Eneseareng »

Kas see on ärkamine?
[05. mai 2010 | Kirjutas: Kaido | 8962 korda loetud | kokku kommentaare: 13]

Ükskord saabub meie kõikide ellu hetk, kui keset meie hirmusid, keset seda hullumeelsust, mis kõikide meie elus aset leiab, peatame me kõik ning kuuleme kuskil sügaval enda sees häält, mis karjub: "Aitab ... enam ei jõua!". Aitab kiirustamisest, nutmisest, süüdistamisest ja kurtmisest. Aitab sellest, et me elame elu, mida me ei taha elada. See on hetk, kui me "ärkame" nagu lapsed peale jonni, ja vaatame oma maailma täiesti uue pilguga.

Kas see ongi ärkamine?

Sel hetkel me taipame, et on aeg lõpetada lootmine, et kuskilt tuleb keegi või miski, mis muudab meie elu, mis toob meie õuele õnne, turvalisuse ja pääsemise.

Me taipame, et elus ei ole kõikidel lugudel õnnelikud lõpud. Me mõistame, et kui me soovime oma muinasloole ilusat lõppu, peame me selle lõpu ise kujundama. Meis tärkab selgus oma võimete ning vastutuse üle, ja me taipame, et kõige esimene samm on võtta oma elu eest vastutus.

Me mõistame, et me ei ole täiuslikud - mitte keegi ei ole - , ja me lõpetame elamise lootuses, et kui me piisavalt pingutame, siis me suudame kõikidele meeldida. Kõikidel inimestel on õigus oma vaadetele ja seisukohtadele.

Me õpime end armastama ning aktsepteerima just sellisena nagu me oleme. Me tunneme enda sees tärkavat uutmoodi enesekindlust, mis toidab meie meeli ja annab jõudu enda täielikuks teostamiseks.

Me lõpetame teiste inimeste süüdistamise selles, mida nad on meile teinud - või mida nad on tegemata jätnud. Me mõistame, et ainuke asi, mille peale me saame siin maailmas kindlad olla, on muutus ja ettearvamatus.

Me õpime, et inimesed ei ütle alati, mida nad arvavad, ja nad ei arva alati, mida nad ütlevad. Me lepime sellega, et alati ei ole inimesed minu jaoks minu kõrval, ja kogu maailm ei tiirlegi üldse ainult ümber minu.

Niimoodi õpime me enda eest seisma ning selle käigus kasvab meis kindlus- ja turvatunne, mis lubab meil alati toetuda iseendale.

Me lõpetame teistele inimestele näpuga näitamise ja nende puudustele viitamise. Me õpime aktsepteerima ka teisi inimesi just sellisena nagu nad on - ja selle käigus kasvab meis rahulolutunne, mis lubab meil andestada iseendale ja teistele meie maailmas.

Me õpime ümber hindama oma väärtusi ja hakkame mõistma teiste inimeste seisukohti. Me avaneme seestpoolt väljapoole ning julgeme olla need, kes me oleme.

Me mõistame, et tahtmine ja vajamine on erinevad asjad, ja me hakkame tasapisi lahti laskma uskumustest, mille me oleme eelnevate aastate jooksul omaks võtnud. Ning me hakkame endalt küsima, miks me üldse oleme need kunagi omaks võtnud.

Me saame aru, et meie enda kasutuses on mingi imelik vägi, mis lubab meil otseselt panustada oma ellu - seetõttu lõpetame me oma elus lihtsalt ringi jalutamise ning järjekordse "ravimi" otsimise.

Me taipame, et väärtused nagu ausus ja rikkumatus ei ole ainult möödunud ajastute mõttekillud, vaid need on meie sisemised tugisambad, mille najale me saame üles ehitada kogu oma elu.

Me lepime, et me ei tea kõike ning me ei saa kogu maailma päästa. Ainuke, mida me teha saame, on välja valida oma "rist", mida kanda ja teha seda julgelt ning uhkusega.

Ning me õpime tundma ka armastust. Me hakkame vaatama oma suhetele nii nagu need on, mitte nagu need võiksid olla. Ja me mõistame ka seda, et olla üksinda ei tähenda olla üksik.

Me kaotame kontrollivajaduse ohjata teisi inimesi, situatsioone ja elu tervikuna. Me õpime eristama süütunnet vastutusest, me õpime tundma oma piire ja õpime vajadusel ütlema "ei".

Me lõpetame oma töö seadmise esikohale. Me hakkame pöörama rohkem tähelepanu oma tunnetele ning tegelikele vajadustele meie sees.

Me tunneme, et meie keha on tõepoolest meie tempel. Me õpime seda tundma, hindama ning kuulama selle tasahilju rääkimist. Me hakkame valima, mida me sööme, me hakkame jooma rohkem vett ning leiame isegi aega tegelda füüsiliste harjutustega.

Me tajume, et väsimus toidab meie kahtlusi, hirme ning negativismis. Seetõttu võtame me üha rohkem ning julgemalt aega puhata siis, kui keha seda vajab.

Me mõistame, et toit toidab meie keha, kuid rõõm toidab meie hinge. Me leiame üha enam oma elus olukordasid, mis tekitavad meis rõõmu, ning me tunneme, kuidas meie hing kasvab.

Me taipame, et me saame valdavalt tõepoolest oma elus vastavalt sellele, mida me ise elule vastu anname. Ning jälgides ennast mõistame me ühel hetkel, et meie elu läheb tõepoolest selles suunas, millest me valdavalt mõtleme ning unistame.

Me õpime, et iga asi, mida me soovime saavutada, on väärt pingutamist. Ja me saame aru, et ainult mingi asja soovimine ei ole sama, mis selle soovi täitumise nimel tegutsemine.

Meile saab selgeks, et oma eesmärkide täitumise nimel on vaja teha tööd, ning me vajame selleks distsipliini ja püsivust. Me mõistame, et mitte ükski inimene ei suuda kõiki asju üksi ära teha - me hakkame julgema küsida teiste inimeste abi.

Me mõistame, et ainuke asi, mida elus tõeliselt karta, on kartmine. Me õpime oma hirmudele otsa vaatama ning neist läbi minema. Sest vastasel juhul anname me ise ära oma võimaluse elada elu enda tingimustel.

Me õpime võitlema oma elu eest ja ei lepi eluga, mis viib meid varem või hiljem kibestumisse.

Me lepime sellega, et alati ei lähe elus kõik hästi. Me tunneme, et meie elu ei lähe alati selles suunas, kuhu me oleksime soovinud, ning me oskame ka sellega leppida. Me õpime mitte võtma seda kõike enam nii isiklikult.

Me mõistame, et mitte keegi ei karista meid ning alati ei pea olema keegi süüdi. See on lihtsalt elu. Me hakkame hoopis märkama, kui me ise oleme eksinud, ning õpime nendel hetkedel teiste inimestega looma sildasid, mitte ehitama seinu meie ja nende vahele.

Me õpime märkama viha, kurjust ning kadedust enda sees, ja õpime seda suunama endast välja. Vastasel juhul lämmatavad need emotsioonid meid, ja meie maailm muutub selliseks tervikuna.

Me õpime olema tänulikud pisiasjade eest, mis meile endale tunduvad nii loomulikud, aga mis on miljonitele inimestele ülemaailma täielik luksus: puhas vesi, soe dush, mugav voodi ja maitsev toit

Nüüd hakkame me mõistma enda tegelikku olemust, ja me oleme valmis võtma vastutuse oma elu eest. Me oleme valmis pingutama, ning me ei ole valmis leppima vähemaga kui me oma unistustes väärt oleme.

Sellest saab meie igapäevane tugisammas, mis õpetab meid naeratama, olema sõbralik teiste inimestega,ning kannatlik meid ümbritseva maailmaga.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
05. mai 18:16 Tiiu Kolk kirjutas:
Väga hea ja paneb tõsiselt mõtlema. Lugesin artikli aeglaselt, kaasa mõeldes lausa 3 korda läbi.
Kummaline on tõesti see, et meie enda loodud mõttemustrid on nii kinnistunud, et hakkavad pidevalt korduma. Ja, kui nüüd oma mõtteid ja emotsioone teadlikult jälgida,on paljugi seda, mille üle mõelda, kuigi see ei ole kerge ja ikka kipub tulema küsimus "miks?". Ka kasvatuse mõju on hiiglaslik, sest tihti on väga raske olla see, kes sa tegelikult oled. Kui aga oled seda juba julgenud, siis tunne on taevalik ja see jääb igaveseks meelde. Tähtis on teada, et teise sisse sa ei näe, saad vaid tõesti üksnes enda mõtteid ja emotsioone valida.
Aitäh, Kaido! Ärkamine annab tiivad.
Tiiu
05. mai 23:18 Triin kirjutas:
Vau. Kust sul küll tulevad sellised mõtted :) Tegelt ma tean kust;) Tahaks need laused väikeste lipikute peale kirjutada ja seinale kleepida, et iga õhtu ja iga hommik oleks silme ees ja oskaks tänulik olla ja leppida sellega, mis mul on. Elada täisväärtuslikku elu, kus nii vaim kui keha oleks toidetud.
Aga selle peale olen ma varem küll mõelnud, et miks üksinda olemine võrdub paljude jaoks sõnaga "üksik". Ma olen õnnelik, et saan pühendada endale nii palju aega kui seda pereinimesed võib-olla teha ei saa. Üksinda iseendaga rõõmus ja rahul- mis sellest veel parem võiks olla :)
Aitäh ilusa artikli eest!
05. mai 23:20 Sirje kirjutas:
Aitäh!Tegin endale siit väikese kokkuvõtliku meelespea,kirjutasin välja mõned märksõnad,mis aitavad keskenduda...Mõnel hetkel,kui tajun,et tasakaal kipub kaduma,on siit loetu abil ennast nende pidepunktidega kergem kindlamana tunda,et siis jälle püsida õigel lainepikkusel ning olla ärkvel ning ärgas.Tore,tore,väga armas...lihtsalt imeline!
06. mai 10:26 Abhi kirjutas:
See, kes näeb kõige jubedamat und, ärkab tõenäoliselt esimesena. :)
06. mai 10:53 Riina kirjutas:
Aitäh!Trükkisin omale välja ja panen seinale. Kui tasakaal kaob käest, loen meeldetuletuseks. Need on väga head mõtted, saadan ka tuttavatele. See paneb elu üle mõtlema, kellel on aega.Olen tänulik.
06. mai 19:24 angela kirjutas:
Jah,on mille üle möelda ja tänulik olla.Aitäh.Väga hea tekst.
07. mai 08:26 Maie kirjutas:
Nii see on..kuigi me neid elutõdesid alateadlikult teame,on ikkagi hea neid taas,mustvalgelt lugeda ja veelgi enam teadvustada...Tänan meeldetuletuse eest!:-)
07. mai 18:04 Jane kirjutas:
Jah, just see ongi ärkamine. Aga see on täpselt nagu kõndima õppimine oli lapsena, see toimub sammhaaval. Alguses on sammud ebalevad ja jalad ei kuula sõna, kuid edasi harjutades läheb juba kiiremini ja kiiremini. Ühel hetkel imestad, et kuidas ma küll seda kõike varem ei märganud. Soovin kõigile imelist ärkamist ja Kaidole aitäh imeliste tekstide eest.
14. mai 00:09 Maria kirjutas:
Aitäh.
16. mai 08:48 Karmen kirjutas:
Aitäh Kaido, lugesin seda teksti oma elu kõige valusama kogemuse ajal, tehes parasjagu elu rängimat eksamit - õppides armastama ja usaldama. Kõik need laused toetasid 100% minu praegust seisundit ja enamikke lauseid olen hetkel juba praktiliselt kogenud. Minu ärkamine on olnud äärmiselt valuline - riti kui mõistad, miks nii juhtus ja kui palju valu olen sellega maailma juurde loonud. Aitab ainult jäägitu andestus ja armastus. Praegu tean, et kõik on täpselt nii nagu peab ja see hingevalu on parim kogemus mu elus. Näen maailma teistiti kui veel paar nädalat tagasi ning tõesti - kriitika teiste vastu lõppeb iga sekundiga. Armastagem üksteist - see on ainus, mis loeb, kõik muu on fiktsioon!
19. mai 10:41 Alice kirjutas:
Lihtsad tõed, aga argipäevas unustame need. Hea meelde aeg-ajalt tuletada. Ehk tõesti lausa välja kirjutada kõige olulisem enda jaoks ja igal õhtul üle lugeda. Olen neid tõdesid järginud, kuid tean ka, kui ruttu need tõed hääbuda võivad. Minuga juhtus nii, sellisel tööl olles, kus päevast päeva, tunnist tundi paljude erinevate inimestega suhtlema pidin. Eks võtan kui õppetundi, kui uus võimalus saabub, et mitte unustada neid elutõdesid.
Väga hea artikkel. Ja palju armastust kõigile!
10. juuni 17:18 Liisi kirjutas:
Aitäh mõtete õigele rajale viimise eest:)
16. juuni 22:22 annely kirjutas:
Tarkuse terad mida inimesed unustavad ja mida tuleb korrata .Ega muidu ei öelda,et kordamine on tarkuse ema.Tänud väga hea artikel.Annan kümme palli.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):