Meelerahu »

Need 3 tehnikat muudavad su elu rõõmsamaks
[23. veebruar 2011 | Kirjutas: Kaido | 30556 korda loetud | kokku kommentaare: 17]

Enamus inimestest käsitleb elu ühtemoodi: meil on sarnased unistused ja eesmärgid; nii ka sarnased hirmud ja mured. Eriti põnev on see, et viimase 2500 aastaga ei ole inimeste jaoks väga palju muutunud. Ühiskond on küll kiirelt edasi arenenud, samuti oleme teaduslike ning meditsiiniliste avastuste tipus, kuid inimesed võitlevad igapäevaselt ikkagi samade probleemidega nagu 2500 aastat tagasi: kõik püüavad vabaneda kannatustest ja rahulolematusest, ning kogeda õnne ja meelerahu.

Alljärgnevalt jagan sinuga kolme tööriista, mille kasutamine mind väga palju aidanud on. Kuna need aitasid mind, siis julgen arvata, et need aitavad ka sind.

Tehnika nr 1. Teadlikkuse kasutamine
Kui ma küsin sult, kes sa oled, siis mida sa vastad? Näiteks vastad sa: "Ma olen naine".
Nüüd küsin ma sult, kes vastas, et sa oled naine? Sa võid vastata: "Mina".
Mina küsin vastu: "Kes see sina on?"

Sellele küsimusele sa enam vastata ei saa, sest ükskõik, mida sa vastad, mõtled sa selle välja ning ma saan selle kohta uuesti küsida: "Kes nüüd vastas?". See, kes nüüd vastas, on alati tagapool sinu vastust. Sa suudad teda küll kogeda / teadvustada (jah, ta on olemas), aga sa ei suuda teda defineerida. Mitte ükski inimene ei suuda.

Mõnikord vaatad sa enda ees olevat lille ning unistad. Kui ma küsin sult ootamatult: "Mida sa teed?", võid sa vastata: "Ma vaatan lille". Sel hetkel said sa teadlikuks, et sa vaatad lille. Enne sa vaatasid lille, nüüd oled sa teadlik, et sa vaatad lille. Mis siis, kui ma küsin jälle: "Aga kes lille vaatab?" Sa tead küll, et sa vaatad lille, aga kes see on, kes teab?". Nüüd mõtled sa midagi jälle välja ja ütled näiteks "mina, naine või mina, mees". Taas küsin ma vastu, aga kes selle vastuse välja mõtles?

Teadlikkus tähendab sinu võimet teadvustada: sa tead, et sa mõtled; sa tead, et sa räägid; sa tead, et sa näed. Sa saad kogemuslikult kinnitada, et sa tead, kuid sa ei saa vastata küsimusele: "Kes teab?". See, kes teab, ongi sinu teadlikkus. Ükskõik, mille sa välja pakud, on see mentaalne mõttekonstruktsioon: a) sinu fantaasia (sa mõtled välja midagi) b) mälu (nt lugesid raamatust, et sa oled tegelikult hing vms).

Teadlikkus on kõige olulisem tööriist meelerahu loomisel. Kõik järgnevad tööriistad tuginevad teadlikkusel. Tegelikult tugineb kogu sinu elu teadlikkusel, mistõttu arendades teadlikkust, vabaned sa ühel hetkel kõikidest muredest. Mured ei kao ära, sest need on elu loomulik osa, vaid sinu maailma käsitlemine muutub niivõrd, et sinu seisundid ei ole enam välistest sündmustest sõltuvuses.

Siit hakkab lahti kooruma püsiva meelerahu valem:

Teadlikkuse arendamine + ? + ? = Püsiv Meelerahu

Tehnika nr 2. Aktsepteerimine
Mõnikord arvatakse, et aktsepteerimine tähendab leppimist. Tegelikult ei ole see niimoodi, sest leppimine toimub läbi vägivalla ja allasurumise, aktsepteerimine aga läbi mõistmise ja lahtilaskmise.

Aktsepteerimine jaguneb kaheks: a) eneseaktsepteerimine b) maailma aktsepteerimine. Kuigi tehniliselt on need samad, peaksime alati alustama eneseaktsepteerimisest, sest me ei suuda enne iseenda aktsepteerimist mitte kedagi ega midagi ka välismaailmas aktsepteerida.

Kuna meie teadvuse tavapärane töörežiim on vastupanu ja allasurumine, siis juhul, kui me soovime aktsepteerimist oma ellu integreerida, on vaja alustada teadlikkuse arendamisest: me peame vajalikul hetkel teadlikuks saama sellest, mis toimub, ning alles siis saab aktsepteerimise kaudu lahtilaskmine toimuda. Teadvustamise kaudu me märkame, et on midagi, millest võiks lahti lasta, aktsepteerimise kaudu toimub lahtlaskmine ise.

Niimoodi saame ka püsiva meelerahu valemit edasi arendada:

Teadlikkuse arendamine + Aktsepteerimine + ? = Püsiv Meelerahu

Tehnika 3. Psüühilise energia kasutamine
Teadvustamine valmistab meid ette lahtilaskmiseks.
Aktsepteerimine tähendab lahtilaskmist.

Psüühiline energia võimaldab meil muuta oma kogemuste kvaliteeti.

Kui me lõpetame teadvustamise ja aktsepteerimise kaudu elule vastu võitlemise ning sellele oma psüühilise energia kulutamise, saame selle energia oma elukvaliteedi parandamisse suunata. Psüühiline energia on olemas kõikidel inimestel, kuid tavaliselt suuname selle valesse kohta: me võitleme nähtustega, mis ei ole võidetavad, ja jätame märkamata võimalused, mis paneks meid naeratama.

Psüühiline energia muudab püsiva meelerahu valemi täielikuks:

Teadlikkuse arendamine + Aktsepteerimine + Psüühiline energia = Püsiv Meelerahu

Need kolm tööriista GARANTEERIVAD meile püsiva meelerahu. Ma luban seda.

Siiski on oluline mõista, et mitte ükski nendest tööriistadest ei ole omandatav üleöö. Need kõik on õpitavad oskused, kuid nende omandamiseks on vaja endaga natukene tööd teha.

Esiteks, teadlikkuse arendamiseks on vaja mõista, kuidas meie teadvus tavaliselt töötab, ja kuidas seda võimalik muuta on. Samuti on vaja teha lihtsaid harjutusi, mis meie teadvustamise võimet oluliselt parandavad.

Teiseks, aktsepteerimiseks on vaja oma mõtteid ning emotsioone märkama õppida. Kuni me oleme mõtete ja emotsioonidega samastunud, on väga raske ka midagi oma elus aktsepteerida.

Kolmandaks, psüühilise energia efektiivseks kasutamiseks on vaja kaks esimest punkti liita ning seejärel lisada teostus. Kusjuures teostamine peab aset leidma õiges meeleseisundis, mille tagamiseks on jällegi vaja kasutada kahte esimest punkti.

Nagu sa näed, on need tööriistad omavahel väga tihedalt seotud. Et reaalselt elukvaliteeti parandada, on vaja need kombineerida ja igapäevaselt kasutusse võtta.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
23. veebruar 16:04 Triin kirjutas:
See on uskumatu, see on võimas!
23. veebruar 18:02 Eve kirjutas:
Ma usun ja see toimib:)

Tänan!
23. veebruar 23:31 Õhtupäike... kirjutas:
Olen väga sinu teootiaga nõus ja katsetan seda kogu aeg. Kõige rohkem valmistab raskusi näiteks mingi solvumise või viha tekke - sa teadvustad küll seda väga hästi, aga samas tunned kuidas süda hakkab pulbitsema ja mingi äng tekib, et ei oska seda kohe vabaks lasta ja vahest on veel hullem tunne, et ma teadvustan endale seda aga nagu oleks veel rumalam,s est ei oska seda ikkagi lahendada. Aga suur tänu sulle neid asju meelde tuletamast. Osakd väga hästi keerulised asjad lihtsaks rääkida.
24. veebruar 09:18 Annika kirjutas:
Kaido sa oled suurim meister, keegi pole nii hea teooriat välja mõelnud. Ma katsetan seda kindlasti!
24. veebruar 14:25 Kaido Pajumaa kirjutas:
@Õhtupäike

Jah, kui oled emotsiooniga juba samastunud, siis sellest enam ei pääse. Siis on kasulikum lihtsalt suu pesulõksuga kinni panna, sest tõenäoliselt tuleb sealt midagi, mida hiljem kahetsed. Ehk siis, kui märkad, et oled juba vihane, siis lihtsalt oota ... see läheb üle
24. veebruar 15:46 Õhtupäike kirjutas:
Jah Kaido nii ma lihtsalt ootangi, et emotsioon mööduks ja siis saan rahulikult edasi mõelda, sest tõesti nii kui selle tunde ajel midagi ütled on pärast üsna kehva tunne- nagu oleks ennast petnud, et tead kuidas õige on aga teed vastu pidi. Kuigi jah siisn selle pesulõksuga suu kinni panemise oht on jalle see, et niimoodi võib kergesti hakata tundeid alla suruma, aga siingi kohal tuleb tugevalt teadvustada vabastamist, et ainult läbi selle on võimalik lahendada probleeme...Tänan vastuse eest...Jõudu sullegi :)
24. veebruar 17:46 Merschedes kirjutas:
Super! Võtan kõik su soovitused omaks ja kasutan neid teadlikult. Tegutsemine on tähtis.
Tänud!

Päikest päeva!
24. veebruar 18:44 Kati kirjutas:
Sa oled super! Sa oled meie kõigi vaimne isa!
24. veebruar 19:29 Liisa kirjutas:
Sa oled niii tark! Ma loen sinu lugusid niii suure huviga ja elu läheb järjest lihtsamaks!
Aitäh sulle Kaido!
24. veebruar 22:06 Taimi kirjutas:
Kõik see on ju unustatud vana ,mis tuleb jäle meelde tuletada ,aga kus sa sellega ikka me kordame oma vigu .Kõik see on väga lihtsalt lahti Sinu poolt mütestatud ,sellest on lihtne aru saada.,aga ikka ma teen oma asju valesti ,kuigi ma mõtlen ju sealjuures küll täitsa teadlikult ,et pea piiri ,ole rahulik ära tee välja mis teine ütleb jne. ,aga ,ikka plahvatad .Proovin nüüd neid nõuandeid rohkem jälgida .Aitäh Kaido.
25. veebruar 11:14 Kristiina kirjutas:
Tegelikult saab emotsiooniga just siis tegeleda, kui teda koged. Esmalt teadvustad enesele, et tunned viha (hirmu/kadedust/solvumist/jne.), seejärel tunnistad ta omaks: "sa oled minu viha" ja leides selle enesele ebavajaliku olevat, annad tagasi sinna, kust ta tuli, näieks kujustad selle emotsiooni oma kätte pallina ja tõstad südamesse, mis hõõgub nagu avatud kamin, öeldes: "Annan su üle Jumalale(või leia muu endale sobiv sõna). Edu)))
25. veebruar 14:37 Anu kirjutas:
Emotsioonid on vajalikud selleks, et me saame aru, mis meiega toimub. Kui ma vihastan siis ma vihastan, see on nagu äike, mis müristab taeva selgeks. Peale seda särab taas päike ja siis annan vabaks, maailmas on nii palju totrust, vahest peab lihtsalt kasutama seda, mis on sulle kaasa antud.
Kõik on suhteline siin päikese all, vihal võib olla edasiviiv jõud, vihal on ka hävitav jõud. Me peame ise õppima sellel vahet tegema.
Enne kui ei ole endas selgust, pole mõtet midagi endas maha suruda. Vaevalt, et maailm vajab pidevalt naeratavaid ullikesi.
Ajaga saad lihtsalt aru, et lihtsam on ükskõikselt minema kõndida, olukordadest, milles ei ole sinu tõelise olemusega mingit pistmist, kui ennast raisata ülearuse vihastamisega ja tõestamisega.
26. veebruar 14:36 Lauri kirjutas:
Üks tore lugu lugemiseks:

Üks vana indiaanlane õpetas lapselast: „Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust (kadedus, armukadedus, ihad, vale jne), teine hunt sümboliseerib headust (rahu, armastus, lootus, truudus jne).” Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: „Aga, vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?” Vana indiaanlane naeratas: „Alati võidab see hunt, keda sa toidad.”
03. november 17:58 _ kirjutas:
Teadlikkuse arendamine + Aktsepteerimine + Psüühiline energia = Püsiv Meelerahu

Need kolm tööriista GARANTEERIVAD meile püsiva meelerahu. Ma luban seda.

KAS KAIDO VÕTAB TÄIELIKU VASTUTUSE?
03. november 20:09 Kaits kirjutas:
Huvitav!

See millele antud artiklis antud autor viitab kui "vastus, mida ei saa anda" on minu kogemuses minu oma kogemus.

Oma kogemus ei ole väljamõeldav, samuti ei ole see korduv. Niisamuti on see püsiv. Minu jaoks on see olevikuhetk.

Püsiv meelerahu on kogu aeg siinsamas, olevikuhetkes. Märkamine, et olevikuhetk ei muutu, on minu jaoks meelerahu.

Ma ei teki ega kao iseenesest, vaid kandun ühest kehast teisele ning muutun ühest liigist teiseks. See ühtib täpselt energia jäävuse seadusega ;).
04. november 17:45 :05 kirjutas:
Tsau!

Kõigepealt, palun seda kommentaari mitte isiklikult võtta.


Tehnika nr 1. Teadlikkuse kasutamine
Kui ma küsin sult, kes sa oled, siis mida sa vastad? Näiteks vastad sa: "Ma olen naine".
Nüüd küsin ma sult, kes vastas, et sa oled naine? Sa võid vastata: "Mina".
Mina küsin vastu: "Kes see sina on?"

Sellele küsimusele sa enam vastata ei saa, sest ükskõik, mida sa vastad, mõtled sa selle välja ning ma saan selle kohta uuesti küsida: "Kes nüüd vastas?". See, kes nüüd vastas, on alati tagapool sinu vastust. Sa suudad teda küll kogeda / teadvustada (jah, ta on olemas), aga sa ei suuda teda defineerida. Mitte ükski inimene ei suuda.

Mõnikord vaatad sa enda ees olevat lille ning unistad. Kui ma küsin sult ootamatult: "Mida sa teed?", võid sa vastata: "Ma vaatan lille". Sel hetkel said sa teadlikuks, et sa vaatad lille. Enne sa vaatasid lille, nüüd oled sa teadlik, et sa vaatad lille. Mis siis, kui ma küsin jälle: "Aga kes lille vaatab?" Sa tead küll, et sa vaatad lille, aga kes see on, kes teab?". Nüüd mõtled sa midagi jälle välja ja ütled näiteks "mina, naine või mina, mees". Taas küsin ma vastu, aga kes selle vastuse välja mõtles?


Tegelikult jäi selgusetuks, miks ei saa defineerida seda "mina", kellele eespool viidatakse. Siinkohal mõned lisaselgitused.

* Jah, seda "mina" ei saa defineerida või teisisõnu selle "mina" defineerimine on irrelaventne. Ükski sõna kui vastus ei ole piisav. Ehk oma kogemusele toetudes, saab sellele "mina'le" vastuse anda, kuid esitletavale sõnale võib olla mitu tähendust, mitu isiklikku tähendust ja mitu lähenemist arusaamiseks teiste inimeste jaoks. Lisaks võib ja tavaliselt muutuvadki elu jooksul sõnade tähendused kogemuste iseärasuste tõttu.

* Jah, seda "mina" ei saa defineerida või vastust ei saa anda, sest antava vastuse taga ei ole enam lisaks midagi, mis seda vastust võiks täpsustada. Minnes tagasi autori teksti juurde, siis:

Kui ma küsin sult, kes sa oled, siis mida sa vastad? Näiteks vastad sa: "Ma olen naine".
Nüüd küsin ma sult, kes vastas, et sa oled naine? Sa võid vastata: "Mina".
Mina küsin vastu: "Kes see sina on?"

Sellele küsimusele sa enam vastata ei saa, sest ükskõik, mida sa vastad, mõtled sa selle välja ning ma saan selle kohta uuesti küsida: "Kes nüüd vastas?". See, kes nüüd vastas, on alati tagapool sinu vastust.

Tegelikult asi on hoopis vastupidi. See, "Kes nüüd vastas" ei ole minu vastusest alati tagapool, vaid "minu'st" tagapool ei ole enam midagi või kedagi ja seepärast ei ole võimalik nn "vastust anda", seda seletada või defineerida. Tavaliselt inimmõistus eeldab, et ta saab asjadest, näiteks sõnadest aru kui mingi sõna nimetada. Näiteks öeldes sõna "kass", on selle jaoks inimmõistusel tähendus, pilt või seletus olemas. Ehk ühte sõna seletab teine sõna, pilt või muu silt ja nii näib, et sõnadel on justkui seletatav tähendus olemas. Tegelikult on tegemist nn tähenduse ringiga, kus ühele tähendusele omistatakse teine tähendus, kuid see näib nagu näiteks uuele sõnale omistatakse uus tähendus... kuid see on hoopis teine teema. Olulisem on siinjuures mainida, et vastust saab anda, kuid verbaalsel, visuaalsel või muul viisil võib vastus olla irrelaventne oma muutuva tähenduse või arusaamise erinevuse või selle muutuse tõttu.

* Tegelikult saab sellele küsimusele vastuse anda ja see vastus on seotud puhta ja vahetu oma kogemuse, lihtsa olemise, olevikuhetkega. Sellele küsimusele võib vastata "Mina olen", kuid sel juhul eeldab see tõesti oma kogemust, olevikuhetke. Kui oma kogemus puudub ehk teisisõnu seda vahetut kogemist ignoreeritakse, tekitab see küsimusi, näiteks "Kes nüüd vastas?".

Teisisõnu, kogedes vahetult ja otse oma kogemusena seda vastust ei teki küsimusi ja ei saa midagi küsida. Autori poolne viide, et alati saab uuesti küsida "Kes nüüd vastas", on eksitav, sest minust tagapool või minu vastusest tagapool ei ole enam midagi või kedagi. Küsimusi ei saa tekkida või ei saa enam küsida. Kui siiski küsimus tekib, võib see seotud olla sellega, et näiteks autor ignoreerib mingil moel oma loomulikku kogemust, olevikuhetke. Kui küsimus siiski tekib, ei pea seda ignoreerima, vaid suunama tähelepanu küsimuse asukohale, "Kust see küsimus ilmus?", "Kes selle küsimuse esitas?" ja tähelepanelikult märkama olevikuhetke...

;)
04. november 19:19 :08 kirjutas:
Ja täpsustavalt lisan juurde, et:

Kui küsida teadlikult "Kes nüüd vastas", võib seda nimetada inglise keeles "inquiry" protsessiks ehk eneseuuring, enesevaatlus. Selle eesmärk on oma kogemusega vahetu ja püsiv ühtumine ning selle käigus aitab teadlike küsimuste esitamine olla ühenduses selle loomuliku kogemusega.

Iga teadlik küsimus viitab oma kogemusele ja kuigi küsimus võib sisuliselt korduda, ei kordu vastus ehk kogemine ise kordagi ning avaldub täiesti unikaalsel moel. Niiviisi, katkematu kogemisena teadvustab inimene ennast olevikuna, kuid seda olevikku ei ole tõepoolest võimalik seletada või kirjeldada. Olevik oma välimuse poolest muutub tõepoolest koguaeg, kuidas seda olekski võimalik seletada või kirjeldada. Samas olevik kui hetk praegu ei muutu kunagi. Alati on olevikuhetk, alati on praegu, alati on kogemus ise ehk kogemine praegu.

;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):