Suhted »

Mida esimesed 35 aastat Maal mulle ARMASTUSEST õpetas
[04. juuni 2013 | Kirjutas: Kaido | 20148 korda loetud | kokku kommentaare: 15]

Armastus on veelgi müstilisem kui õnn. See on midagi, mida otsib iga inimene, aga päriselt leiavad vist ainult vähesed. Pealegi peame ju armastust üht olulisemaks õnne osaks. Mõned aastad tagasi ütles mulle üks Eesti edukas ärinaine, kes oli oma mehega riidu läinud, et sõltumata, kui edukas sa oled ja kui palju lapsi sul on, kes sind õnnelikuks teevad, ei saa ükski naine päris õnnelik olla ilma armastava meheta. Sel hetkel ma temaga päris nõus ei olnud (huvitav, kuidas ma seda mehena üldse niimoodi hinnata sain), nüüd viis aastat hiljem hakkan vist aru saama, mida ta mõtles.

Armumisest
Oi armumine on mõnus! Pealegi ma olen selline armuja -tüüp, kes võib naisesse ära armuda kasvõi viie minutiga. Mäletan veel selgelt neid keskkooli aegseid pidusid, kus peale teist tantsu juba tüdrukusse kõrvuni armunud olin ja järgmisel hommikul tundsin, et ilma temata enam elada ei suuda. See kõik jätkus ka ülikoolis, sest üldjuhul armusin reedel või laupäeval, sest siis käisime sõpradega peol, ja pühapäevast kuni teisipäevani lakkusin oma armuhaavu. Need olid ka siis alati kõige jubedamad päevad, sest tundsin jätkuvalt täiesti siiralt, et ma ei suuda ilma selle tüdrukuta päevagi elada.

Huvitav oli aga see, et kolmapäevaks kadus see tunne ära. See oli sõna otseses mõttes armumisejärgne pohmell, sest kolmapäeva hommikul ärkasin üles ja tundsin, et tegelikult suudan vist ikka ka teisi tüdrukuid armastada. Kui pühapäevast teisipäevani ei märganud ma mitte ühtegi teist tüdrukut enda ümber, siis alates kolmapäevast tulid teised tüdrukud ka tagasi. Udu oli kadunud ja maailm oli täis uusi vallutusi (ja uusi armumisi).

Sellisel viisil sain aru, et armumine on midagi väga vägevat, aga samas ka väga lühiajalist. Mingi aeg hakkas see kuramuse armumine mulle endale ka juba närvidele käima, sest igal pühapäeval lahinal patja nutta ei olnud enam äge. Siis õppisin iseennast manitsema ja ütlesin endale: "Kuule mees, otsusta ära nüüd, keda sa armastad? Eelmisel pühapäeval oli ju Marge see, ilma kelleta sa mitte kunagi enam elada ei suuda. Nüüd tunned täpselt sama Kristi suhtes. Kas see pole mitte lihtsalt üks tunne, mis sinust laviinina üle käib, ja mida sa ekslikult eluarmastuseks nimetad?".

Vanemaks saades sain teada, miks me armumise käigus end nii vägevalt tunneme. Selles kõiges on süüdi heaoluhormoon serotoniin, mida peetakse ka armuhormooniks ja mis annab meile armumise käigus tiivad. Usun, et iga inimene on kunagi tundnud, et võib oma armastatu nimel mida iganes teha. Kui see otsustab Aafrikasse elama minna, oleme valmis talle esimestel kuudel kasvõi igal nädalavahetusel külla sõitma. Bussiga!!! Aga ühel hetkel märkame, et seda tunnet ei ole enam. Ehk hakkame isegi kahtlema oma armastuses tema vastu. Kas asi on siis ikka armastuses, või lihtsalt hakkab serotoniini tase meie kehas normaliseeruma?

Loodus on kaval, jättes mitte midagi juhuse hooleks. Inimesed aga on lollid, usaldades täielikult loodust. Loodus tahab, et meie rass jätkuks, tagades kahe inimese vahel keemia (loe: armumise). Keemia päädib aga üldjuhul pöörase seksiga magamistoas (mõnel juhul ka kuskil põõsas, sest kui looduse jõud ikka võimust võtavad, kes siis enam mõistuse häält kuulata suudab), mis paratamatult tihtilugu asendub mõne kuu möödudes titekisaga sellest samast magamistoast. Ja kui varem oli mees see, kes naise järele magamistuppa igatsevalt piilus, siis nüüd on olukord kummalisel viisil muutunud, sest titekisa peale pole mehed teps mitte nii maiad, nagu selle kisa peale, mida emme tite tegemise käigus kuuldavale toob.

Ja mida me (mehed) sellisel hetkel mõtleme? Eks igaüks on erinev, aga tihtilugu tunneme, et armastus on vist otsa saanud, ja lähme otsima uut serotoniinilaksu (mis päädib jälle seksi, titekisa ja põgenemisega). Loodus on kaval, nagu ma ütlesin. Ta ei jäta midagi juhuse hooleks, et tagada pidev inimeste reprodutseerimine. Ja inimesed (eriti mehed) on piisavalt lollid, et ikka ja jälle oma impulsside ohvriks langeda.

Armastusest
Armumist mõista on lihtne. Armastus aga on midagi, mida juba nii lihtsalt mõne lausega kokku ei võta.

Ma ütlen ausalt, et väga tihti kahtlen armastuse olemasolus üldse. Nii, nagu ma olen otsinud aastaid õnne (vt eelmist artiklit), olen sama teinud ka armastuse suhtes. Kas olen püsiva, intensiivse ja meeliülendava armastuse leidnud? Kui võtta armastuse etaloniks armastusromaanidest ja -filmidest (nt "Videviku"- saaga) nähtu, siis kindlasti mitte. Kui võtta aga aluseks kaine mõistuse, siis kindlasti jah.

Mulle tundub, et armastus on täpselt samasugune kontseptsioon nagu õnn või ilm. Millest õnn koosneb? Kuigi me tõlgendame seda valdavalt positiivsete emotsioonide kaudu, ei suuda keegi kogu aeg suu kõrvuni ringi käia. See lihtsalt väsitaks ära. Millest koosneb ilm? Ka keeruline üheselt vastata, sest ilma moodustavad paljud omavahel seotud komponendid (tuul, temperatuur, niiskus jt). Ja millest koosneb armastus? Mnjah, ma laseks sellele heameelega sul endal vastata ... (võid allapoole kommentaaridesse oma arvamuse kirjutada).

Kui kontseptsioonid aga kõrvale jätta (sest nendest ei ole meile praktilist kasu), siis tundub armastus kui mõiste kõige lähedasem olevat otsusele. Ehk siis armastus on otsus kedagi armastada. Kuna me aga langetame otsuseid alati mingi tunde või emotsiooni baasil, siis sageli me ei suudagi armastuse otsuseni jõuda, sest armumise käigus heaolutunnet tootev serotoniin saab meie kehast üsna kiiresti otsa, ja meile tundub, et me ei saa seda inimest armastada, sest ei ole enam seda tunnet. Ja siin ongi lõks.

Otsustamine ei toimu ju tegelikult emotsioonides, vaid meie peas. Kuna sageli on aga emotsioonid mõistusest kiiremad (millele saab kinnitust uurides EQ ehk emotsionaalse intelligentsuse tagamaid), siis võibki juhtuda, et emotsioonid juhivad puhtalt ka meie armuelu, mistõttu me ei jõuagi otsuseni kedagi armastada, vaid läheme taas ja taas uut emotsionaalset serotoniinilaksu otsima, lootes, et seekord jääb see püsima. Mäletad, ma ütlesin, et inimesed on lollid. Ja just siin tuleb see lollus erakordselt hästi välja, ja mina ise olen selle rumaluse ehe näide.

Otsustades armastada võid armastada kogu elu
Me koosneme kahest omavahel sõltuvuses olevast mehhanismist - emotsioonid (mida eelkõige juhib meie aju limbiline osa) ja mõtlemine (mida juhib meie aju otsmikusagar). Need kaks "sõpra" määravad ära valdava osa sellest, mis meie elus juhtub ja kuhu oma eluga välja jõuame.

Kui võrrelda inimese ajuehitust teiste imetajate omadega, võime märgata, et meie otsmikusagar on märkimisväärselt suurem kui teiste imetajate oma. Ja just see teeb meist mõtleva inimese. Meile on antud (või meil on arenenud) mõtlemisvõime, mis peaks aitama meil oma emotsioonidest ja instinktidest üle olla. Veel mõni tuhat aastat tagasi vajasime emotsionaalset keskust selleks, et ellu jääda (sest kui metsloomad meid ründasid, ei pruukinud sel hetkel mõistuse baasil loodud ilukõnest palju kasu olla) - meie limbiline aju reageeris ohule, meie keha pumbati adrenaliini täis, ja me olime valiku ees, kas võidelda või põgeneda. Üldjuhul oli vaja põgeneda, sest mis sa selle hambulise tiigriga ikka seal võitlema hakkad.

Väidetavalt ei ole meie limbiline aju sellest ajast väga palju muutunud. Kuigi me olme nüüd mõtlevad intelligentsed olendid, reageerib aju limbiline osa (eelkõige mandelkeha) ka nüüd tihtilugu kiiremini kui meie mõistus, ja me lähme oma emotsioondega lihtsalt kaasa. Me võime isegi teadvustada, et oleme emotsionaalse laksu all, olgu selleks siis viha või armumine, kuid selles suhtes midagi ette võtta me tavaliselt ei suuda.

Ja nii juhtubki, et me ei jõuagi millalgi otsuseni kedagi armastama hakata. Suhtes tekkivad konfliktid käivitavad meie emotsionaalse keha, ja me soovime põgeneda. Meid ümbritsevad ahvatlused (loe: miniseelikud tänaval või seksikad kiisud diskoteegi tantsuplatsil) käivitavad meie emotsionaalse keha, ja me soovime põgeneda (sest sel hetkel tunneme taaskord, et oma naisega on armastus otsas, ja siin on kiisu, kes mu lõpuks püsivalt õnnelikuks teeb). Emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid ... lollid, lollid, lollid.

Meile on antud mõistus, mida me liigagi tihti sellistes olukordades kasutada ei oska. Mõned siiski oskavad ka. Ja mõned lihtsalt õpivad ajas seda kasutama. Ma loodan, et ma ise olen üks nendest, sest esimesed 35 aastat on mulle õpetanud kõike seda praktikas, mida ma eespool kirjeldanud olen.

Mitte keegi ei soovi meist ju olla loom. Isegi kõige ilusama naise (miks mitte ka ahvatlevama mehe) peale käivituvad meis lihtsalt emotsioonid, mis meis võimust võtavad. Ja nüüd on koht endalt küsimuste küsimiseks ja otsustamiseks, kas ma armastan oma kaaslast või mitte? Mis mulle tema juures päriselt meeldib? Mis meil ühist on? Mis meid kunagi kokku viis? Mis meid seob? Missugused tuleviku plaanid meil on? Kas see "seelik" suudab mulle kõike seda pakkuda?

See on hetk, mil ilmneb meie inimlikkus. See on hetk, kui me kasutame oma inimeseks olemise kõige vahetumat tööriista - teadlikkust - ja otsustame armastada kedagi seepärast, kes ta on ja mida ta meile pakub. Ka tema oli kunagi "seelik", kes meis hormoonid kehas möllama pani. Jah, neid emotsioone ta meis enam ei tekita, aga ehk oleme ka ise inimesena edasi arenenud, ja me vajamegi täna teistsuguseid emotsioone. Kirg on hea ja nauditav, aga kui me järgime ainult emotsionaalset armukirge, ei erine me palju sellest pärdikutest Bali saarel. See ongi meie teadlik valik! Ma ise otsustasin sel korral Maal pärdikust edasi areneda.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
04. juuni 21:21 Raivo kirjutas:
seni kuni inimese üle valitsevad ainult ihulised kired, imud, ihad, jääb tõeline armastus kaugeks, tundmatuks, kätte saamatuks
05. juuni 09:43 Filosoof kirjutas:
Ilus lugeda. Kas armastus on emotsioon või armastus on otsus. Loomulikult jääb igaühele oma vastus. Autori vastus on selge ja põhjendatud, kuid minu jaoks käsitles see armastuse kitsamat versiooni ehk paarisuhte tasandil armastust.

Kui vaadata puid ja põõsaid tähelepanelikult, olen märganud kui väga loodus mind armastab. Loodus ei ütle seda sõnades ja tuul ei sosista seda kõrva, kuid loodus väljendab seda väga ehedalt ja elavalt.

Minu meelest loodus, isegi meie peas, ei pea kedagi rumalaks.
05. juuni 15:24 lihtsalt naine kirjutas:
Armastus ei tekigi kui sinna ei ole segatud ka Jumal, sest tema on armastuse isa. Kui inimene ei ole leidnud Jumalat siis jääbki see armumiste ja pettumuste rada tihti kordama end sest eksitaja eksitab nagu selle loo kirjutaja kirjutab alguses ...inimene ei tunne armastust ära lihtsalt ega oska seda hoida iseenese tarkusest, kes kokku jäävadki need elavad kooselu teineteist tarbides või kohustusi täites ja harjumustsest, kartusest üksi jääda vms, armastus on jah otsus ja pühendumine isetu hooliv ja see ei hävi kunagi.
05. juuni 16:18 Tunne kirjutas:
Tekkis tunne, et autori elus ei ole enam kirge.
06. juuni 10:59 Videot vaadates kirjutas:
Mõttefilm.
06. juuni 21:00 animus28 kirjutas:
Ma usun,et armastus on olemas. Olen hõljunud õndsuses. Saanud kellegagi üheks. Kahju, ma ei koge vist kunagi kellegi vastu taolist tunnet. Kuid ta oli eriline. Ja tema ideaalid armastusest, õpetasid mulle armastust.

Meelerahu meenutab mulle budistide õpetusi. Ilma eetilise eluta pole meelerahu. Ma ei viibi temas. Sest tean, et ma ei suuda olla ilma vigadeta.

Armastus annab meelerahuks võimaluse. Saab pihtida. Ja toetuda temale, et ennast muuta. Üldse ilma armastuskogemuseta, ei saa viibida vist meelerahus. Ilma armastuseta vist ei saa olla nii aus enda vastu, kui on vaja. Kui keegi usub, siis sünnib ka headus. Ja sünnib headus, siis sünnib meelerahu.

Erinevat eluetappides on meelerahu erinev. Noorena on meelerahu just tung tegutseda. Ilma pideva pingutuseta pole teda.

Pidin just sedasi seletama, sest mediteeriad ei kõla mu jaoks usutavatena.
07. juuni 12:56 Kommentaar kirjutas:
Selle artikli sisu järgi ütleks, et selle on Kaido adresseerinud oma naisele, kuid miks see avalikuks tehtud on, ei tea. Nii mõnegi varasema artikli sisu põhjal on tekkinud samasugune tunne. Otsus armastada oma naist on väga isiklik otsus ja milleks jätta seda teistele kommenteerida. Põhjused, miks üks või teine inimene armastab oma kaaslast, võivad olla erinevad ja üldistusi teha ei ole eriti mõtekas.
13. juuni 12:19 Egon kirjutas:
Õnn ongi meelerahu...
23. juuni 08:00 Marko kirjutas:
Hei kõik armudoktorid,
esiteks, blogi mõte ongi peamiselt jagada oma elu..ka mitte nii rõõmsaid detaile..näidata, et oled inimene oma vigade ja eksimistega, mitte täiuslik robot, kelle iga artikkel vastab eurostandarditele nii sisult kui ülesehituselt ;)
Teiseks, mis vahet seal tegelikult on..sina tead ju väga hästi, mis tunne sul on kui sa armastad..kui sa armud ja kui sind enam ei armastata.
Igaüks teab, omamoodi, oma tunnetega, oma tõlgendustega.
24. juuni 11:39 Dalai-laama 18 juhist eluks kirjutas:
17. Pea meeles, et parim suhe on see, milles teie armastus teineteise vastu ületab teie vajaduse teineteise järele.

http://www.telegram.ee/vaimsus/dalai-laama-18-juhist-eluks#.UcgESzumZsJ
29. juuni 19:44 Eckhart Tolle viidatud kirjutas:
"To love is to recognize yourself in another."
09. juuli 12:41 A. kirjutas:
Liiga aus video.
09. juuli 13:22 Maris kirjutas:
Otsus ei ole armastus, kurb lugeda, kuidas eesti mehed loobuvad armastusse uskumisest ja tõmbuvad aina endasse. Sellega aga ajavad eemale naised, kes neid armastada tahaksid.
18. juuli 09:01 MP kirjutas:
Olen Kaidoga ühel nõul. Armastus on siiski sügav isiklik otsus. Elasin veerandsada aastat pika elu mehega, kes ei suutnudki ära otsustada, kes ja mis tegelikult tähtis on. Lõpuks lahkusin. Kõik head kooselu elavad paarid on otsustanud seda teha ja nende igapäevast valikut juhib ikka seesama teadmine. Minu jaoks pole selles kahtlustki. Elu ise näitab. Nüüd olen seda kogenud ka praktikas. Pole olemas ideaalseid partnereid, kuid kõik inimesed muutuvad järjest huvitavamaks, kui neisse süveneda, see kehtib ka paarisuhte kohta, selle kohta veel eriti. Iga päev on kogu aeg huvitav.
06. august 18:05 Signe kirjutas:
Mul hakkas seda artiklit lugedes Sust kahju... (Sry, vaade/tunnetus puhtalt minu mätta otsast)

Armastus on niisama palju OTSUS kui TUNNE.
See aga ei tähenda, et sooja ja siirast armastust ei võiks tunda mitmete inimeste vastu, nägemata neis "seelikut" või "peenist püksis". Vastasel juhul viitab kirglike emotsioonide ülepea lööv tulv lihtsalt äärmiselt rahuldamata sugukirele. Rahuldatagu see, hakkab lihtsam :)

Tunded on ühenduspunkt meie sisemise olemusega, viidates sellele, mida me mõistuse abiga sageli üldse välja ei nuputaks. Tunded on alateadvuse keel. Elu läheb palju lihtsamaks, kui meil on hea ühendus oma tunnetega.

Kui tunded aga oma elust välja jätta... (ja tunnete spekter on VÄGA lai, sealh. on armastus juba ise väga variatiivne)... tundub elu olevat küll üks suht kuiv ja igav koht elamiseks..
Mõistuse tasand Elu kogemiseks selle võrratus täiuses küll ei küündi.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):