Eneseareng »

Kutsun sind rõõmudieedile
[22. juuni 2010 | Kirjutas: Kaido | 7283 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

Kunagi kirjutasin ma artikli teemal "Tänudieet", mis andis tehnika, kuidas olla üks päev tänulik (vaata siia). Kuid viimasel ajal praktiseerin ma selle tehnika üht variatsiooni - "Rõõmudieet"

Sõltuvuslik elu
Millegipärast on meile loomuomane olla mingitest asjadest sõltuvuses ja nende pärast muretseda. Ja mitte sõltuvuses mingitest tegevustest, vaid me paneme kogu oma seisundi ja elu sõltuvusse mingitest tingimustest.

Ma avastasin selle täiesti juhuslikult mõni päev tagasi hommikuse meditatsiooni käigus. Ma olin rahulik, kui kuskilt tuli idee "Jess, varsti on Jaanipäev ... see on lahe!". Ning selle mõtte tagajärjel tundsin ma, kuidas minu enesetunne muutus. Paremaks. "Ohh?!", oli mu järgmine mõte. "Miks mu meeleolu muutus praegu?"

Ja siis hakkasin ma katsetama. Ma hakkasin mõtlema erinevate aspektide peale meie elus, millest me paneme oma enesetunde sõltuma. Nendeks on isegi pisiasjad nagu hea toit, mõni film või võimalus loodusesse jalutama minna. Rääkimata siis suurtest asjadest nagu töö, kaaslane või lotovõit. Need kõik mõjutavad meie elu ning enesetunnet igal hetkel. Me oleme kõikide nende aspektide meelevallas. Me oleme sõltuvuses nendest, ja me ei oska lihtsalt olla rahulikud ning õnnelikud. Isegi, kui me mõnikord tunneme ennast hästi ja rõõmsameelsena, on see siiski üldjuhul tingitud mingisugusest mõjutajast, mis hetkel meile mõju avaldab. Näiteks avastame me, kui ilus loodusvaade - ja me tunneme rõõmu elult. Mõnikord ütleme isegi, et õnneks ei ole rohkem vajagi. Jah, ainult seda looduvaadet, eks? Ilma selleta me ju ei tunneks seda rõõmutunnet hetkel ...

Rõõmudieet
Oma olemuselt on inimesed kogu aeg rõõmsad. Meie rõõmuseisund muutub kurvaks ainult siis, kui me mõtleme või kogeme asju, mis meile ei meeldi, ja seetõttu karistame me ennast kurvastusega. Kuid me ei pea seda tegema.

Ja me ei pea olema sõltuvuses isegi headest asjadest enda elus. Me võime kogu aeg - sõltumata kõigest - olla rõõmsad. Ja seda nimetaksin ma "rõõmudieediks".

Minu jaoks ei ole see lihtne. Kuna minu elu on hetkel täiesti okei, ja väga suuri muresid ei ole, siis on mul üldjuhul lihtne olla rõõmus ja õnnelik. Aga ... ma olengi õnnelik ja rõõmus selle tõttu, et kõik on hästi. Ma ei ole üldse kindel, et ma oleksin rõõmus siis, kui asjad oleksid teisiti. Seega olen ma oma õnne pannud sõltuvusse teatud tingimustest oma elus. Ma olen täielikult heade asjade meelevallas. Aga kuidas olla rõõmus ning õnnelik sõltumata tingimustest?

See on praktika, mida ma teen viimaste päevade jooksul. Ja see on mind väga palju õpetanud. Et olla rõõmudieedil - ehk olla rõõmus sõltumata tingimustest -, on vaja olla kogu aeg teadlik sellest, millest me mõtleme ja mida me tunneme. Seega iga kord, kui ma tunnen, et ma olen rõõmus või "kurb", vaatan ma kohe enda sisse, et tuvastada, mis on selle tunde põhjuseks. Ma ju otsustasin olla rõõmus sõltumata kõigest. Seega pean ma olema kindel, et ma ei lasku jällegi olukorda, kus ma luban millelgi oma enesetunnet mõjutada - ükskõik, kas positiivsetel või negatiivsetel aspektidel. Rõõmudieedil olles peame me loobuma kõikide aspektide mõjust oma enesetundele. Ja olema rõõmus lihtsalt selle üle, et me oleme elus. Kõik muu on teisejärguline ...

Homme on Jaanipäev. See on rõõmus päev. Ning ma kutsun sind rõõmudieedile homme. Ole rõõmus sõltumata, kas homme sajab vihma või paistab päike (mitte seepärast, et paistab päike); sõltumata, kas tulevad kõik sinu sõbrad või jäävad mõned tulemata; ja sõltumata, kas liha kõrbeb liialt pruuniks või saad sa teha oma parima grilli maailmas. Ütle kõigele sellele "ei". Ning lihtsalt naerata ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. juuni 20:19 Krista kirjutas:
Juba selle artikli lugemine on paras annus rõõmu :)
23. juuni 02:34 Jüri kirjutas:
Tänud,tänud ja veelkord tänud sulle Kaido! :)
23. juuni 12:03 Kaja kirjutas:
Hinnangud , duaasus - neist loobumine või aru saamine, on ka üks osa õnnedieedist. Ja elu muutub rullumiseks(nimetan kulgu nii).Väga toetav on Kaido sinu kirjutisi lugeda. Tänus.
23. juuni 22:33 J.K. kirjutas:
"kurb"-vaata enda sisse,mis on selle tunde põhjuseks.
Minule on õpetatud,et aitab lihtsalt selle "kurva" tunde äratundmine,seda ei peaks hakkama "uurima"
Õpetaja ütles mulle,et sõnnikuhunnik hakkab haisema,kui seda "liigutada"Olen siis proovinud ilma selle tunde selgitamist lihtsalt OLLA,olla kõigest vaba!Kas sa võiksid seletada,missugust abi võib leida selle põhjuse selgitamisest ja kas olen saanud õpetusest valesti aru?
25. juuni 21:46 Kaido Pajumaa kirjutas:
J.K

Ma ei soovi kuidagi sinu õpetaja selgitustele varju heita, aga kuna olen ise selle protsessi läbi teinud, siis julgen seda ka kommenteerida.

Ma pikka aega käitusin samuti - lasin asjadel olla nagu need on. Lihtsalt lasin lahti, ignoreerisin vms. Aga meie sügaval olevad emotsioonid ja hirmud ei kao kuhugi niisama. Nad jäävad alles ja tulevad ikka ning jälle meid "kollitama". Seepärast olen viimasel ajal hakanud kasutama teistsugust praktikat - ma saan kõikide oma emotsioonide ning hirmudega ja mõtetega sõbraks. Jah, nad on siin, aga las olla. Läbi teadlikkuse saame me nendega paremini hakkama kui neid pimesi minema saates, vihates ja alla surudes. Mõtted on siin, jah, see on paratamatus. Ma ei pea mõtetega kaasa minema - ma tunnistan, et nad on siin. Ma olen nendega sõber. Emotsioonid on siin, jah, see on ka paratamatus. Ma vaatan, mida ma tunnen, ja luban tal olla. Ma ei hakka teda vihkama, sest läbi vihkamise annan ma talle jõudu. Ei, ta on siin. Las olla. Mul ei ole temaga midagi pistmist - tal on oma elu, mul on oma elu. Ja minu mõtted on siin. Ka see on paratamatu. Me ei suuda iialgi oma mõtetest vabaneda - aga me saame oma mõtetega sõbraks saada.

Me ei lähe nende nähtustega kaasa - me teame, et nad on olemas. Kui ma vihastan, siis ma tean, et viha on minu sees. Ja kui ma ei ole vihane, tean ma ka seda, et mul ei ole viha praegu - ma tunnen ennast hästi. Ühel hetkel jõuame me faasi, kus ei ole enam vahet - kas oled vihane või mitte - , sa teadvustad mõlemat ühtemoodi. Me oleme teadlikud, mis meie sees ja meie elus toimub.
01. juuli 09:39 Angelwing kirjutas:
Jah, just nimelt! Inimene on ju siiski mõtlev olend. On täiesti loomulik, et me analüüsime enda mõtteid ja oma käitumist. Muidu oleksime ju mingid kanapead (ei taha siinkohal kanu solvata :)...) Elades ainult oma emotsioonide vallas, ilma mõtlemata ja analüüsimata, oleme lihtsalt mingid vegeteerivad olevused, sama hea kui diivanikurk, sööme ja vihastame, sööme ja kurvastame, sööme ja jälle vihastame... nagu see olekski see elamise-olemise mõte. Kuid hingeke meie sees kibeleb ju vaimselt kasvama, eks ole. Nii et - analüüsigem ikka endid, et milleks me midagi teeme või tunneme. Ja olgem endi vastu ühtaegu karmid, kuid samas väga kannatlikud ja armastavad.
Ja ma tunnen, et kui "linna peal" igapäevaelus sellest armastamise oskusest jälle puudu tuleb, siis on just Sisekosmos see, kes oma toetava käe sulle ulatab :)
Aitäh kõigile!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):