Suhted »

Armastuse võimalikkusest
[27. november 2010 | Kirjutas: Kaido | 34035 korda loetud | kokku kommentaare: 2]

Elu on nagu töö klassiruumis. Vähemalt minu jaoks. Niipea, kui ühes eluvaldkonnas hakkab kõik paika loksuma, ärkavad meie sees ellu uued küsimused ning väljakutsed. Nii on juhtunud minuga. Umbes aasta tagasi ei mõelnud ma väga suhete ning armastuse peale - see oli minu jaoks midagi, mis on iga inimese elus omal viisil olemas ning ma ei näinud väga põhjust selle üle pead vaevata. Siis ootamatult hakkas minu ellu tulema järjest inimesi, kelle kaudu ma õppisin mõistma, et ei, armastus paarisuhtes ei ole midagi nii elementaarset, nagu ma olin seni arvanud. See on hoopiski midagi, mille järele kõik janunevad ning nad ei saa end ilma selleta tervikuna tunda. Selle kaudu, kuidas ma üha enam kohtusin inimestega, kes rääkisid mulle armastuse tähtsusest ning suurusest meie elus, hakkasin isegi üha enam selle üle mõtlema ja küsima, kas see, mis on minu elus, on üldse armastus. Kõige suurem küsimus käib aga minu peas armastuse võimalikkuse kohta.

Kelle elus on armastus?
See on lausa ime, kuidas nii paljud inimesed otsivad enda ellu armastust. Viimase aasta jooksul on minu ellu tekkinud umbes 20 erinevat naistuttavat, kes kõik õpetavad mulle armastust. Ei, nad ei õpeta seda mulle mitte läbi vahetuse kogemuse, vaid selle kaudu, kuidas inimene ei leia õnne enne, kui ta on leidnud armastuse. Mina muudkui kuulan ja püüan paralleele tõmmata enda eluga - kas see on armastus, kas see on olnud armastus, kas siit kasvab välja kunagi armastus?

Kas sinu elus on armastus? Vaata enda elus olevaid suhteid ja anna nendele hinne 5-palli skaalal. Kas sa armastad oma naist või meest, nagu armastas peategelane oma kaaslast sinu lemmikarmastusfilmis? Tõenäoliselt oli selles filmis armastus nii suur, et see ulatus sinu telekast välja otse sinu südameni, tuletades sulle meelde, et ka sinul on õigus armastusele. Kas see, kuidas meespeaosatäitja rõdust üles ronib, et oma naisele järgi minna, ja kuidas naine oma kallima paksu armastusega üle kallab, on üldse võimalik päris elus? Kas sinu elus on see toimunud? Kas sinu sõbranna elus on see juhtunud? Või juhtuvad sellised asjad ainult filmis, mis panevad meid siis narkootikumina seda sama tunnet otsima ka päris elus. Kas sinu elus on armastus?

Mis on armastus?
Ma arvan, et sellele küsimusele vastavad enamus, et muidugi on - nad on seda ju tundunud, nad on seda ise kogenud. Aga ükspäev tuli mu pähe hoopis selline mõte. Ma tean, et see on äärmuslik, aga ma jagan seda sinuga siiski.

Mida tähendab armastus meie jaoks? See tähendab, et meie elus on inimene, kes teeb meid õnnelikuks - ta näeb välja selline, nagu meile meeldib; ta käitub nii, nagu meile meeldib; ta suhtleb nii, nagu meile meeldib. Tõenäoliselt peab ta olema üsna sarnane meile, et meil saaks tekkida klapp. Nii, see on inimene, kellesse me armume. Me oleme õnnelikud. Lõpuks.

Kuid mis nüüd juhtub? Nüüd me ju jääme sellest inimesest ning tundest sõltuvusse. Me ju saame õnnelikud olla ainult nii kaua, kuni see inimene käitub täpselt nii, nagu meile meeldib. Juhul, kui meie muutume või tema muutub, saab ju armastus otsa. Niipea kui ta hakkab tegema midagi, mis meie ootustele ei vasta, tekivad meie vahele pinged. Kuhu kaob siis armastus?

Vot siin jooksebki minu jaoks mõistus kinni. Kas siis intiimne armastus tähendab tõesti seda, et ma leian inimese, kellest ma oma õnne sõltuvusse panen. Kas see ei ole mitte ülekohtune meie enda suhtes? See on ju tehniliselt sama, et ma ostan endale lemmikkleidi, kuna ma tunnen end selles nii hästi. Ühel päeval juhtub aga, et see kleit läheb katki, ja ma olen õnnetu. Mul oli hea tunne, kui ma seda kandsin, aga nüüd ei ole mul seda head tunnet. Ma hakkan loomulikult otsima uut kleiti, mis mind sama hästi end tundma paneks. Kui see õnnestub, siis õnneks olen ma taas õnnelik. Aga jällegi ainult nii kaua, kuni ka see kleit katki läheb.

Kas intiimne armastus ei ole mitte tehniliselt sarnane? Me paneme end sõltuvusse inimesest, kes paneb meid end hästi tundma. Ma tean, et see kõlab kõik väga küüniliselt, aga tegelikult see ju nii on. Vaata kõiki neid armastuses pettunud naisi ja mehi, kelle kaaslane on nad maha jätnud. Nad usuvad, et nad ei saa enam iialgi õnnelikud olla. Neil ei ole põhjust elamiseks, sest nendelt võeti ära  midagi, mis neid õnnelikuna tundma pani.

Mida me jahime?
Hiljuti rääkisin ma ühe profesionaaliga, kes ütles, et meie bioloogiline programm paneb meid tahtma endale kaaslast. Jah, kõlab täiesti loogiliselt. Kuna me saame järglasi ainult paarisuhtest, siis tundub loogiline, et meis jookseb selline geneetiline programm. Vastasel juhul tunneksime end üksikuna. Aga see ei vabasta meid narkootikumist, mida me nimetame armastuseks. Ehk on siis seesama bioloogiline programm see, mis meid narkomaanideks teebki. Nii, nagu marketing ja Hollywood panevad meid tahtma kogu aeg ilusaid asju, paneb seesama sisemine programm meid tahtma armastust. Aga tehniliselt on need ju sarnased. Kui marketing paneb mind tahtma uut ilusat Gucci kotti, sest sellisel juhul olen ma tegija ning ma tunnen end hästi, siis geneetiline programm paneb mind tahtma kaaslast, sest sellisel juhul olen ka armastatud ning tunnen end hästi. Aga sisu on tegelikult sama. Kui pätt varastab mult selle Gucci koti, olen ma õnnetu, sest ma olin klammerdunud tundesse, mida ma sain, kui ma olin Gucciga koos. Sama juhtub ka hetkel, kui minu kaaslane otsustab minu juurest ära minna, sest ma olen klammerdunud tundesse, mis tekib temaga koos olles.

Tuleb välja, et tegelikult ei jahi me ei Gucci kotti ega ka mehi / naisi, vaid ainult enesetunnet, mis tekib kotiga või kallimaga koos olles. Järelikult baseerub see kõik egoistlikel tahtmistel - me lihtsalt tahame end hästi tunda. Ükskõik, missugune on see allikas, mis meile erinevat laadi heaolutunnet tekitab, oleme igal juhul sellest täielikult sõltuvuses. Aga kas sina tahad olla sõltuvuses? Mina küll ei taha. Aga kas sina tahad tunda tõelist armastust elus? Mina küll tahan. Aga kas see on üldse võimalik, kuna tegelikult ei otse me armastust, vaid ainult naudingut, mida me nimetame armastuseks? Kummaline ... just seepärast ongi selle artikli nimi "Armastuse võimalikkusest ..."

Ma tegin Armastuse võimalikkuse kohta teema Foorumis, kus saame sel teemal arutada: kliki siia

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Soovid leida püsivat meelerahu?
04.12.2010a Seminar "Sisemine vabanemine"
Kuidas leida püsiv meelerahu iga päev ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
01. juuni 13:26 Marie kirjutas:
Kas me otsime siiski armastuse näol naudingut (mida siis ekslikult armastuseks võib pidada)? Mis naudingut me tegelikult saame ebakindlusest? Me ei tea ju kunagi ette, mida see suhe inimesega, kellelt me naudingut ootame, endaga kaasa toob...alati tekitab iga algav suhe meis ka ebakindlust, muretsemist (isegi siis, kui me seda endale reaalses elus ei tunnista). Jah, sellegipoolest inimesed ikkagi riskivad...aga kas just sellepärast, et nad soovivad nii väga seda naudingut pakkuvat tunnet tunda või siiski hoopis millegi muu pärast? Kui nö "tõeline armastus" on ikkagi nii väga palju seotud ka kannatustega, siis ei saa see ju olla pelgalt naudingu järele janunemine, mida me justkui ehk armastusena näeme...Mis paneb meid siiski armastama inimest isegi siis, kui tead juba suhte alguses ette, et see on seotud sinu enda kannatuste ja ohverdustega...? Usun, et igal inimesel on ikkagi olemas see vaimse tasandi teine pool (hingesugulane), kellega tahetakse lihtsalt "arusaamatutel põhjustel" koos olla?...vaatamata sellele, et selle koosolemise naudinguga võivad kaasneda ka kannatused. Kahju, et üsna sageli ei saa need pooled omavahel kokku, mis toobki kaasa meie ümber päris palju nö sellist "välisesse kuvandisse" armumist ja armastuse nägemist pigem mingi naudinguna, millest ennast ise sõltuvusse mõeldakse (nagu nt ka mingi tootega, millega ollakse lihtsalt nii harjutud, et ilma selleta ei kujutata oma elus hakkamasaamist enam ettegi), tegelik vaimse tasandi sobivus jääb aga sageli tahaplaanile...ja kindlasti suuresti ka seetõttu, et ei julgeta oma harjumusest loobuda (arvates, et iseendale tekitatud harjumus ongi see tõeline armastus, milles aga pettutaksegi sageli siis, kui esialgsele nö „kuvandile“ vastav inimene osutub oma tegelikust olemusest erinevaks). Seega edu kõigile oma tõelise hingesugulase otsinguil:)
02. mai 11:54 Jaanus M kirjutas:
On inimesi kes leiavad armastuse ja hoiavad sellest kinni ja on ka inimesi kes võtavad armastust kui naudingut. Nad otsivad seda ideaalset inimest enda kõrvale. Tihtipeale need otsingud vältavad läbi elu ja lõpuks nad mõistavad, et otsides ideaalset jäid nad ilma väga heast. On teada, et ei ole maailmas olemas ideaalset inimest ja nõnda ei saa olla ka ideaalset armastust. Armumine on tunne mis valdab meid suhte alguses. Edasine on juba inimese tundma õppimine ja õppimine ka inimest armastama. Armastus ei ole pelgalt tunne, armastus on oskus armastada ja oskus olla armastatud. Armastus on tegevuse ja tundelisuse segu. Kui ei ole tegevust siis tihtipeale pole ka tunnet. Ilusat päeva ja õppige oma partnerit armastama.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):