Eneseareng »

Teadlikkus kui elamise kunst
[15. mai 2010 | Kirjutas: Kaido | 11981 korda loetud | kokku kommentaare: 4]

Kui vaadata üle maailmselt või isegi Eestis pakutavaid koolitusi erinevates valdkondades, tuleb au anda valdkondade mitmekesisusele. Tõesti, igale ühele pakutakse midagi. Ükskõik, mille vastu inimene huvi tunneb, ükskõik kui äärmuslik ning raskesti rakendatav see ka igapäevaellu ei oleks, saab ta selle tehnika kasvõi siinsamas Eestis omandada. Üllatav on aga see, kui vähe õpetatakse või püütakse meile õpetada kõige suuremat ja väärtuslikumat elamise kunsti - teadlikkust.

Mis on teadlikkus?
Teadlikkust kui mõistet kasutatakse Eestis väga erinevates kontekstides. Paljud kasutavad seda kui vaimseid teadmisi, paljud lihtsalt teadmistena ning kõige äärmuslikumat olen kuulnud, kui teadlikke inimesi nimetatakse valgustunud inimesteks.

Inglise keeles on sellele mõistele isegi mitu vastet nagu awareness, consciousness ning ka mindfulness. Need kõik on laiemas tähenduses sama tähendusega - olla teadvel millestki, mida me teeme. Mulle endale meeldib nendest kolmest siiski viimane - mindfulness , mis tähendab, et me oleme teadvel sellest, mida meie meel teeb. Ja just see võiks olla kõige täpsem tähendus ka eesti keelsele sõnale "teadlikkus" - ma tean, mida minu meel/tähelepanu teeb.

Mida meie meel siis teha saab üldse, et sellist küsimust esitada?

Väga paljusid asjasid, ning üldjuhul ei ole me sellest üldse teadlikud. Ning seepärast ei saa ka meie kohta öelda, et me oleme teadlikud. Ei, me ei ole teadlikud, me oleme hoopis täielikult "uppunud" oma meelde. Vaid üksikutel hetkedel on meil momendid, kus me tõmbame ennast kõigest muust pahnast välja ning märkame, et on olemas ka praegune hetk.

Inimese kõige olulisem omadus
Meele lemmiktegevused on käsitleda minevikku või tulevikku. Kuid mitte mingil juhul praegust momenti. Miks see nii on? Sest praeguses hetkes ei ole piisavalt materjali, millega meel saaks tegelda. Praegusel hetkel toimub lihtsalt tajumine - kogemine -, kuid see ei ole meelele huvitav. Kogemist otse ei saa analüüsida, kõrvutada, perspektiivi panna, karta, himustada - need on kõik toimingud, mis leiavad aset juba meeles, kui me oleme oma teadlikkuse kaotanud. Et tegelda nende toimingutega, peame me kasutama oma mõtlemist, mis tähendab, et me ei saa olla teadvel sellest, mis toimub nüüd ja praegu.

Kui me ei teadvusta endale seda, et 95% ajast ei ole me teadvel ning me tegeleme nähtustega, mis ei ole reaalsed (vaid meie mõistuse poolt loodud konstruktsioonid), siis me peame kogu seda mentaalset "joru" tegelikkuseks. Ning nüüd algavad meie probleemid. Me peame tõeliseks kõiki himusid ja hirmusid, mida me suudame välja mõelda; me peame tõeliseks kõiki võrdlusi, mida me teeme oma elu ja iseenda kohta teiste suhtes; me peame tõeliseks kõiki hinnanguid, ja veel 101 nähtust, mis tegelikult ei ole tõelised, vaid lihtsalt meie peas väljas mõeldud mõtted. Ja kui me peame neid tõeliseks, oleme me nendest otseselt sõltuvuses, ja elame oma elu kõikidest nendest hinnangutest, hirmudest ja võrdlustest lähtuvalt. Me ei tule lihtsalt selle peale, et astuda samm kõrvale ning taibata, et seda kõike ei ole tegelikult olemas. See on meie enda poolt välja mõeldud.

Ainuke viis ennast sellest kõigest päästa, on hakata arendama oma teadlikkust. Läbi teadlikkuse arendamise hakkame me märkama, mis toimub meie peas ning meie kehas. Teadlikkuse arendamine ei ole mingi süvaspirituaalne praktika ega mitte midagi esoteerilist - olla teadlik tähendab tunda iseennast. Mitte tunda teisi inimesi, ja mitte tunda vaimseid õpetajaid ning nende õpetusi, vaid lihtsalt tunda iseennast. Mida ma mõtlen, ja miks ma seda mõtlen? Mida ma tunnen, ja miks ma seda tunnen? Mida ma kardan, ja miks ma seda kardan? Need on vaid mõned maailma kõige lihtsamatest küsimustest, mida me tegelikult kunagi endalt ei küsi. Aga vastused nendele küsimustele on väärt rohkem kui 100h koolitust. Me ei leia enda probleemidele kunagi lahendusi mitte üheltki koolituselt või seminarilt, vaid ainult enda seest. Kõik vastused on olemas meie sees. Me ei ole nendeni jõudnud ainult seepärast, et me ei ole kunagi endalt neid küsimusi küsinud.

Kuidas arendada teadlikkust? Vaata kohe praegu, mida sa hetkel mõtled. Kuula just praegu hingamist. Pane kirja kolm heli, mida sa hetkel enda ümber suudad tuvastada. Need on lihtsalt esimesed sammud. Hakka seda tegema iga päev, iga tund, iga minut ja iga sekund. Ja 6 kuu pärast on sinu elukvaliteet tõusnud vähemalt kaks korda. Selle kohta võin anda garantii.

Tunne iseennast!

Vaata ka põnevat videot teadlikkuse kohta zen-meistrilt Thich Nhat Hanh'lt (inglise k)

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
16. mai 06:33 Merike kirjutas:
Vaatamine pole veel nägemine, nagu kuulmine pole kuulamine - tähelepanu ning teadvustamine lisavad tegevustele uue dimensiooni.
Pidasin silmas tavainimese tähelepanu - seda, kas ta kuulab muusikat taustaks, või kuulab, et ära tunda, kes laulab ja mis laulu. Tähelepanu(kuhu on kaasatud natuke teadlikku ajutööd) - on see, mida mõtlesin ühe dimensiooni all. Vastandiks, ehk teiseks selle dimensiooni äärmuseks pidasin mitte teadvel olekut ärkveloleku ajal, kui tähelepanu on mujal.

Füüsikud on leidnud, et elame 11-dimensioonilises maailmas, kus 1 neist dimensioonidest on aeg, 3 -pikkus, laius, sügavus, ja ülejäänud 7 asuvad suuremate dimensioonide sees peidus. Võib-olla polegi nii peidus. Võib-olla on nad tavalisemad, kui arvata võiks, aga me pole lihtsalt harjunud neid nii märkama, defineerima. Siiski kasutame mõnda neist teadlikult, või teadmatult...
16. mai 10:01 Miina kirjutas:
Suur tänu artikli eest.
Küsimused on olulised, ja vastamine veelgi olulisem. Ise nimetan seda "küsimustele v a s t a m a i s e tehnikaks". On ju vahel nii, et kui meil on raske, siis me isegi küsime ahastades küsimusi, kuid jääme siis küsimustesse kinni - ei oota ega otsi vastuseid vaid jätkame nukrutsemist. ("Miks minuga alati nii juhtub? - ja nutt jätkub veelgi suurema hooga)
Sageli ka tundub, et me ei tea vastust. aga... Kui leida aeg, istuda maha ja võtta kasvõi paber ja pliiats ning asuda otsima (endas) vastuseid ja saadud esimesest vastusest tuletada uus küsimus ja leida sellele taas endas vastus ja nii edasi - eesmärgiga igal juhul vastata seni kuni tuleb selgus. Kuni selgub põhjus, mis on peidus meis endis. Tavaliselt just selles samas meie oma meele loodud (minevikust ja kujutlustest alguse saanud) reaalsuses, millel ei ole midagi pistmist hetkega ega tegeliku olukorraga, kuid mida mõistmata on raske olla tegelikus hetkes. Kui vastamise tulemusena saabub arusaam, siis see ongi minu meelest taipamine ja endast killukese võrra teadlikuks saamine. Kuni järgmiste küsimusteni.
Vaprust vastuste leidmisel!
16. mai 11:35 IU kirjutas:
Vahva video! Siinkohal tuli meelde lasteaias lapsele esitatud küsimused emast ... Küsimus: mis su emale meeldib teha? Vastus: nõusid pesta.
Kõike saab nautida, kui me vastavalt läheneme ja mõtleme endale selle mõnusaks:)
Nautigem oma olemust ja olemist!
18. mai 08:53 katyce kirjutas:
Iga kord, kui seda endale meelde tuletan, et ole hekes, muutub mu elu ja hing rahuneb. Suudan asjadele vaadata hoopis teise pilguga ja saan aru, mis toimub, mitte ei ole kistud kaasa emotsioonidest.Just nimelt tuleb nautida, seda mis on ja teadviustada, mida tahan.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):