Eneseareng »

Lasteasjad ja laste asjad
[11. jaanuar 2010 | Kirjutas: Kaido | 7513 korda loetud | kokku kommentaare: 6]

Elu õpetab meile, mis on meie jaoks tähtis ning millele me peame oma elus tähelepanu pöörama. Ning kui igapäevaelus ei jätku teatud asjadele tähelepanu, siis küll elu leiab võimalused, et meile seda meelde tuletada.

Ma elan praeguses kodus juba 2,5 aastat, kuid ma ei ole mitte kordagi üksi kodus olnud. Nagu ühes kommentaaris minu eelmisele postitusele keegi viitas, et mida arvab minu pere, kui ma niimoodi üksi reisimas käis, olen ma kahjuks küll korduvalt ise kodust ära olnud jättes oma naise koos lastega koju. Mitte et see oleks hiiglaslik maja, aga olles üksi kahekorruselises majas (tegelikult küll ridaelamuboks), võib naisterahval tekkida siin tõepoolest kõhe tunne.

Ja nüüd on siis minul võimalus seda üksindust kogeda. Meie maja tabas gripilaine ning väiksem poiss läks naisega haiglasse ja kuna vanem poiss põdes juba oma satsi läbi, isoleeriti tema vana-vanemate juurde. Ja nüüd ma olen majas uhkses üksinduses.

Ei, hirmu ma ei tunne. Kuigi kõikides tubades on pime, ei ole nagu kõle. Järelikult on naistel selle pimedusega mingi oma värk. Aga ma avastasin midagi palju olulisemat.

Minu jaoks peatus täna õhtul aeg. Ma jalutasin üksi mööda tühja maja viisil, nagu ma kunagi varem ei ole jalutanud. Ja ma märkasin asju. Ma märkasin neid asju, mida ma tavaliselt ei märka kunagi. Ma läksin lastetuppa ning vaatasin nende mänguasju. Vanem poiss on juba viiene ning tal on kõik mänguasjad ilusti juba riiulile laotud. Nüüd on ta onnide ehitamise faasis ja praegugi on üks onn tema toas pooleli. Ma vaatasin ringi ja imestasin. Ja tunne läks härdaks: Kuhu need aastad lähevad? Alles ta oli ju 1 aastane, ja varsti läheb ta kooli? Ning kus mina selle vahepealse aja olnud olen?

Mitte et ma isegi palju kodust ära oleksin, vaid me oleme oma igapäevatoimetustes nii kinni, et me lihtsalt ei näe "vajadust" tegelda lasteasjadega. Lasteasjadega sõna otseses mõttes, sest tegeldes ning mängides lastega tegeleme me ju lasteasjadega. Ja lisaks sellele peame me heade lastevanematena tegelema ka laste asjadega. Laste asjad ei ole enam mängud, mida me mängime koos oma lastega, vaid need on teadlikud tegevused, mida me teeme nende kasvatamiseks. Me õpetame nendele uusi asju, räägime nendega, tegeleme nende lasteaias toimuvaga ja paljud teised tegevused, mis muudavad meid lastevanemateks.

Nagu öeldakse, et õnne ei ole õnnetuseta ning rikkust ei saa eksisteerida vaesuseta, nii on ka meie elus, et enne me ei oska hinnata oma perekonna väärtust, kui me korraks selle kaotame. Kasvõi üheks õhtuks. Kui ma astusin lapse tuppa ja vaatasin neid kõiki tema asju, mida ta on oma pisikeste kätega valmistanud, kõik need joonistused, mille ta on oma pisikese ajuga välja mõelnud ja kokku meisterdanud, sain ma aru, kui õnnelikud on inimesed pelgalt vaid sellest, et nendel on lapsed. Loomadele ei ole ju muud vajagi - kõht täis ning saada järglasi. Ehk on ka meiega nii, et niipea, kui me saame lapsed ja oskame seda hinnata, oleme tegelikult juba rikkad ning peaksime oskama seda kõike väärtustada. Aga sel hetkel siseneb meisse eneseteadvus, mis ütleb, et sa tahad olla keegi. Sa tahad tõestada endale ja maailmale, et sa suudad midagi ära teha, et sa oled väärt miljon dollarit või tonn kulda. Ja sel hetkel jätame me lastest rõõmu tundmise tahaplaanile. Me lihtsalt võtame nendelt ära õiguse näidata meile, kuidas nad kasvavad ja kuidas nad üha enam endaga hakkama saavad. See on täiesti hämmastav, kuidas poiss, kes mõni aeg tagasi ei osanud jopet selga panna, on mulle autoga sõites juba vestluskaaslaseks. Me räägime maailmast, ta uurib, miks mingid asjad on nii nagu nad on, ja ta mõtleb kaasa. Kuidas me küll võtame endalt sellise võimaluse ja asendame need kuldaväärt vestlused kulda väärt kohtumiste ja lepingutega?

Lasteasjad ei ole ainult laste asjad. Maailmas juhtub halbasid asju, nagu näiteks haigused. Aga igal halval asjal on alati hea külg. Mind õpetas pelgalt üks õhtu üksi kodus, kui õnnelik inimene ma olen juba praegu sõltumata, kas ja kui palju kasumit teenib minu firma sel aastal või kümnel järgmisel aastal. Ma mõtlen seda tõsiselt ja püüan seda mäletada ka 3 päeva ja 30 aasta pärast.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
11. jaanuar 08:07 vanaema kirjutas:
Just seda ma ootasin!
11. jaanuar 10:09 Jane kirjutas:
See on üks tõeliselt armas lugemine ja oleks vaid selliste mõtete mõtlejaid rohkem. Lapsed ja pere on meie suurim varandus, kuid nii harva leitakse aega seda märgata. Iga hetk oma lähedastega on suur kingitus, mida tuleb osata hinnata.
11. jaanuar 10:47 Martha kirjutas:
Kaido,Sul on väga armsad pojad.Ja kahe poja isa on vast uhke olla.Tõepoolest-juba sellepoolest oled Sa Rikas. :)
11. jaanuar 10:51 Kaido kirjutas:
Aitäh daamid ;)
12. jaanuar 23:33 Monziika kirjutas:
ma ootasin ka sellist lugu, väga armas ja nii õige:). Tuleb olla "kohal" nüüd ja praegu ka oma laste jaoks ning eriti just nende jaoks:)
14. jaanuar 22:38 Kadri kirjutas:
Väga armas blogi:) Mõtlesin ka mõned päevad tagasi poja toas, et kui õnnelik ma ikka olen, et ta olemas on ja kui suur väärtus see on. Ning muude nö "kiirete" tegevuste kõrval on ikka nii oluline leida pühendatud aeg tõelise väärtuse - pere jaoks. Tore, et Sa selle kõik nii soojalt välja tõid:)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):