Meelerahu »

Millest paarisuhtes tülid tekivad?
[14. veebruar 2014 | Kirjutas: Kaido | 10365 korda loetud | kokku kommentaare: 8]

Oled sa kellegagi kunagi konflikti sattunud? Oled sa märganud, millest see alguse saanud on? Tõenäoliselt on asi selles, et sina või teine inimene ei suuda teist aktsepteerida.

Aktsepteerimisest räägitakse palju. Meile soovitatakse aktsepteerida iseennast sellisena nagu oleme, elu sellisena nagu see meile avaldub, ja ka teisi inimesi sellisena nagu nad on. Kas ja kui paljudel see aga õnnestub?

Aktsepteerimine tähendab kõige lubamist olla nii nagu see on. Aktsepteerimine ei tähenda, et sul ei ole ootusi või soove millegi suhtes, vaid seda, et sa ei suru oma ootusi ja soove teistele peale. Samuti ei tähenda aktsepteerimine kannatamist ja talumist – aktsepteerimine tähendab iseenda ja teiste inimeste isikliku valikuvabaduse säilitamist.

Aktsepteerimine ei tähenda enda allasurumist
Mõnikord võib tunduda, et aktsepteerimise käigus toimub enese allasurumine. Tegelikult aga mitte, sest iga inimene on iseenda valikutes vaba. Küll aga ei tohiks ta olla vaba oma valikuid teisele inimesele peale suruda. Mida see tähendab?

Kujuta ette, et sa oled abielus ja soovid õhtul koos abikaasaga kinno minna. Sellest soovist võivad hargnema hakata väga erinevad stsenaariumid:

Põhistsenaariumeid võib olla kolm:
1) Abikaasa ütleb: „Superhea mõte, teeme ära!
2) Abikaasa ütleb: „Superhea mõte, aga mul ei ole täna tuju, kuid sina võid ikkagi minna. Ma loen kodus nii kaua raamatut“
3) Abikaasa ütleb: „Superhea mõte, aga mul ei ole täna tuju, ja ma ei taha ka, et sina läheksid, sest ma ei taha üksi koju jääda“

Lisaks kolmele põhistsenaariumile järgnevad viis alastsenaariumit.

Esimese punkti alamstsenaarium:
1) Kuna mõlemale idee meeldis, lähetegi koos kinno (teie ootused ühtivad).

Teise punkti võimalikud alastsenaariumid:
2) Sa aktsepteerid abikaasa soovi koju jääda, ja lähed kinno üksinda (mõlemal puudub (vale)ootus teise suhtes, ja kumbki ei suru oma tahtmist peale, vaid jätab teisele valikuvabaduse).

3) Sa ei aktsepteeri abikaasa soovi koju jääda, vaid sa nõuad, et ta liituks sinuga (sul on (vale)ootus, et abikaasa peaks hetkel tahtma sinuga kinno minna või võiks vähemalt seda sinu heaks teha).

Kolmanda punkti võimalikud alastsenaariumid:
4) Sa aktsepteerid abikaasa soovi koju jääda, ja lepid sellega, et ta nõuab seda ka sinult (abikaasal on (vale)ootus, et sina ei peaks üksi kinno minema või võiksid vähemalt tema pärast enda soovist loobuda).

5) Sa aktsepteerid abikaasa soovi koju jääda, aga ei lepi sellega, et ta nõuab seda ka sinult, mistõttu lähed kinno üksinda (abikaasal on (vale)ootus, et sina ei peaks üksi kinno minema või võiksid vähemalt tema pärast enda soovist loobuda).

Kas sa suudad eristada nende viie alastsenaariumi korral aktsepteerimist ja oma tahte peale surumist (nõudmist)? Kas sa märkad konfliktikoldeid? See küsimus ei puuduta sind, vaid ka abikaasat.

Nõudmine vs aktsepteerimine
Kõik inimesed on vabad, isegi paarisuhtes. Me võime alati oma sõpradele, pereliikmetele ja kaaslastele ettepanekuid teha, kuid mitte kunagi neilt midagi vägivaldselt nõuda. Kui me hakkame kelleltki midagi nõudma, lõpetame teise inimese (ja tema soovide ning valikute) aktsepteerimise, vaid hakkame oma tahet peale suruma. See on enesekeskne, sest see soov lähtub alati sinust enesest.

Vaatame neid stsenaariumeid ükshaaval. Esimese alastsenaariumi korral ei teki konflikti, sest teie ootused õhtu veetmise osas ühtivad. Ideaalne oleks muidugi see, kui abikaasade kõik ootused ühtiksid, aga kahjuks ei ela me ideaalses maailmas.

Teise alastsenaariumi puhul aktsepteerid sa abikaasa soovi raamatut lugeda, ja tema aktsepteerib sinu soovi minna kinno. Kuna te mõlemad lubate kummalgi jääda iseendaks, ei teki ka tüli. Isegi, kui sul on sel hetkel ootus, et abikaasa peaks/võiks tulla kinno, ei suru sa talle seda peale. Muidugi võid sa kasutada kavalust, et teda punti saada, aga ainult seni, kuni teine ei tunne survestamist.

Mõnel lugejal võib tekkida küsimus, kas abikaasa ei suru sellises olukorras hoopis mulle oma tahtmist peale – mina ju tahan koos temaga kinno minna, tema tahab koju jääda. Kui ta jääbki koju, saab justkui tema oma tahtmise, ja sina pead enda oma alla suruma. Tegelikult aga mitte, sest mõlemad saavad oma tahtmise – sina ju tahad kinno minna, tema tahab aga koju jääda.

Just siin tulebki mängu iga inimese isiklik vabadus otsustada, mida ta teeb. Abikaasa ei suru ju sulle oma tahtmist peale (ta ei oota, et ka sina koju jääksid), vaid jätab sulle täieliku vabaduse valida – kui soovid kinno minna, võid minna; kui soovid minuga koju jääda raamatut lugema, oled väga teretulnud. Ta ei nõua sinult mitte midagi ja ei suru sulle mitte midagi peale. Ta aktsepteerib sinu soovi kinno minna, isegi, kui teed seda üksinda. Kuni kumbki oma tahtmist peale ei suru, ei teki ka konflikti.

Kolmandas alastsenaariumis ei aktsepteeri sa abikaasa valikut, vaid hakkad talle oma tahtmist peale suruma – sa nõuad temalt enda soovi kohast käitumist. Sellises olukorras võtad sa ära abikaasa valikuvabaduse, dikteerides, kuidas sel hetkel õige käituda oleks. Tegelikult ei oleks see aga mitte õige, vaid ainult sinu (vale)ootuse järgne. Kuna sulle tundub, et ta ei saa asjadest aru, muutudki sa vägivaldseks, ignoreerid teise inimese soove ja püüad enda soovi läbi suruda. Üldjuhul lõppeb see konfliktiga (kui just abikaasa oma soovi maha ei suru).

Neljandas stsenaariumis on olukord vastpidine – abikaasa ei aktsepteeri sind. Sina oled valmis aktsepteerima tema valikut koju jääda, aga tema ei aktsepteeri sinu valikut kinno minna (isegi, kui oled nõus tegema seda üksinda). Nüüd muutub tema egoistlikult vägivaldseks, ja nõuab, et sina teeksid midagi, mida tema õigeks peab (temal on (vale)ootus sinule). Kui sa sellega lepid, siis tüli ei teki (sa lihtsalt surud enda soovi maha).

Viies stsenaarium lõppeb üldjuhul konfliktiga, sest sina küll aktsepteerid abikaasa soovi koju jääda, ja oled valmis ka üksi kinno minema, kuid tema seda ei aktsepteeri. Kuna sina jääd oma valikule kindlaks, tekibki üldjuhul konflikt.

Nagu näeme, tekib konflikt alati juhul (alastsenaarium 5 ja 3), kui üks osapooltest ei suuda aktsepteerida teise valikut, ja teine ei taha ka oma valikut maha suruda. Kuni see mitte-aktsepteerimine trotsi kaudu inimese sees ilmneb, konflikti ei teki. Kui inimene hakkab aga oma soovi teisele peale suruma, lõppeb asi üldjuhul konfliktiga.

Kooselu ei tohiks olla vägivaldne
Paarisuhe on küll ilus asi, aga see on siiski suhe kahe indiviidi vahel. Ja iga indiviid peaks jääma indiviidiks ka suhtes, vastasel juhul kaotab ta iseenda ja lõpuks ka suhte.

Inimesed peaksid jääma ka armastavas paarisuhtes vabaks ja suutma üksteise seisukohti aktsepteerida. Aktsepteerimine ei toimu aga kunagi ootuste tasemel, vaid alati käitumise tasemel. Piltlikult öeldes tähendab see, et kui inimesed istuvad teineteise vastas tugitoolis, siis peaksid nad sealt tõusma ainult juhul, kui nad seda armastusest, vastutusest või kohusetundest lähtuvalt soovivad. Üks võib teist küll meelitada ja nad võivad erinevaid stsenaariumeid arutada, aga ei tohiks mitte kunagi teiselt inimeselt nõuda, et see tõuseks ja teeks midagi, mida see tegelikult õigeks ei pea (isegi, kui see nõudja (vale)ootustest lähtuvalt õige paistab).

Oma (vale)ootustest loobumine ei tähenda enda allasurumist, sest (vale)ootused ei ole midagi muud kui mõtted meie peas. Enda allasurumine toimub ainult juhul, kui sa pead reaalselt tegema midagi, mida sa teha ei taha. See on alati käitumispõhine. Me võime teistelt inimestelt oodata midaiganes, aga me ei saa ega tohi nõuda nendelt sellist käitumist (rõhutan: käitumist), nagu õigeks peame (sest see on ainult meie tõde).

Buda ütles meile ammu, et kõik meie probleemid saavad alguse valeootustest, ja tal oli täiesti õigus. Samuti ütles ta, et meelerahu saabub juhul, kui õpime nendest valeootustest vabanema, mitte aga teisi inimesi ja kogu maailma enda valeootuste raamidesse suruma. See on vägivaldne ja töötab alati ainult lühiajaliselt.

Samuti ei tähenda aktsepteerimine talumist ja kannatamist. Kui sa oled sattunud suhtesse kellegagi, kellel on hoopis teistsugused arusaamised (ootused) kui sinul, ja sa kogu aeg kannatad seepärast (sest tahaksid teda (heas usus) rohkem endasuguseks muuta), jäädki sa kannatama, sest inimesi ei ole võimalik muuta. Ja kui sa oled see, keda püütakse kogu aeg (heas usus) muuta, ei suuda sa ka seda lõpmatult taluda, sest me saame õnnelikud olla ainult siis, kui meil lubatakse jääda iseendaks.

PS. Ära püüa seda artiklit must valgelt võtta, sest elu ei ole must-valge. Võta lihtsalt siinne raamistik ja kontrolli seda enda elus ise. Märka, kas sinu konfliktid saavad alguse sellest, et keegi surub sulle midagi peale või surud sina kellelegi midagi peale.

Head sõbrapäeva!

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
14. veebruar 15:26 Helena kirjutas:
Üks lühike lause võtab kokku väga paljud asjad siin elus:
Ära tee teistele seda mida sa ei taha et sulle tehakse.
Kui meil vaid jätkuks tarkust selle järgi elada.
Head sõbrapäeva ka sulle!
14. veebruar 16:12 Kati kirjutas:
Väga hea artikkel ja mulle meeldib selle järgi elada, nii palju, kui oskan. Raskem on mul aktsepteerida olukordi, kus väärtushinnangud on erinevad, nt tantristikud massaažikoolitused ja kokkusaamised. Üks pool arvab, et see võiks olla oma ainult partneriga, teine tahaks ka teistega koos nautida. Kuidas sellises olukorras aktsepteerida?
14. veebruar 16:30 Lija kirjutas:
Tänan , Kaido! Hea artikkel. Vabadus olla selline, nagu oled, on väga väärtuslik kink.Sõprus just sellel põhinebki, et tõelised sõbrad võtavad sind sellisena, nagu oled.Sellepärast ongi sõpruses rohkem armastust kui kirglikus armusuhtes, mis kipub muutuma tahes-tahtmata klammerdumiseks ja siis on aeg tagasitõmbumiseks.
15. veebruar 00:08 Aare kirjutas:
Minu kogemus jällegi selline, et minu kaasalane tahab olla alluv. Ta ei taha oma soove välja näidata. Ma olen teda julgustanud, aga ta ei võta vedu. Talle meeldib jääda tahaplaanile. Siin on justkui esmapilgul vägivaldne suhe, aga kui teine pool aktsepteerib mind sellisena, siis ma peaks olema rahul. Keegi on ju juhtivam pool. Või kuidas?
15. veebruar 08:49 Kaido Pajumaa kirjutas:
Kati,

usun, et see ongi koht, kus inimestel on erinev tõde. Sinu tõde on, et seda peaks tegema ehk koos oma partneriga, teise tõde on aga, et tantrat võib teha ka võõrastega. Ja tõde on siinjuhul hea sõna, sest te mõlemad näetegi asja nii, mitte ei kiusa ju üksteist.

Mida teha? See vist ongi see koht, kus saab küll asju arutada ja püüda teisele selgitada, et see tekitab sinus ebamugava tunde, kui teine üksinda käib, aga kui lõpuks ikkagi kokkuleppele ei jõua (ja teine ei mõista, et teeb sulle sellega haiget), ongi valikukoht, kas aktsepteerida, kannatada või lahkuda.

Aare,

kindlasti ei ole elu mustvalge, mida ka artikli lõpus mainisin. Alati on hea lihtsalt märgata oma suhetes dünaamikat, kuidas mingid asjad toimivad. See on hea, et sa näed dünaamikat, kus su kaasa soovib olla alistuv pool. Kuni ta seetõttu ei kannata (kõikides suhetes (sõbrasuhted, kolleegid jt) on ju üldjuhul üks dominantsem kui teine), on kõik hästi. Sinu poolt oleks see kindlasti ilus, kui küsid temalt aeg-ajalt, ega ta ei kannata / talu midagi negatiivses mõttes, kui teete kõike nii nagu sina ütled.

Ma ei ole ka mingi ekspert, vaid lihtne praktik, aga minu hinnangul on asi alati kannatamises. Kuni kumbki ei kannata, vaid naudivad kooselu, on kõik hästi. Kui aga üks osapool tunneb kogu aeg, et temal nõutakse midagi, mida ta tegelt ei tahaks teha, hakkab asi halvaks minema.
15. veebruar 19:01 kaljo kirjutas:
Tore,et kirjutasid artiklile PS-i.
Aktsepteerida "kergeid" erinevusi,on paljudele jõukohane.
Kui asjad muutuvad tormitekitavaks,ei pruugi enam lihtne aktsepteerimine tulemust tuua ja seda lihtsa põhjusega:konflikti püüab lahendada tingitud mõttemeel!
Minu meelest meie meel oma olemusest ongi eraldav,isoleeriv tegelane,kes ei ole suutelinegi midagi ühtsena kogema?
Ainuke soovitus on tunda hästi oma meeleprotsessi,kuidas ta alguse saab ja kas ta suudab lõpetada oma tegevust seal,kuhu tal asja pole.
Samuti ei tuleks meil suhetest otsida endale meelehead,vaid olla teadvel oma sissetallatud käitumismudelitest,sest selles teadvelolekus on peidus mõistmine ja mõistmine toob suhetesse ka vabaduse.(Äkki võib seda isegi armastuseks nimetada?)
24. veebruar 22:48 kristi kirjutas:
kuidas on lood siis kui teine pool ei tule kunagi sinuga kuhugi, kui siis ainult poodi ja samas on vihane kui ma julgen ise ringi liikuda.
20. märts 16:19 Neznakomka kirjutas:
Kaido,

see on lihtsalt supper artikkel!!!:))
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):