Eneseareng »

Kuidas kaitsta aega ja lihtsustada oma elu
[22. jaanuar 2010 | Kirjutas: Kaido | 7232 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Artikli autor: Stuart Wilde www.StuartWilde.com

Kunagi ütles üks minu õpilastest: ""Praegu" on ainuke hetk, mis mul on"

Ma mõtlesin selle peale kahtlemata, kui õigus tal on. Kujuta endale näiteks ette, et sa tead täpselt, kui palju sul on jäänud aega veel elada, ja näiteks see on täpselt 2000 päeva. Nüüd kujuta ette, mida sa selle järele jäänud kahe tuhande päevaga peale hakkaksid - kas sa istuksid võimalikult palju sellest ajast kontoris ning teeksid tööd, või leiaksid hoopiski võimalikult palju aega, et veeta see koos oma laste ja perekonnaga? Kas sa otsiksid võimalikult palju aega, et veeta seda koos oma ebameeldiva ämmaga või väldiksid teda ja saadaksid talle heatahtemärgiks mõnikord kirjakese või postkaardi?

Minimaalne tegutsemine

Mõned aastad tagasi töötasin ma enda jaoks välja süsteemi, mille ma nimetasin "minimaalseks tegutsemiseks". See on üsna äärmuslik aja-juhtimise süsteem, mille kohaselt inimene täiesti brutaalselt kaotab ära oma elust tegevused, mis ei toida tema kõige suuremaid eesmärke ning samuti ei pane oma energiat nendele tegevustele, mis ei paku talle naudingut. Näiteks võib tuua lihtsad tegevused nagu poes käimine. Statistika kohaselt käivad inimesed poes mitu korda nädalas ning ostavad kogu aeg ühtesid ja samasid asju. Selle asemel saaksime me osta kogu nädala toidu ära ühe korraga või tellida need üldse kodust Interneti kaudu. Samuti on oluline enda jaoks määrata, et ma ei jookse mitte kunagi, kui ma saan hoopis kõndida, ning ma ei "kõnni" kunagi, kui ma saan panna kellegi teise enda asemel "kõndima" - töö minu eest ära tegema. Ja juhul, kui me saadame tihti postkaarte, siis juhul, kui ma ostan kohe 2000 postmarki, pean ma neid käima ostmas postkontoris ainult üks kord aastas.

Lühidalt on minimaalse tegutsemise põhimõte sinu vahend määratlemiseks, mis on sinu jaoks väga tähtis, mis on vähem tähtis ja mis ei ole tegelikult üldse tähtis, ja võimaldab nende määratluste kohaselt siis planeerida oma tegevusi. Ärimaailmas nimetatakse seda 20:80 printsiibiks, mille kohaselt näiteks 20% klientidest toob meile 80% tulusid, ja 80% probleemidest on tekitatud 20% töötajate poolt. Äris lähenedes tähendab see, et nendele 20 protsendile, kes toovad meile enamuse tuludest, läheneme me personaalselt, kuid ülejäänud 80% edastame kogu informatsiooni tirazheeritud kujul. Kogu asja tuum seisneb mõistmises, et meil on aeg piiratud ja juhul, kui me soovime saavutada eesmärke vähime energiakuluga, peame me väga rangelt määratlema, kuidas me oma aega kasutame.

Sarnane olukord on ka meie isiklikus elus. Meie elus on inimesi, kes on meie jaoks väga tähtsad ning kellega me kohtume alati hea meelega, kuid samas on meie elus terve hulk sõpru-tuttavaid, kes on seal mingist ajast tekkinud kontaktide tõttu ning nendega suhtlemine ei paku meile ammu enam mingisugust naudingut. Minimaalse tegutsemise printsiibist lähtuvalt peame me need inimesed just kõige esimesena oma elust elimineerima. Kuigi see võib olla ebamugav ning ebaviisakas protsess, teame me sisimas, et nendele inimestele oma aja kulutamine tekitab meil stressi nii seetõttu, et me tunneme, et me saaksime oma aega paremini kasutada kui ka seetõttu, et meie huvidega mitte kooskõlas olevad inimesed "imevad" meist energiat välja, mitte ei paku meile seda.

Üks kokkulepe, mille ma olen iseendaga sõlminud, on see, et ma ei osale kunagi ühelgi üritusel või kokkusaamisel. Loomulikult ei saa ma seda vältida täielikult, aga alati, kui mind kuhugi kutsutakse, läbib kutse väga tiheda filtri ja sõelale jäävad tõesti vaid need üritused, mis pakuvad mulle naudingut ja ma tunnen, et ma saan sellest koosviibimisest midagi hingele. Sellisteks üritusteks ei peagi olema mingid suured peod või kohtumised, vaid sama kehtib ka lihtsalt küllakutsete kohta. Tihti on olukordasid, kus mind kutsutakse koos kaaslasega õhtusöögile või soovitakse meile külla tulla. Kuid ma olen õppinud ütlema ei. Ja seda lähtuvalt minimaalse tegutsemise printsiibist, mitte sellest, et ma oleksin ebaviisakas.

Heaks näiteks minimaalse tegutsemise kohta on asjaolu, et meie pere ei pea Jõule. Kuna me ei ole kristlased ning ei söö kalkunit, siis ei näe me mingit põhjust nendest pidustustest osa võtta. Kuigi ma olen sel teemal saanud palju kriitikat ning paljud peavad mind seetõttu imelikuks, tundub mulle Jõuludega kaasnev materialism liigagi häiriv ja koormav, et ma ei pea vajalikuks ennast sellega siduda.

Austa oma "Praegut" öeldes "Ei"

Mõni aeg tagasi külastasin ma Brasiiliat ja kohtasin seal kohalikku shamaani, kes oli oma missiooniks võtnud aidata kõiki oma piirkonna inimesi. See oli äärmiselt meeldiv härrasmees, kes oli täiesti suutmatu kellelegi ütlema "ei". Kuna ta ei ole kunagi julgenud inimestelt oma tseremooniate ja ravitsemise eest tasu küsida, liigub ta ringi bussiga umber 22 tundi päevas ja viib läbi erinevaid spirituaalseid riituseid. Ja isegi, kui ta on sageli tundnud, et inimesed on tänamatud ning teda kutsutakse sageli kohtadesse, kus ei ole tegelikku häda, on ta alati kohale läinud, sest ta lihtsalt ei leia endas jõudu öelda kellelegi "ei". Nii ma siis võtsin ta käest kinni ning viisin ta peegli juurde, kus me hakkasime üheskoos harjutama "ei" ütlemist. Nii hämmastav kui see ka ei tundu, ei suutnud ta pikka aega isegi iseendale peegli ees ei öelda. Rääkimata siis inimestest, kes talle helistavad ning endale külla kutsuvad.

"Ei" ütlemine olukordades, mille suhtes me ei tunne ennast hästi, algab alati viisakast "ei" saajale selgitamisest, kui ebamugavalt me ennast tegelikult tunneme "ei" öeldes ning aususega tema suhtes. Mitte kunagi ei tasu hakata välja mõtlema vabandusi ja valesid, mis kõik on vahele tulnud ning miks me ei saa ikka osaleda. Lihtsalt ütle, et sa ei tule ning kogu lugu. Liigu edasi. Kui sa tunned tõesti, et ei suuda seda teha, siis võtagi peegel ning harjuta seda alguses peegli ees. Just nii, nagu me tegime selle lahke Brasiilia shamaaniga. See tõesti aitab.

Kui me hakkame tasapisi oma ellu rohkem "ei" vastuseid tooma, märkame me, et üha enam kohustusi hakkab meie elust kaduma. Me ei ole kohustatud kuidagi inimesi rahuldama ning see on minimaalse tegutsemise tugisammas. Eriti arvestades veel asjaolu, et üldjuhul rahuldame me teiste inimeste soove ainult selleks, et varjata oma pimedaid soove - soovi midagi kelleltki tulevikus saada või soovi millegi kaudu kellelegi muljet avaldada. Me peame nendel hetkedel jääma kindlaks iseendale ning viisakalt kutsetele vastama. Kindlasti ei tohiks me muutuda selle käigus ebaviisakaks ning ükskõikseks, aga samas ei tohiks me unustada, et me ei tulnud siia Maale kõikide teiste inimeste soove rahuldama, vaid oma isiklikku missiooni täitma.

Väga tihti juhtub näiteks sarnaseid asju ka suhetes, kus üks osapool surub teist oma soovidele alluma. Sellistes olukordades on teatud põhjustel ühel kaaslastest teise üle kas emotsionaalne või finantsiline võim ning teine tunneb, et ta peab kaaslase kõiki soove rahuldama. Siiski, nagu eelnevalt juba öeldud, täidame me tegelikult sellises olukorras ka oma pimedaid soove - antud juhul siis näiteks soovi olla armastatud või finantsiliselt toetatud, mille me võime kaotada juhul, kui me ei mängi seda mängu kaasa.

Kuidas elada minimaalse tegutsemise kohaselt

Kõige olulisem on teha endale nimekiri asjadest, mis on sinu jaoks elus tähtsad. Seejärel hakkad kõiki sinu elus toimuvaid sündmusi läbi selle oluliste asjade spektri hindama. Et seda kõike efektiivselt ja kiirelt teha, on soovitatav oma elu eelnevalt läbimõeldult korda teha, et tekiks puhas, korras nn zen-olukord. See annab sulle oma elust ülevaate ning võimaldab minimaalselt tegutseda.

Et elu lihtsamaks muuta, võid sa alustada ka täiesti tavapärastest ning lihtsatest asjadest nagu näiteks kõikidele oma igakuistele maksetele otsekorralduste määramisega. See tagab sulle igal kuul täiendava aja, sest sa ei pea arvutama ning tegema ülekandeid. Ning lisaks muretseme selle üle, kas sel kuul oli elektriarve 100 krooni vähem või rohkem. Sa pead selle maksma niikuinii, las see maksmine toimub siis ilma sinu kohalolekuta. Sa võidad niimoodi igal kuul 30 minutit.

Kui sa soovid aga täiendavalt aega ehk "praegut" juurde võita, saad sa reguleerida oma ärkamist ning õhtul voodisse minemist. Ärgates igal hommikul 1h varem ning minnes igal õhtul magama 1h hiljem, võidad sa juurde 730 tundi igal aastal, mis võrdub 30 päevaga aastas. Kas sa panid tähele - ärgates iga päev natukene varem ja minnes magama natukene hiljem, lood sa teadlikult juurde ühe kuu. Seega kuigi artikli alguses ütles üks minu õpilane kunagi: "Meil on ainult "praegu"", saame me pelgalt varajasema ärkamise ning hilisema uinumise kaudu luua seda väärtuslikku "praegut" ise juurde. Ning see on meie tõeline vara...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):