Meelerahu »

Kuidas armastada oma tööd?
[08. november 2011 | Kirjutas: Kaido | 20366 korda loetud | kokku kommentaare: 22]

Kujuta ette, et sa oled sääsk, ja sa tead, et sääskede eluiga on umbes 30 päeva. Sa oled sääsk, kuid üks väga eriline sääsk, sest kõiki muid asju teed sa nagu inimene - sa oled sääsk, kes elab ühe tavalise inimese elu.

Sellest 30 päevast veedad sa tõenäoliselt 22 päeva töö juures, et elatist teenida. Seega, kui sul on ainult 30 päeva, millest sa 22 päeva 9-17 töö juures veedad, siis arvatavasti sooviksid sa nendest 22 päevast võimalikult palju rõõmu tunda. Kui sa need 22 päeva teed tööd, mida sa ei kannata silma otsas ka, võib öelda, et sa raiskad lihtsalt oma elu ära.

Eelpool toodud näide võib sulle üsna jabur tunduda, kuid see on praktiliselt ainukene võimalus end mõtlema saada elu kaduvuse üle. Enamus inimestest istub oma igapäevases rutiinis, teeb tööd, mis teda ei inspireeri, ja otsib kuskilt õnne, mida aga ei pruugi kuskilt tulemas olla. Sellisel juhul on kõik need tööpäevad raisatud päevad. Ja lõppkokkuvõttes saab see olema üks raisatud elu.

Me ei ela ideaalses maailmas
Maailm on täis edutreenereid, kes ütlevad, et kui sulle su töö ei meeldi, siis vaheta eriala ja tee midagi, mis sulle meeldib. Jah, ma olin isegi veel paar aastat tagasi just samasugusel seisukohal. Kuid mitte enam, sest kuhu meil niiväga minna on, kui me otsustaksimegi tööd vahetada?

Kui küsida inimestelt, mis on nende kirg ja mida nad tegelikult teha soovivad / oskavad, ei oska 95% inimestest mitte midagi vastata. Ja just sellises olukorras kutsuvad edutreenerid ja -raamatud meid oma seniseid töid tahaplaanile jätma, ja minema uusi ning seiklusrikkaid väljakutseid otsima.

Miks ma oma meelt muutsin? Seepärast, et mõnikord võib põhjus töö mõttetuses olla inimese peas, mitte töös eneses. Sageli kiputakse arvama, et kuskil on mingi unistuste töökoht, mis teeb meid õnnelikuks. See on umbes sama lähenemine, et kuskil on unistuste maja, mis teeb meid õnnelikuks, kuskil on unistuste sõbrad, kes teevad meid õnnelikuks, kuskil on unistuste inimene, kes teeb meid õnnelikuks. Kurb tõsiasi on aga see, et unistuste asjad ja inimesed on ainult meie peas. Ideaalseid lahendusi ja ideaalseid inimesi ei ole olemas. See on illusioon, mille me loome enda pähe, ja hakkame seda siis taga ajama. Ning täpselt sama juhtub ka töökohaga - me vaatame üle oma praegusest ametist kaugele silmapiirile, ja loodame, et seal ootab meid rahu ning õnn. Vaevalt küll.

Rahu eespool eesmärke
Umbes aasta tagasi toimus minu elukäsitluses oluline nihe. Kui ma olin varasemalt väga eesmärgipärane, lootes kogu maailma enda pilli järgi tantsima panna (mida tegelikult kogu see "külgetõmbeseaduse" teooria ju pakub), siis umbes aasta tagasi väsisin ma ootamast. Ma sirvisin kõiki neid raamatuid, vaatasin inimesi ja analüüsisin iseennast, ning küsisin endalt: "Mida ja kui kaua ma ootan?".

Ma olin selleks ajaks 10 aastat proovinud "asju ära teha", et siis rahu leida, aga ma polnud ikka veel rahul. Paljud asjad olid läinud viisil, nagu ma ootasin, kuid palju asju oli veel teha. Isegi kui 5 aastat tagasi oleksin ma tänast elu hinnanud hindele 10, siis nüüd ei oleks ma pannud rohkem kui 5 - nii palju ruumi oli ju veel edasiliikumiseks. Nii ma siis rühkisingi aina edasi. Kuni ma lõpuks väsisin ära, ja ei viitsinud enam. Mul tekkis uus küsimus pähe: "Kuidas leida rahu eespool eesmärke".

Selle küsimuse sisu on lihtne. Väga lihtne on õnnelik olla siis, kui asjad lähevad meie plaanide kohaselt. Kuid väga palju asju on elus, mis ei lähe plaanide kohaselt. Seega, kui me oskame õnnelikud olla ainult plaanitud kursil viibides, on meie igapäevaellu rahulolematus sisse programmeeritud. Ja vot see oli see, mis mulle ei meeldinud, ning ma hakkasin otsima uusi viise - seekord enda peas - , kuidas leida rahu just praeguses hetkes, praeguses eluolukorras, ja kogedes elu sellisena, nagu see praegu on. Mitte lootes ja oodates, et ühel hetkel on asjad paremini, ja küll ma siis alles naeratan, vaid just praegu, sest esiteks, mitte ühtegi hetke peale praeguse hetke ei eksisteeri, ja teiseks, me ei tea kunagi, millal saabub meie isiklik viimane hetk.

Töö, karjäär või kutsumus?
Kuidas sa oma tööst mõtled? Ükskõik, missugune amet sul on, saad sa sellele läheneda kolme erineva nurga alt.

"Ma teen tööd, et raha teenida"
Kui sa kuulud sellesse klubisse, käsitled sa oma tööd nagu pangaautomaati. Sind väga ei huvita, kuidas raha firmasse jõuab, vaid sa keskendud ainult kitsalt enda isiklikele huvidele - kuidas kuu alguses palk kätte saada ja oma elu võimalikult hästi ära elada.

"Töö" on väga levinud klubi, kuhu kuulub suur hulk inimestest, sest nad lihtsalt ei ole osanud oma tööle sügavamat tähendust anda. Nad mõtlevad igapäevaselt ainult kitsalt oma tööülesandele, püüdes selle kuidagi ära teha ning sellega asi piirdubki. Ülejäänud aja klatšivad nad ülemusi või poliitikuid, kes ei lase nendel õnnelikuks saada. Nad on oma töö orjad. Tegelikult nad aga ei mõista, et nad on taaskord ainult oma mõistuse ja mõtlemise orjad.

"Ma teen karjääri"
Teine levinud viis oma töösse suhtuda on seda karjäärina käsitledes. Sellisel juhul ei mõtle inimene ainult sellele, kuidas oma palk välja teenida, vaid teda motiveerivad ka võimalikud hüved tulevikus, kui ta peaks karjääri tegema.

Karjääripõhine lähenemine on päris hea, sest see paneb inimesed juba mõtlema perspektiivis ja annab neile teatud tüüpi arengutunnetuse. Ja nii nagu arenevad nad ise, areneb ka firma. See on hea, sest firma areng tagab töökoha ja elu jätkusuutlikkuse, mida esimene lähenemine pakkuda ei suuda.

Siiski on karjääripõhise lähenemise suurimaks nõrkuseks just perspektiiv ehk elamine tulevikus. Inimene, kes keskendub ainult oma karjäärile, mõtleb kogu aeg sellele, kuidas tulevikus mingeid asju ära teha. Teda motiveerib see, et ühel hetkel on ta parema ameti peal, ja siis saab ta õnnelikuks. Aga kuhu jääb jällegi praegune hetk, ja praegune töö? Ning kes üldse garanteerib, et ta lõpuks karjääriredelil hüppe teeb?

"Minu töö on minu kutsumus"
Kolmas lähenemine on loomulikult kõige parem nii inimesele endale kui ka firmale, kuid see võib esmapilgul tekitada ka päris palju segadust. Selle lähenemise baasiks on "kutsumus".

Kutsumus on töö, mida me oskame teha ja mida me tahame teha. Kuid nagu artikli alguses juttu oli, ei suuda enamus inimesi oma kutsumust ja kirge tuvastada. Kas see tähendab siis, et enamus inimestest ei saagi kolmandasse klubisse kuuluda?

Lõpeta otsimine, ja otsusta, mis on sinu kutsumus! Mõeldes ja lootes kogu aeg selle peale, et ühel hetkel ma avastan oma kutsumuse, ja küll ma siis saan alles õnnelikuks, on sama naiivne, nagu loota, et keegi kunagi tuleb ja teeb sind õnnelikuks. See ei tööta. Ideaalseid töökohti ei ole olemas, mistõttu on viimane aeg vaadata oma praegusele töökohale otsa, ning küsida endalt: "Kuidas ma saaksin just praegu oma suhtumist ja mõtlemist muuta, et sellest tööst rohkem rõõmu tunda?"

Mis tähenduse sa oma tööle annad?
Ükskõik, missugust ametit sa pead, on see amet väga oluline. Vastasel juhul ei makstaks sulle selle eest palka. Kui sul on töö, ja firma või ametiasutus maksab sulle selle töö eest raha, siis järelikult oled sa ettevõttele oluline. Jah, tegelikult ei ole sa mitte ainult ettevõttele oluline, vaid sa oled oluline ettevõttele, selle klientidele, kolleegidele ja kogu ümbritsevale maailmale.

Me mõtleme oma tööst liiga väikselt. Näiteks, minu amet hetkel on "koolitaja". Nüüd tekib küsimus, kuhu ma oma tööd tehes tähelepanu suunan - kas ainult auditooriumi ees kõnelemisele, või selle kõnelemise tagajärjel tekkivale mõjule mind kuulavatele inimestele, ja omakorda nende tuttavatele.

Täpselt samamoodi saab lahti mõtestada igasuguse teise ameti. Ükskõik, kas sa oled müüja, ehitaja, raamatupidaja, juht, müügimees, maaler, kunstnik või lendur - sinu töö on väga oluline, sest see mõjutab sind ümbritsevaid inimesi. Kui sa oled müüja, siis sinu tööst sõltub, missuguse tujuga inimene poest lahkub. Sinust sõltub, kas klient langetab õige ostuotsuse, mis võib omakorda mõjutada tema elu ja ka paljude teda ümbritsevate inimeste mõju. Sinust sõltub, kui hästi läheb su firmal - kui sa oled kogu aeg mossis, siis lihtsalt ei tule mitte ükski klient enam sinu poodi, ja sellisel juhul pole sul varsti enam ka tööd.

Töö mõtestamine tähendab otsustamist, kuhu sa oma tähelepanu suunad - kas ainult oma tööülesandele, või töö tegemise tagajärjel tekkivale mõjule? Mida laiemalt sa oma mõju näed, seda motiveeritum sa oled, sest sa mõistad, et see on oluline, mida sa teed.

Milleks kogu see jama?
Nüüd võib jääda sulle mulje, nagu oleksid firmad minult selle artikli tellinud. Haha ... kaugeltki mitte. Me räägime siin ju ikka veel isiklikust õnnest ja arengust. Nagu ma eespool mainisin, ei propageeri ma juba ammu seda, et kui sulle oma töö ei meeldi, siis vaheta tööd. See ei ole nii lihtne, ja see ei ole alati vajalik, sest juhul, kui sa ei oska oma praegust tööd mõtestada, ja see tundub sulle tühine, juhtub sama asi ka järgmisel ametikohal. Ning niimoodi sa jäädki ameteid vahetama, lootes kogu aeg ühel hetkel selle õige leida. Aga seda ei saa juhtuda, sest probleem ei ole mitte ametites, vaid sinu suhtumises ja mõtlemises.

Kuna sääsel on vaid 30 päeva elada, millest ta 22 päeva tööd teeb, on väga oluline, et ka nendest 22 päevast võimalikult palju rõõmu tunda. Just see on põhjus, miks ma selle artikli kirjutasin - ära mõtesta oma tööd ja ära leia meelerahu mitte kellegi teise kui vaid iseenda pärast. Need on sinu 22 päeva, mitte sinu ülemuse, sõbranna või abikaasa omad. Sina oled see, kes iga päev seda tööd teeb, ja sina oled see, kes kannatab, kui sa ei oska oma tööle sügavamat tähendust anda.

Kas sa mäletad lugu kolmest puusepast? Ühe käest küsitakse: "Mida sa teed?", millele see vastab "Laasin palki". Teise käest küsitakse: "Mida sina teed?", millele teine vastab "Ma ehitan katust". Ning kolmanda käest küsitakse: "Mida sina teed?", millele vastates puusepa nägu naerule läheb ja ta vastab: "Ma aitan lastel targemaks saada, et meie riik ja ühiskond paremaks paigaks muutuks". Nad kõik ehitasid koolimaja.

Millele sina oma igapäevast tööd tehes tähelepanu suunad?

Vaata ka www.sisekosmos.ee/firmale

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Lähenevad üritused 

19.11 Mai - Agate Väljataga jt "Mis maailm see on?"

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
08. november 16:15 Max kirjutas:
Kaido sa võiksid loomemajandusest rohkem kirjutada, kuidas isehakanud kunstnikud, muusikud, blogijad, kirjutajad saaksid ennast ära elatada, tehes seda, mis neile tõsiselt rõõmu valmistab.
08. november 16:20 Jaan kirjutas:
Lõpuks ometi! Aeg on tõepoolest külgetõmbeseadust otsida enese seest
08. november 16:43 Tähelepanelik lugeja kirjutas:
Ja minul tekib hoopiski nii karmi väite peale - "Kurb tõsiasi on aga see, et unistuste asjad ja inimesed on ainult meie peas. Ideaalseid lahendusi ja ideaalseid inimesi ei ole olemas." küsimus, kuhu jääb siis külgetõmbeseadus?! Minu arvates mõte, et ideaalseid inimesi, olukordi, lahendusi vms, ei ole olemas, on samuti vaid inimese peas ja suhtumises kinni. Kõik algab tõlgendamisest! Algab ka külgetõmbeseadusest või taotluse esitamisest universumile, kui ise midagi oma taotlusega vussi keerame, siis ei pruugigi saadu olla väga ideaalne :-P Aga milleks seejärel keskenduda negatiivsele?! Me ju õppisime ja kasvasime sisemiselt, saame targemana uue taotluse esitada, ja seekord võibki tulem olla ideaalne ;-)


Päikest Sulle, Kaido! :-)
08. november 16:55 AILI kirjutas:
Minu töö on minu kutsumus ja hobi ja kirg.Lõin endale ise töökoha. Kõik küsivad mu käest et miks sa sellega tegeled kui see töö sind ära ei elata. Aga mul on hingerahu ja nii hea tuju kui ma seda teen. see on kallis kraam tänapäeval.

Aitähh KAIDO.
08. november 17:05 Harry kirjutas:
Mis sellel kõigel on tegemist mediteerimisega?
08. november 18:31 tähelepanelik kirjutas:
Ootasin juba ammu, millal inimesed sellest külgetõmbeseaduse hullustused ennast välja ravima hakkavad. Inimesed elavad mingist ühes hullustusest teise. Horoskoobid ja muu astroloogia, ennustajad, sentsitiivid,maailma lõpud, külgetõmbeseadused ja muu külluse ja õnne jaht. Millal see tõeline elu algab? Muidugi on kõigel oma tähtsus meie elus aga nii eufooriliselt...
08. november 22:07 Tara kirjutas:
Arvan et oluline on endale ka seda teadvustada, et see olukord milles on oma tööga rahulolematu inimene peegeldab tema sisemist rahulolematust. Ehk taibata seda et sinu töökoht mis sulle rahuldust ei paku on sinu enda loodud. Mis siis teha, hakata rohkem rahuolu enda sees looma ja siis muutub ka väline reaalsus. Sisuliselt ikka seesama külgetõmbeseadus:)
09. november 07:47 Lembit kirjutas:
Selle loo juures sain taas kinnitust kui tähtis on keskendumine pragusele hetkele
09. november 08:05 Tea kirjutas:
Aitäh Kaido! Järjekordselt väga eluline teema ja puhtapilguga maailmavaade.
09. november 08:52 Inge kirjutas:
Hea lugu, suunab mind enam tegelema inimestega, keda ma armastan, austan ja usaldan, mind motiveerib tegutsema see positiivsus su kirjades.
Tänud, järgmiste artiklite ootel
09. november 08:59 Lehte kirjutas:
Aitäh Kaido! Sa oskad panna mõtlema!
09. november 09:25 Õhtupäike kirjutas:
Huvitav on see, et artiklid jõuavad minuni täpselt siis kui mul on selle teema kriis :) Aitäh sulle Kaido. Kõike neid asju võin teada, aga ikkagi on teise suust seda hea kuulda...Ja minagi jõudsin taaskord selleni, et ikkagi selle meetodi juures kehtib samuti külgetõmbeseadus...nagu Taragi kirjutas...
Jõudu kõigile :)
09. november 10:38 Tiiger kirjutas:
Ma teen tööd mis mulle meeldib. Ainult palk on olematu. Ja ma pean kõrvalt tegema "mustalt" teist tööd,mis mulle ka väga meeldib, et üldse ots-otsaga kokku tulla. Võiks arvata, et siis on ju kõik hästi. Kogu aeg lähebki ainult nendele töödele, et teenida see rahanatuke, millega elus püsida ja peret toita, sest tööpäevad tulevad kõvasti pikemad 8 tunnist. Lapsed on omapead, abikaasat näen ainult nädalalõppudel...Ühes töökohas õnnestus tõesti palgatõus: 15 senti tunni kohta tõsteti suure lunimise peale :D. Tegelikult on asi ainult rahas. Aga ma tõesti ei osaka külgetõmbeseadust sellises olukorras enda kasuks tööle panna, kuigi käed rüpes ei istu ja kogu aeg katsun leida probleemile lahendust. Isegi võrkturundusega hakkasin vahepeal tegelema, et raha juurde tekitada, olin surmkindel et asi õnnestub aga kõrbesin täielikult :)
Äkki on sellel külgetõmbeseadusel veel mõni konks? Näiteks milliste eluülesannatega me sünnime? Kui hing tahab üht aga meie vaim on valinud teise tee? Kui palju meil siiski on seda vaba valikut ja tahet tegelikult sõltuvalt oma karmast? Ja mida me ülde arvame olevat meie vaba valik? Ma olen mitut raamatut lugenud, meie eelmistest eludest ja need teemad panevad sügavalt mõtlema ka külgetõmbeseaduse üle.

Kaido, sulle ikka jõudu ja hüva pärituult!
09. november 13:37 Sigrid kirjutas:
Minul on amet mis mulle meeldib ja olen lapsest saadik unistanud, kuidas ma suurena seda tööd teen. Kuid minul on teine probleem - negatiivne õhkkond töö juures, enamus töötajaid kisuvad energia alla, teevad oma tööd nii nagu neile on parem, mitte nii nagu klientidele võiks parem olla. Ning, kui mõni meie seast üritab natukenegi kliendi seisukohalt vaadata, vaadatakse teda nagu tugevalt alaarenenud inimest. Hetkel olen lapsega kodus aga mõtegi, et pean sinna tagasi tööle minema tekitab mul paanikahoo:(
09. november 16:58 Kaljo kirjutas:
Ma ei tahaks ennast teadmiste sulgedega katta,kuid mul on mingi arusaam... Nagu Kaidogi annab meile selgitusi sellest,et väline maailm ei saa ega tohiks meid segadusse viia,vaid,et kõik sõltub meie endi meeleseisunditest.Selleks tuleks aga mõista Mina-Meele-Ego toimimist.Kõik mida sa oled täielikult mõistnud,vabastab sind.Asi on ainult mõistmises,mitte selle eest põgenemises.Me arvame,õigemini Ego arvab,et konflikt ja mina on erinevad "asjad".Ja see mõtteline struktuur,mis on mina-ego,mis on mineviku kogum,hakkab tõsiasja "likvideerima".Loomulikult see ei õnnestu tal.Ja kui sa taipad,et polegi kedagi,kes konflikti lahendaks,see kes tahab lahendust on ainult kujutlus-ego,siis toimub rahunemine.Nii kui lahutad end konfliktist,algab võitlus ja võitlus on alati konfliktne.Nii,et konflikt ja sina on ühisnähtus.Kahtlemata ma ei kuuluta siin mingit tõde,aga minu puhul on sellised tähelepanekud toiminud.
10. november 17:34 Maie kirjutas:
Kaljo ja Kaido! Te oskate panna mõtlema!
Aitäh Kaido ja Kaljo!
11. november 09:59 Ene kirjutas:
Mulle meeldib, Kaido, kuidas Sa oma sisemist kasvamist-muutumist siin lehel teistega jagad! Sinu avali-olek ja süvitsi-minek ning Su vaimustus teekäimisest on inspireeriv!

Nüüd aga külgetõmbeseadusest. Ehk meenub mõnele vana lugu sellest, kuidas noormees palus kõiksuselt miljon raha? Ja kuidas kõiksus selle soovi ka täitis, nö „silma pilgutamata“. Hinnaks oli vaid noormehe vanavanemate hukkumine autoavariis.. Minul on miskipärast TUNNE, et hästi paljud, kes esmakordselt külgetõmbejõu teooriaga kokku puutuvad ja seda proovima asuvad, „kukuvad purki“ seepärast, et nad lähenevad uuele vanade meetoditega, st lähtuvad isiklikust ahnusest (mina tahan!) ja ootavad vastutasu enda kindlat, minevikukogemustel põhinevat arusaamist mööda (Kaido mainitud illusioon). Seletan hästi lihtsustatud näite najal üle: ma eeldan, et suvi peab olema ainult päikseline ja vihmata. Nii loodan, nii USUN. Nii taotlen. Põllumees ei arva linnainimesega aga samamoodi. Seega – erinevad objektid esitavad OMA taotluse, lähtudes sellest, mis neile HEA tundub. Nii toimub see üle maakera – kõik huvigrupid lähtuvad isiklikust hetkevajadusest ehk teisisõnu – soovist kontrollida välist, sest ainult KONTROLLIDES tundub neile tulevik turvaline. Elatakse seega hirmus tuleviku pärast. Seostades oma heaolu VÄLISE olukorraga. Loodus käib aga oma rada, püüdes säilitada tasakaalu.. Taimedel-loomadel-mullal-ookenil (jne) puudub EGO ja individuaalne TAHE, nemad sümbioosis (maise materialiseerunud võimalikkusena) otsivad igas ajahetkes parimat kooskõla koos toimimiseks..

Et mis sellel, mu eelnenud jutul, pistmist käesoleva artikli teemaga? Aga eks tööga ole samati! Kui valida töö küll südame järgi, aga olla ise endiselt sisimas vanade uskumuste lõksus (raha tuleb RASKE tööga! ma pean ju toime tulema! ma PEAN rabelema, et raha saada! KEEGI peab midagi tegema selleks, et mu töö tooks mulle raha! jne…), siis avastab ta end üsna pea rahulolematuses elik tasakaalutuses.

Seega, omist elu-kogemisist lähtuvalt (sest ega ma muidu eelnevat poleks osanud kirjatagi!) soovitan igale inimesele – otsi tasakaal endas üles, ja sa leiad rahulolu ning rõõmu sõltumata sellest, et sajab vihma või palk on niru..
11. november 20:30 jajaa kirjutas:
Kõik jutud on lõpptulemusena täiesti tähendusetud :).
12. november 00:21 Potsataja kirjutas:
Ehk siis-ole tänulik ja tunne rõõmu selle üle, mis on.

Kõik, mida teed, tee hästi, poolik õnn pole üldsegi õnn...( Colas Breugnon)

Solženitsõni raamatus" Vähktõvekorpus" üks igaveseks kodunt kaugeleküüditatud arstidest abielupaar tunneb rõõmu igast pisiasjast. Ei olnud neil võhivõõraste keskele rahvavaenlastena väljasaadetuna midagi muud, millele toetuda, kui oskus osata leida head igas olukorras
ning leppida paratamatusega.
Raamat väärib läbilugemist, kes veel pole seda teinud.
Aga Kaido, hea kirjutis!
12. november 07:53 Anu kirjutas:
Mõte, et ma pean oma tööd armastama ajab üsna segadusse. Kuidas sättida meeleseisund nii, et oleksin oma töösse armunud. Üsna raske, sest on päevi, on hetki, mis panevad kõik endas proovile. Kannatlikuse, talumisvõime, õnnestumise jne. Kuidas siis toime tulla? Kuidas siis olla, kui sinu töö tahab sinult rohkem, kui sa anda suudad ja sinu PARIMAST tihti ei piisa. Praegu on laupäeva hommik aga tuleb tööle minna. Kas ma praegusel hetkel armastan oma tööd? EI, ei armasta, ma lihtsalt talun seda. Ma tean, et ma pean teatud töö asjad korda ajama. Võib ju diskuteerida, äkki teen valet asja, tuleb otsida uus töö. Tegelikult pole asi üldse selles, kas armastan või ei. Ma olen ise selle töö valinud, see on minu TEGEVUS. Ma saan läbi selle töö ennast proovile panna, see annab mulle piisavalt eneseväljendust. See arendab minus kõiki omadusi, mis ei areneks, kui istuksin kodus või teeksin teistsugust tööd. Oma arust annan ma parima, olen tubli aga kas seda keegi märkab ja tunnustab. Ei, see ei ole nii ja tihti seda keegi ei märkagi. Kas minu tegevus toob minu ellu ainult "nunnusid" inimesi? Ei, ei too. Seda tunnet teavad ilmselt paljud, kohustused, kohustused, kohustused. Kuid, siiski ma tahan jõuda sinna, on hetki, kui minu enda tegevus "naeratab mulle vastu" s.t ma näen tegevuse tulemusi, olgu see väike samm edasi või suur samm edasi. Vahet ei ole ja sa näed ka endas arengut, see on parim tunne ja siis saad aru, et on tõesti midagi erilist minu ja minu tegevuse vahel. Tegevus kannab sind ise edasi, õpetab, kutsub korrale, distsiplineerib, kurjustab ja ka tunnustab. Läbi oma tegemiste me kasvame, küpseme ja õpime.
15. november 08:55 HILJA kirjutas:
Koik on ilus unistus ja elu ideaal varjandis.Paraku on elu hoopis karmim.Mina olen pidanud elama oma elu uksi lapsi kasvatades,samal ajal kannatama pidevat terrorit.mis on koige hullem,ka minu lapsed.Nuud peame selle uuesti labi elama,seegord on kannatnjaks minu tutar.Ta ON VAGA tubli inimene,kes hakkab kaitsma doktorit oma kahe armsa pojakese korvalt.Lastr isa ei hooli oma naisest ega lastest,vaid terroriseerib pidevalt neid.Julgen oelda valja selle inimese nime hr.A.ALAPERT.MINU KUSIMUS kuidas on voimalik nii teha tood,olla roomus ja naeratada.Me molemad tootame inimestega ja oleme puhendunud oma lastele ja armastatud toole.Kuidas tahaks elada rahus ja vakkuses,et ukski egoist ei terrorist ei terroriseeriks kaaskodanikke-KUI TEIL oleks see valem siis oleks minu armas pererakuke rahul. Kahjuks on minu umber palju selliseid onnetuid naisi.Minu kliendid on naised ja ma naen sellised onnetuid naisi vaga tihti.Minu mulje on sellest asjast selline.Naised on pidanud votma vastutuse laste eest uksi oma olgadele.Toitma,katma,kasima,seejuures ulal pidama KA NEID LUDRISID.KAUGA PEAME MEIE NAISED SEDA ULEKOHUT VEEL TALUMA,RIIK MEID EI KAITSE,TEHAKSE VEEL SEADUSI JUURDE ,KUIDAS VAESEID UKSIKEMASID AHISTADA.MEHED,VAADAKE ENDILE NAKKU.PALJD TEIST EI VAARI AMMU ENAM MEHE NIME.TE OLETE HAIGE EGOGA TUHJAD INIMTOORIKUD KEDA EI TOHIKS LASTA ULDSE LASTE LIGIGI.TE TAPATE NAD EOS.SEE SAI KURI KUID TOENE JUTT,AGA MA ESINDAN VAGA PALJUSID AHISTATUID EMASID JA NAISI.MA KUTSUN NEID NAISI UHINEMA,ME PEAME PAASTMA OMA LAPSED JA KA MAAILMA KURJUSE KUUSIST.MINU SIIRAS LUGUPIDAMINE.
15. november 09:19 TIIT kirjutas:
Sa, oled, ikka, mees suure algustähega!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):