Meelerahu »

Kuidas sisemise valuga toime tulla?
[18. juuni 2011 | Kirjutas: Kaido | 59902 korda loetud | kokku kommentaare: 24]

Sisekosmose viimane artikkel sai väga palju vastukaja. Mõned tundsid selles ära iseenda ja noogutasid kaasa. Teiste jaoks tundus see natukene hirmutav, mis väljendus ka kommentaarides ning kirjades.

Nüüd on aga aeg sammukene edasi astuda. Kui midagi meie elus laguneb, järgneb sellele üldjuhul emotsionaalne reageering. Et mitte jääda oma väljaütlemistega teoreetiliseks, siis soovin nüüd kirjutada sellest, kuidas sisemise valuga hakkama saada ajal, kui me oleme keset lagunemisprotsessi.

Millest sisemine valu tekib?
Üks asi on täiesti kindel - ebameeldivad ja valusad asjad juhtuvad meie elus. Kui praegu on sinu elus kõik väga hästi, siis võid sa mäletada, kuidas veel mõni aeg tagasi väga valus oli. Ning kui see ka ei meenu, siis pigem valmista end ette - valust ei pääse meist keegi.

Millest sisemine valu aga tekib? Oled sa selle peale kunagi mõelnud? Võib-olla ei olegi, sest keset valu ei ole meil aega tegelda enda uurimisega. Emotsioonid ja valu on lihtsalt nii tugevad, et halvavad meid täielikult. Sel hetkel ei huvita meid see, kus "valutab" või kuidas me seda tajume, vaid me soovime valust lahti saada.

Sisemine valu tekib sellest, et elu ei vasta meie ootustele. See on nii lihtne fakt, et sageli ei taha me seda omaks võtta. Meile tundub, et teised inimesed teevad halbu tegusid või elus juhtuvad halvad asjad, ning seepärast tekib meie poolne kannatus. Tegelikult tekib see aga seetõttu, et need inimesed käituvad ja elu läheb vastupidiselt meie ootustele.

See väide on empiiriliselt sinu enda poolt katsetatav. Teegi seda siis kohe praegu. Võta see asi, mis sulle hetkel muret teeb ning vaata seda ja iseennast korraks justkui kõrvaltvaatajana. Sa märkad, et sa tahaksid, et mõni inimene käituks nii, nagu sulle meeldib, aga ta ei käitu. Sinusse tekib trots ning sisemine valu. Või juhtuvad elus sündmused, mis lähevad suunas, mis sulle ei meeldi. Jällegi tekib sinusse trots ning sisemine valu.

Oluline on märgata, et inimesed ja sündmused, mis meid ärritavad, leiavad aset meist väljaspool, tunded ning sisemine valu tekivad aga meie sees. See näitab, et tegelikult ei ole sisemise valu eest vastutavad need inimesed või sündmused, mis meile haiget teevad, vaid meie ise. Mitte keegi ei saa ju meie valu reguleerida. Meie ise oleme selle valu eest vastutavad, sest see tekib meie sees.

Niisiis, sisemine valu tekib sinu sisse seepärast, et keegi tegi midagi, mis sulle ei meeldi. Või juhtus sinu elus midagi sellist, mis sulle ei meeldi. Vaata enda sisse ning sa märkad, et just nii ongi.

Kus sisemine valu tekib?
Teine väga oluline küsimus on, kus kohas sisemine valu tekib? Kuna keegi ei õpeta meid koolis mediteerima ning oma mõistusega hakkama saama, on keskmise inimese teadlikkus ja eristamisvõime nii madalad, et ta ei ole ka parima tahtmise juures võimeline märkama, mis tema peas toimub. Sina, ma usun, oled aga endaga nii palju tööd juba teinud, et sina oskad märgata ja teadvustada, mis sinu sees toimub. Seega vaatame siis lähemalt.

Kui sa tead, et valu tekib sellest, et keegi või miski käitus vastu sinu ootusi, siis loogiliselt saad sa aru, et see valu saab väljenduda ainult siis, kui sa selle sündmuse peale mõtled. Näiteks jättis keegi sind maha, ja sa tunned selle tagajärjel sisemist valu. Sa tunned seda aga kõige intensiivsemalt just siis, kui sa selle inimese ning koos veedetud hetkede peale mõtled. Kui sa oskaksid oma mõtlemist nii palju juhtida, et sa ei mõtle tema või temakese peale, hakkaks ka valu tasapisi leevenema.

Valu on meie emotsionaalne reageering mõtlemisele. Meil oli koos ilus, ja me tahame seda tagasi. Me ketrame peas muudkui koosveedetud hetki, mille kaudu anname oma sisemisele valule kütust juurde. Ja see põletab seda kütust väga ereda leegiga. Et sellele lõpp teha, tuleb kütusekraan lihtsalt kinni keerata - ära enam mõtle!

Enne kui me seda teha saame, on hea kogeda, kus kohas valu on. Meie tavapärane tunnetus on, et meil on valus. Kui aga seda lähemalt vaatama hakata, ei suudagi me nii täpselt defineerida, kellel ja kus valu on. Pöörates oma tähelepanu enda sisse ja seal natukene ringi luusides avastame, et minul ei ole valus, vaid justkui minu kehal on valus. Samas ei saa öelda ka, et see oleks füüsiline valu. Aga see on väga füüsilise keha lähedal.

Käes! Nüüd jõudsime oma hea sõbra - emotsionaalse keha - juurde. Ma olen sellest kehast palju lugenud omal ajal, aga enamus nendest kirjeldustest ei vasta empiirilisele kogemusele. Emotsionaalne keha asub justkui meie füüsilise keha kohal hästi lähedal ning see genereerib emotsioone. Erinevad mõtted, situatsioonid ja hirmud aktiveerivad selle keha erinevaid piirkondi. Ma ei oska öelda, kuidas see sinul toimub, sest see võib olla indiviiditi erinev, aga kuna me oleme kõik inimesed, siis ma usun, et põhimehhanismid on samad. Näiteks minul aktiveeruvad hirmud käsivartes ja abaluude all. Rõõm ja õnnetunne hoopis aga roiete all. Armastus ning joovastus jällegi otse päikesepõimikus. Need on vaid mõned näited. Emotsioone pidi meil olema aga kokku kuni 300.

Niisiis, emotsionaalne keha on see koht, kus sisemine valu tekib. See on teatud tüüpi reageering meie mõtetele ja ootustele, mis ei ole realiseerunud.

Sa oled olemas. Sellest on küllalt.
Nüüd me teame, kuidas valu tekib ja kus kohas see meie "süsteemis" asub. Jääb siis ainult veel välja selgitada, kuidas sellest vabaneda.

Mulle meeldib ütlus: "Teadlased uurivad maailma. Budad uurivad iseennast". Kumb sa olla soovid? Kas teadlane või buda?

Kindel on see, et sa ei vabane valust iialgi, kui sa püüad välja selgitada seda, miks maailm ikka nii halb paik on ja sind niimoodi loksutab. Las see loksutab! Kui soovid loksutamisest kui meie maailma loomulikust omadusest lugeda, piilu seda artiklit "Vastastikuna lahkus". Kui aga soovid valust üle saada, loe edasi.

Eespool oli juttu, et kuni me mõtleme oma hädade peale, kütame oma emotsionaalset keha ja valu. Ärme siis tee seda. Kuna intelligentsete olenditena saame valida, millest me mõtleme, siis lihtsalt võtame otsuse vastu mitte mõelda selle peale, mis haiget teeb.

"Aga ma ei suuda!", võid sa nüüd öelda. Ma rahustan sind, et sa suudad küll, aga sa pole lihtsalt harjutanud. Kui keegi paluks sul homme 50 km maratoni joosta, võid sa ka öelda, et sa ei suuda. Kui sa aga 6 kuud harjutad, räägid sa hoopis teist juttu. Sama on ka sinu mõtete ja sisemise valuga. Hetkel sa ei suuda keset valu muust mõelda, sest sinu mõistus on harjunud mõtlema neid mõtteid, mida tema tahab, mitte aga neid, mida sina tahad. Kui sa soovid seda muuta, siis pead oma mõistust treenima. Kõige kindlam viis selleks on lihtsad meditatsiooniharjutused.

Tagasi tehnika juurde. Esimese asjana leia üles enda sees tunnetus "Ma olen olemas". Proovi, see on seal olemas. Selle trikiga lased sa lahti kogu sellest hullumeelsusest, mis toimub sinu ümber, ja ka sinu peas. Vaata, kas sa leiad selle tunde üles: "Ma olen. Ma olen olemas. Siin on minu käed. Siin on minu keha. Siin on minu hingamine. Kõik on hästi."

Kui see õnnestus sul, siis püsi selle tunde juures 10 sekundit. Kohe, kui mingi mõte tuleb, ütle endale, ma olen olemas - selle kaudu lased sa mõttest uuesti lahti. Nüüd võid sa tunda sisemist rahunemist ja valu leevendumist. Sa jõudsid koju.

Maailm ja asjad eksisteerivad väga hästi ka ilma sinu otsese sekkumiseta. Sa ei pea alati oma peas oma maailmaga tegelema. Ja samuti ei pea sa tegelema kogu aeg nende asjadega, mis või kes sulle haiget teevad. Las nad olla. Nendel on oma elu, sul on oma elu. Ja kõige fundamentaalsemal tasandil on sinu elu äärmiselt lihtne - sa oled olemas. Kõik. Kõik muu lisad sa juurde selle kaudu, kuidas sa lülitad sisse oma mõistuse ...  ja siis emotsionaalse keha.

Jää enda tegeliku olemuse juurde ja sa leiad rahu. Mitte kohe, sest see võtab aega, kuid juba üsna pea. Kui sa selle lihtsa tehnika omandad, oled sa Meister. Sa oled vaba ning teel üliinimeseks, sest sa muutud sõltumatuks sellest, mis sinu ümber või sinu peas toimub. Jah, sa jätkuvalt elad ja toimetad nagu vanasti, aga sa oled nüüd seestpoolt vaba. Sa ei püüa enam maailma niimoodi käima panna, et sa saaksid lõdvaks lasta, vaid sa lased lõdvaks ning lubad maailmal niimoodi käia, nagu see ikka käinud on - üles, alla, üles, alla ... Kõik on hästi.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
19. juuni 00:07 Karin kirjutas:
Mõtlemapanev jutt. Ja ehk suudangi mittemõtlemist katsetada. Aga mul tekib ikka üks aga.

Mida teha siis, kui see olukord, mis mulle haiget teeb on näiteks selline, et keegi teeb liiga mõnele loomale. Mitte mõelda võib siis, kui see olukord on ära olnud ja olen seda näiteks lehest lugenud. Aga kui ma ise näen seda looma, siis on päris keeruline mitte mõelda. Ja mõtlen just seda, kui inimesed on loomale halba teinud, mitte vanadusse või haigusesse suremist. Sellega mul probleeme ei ole. Telekast selliste uudiste tulemisel vahetan kanalit.
19. juuni 00:13 Kaido Pajumaa kirjutas:
Karin,

kui saad, siis sekku ja päästa loom. Kui ei saa, siis ei ole kasu ka selle mõtte peas hoidmisest.
19. juuni 00:52 oll :) kirjutas:
Väga tore artikkel Kaido, tasuks meenutada su vanemaid artikleid :) me oleme vormitu, piiramatute vöimalustega teadlikkuse väli... Ja energiaväljal kui me ennast selleks peame ei ole ju egost lähtuvat omanikutunnet mis vöiks valu teha. Teadlikuses peaksime möistma, et kogu valu loome ise endale oma mötetega, terroriseerides ennast, iseenda vaikival heakskiidul, oodates selles valus teistelt lähedastelt toetust ja kaastunnet möistmata, et sellega toidame sedasama ego kes meile haiget teeb ja tegi... kuid köik see saab toimuda ainult sellepärast et me pole sellest situatsioonist olgu see siis karma vöi eelmises elus programmeeritud konflikt tegelikult piisavalt teadlikud, pole endale teadvustanud sest enesehinnang on madal, me ei armasta ennast piisavalt ja elame oma möistuse loodud illusoorses maailmapildis, leides et köikides hädades on süüdi keegi teine, kuid mitte mingil juhul MINA ISE :) :) :) Samas on köik kriisid arendavad, sellepärast nad tulevadki äratamaks sind sellest mayast, et vaataksid üle oma köige tähtsamad põhimõtted, õppimaks neist, et suudaksime neid muutes, muutuda paremateks, pärast mida on köik vöimalik, kuid alles peale muutusi! Vöiks parafraseerida Oshot, kui sa ei muuda iseennast, kordub köik, muutub inimene, aeg ja koht!!!
Ja köik kordub seni kuni hakkad möistma kaua sa ikka oma valusa otsaesisega seinast tarkust uuristad :) :) :)
19. juuni 09:29 kassingel kirjutas:
Ma olen alati mõelnud, et, kui ma ei mõtle nende sündmuste või inimeste käitumiste peale, mis mulle haiget teevad, et äkki ma surun need pähe tekkivad mõtted ja nende tagajärjel tekkinud tunded lihtsalt oma alateadvusse või kuskile kehasse haiguse näol nt sisse. Ja sobival võimalusel vallanduvad need tunded ja probleemid ikkagi. Kas siis tõesti piisab sellest, et tegeleda selle mõtte eiramise, tõrjumise, katkestamisega. Et kui ma ei hakka ebameeldiva mõtte tekkimisel heietama seda mõtet, siis ei anna ma ka śellele mõttele toitu ja jõudu ja ajapikku see valu kaotab oma jõu. Kas nii või? Seda rahu olen ma tunnetanud küll, mis tekib, kui ma ei allu oma mõtetele. Aga ma pole uskunud lihtsalt, et nii lihtne see südamerahu saamine ongi- ära lihtsalt mõtle. Artikkel tuli minu jaoks jälle õigel ajal. See on näide sellest, et me saame kõike, mida me vajame, õigel ajal (abi, infot). Eriti meeldib mulle see, et Sa Kaido oled mees, et sellist juttu loen ma mehe poolt kirjapanduna. Igapäevaelus jääb sageli mulje, et mehed ja naised on ikka täitsa "eriplaneetidelt".
19. juuni 09:30 Egle kirjutas:
Jah tean,õpin ja olen tegelenud oma mõtlemisega.Aga kui see olukord,ininene mis valu teeb on igapäev meie kõrval ja sa pole suuteline isegi ära minema???
19. juuni 14:40 I. kirjutas:
Kui ma lõpuks oma tegeliku olemuse juurde jään ehk saan nö sõltumatuks, kas siis see inimene, kes mu kõrval on ja mind aeg-ajalt ärritab, muutub selliseks nagu ma oma sisimas tahtsin või lähevad meie teed lahku (sest minu emotsioonid ei "toida" teda enam)?
19. juuni 14:46 Veevalaja kirjutas:
Aitäh, Kaido hea artikli eest! Õigel hetkel minu jaoks.
Aga küsimus... mis siis kui valu teeb hoopis see mida ei ole ja mida nii hullusti igatsed??? Konkreetsemalt- olen hetkel üksik ja igatsen inimest oma ellu nii väga, et lõppkokkuvõttes teeb see füüsiliselt valu... OK igapäevatöö ja tegemised ja see kaob ja mõtlen, et OK, küll see ilus aeg veel tuleb. Väntad rutiini tegemisi edasi ja on nagu hästi.. aga siis hetketi tajud, et põrgut!, jälle on paar kuud möödas, mul ei ole "niisama istumisest tekkinudki" uut meestuttavat.. ja igatsus võtab taas võimust!!
Eile käisin külas ühel tuttaval. Lõpuks on tema elus ka kõik hästi... no...ja ,tere tulemast Igatsus taas!! Mitte selline vingumine, et "tahan ka" ja "miks mul nii ei ole".. ei,mitte selline... vaid selline vaikne valus kurbus ja igatsus, armastuse vajadus ja hoolimise ja hoolitsemise ...
Oehhhh... MIda siis teha??? Kuidas loobuda igatsusest?? Ja kas peabki? Loodan pigem, et see viib edasi, sest tahan muud. Pigem peaksin ilmselt aktiivselt tegutsema ja otsima? Kuidas, pole küll veel väljasuutnud mõelda... millest omakorda aeg-ajalt saab alguse uus igatsuse laine.
Ja teine küsimus - mis asi on IGATSUS? Kas ka ootus, kuidas teised käituma peaks?? samas ei teki see kellegi konkreetse vastu, vaid on mingi a`la unelamte pildi ootus...
19. juuni 15:26 Tõnu kirjutas:
Hea Veevalaja,

Kui Sa oled kurb, siis see pole iseenesest halb. Küll aga mõjub pikaajaline kurbus laastavalt. Kui Sa kedagi igatsed, siis Sa ilmselt aimad, et kaaslase ilmumine Sinu ellu aitab Sul elada õnnelikumalt. Tegelikult See kurbuse ja rahulolematuse mure tuleb ka hiljem suhtes olles tagasi (juhul, kui ei suuda üksinda õnnelik olla).

Kui olukord lühidalt kokku võtta, siis Sa oled üksinda ja Sa pole sellega täielikult rahul. Selline seisund aga kindlasti ei taga tugevat ja muretut suhet, sest taolisel juhul sõltuks Sinu õnn suuresti teisest inimesest. Näiteks kui teine läheb pikaks ajaks olude sunnil välismaale reisile, siis kui suur on tõenäosus, et Sa sellises olukorras oleksid sama elurõõmus, kui kaaslase juuresolekul? Kaaslane pole vahend, et täita tühimikku iseendas (polnud kuidagi halvustavalt öeldud).

Vaikne kurbus on sisuliselt rahulolematus elu ja iseendaga. Küsiksin Sinult, miks Sa kaaslast vajad? Kas selleks, et saaksid selle tühimiku täita? Me tuleme siia ellu üksinda ja vahepeal loome suhteid ja mõtleme igasuguseid probleeme välja. Kuid me läheme samuti üksinda. Et see jutt väga pikaks ei läheks, siis ütlengi lühidalt seda, et ükski inimene ei tee Sind õnnelikuks, vaid õnneliku elu võti on Sinu südames.

Kas otsida kedagi? Pigem teha tööd iseendaga ja olla muutusteks valmis. Samuti on oluline avatus, kuid paaniline otsimine pole lahendus, vaid rahulolematuse võimendamine. Küsi endalt, kas Sa oled valmis selleks, et kaaslane Sinu ellu ilmub?
19. juuni 16:42 Pirx kirjutas:
Olen nõus kõige sellega,mis seekord kirja panid ja meieni toimetasid. Aga vot ma võin seda lugeda ja sinuga nõus olla,aga näe mitte ei oska seda oma elus rakendada. Muudkui tõrjun ja tõrjun oma mõtteid sellest nn. sisemisest valust eemale,aga näe jälle kappavad mu mõtted sinna valuni,tõrjun uuesti ja jälle kappavad mõtted valu juurde jne.-jne.
Olen inimene kes poetab pisaraid väga kergelt,iga pisema asja peale,kui näen kuskil ebaõiglust ja valu. Aga oma viimase isikliku sisemise valu peale pole suutnud ühtki pisarat poetada e. emotsioone välja elada ja mulle tekitab see tõsist hirmu,et kas ma surun seda oma elus toimuvat kuskile alateadvusesse,mis kunagi sealt plahvatab?
19. juuni 19:43 Veevalaja kirjutas:
Aitäh, Sulle Tõnu!
Saan aru küll, et see koht ei ole omavaheliseks suhtlemiseks, aga ikkagi tahaks Sinu kirjale vastata.
Kõik on täiesti õige, mis kirjutad. Olen endaga palju tööd teinud ja muide, ka ise mõelnud, et miks ja kas vajan kaaslast kõrvale ja et kas tahaksin teda vaid nn tühimiku täitmiseks.
Olen olnud kaua üksinda (on ka purunenud suhteid, mis toimusid enne iseendaga tegelema hakkamaist). Ja nüüd ma tean, et ei ole tegelikult üksi elav inimene... enam mitte. Ma tahan suhelda ja mõttevahetusi ja koos midagi teha ja kogetut jagada ja siiski, kindlasti koos elust rõõmu tunda. Ma ei taha enam üksinda elu tunnetada, tahan jagada. Saan aru küll, et koos on ka muresid ja probleeme ja vahel ka tülisid - et kõik ei ole alati üks nauding ja rõõm. Ja põhiline, ma väga vajan armastust (OK, jah, seda vajavad kõik.. aga minuni jõudis see tunne hiljuti)ja armastada kedagi.
Kui kaaslane on kaua reisil, nagu pakkusid, siis ma oleksin ikkagi õnnelik, sest ta on mul olemas ja me suhtleme ja mul ON KEDA tagasi oodata... Saad sellest erinevusest aru?? (heas mõttes küsitud)
Mu suhted purunesid, sest ma ei olnud enne kaaslaseks valmis. Nüüd olen!
Ma olen endaga tööd teinud ja palju huvitavat avastanud ja ma olen selle üle väga tänulik. Nüüd tahan seda koos kaaslasega teha. Mul on mida talle pakkuda ja ma tahan koos areneda ja elu nautida.
19. juuni 20:37 Tõnu kirjutas:
Veevalaja, kui Sinu soov tuleb südamest, siis see täitub:)

Üks võimalus on leida ta sealt, kus Sina ise liigud või oled.
19. juuni 20:38 Anu kirjutas:
Mulle meeldis väga Veevalaja viimane arutlus!
Sellise mõistmiseni jõudmine on armastusväärne!!!
Lisan siia ka ühe vana loo.

Armastus

Kunagi oli Maa peal saar, kus elasid kõik hingelised väärtused ja omadused. Kui ühel päeval hakkas saar vee alla vajuma, istusid kõik laevadele, et saarelt pääseda.
Ainult Armastus jäi üksi ega teadnud, kuidas saarelt pääseda. Ta pöördus Rikkuse poole, palus end kaasa võtta. Rikkus vastas, et tal on palju kulda ja kalliskive, kahjuks pole Armastuse jaoks ruumi.
Armastus pöördus Kurbuse poole, too aga vastas, et ta on nii kurb ja vajab üksindust.
Armastus läks Uhkuse juurde, palus temalt abi, aga Uhkuse arvates, rikuks Armastus tema harmooniat ja nii ka Rõõm ei aidanud Armastust, kuna ta oli hõivatud lõbustuste ja meelelahutustega.
Armastus vajus meeleheitesse, kuni kuulis häält, kes kutsus ta oma laevale. Kui jõuti kuivale maale, oli Armastus unustanud küsida, kes ta päästis.
Ta pöördus Tarkuse poole, küsides oma päästja nime. See oli Aeg, vastas Tarkus. Miks just Aeg, päris Armastus.
Tarkus vastas, "sest ainult Aeg teab, kui tähtis on elus ARMASTUS."
Kõigile palju ARMASTUST!
20. juuni 22:22 Veevalaja kirjutas:
Ma tänan Teid, kes mulle kaasa elasid ja peegeldasid minu kirjutatut!
Sain Teist palju tuge! Ausalt!! Tänan Teid südamest!

... ja põhiline... milleni me koos tegelikult nende arutlustega jõudsime... ARMASTUSENI!!!
Kaido alustas sisemise valuga, kurva ja lõhestava teemaga ... ja lõpuks jõudsime armastuseni...
See on nii armas!!
21. juuni 07:11 Marge kirjutas:
....lisaksin siia veel ühe hinge omaduse, JULGUSE. Kui me ainult julgeksime enda südame avada ARMASTASULE. Vaatamata sellele, et meil on valus, vaatamata sellele, et me kardame, vaatamata sellele, et oleme pettunud, vaatamata selle, et kõik ei lähe alati nii, nagu me tahame, vaatamata kõigele, mida oleme elus läbi elanud.
Ometi paradoks on selles, et ainult ARMASTUS annab lõpuks meile jõudu edasi minna, vaatamata kõigele.
Oli hea lugeda, et paljudel on usku ARMASTUSSE.
21. juuni 19:57 Juta kirjutas:
Aitäh Sulle Kaido.
Ilusat jaanipäeva Sullegi,minul on jaanipäeval sünnipäev aga erilist rõõmu ma sellest ei tunne,sünnipäevast nimelt.
Sinu artikkel oli aga lohutav ja minule sobiv.
21. juuni 22:21 Ina kirjutas:
TänanKaido.
Väga hea ja arusaadav artikkel oli,kahjuks tuli küll kuidagi tuttav ette,ei oska ka vanadest probleemidest lahti lasta ,ikka tuleb meelde ajab nutma.Nüüd jõudsin aga järeldusele tuleb tõesti endaga veel rohkem tööd teha ja minevik lahti lasta ,sest elu on ilus ja tahab elamist,tuleb ennast armastada siis armastavad sind ka teised.
Kaunist suve algust ja toredat jaanipäeva .Naeratage ometi.
21. juuni 23:22 Tiina kirjutas:
Oma viimase lahkumise valu allanelates, tödesin, et kurvad ja muud nutuemotsioonid tegelikult söövad seda oma energiat ikka tösiselt. Aga samas tuleb see valu töesti läbi elada, ka selleks et edasi minna. Tähtis on kidlasti nendel emotsioonidel mitte oma elu juhtida anda, ja rohkem on valu ka siis, kui peal on enesehaletsus, et oh kuidas ta ikka minuga niimoodi tegi,,,eks see köigutab ju naise enesetaeadvust kövasti, kui ta maha jäetakse. loomulikult on enesehaletsus pöördvördeline enesearmastusega , mis ka siit artiklist välja tuleb.igatahes kenasti kirjutatud ja positiivset jöudu andev. Tänud.
22. juuni 10:34 maime kirjutas:
Loen ja mõtlen...minu mõtted ja tunded .Ainult erinevatel päevadel ja erinevatel mõttehetketel,erinevatel valuhetketel.Kõik on õige.Läbi lahtilastud valu tuleb südamesse rahu ja andestus ja armastus.
22. juuni 11:35 Evelin kirjutas:
Aitäh, Sulle Kaido selle artikli eest. Minu elus oli just lahkuminek kaaslasest. Praegusel hetkel annab see artikkel mulle palju positiivset jõudu, lohutust ja enesekindlust.
22. juuni 18:57 Annely kirjutas:
Iga valu tsükkel elus on millegi õppetund.
24. juuni 16:44 Liisa kirjutas:
Kui olla valus, siis tõesti ollakse justkui halvatud kehalt ja hingelt. Tundub imelik, et kõik ümbritsevad inimesed ei taju seda valu, sest võiks arvata, et lained jõuavad ka teisteni. Õige on see, et ei tohi lasta iseendal uppuda kuhulegi sisemusse, vaid tuleb hoida end kogu aeg teadvusel, tunnetada enda liikumist siin maailmas. See on esimene samm, kuidas tõusta jälle pinnale. Valu ei pea eemale peletama, iga lein on normaalne, sest see on meie hinge reaktsioon ja kui meie hing tahab leinata, siis tuleb lasta hingel seda teha. Sellest ei tohi hakata ainult kinni hoidma, sest peab olema teadmine, et elu on kestev, alati liikuv, seetõttu oleme ka meie pidevas arengus, mida ei tohi takistada. Iga valu on mööduv, kaasnähtus elule, mida ei tohi eirata, kuid mitte ka lasta võimust võtta.

Teiseks meeldis ka mulle see, kui paljud meist hindavad armastust. Armastamine on tervislik. On õige elada andvalt, sest kõik hea, mida annad välja, tuleb tagasi. Pole aega kulutada elu kahtlustele, et kas öelda nüüd inimesele, et ta on väga ilus hingelt või et ta näeb hea välja, sest mitteütlemisega kaotame hetke, mida tagasi enam ei saa ja milleks loobuda headusest? Kõik, mis saab välja antud üldjuhul peegeldatakse tagasi. Ja see ongi andmise-võtmise võlu, win-win situatsioom.
27. juuni 11:05 Eve kirjutas:
Tundub hea ja lihtne tehnika ja tahtmine kohe järele proovida, kuidas mõjub :)
12. juuli 21:29 soonja kirjutas:
Aitäh Teile kõigile.Minul on väga rasked ajad,ma loodan, et saan teie õpetustest abi.Päikest teile kõigile.
12. aprill 19:12 Pearl kirjutas:
Kas just emotsioonide eiramine ja ignoreerimine ei tee asja hullemaks?
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):