi tagasi esimest korda üldse. Üks armas inimene jagas seda minuga, öeldes: "Mitte ainult igal tavalisel inimesel, aga ka nendel, kes enda arenguga palju rohkem on tegelenud, on iseenda otsimine ja sisemised dilemmad, ainult erineval tasandil.."
Sinu sissekandest tekkis mitu mõtet ja väga palju äratundmis- ja samastumishetki.
Ka mul on olemas teatud paigad, Eestist eemal, kuhu hing alati ja alati tagas ihkab. Ja nad on justkui "juhusena" alati ise tee minu juurde leidnud. Üks neist, kus ma ka korduvalt ja korduvalt viibinud olen, on Hispaania, täpsemalt Barcelona. Võin kindlalt väita, et suurem osa minu hingest on pigem just seal kui siin Eestis. Ja kui ma nüüd sel aastal esimest korda ei saanud sinna reisile minna (muidu olen ikka iga aasta käinud, kas või kaheks nädalakski), siis olgugi, et Eestis oli siiani vist mu elu parim suvi üldse, torkis miski valusasti see iga kord, kui mõtlesin, et võiksin praegu olla hoopis seal. Barcelonas elab mu vend ja seal on lihtsalt nii palju mälestusi, nii seoses tema kui mu enda hingega ja mu sees on alati see tunne, mis tagasi kutsub. Mäletan selgelt esimest korda, kui tundsin, kui tugev tõmme mul seoses selle kohaga on. Aasta oli siis vist 2008, olime sõbrannaga läinud ühte eraldatud rannaossa, oli sügiseselt natuke sombune, meri viskas aeg-ajalt suuri rahutuid laineid üles, kõndisime sõbrannaga eri teidpidi, mõtiskledes, kive korjates, koerad, kes meil kaasas olid, möllasid omaette.. Ja sel hetkel jäi kogu maailm minu jaoks seisma. Just see ühtsus, teadmine, kulgemine ja rahu. Ma olen vaimsete asjadega sujuvalt tegelenud nüüdseks üle viie aasta ja peab tõdema küll, et Eestis kellelgi selliseid asju rääkida ja neid jagada, sest mu elu on siiani ikka igasuguseid müstilisi kogemusi küllaga täis olnud, on kohutavalt raske. Olen väga palju kogenud, ja seda isegi omaenda sõprade seas, et taolisi kogemusi-ilmutusi-vaimseid võimeid-ettenägelikkust ja kõike muud jagades saan ma tihti vastukaja, mille kohaselt olen ma lihtsalt püstihull, kinnisideedes või siis osad lähedased inimesed, kes on pigem kinni mõistuses ja loogikas, on mu vaimse tervise pärast tõsiselt mures. Vahel tundub see kui võitlus. Samas, iseenda sees ma tean, mis on õige ja mida mina usun ja mis minu elus oluline on.
Selline kahevahel olek on mu puhulgi ikka veel, oma tõusude ja mõõnadega, olemas. Viimasel ajal eriti.
Kui olla kaua aega Eestist ja sellest kodust ja inimestest siin eemal, hakkab hing tagasi igatsema. Samas siin olles tunnen, kuidas ma olen ikka liiga kaua Barcelonas käimata olnud.
Teine koht, kus ma isegi kunagi käinud pole, v.a. meditatsioonides, on Šotimaa. Ma ei tea, miks, aga mind lihtsalt on alati sinnapoole väga tugevalt tõmmanud. Küll ma kunagi ka sinna jõuan ja ehk saan aru.
Sama on indiaani mütoloogiaga.
Mina seostan neid asju ka eelnevate eludega.


Olgu, mis on, on alati kosutav lugeda mõtteid, mis endalegi nii tuttavlikud tunduvad.
Usun, et hakkan edapidigi Sinu tegemisi jälgima.



Kadi
31. oktoober 11:44 Marika kirjutas:
Kui palju on meie elus hetki, kui me näeme peeglist kui tuhmi kujutist, aga olen kindel, et ühel päeval meie mõistmine, meie teadvus avardub ja siis me oleme ja me teame...
31. oktoober 13:14 Moonika kirjutas:
ora et labora :)
ehk siis sarnane lähenemine kristluses. palveta/mediteeri ja tee tööd. kanna hoolt nii oma hinge kui ihu eest. oluline on pühendumine.
head sulle!
01. november 18:00 Leevi kirjutas:
mulle meeldis su lugu....see oli siiras...äkki oled sa olnud oma eelmises elus...hiinlane või jaapanlane või äkki elasid hoopis Indias...
10. november 13:50 Kaire kirjutas:
Väga lahe lugemine. Mulle väga meeldivad lood uutest kogemustest reisidelt ja mul on heameel kuulda,et inimestel on selline tunnetus sisimas, et tahavad mujale....otsivad sisemist vabadust.
Endal oli selline kutsumus juba 16-aastaselt. Endalegi teadmata, mis see tähendab ,teadsin ,et eesti on mu sünnikodu aga hing ihkab midagi muud.Kooliteed suunasid mind 18-aastaselt juba euroopasse tööd tegema(ei tundnud et olen kui ori ja pean tööd tegema vaid see oli seiklus ,kogemuste kogumine minu jaoks), algul lühiajaliselt ja siis lõpuks jäimegi elukaaslasega(samuti eestlane), endalegi märkamatult, pikemaks ajaks iirimaale. Nüüdseks 10 aastat iirimaal elatud, pere loodud ja töötatud on hinges rahu, kuigi jah aastas korra käime ka eestis ja see on väga kosutav aga juba peale nädalat olemist tahan tagasi "kodu-koht,kus soetasime OMA PESA", iirimaale. Iga päev tööle sõites näen kauneid,kõrgeid mägesid käeulatuses ja mõtlen endamisi, siin on nii ilus ja rahulik ning ma olen õnnelik, et tegin selle valik puht juhuslikult oma elus 10 aastat tagasi.
Siin juures tahan sulle soovida seiklusrikast sisemise rahu leidmist ning sul on õigus öeldes "ole vait ja tee ,mis tegema pead", sest ainult vaikselt olles kuuled sa oma sisemist häält, mis juhatab sind su õigele teele.
Päikest Sulle!!!
28. mai 12:15 Sobe kirjutas:
Hiinaga seotud mõtted - ma tean, mida Sa tunned!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):