Meelerahu »

Kui oodata ei ole enam midagi
[21. juuli 2014 | Kirjutas: Kaido | 9303 korda loetud | kokku kommentaare: 12]

Ma ootasin kogu elu, et midagi läheks paremaks - paremat karjääri, rohkem raha, ilusamat kodu, ägedamat elukaaslast, rohkem populaarsust jne. Ja ühel hetkel tundsin, kuidas ma väsisin sellest ära. Ma tundsin, et ma ei jõua enam oodata mitte midagi. Lõpetasin ootamise, ka kõige väiksemal tasandil, mis päädis sellega, et minu elult hakkas ära kaduma mõte. Miks ma seda kõike siis teen, mida ma teen? Just niimoodi jõudsin ma uue mõtteni oma elus, ehk kõige oluliseima mõtteni seni - ma tundsin empiiriliselt, et me ei pea ootama mitte midagi ning mitte ühelgi asjal ei olegi mõtet, tähendust, kui me seda ise oma peas ei anna. Muidugi on alati hea, kui elul ja tegemistel on mõte, aga see ei ole hädavajalik. Pealegi märkasin, et sageli võivad asja "mõte" või tähendus meile hoopiski meelhärmi põhjustada, sest asjad ei kipu alati minema nii, nagu oleme planeerinud.

Elu ilma tähendusteta
Mis on elu ilma tähendusteta? See on elu ilma tähendusteta - elu ise. Kõik tähendused - head või halvad - anname oma peas ise. Need on justkui sisemised kaitsemehhanismid, mis annavad meile lootust ja usku, et asjadel on mõte, suund ja vajalikkus. Aga kas ikka on? Mis oleks, kui kõikidele asjadele enam tähendust ei annaks ja lihtsalt oleks ning lubaks asjadel olla. Kuidas seda teha?

Üheks viisiks seda teha on sumbuda tegevustesse endasse, mitte aga teha midagi millegi pärast. Kui kirjutan seda lugu, siis ei tee seda mingil kindlal põhjusel, vaid lihtsalt tekkis mõte, millele järgnes tunne, et soovin sellest kirjutada. Nüüd siis kirjutan seda. Kui teen tööd, siis teen lihtsalt tööd - ei ole mõtet tööd või mida muud iganes teha "sellepärast, et ...", vaid lihtsalt teha. 

Ma ei tea veel täpselt, kuidas see kõik välja kukub, aga olen viimasel ajal sellist elu praktiseerinud ning see toimib. Hirmud selle ees, et elu laguneb koost, ei vasta tõele. Elu kirjeldamine ja tähenduste andmine toimub meie peas, aga ehk ei peaks me elama liiga palju enda peas, vaid tulema rohkem kogemisse, tunnetamisse, olemisse. Öeldakse, et naiste jaoks on see lihtsam kui meeste jaoks, sest mehed on analüütilisemad ja pragmaatilisemad. Ehk on tõesti, aga samas naiste mõistus keedab mõttetuid mõtteid samamoodi nagu meeste oma. Seetõttu toimib "mitte millegi ootamise" ja "tähendustest vabanemise" lähenemine mõlemale.

Mida esimesena / järgmisena teha?
Et proovida ootustest vabanemist, oleks hea päriselt korraks kõigest lahti lasta ja tulla korraks mõtlemisest ära kogemisse, olemisse. Nagu eelmises artiklis (SatCitAnanda) kirjeldasin, asub meie südame all miski rahu allikas, millega on võimalik igal ajahetkel kontakti saada. Seda tasubki proovida - iga kord, kui mõte hakkab liikuma suunas, et mis selle kõige mõte on ja kas asjad on ikka kontrolli all ning lähevad nii nagu soovin, leia kontakt üles oma sisemise rahuga. Vii tähelepanu südame alla ja hinga. Tunne, kuidas kõige sinu esmane kogemus selles maailmas on sinu olemasolu ja sisemine rahu. Isegi, kui mõtted kütavad peas täiega edasi, püsi rahus - lihtsalt ignoreeri mõtteid ja hinga. Tee seda iga kord, kui mõistus kõike liigselt kirjeldada ja paika panna püüab. Leia kontakt iseendaga, sest see on kõige olulisem ja kõige algus. 

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. juuli 14:22 Egon kirjutas:
Suurepärane!
22. juuli 17:18 Juta kirjutas:
Olen just jõudnud seisu kus pole enam midagi oodata,käes ongi elujärk ilma tähenduseta.Kahjuks.
23. juuli 08:37 Liia kirjutas:
Kahju, et selleni jõudmiseks terve elu kulub - võiks varem targks saada!
23. juuli 10:39 Kalle kirjutas:
Mul saabus ka hiljuti selline periood, kus nagu polegi midagi oodata. Alul on see tunne väga hirmutav aga teatud hetkedel vabastav. Tänud autorile kirjutamast, muidu hakkasin juba mõtlema, et mingi vaimuhaigus tulemas.
23. juuli 11:45 Teine võimalus kirjutas:
Kõige pealt on tõesti oluline olla avatud oma kehale. Keha ei valeta kunagi ja kui sellesse on tekkinud mingi kokkutõmme, justkui pinge, mis on muutunud valuks, on see märk mingite piltide või sõnade mitte märkamisest endas. Tavaliselt ei tee mulle haiget mitte tunne ise, vaid lugu selle tundega seoses, mida ma ei märka ja märkamatult usutavaks (reaalseks) pean. Seega, kui ma ei märka lugu enda peas, olen ma sellega samastunud ehk lihtsalt usun sellesse kui seletusse enda, teiste, elu või mingi sündmuse kohta. See on puhas teadvustamatus: ma ei märka lugu ennast, kuid samal ajal usun selle sisusse.

Kui esimene 'mitte märkamine' on läinud aia taha, tuleb teine võimalus ja nüüd astub mängu keha. See tuleneb intelligentsusest, et kui ma kiiresti muutuvaid pilte ja sõnu ei märka, siis tunnet on mul palju raskem ignoreerida. Keha reageerib vastavalt minu peas ketravale loole energeetilise impulsiga justkui muutes selles loos olevad pildid ja sõnad vastavalt kehale omasteks komponenditeks ehk lihtsalt tunneteks ja emotsioonideks. Kui ma nüüd oma kehale avatud ei ole, siis muutub lugu ja tunnetus psühholoogiliseks kannatamiseks.

Avades ennast oma kehale, samal ajal märgates mõtteid ja lubades neil rahuneda, maandub kokkutõmbunud pinge ja taastub keha loomulik energia. Nüüd märgates seda sama lugu, ei muutu see enam kannatuseks, sest olles avatud oma kehale, olen avatud ka oma peas. Varem ei olnud ma avatud tervele oma kehale ja seepärast usaldasin lugu oma peas. Samas tunnistan omast kogemusest, et ma ei saa aegade lõpuni oma peas ketravat lugu ignoreerida ja tegelikult pole seda ka vaja niipea kui olen märganud, et see on lihtsalt lugu.

Praktiseerides iga päev olema avatud oma kehale ehk lihtsalt kuulama keha olen märganud, kuidas toimib minus egoistliku mõistuse ja ohvriliku valukeha efekt. Selleks teen teadliku valiku ja jään kuulama oma mõtteid ja keha või hakkan kritiseerima oma elukäiku. Korraga võin sellest loost ennast distantseeruda, samal ajal kui mõtted minu peas jätkavad jubeda loo ketramist. Ma kuulan oma keha ja märkan, kuidas selles tekivad pinged, kuid olles teinud teadliku valiku lihtsalt märgata seda protsessi ja mitte vahele segada, ei kasva need pinged väga suureks. Ma märkan mitmeid tunde, kuidas pildid, sõnad, mälestused, kommentaarid, arvamused, hinnangud, süüdistused aina jätkuvad ja, kuidas keha selle käes pingestub. Ma teen seda vahel täiesti teadlikult, et seda lugu tõesti kuulata ja neid tundeid tõesti tunda. Mingil hetkel märkan, et ma olen vaba sellest ringist, egoistlik mõistus teeb seda, mida ta teeb ja keha teeb seda, mida ta teeb, kuid mina lihtsalt märkan seda. Ma ei sekku sellesse ringi, sest ma olen vaba sellest, kuigi ma kuulen ja tunnetan. Ma võin isegi naeratada, sest see lugu on täiesti absurdne, ja ma võin nutta, sest ma teadlikult olen lubanund seda valu kogeda ja tõesti kogen. Lubades mõned tunnid endas selles protsessis toimuda, sekkun ma sellesse ja jagan oma tähelepanu ja tingimusteta armastuse kehasse, sellesse tundesse, mis on tekkinud. Minu tähelepanu ja täielik kohalolek on nagu palsam sellele tundele. See saab rahuneda, lõõgastuda ja neutraliseeruda. Järele jääb puhas energia.

Olles avatud mõtetele, olen avatud ka kehale ja tunnetele. Olles avatud kehale ja tunnetele, olen avatud ka mõtetele. Mõlema lähenemisega on võimalik märgata oma vabadust ja meelerahu ning nautida praegust hetke.
24. juuli 11:01 Vaatleja kirjutas:
Olla lihtsalt olemas, olla kohal selles hetkes, olla kohal vaatlejana ka iseenda mõtetele, tegudele, tunnetele andmata hinnanguid ongi minu meelest elu sisu ja sügavam mõte. Need, kes suudavad seda teha on jõudnud lähemale iseendale, teistele, elule siin imelises maailmas. Elu muutub lihtsamaks, selgemaks ja nauditavamaks. Lubada endal lihtsalt olla sellisena nagu olen, luban ka teiselt olla need, kes nad on!
24. juuli 17:13 Olen tänulik kirjutas:
... iga hetke eest, mil keegi murdis minu südame. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi pani mind muretsema. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi pahandas mind. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi tekitas minus halva tunde. Olen tänulik iga hetke eest, mil keegi pidas mind rumalaks. Ilma teieta mul ei oleks põhjust päriselt kuulata, päriselt vaadata, päriselt tunda, päriselt olla... Ilma teieta poleks mul võimalik olla just niisugune nagu ma olen ;)
24. juuli 18:11 ootaja kirjutas:
Mõttetu ootamine võrdub lõpuks kaotatud eluga. Oodates ja niisama vahtides ei saavutagi midagi ja võidki elu lõpuni ootama jääda. Tuleb oma eesmärkide nimel vaeva näha ja nendele keskenduda, siis täituvad ka soovid.
25. juuli 10:54 Olen tänulik kirjutas:
Olen tänulik ka hetke eest, mil pidin ootama...
25. juuli 10:59 Olen tänulik kirjutas:
Olen tänulik ka hetke eest, mil andsin asjadele tähenduse...
11. august 09:12 Kurbus kirjutas:
Lugesin ja uskusin, et kirjutasid aastaid õiget asja ja nüüd sain teada, et see oli vaid raisatud aeg. Kurb...
12. august 09:50 Anna kirjutas:
Kurb on hoopis see, et autor ei märganud, et ta ise ja elu on juba täiuslik, ka siis kui ta ootas, et midagi läheb paremaks. Hea on see, et miski siin ilmas siiski avab silmi. Loodan siiralt, et autor näitab omal moel, et vaimne eneseotsimine on samasugune lõks nagu iga teine mõttelõks.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):