Meelerahu »

5 asja, mida inimesed enne surma kahetsevad
[26. juuni 2012 | Kirjutas: Kaido | 48608 korda loetud | kokku kommentaare: 20]

Hiljuti lugesin üht Rain Lõhmuse artiklit, kus ta ütles kuldsed sõnad: "Ühel hetkel, kui me päris vanad oleme ja varsti surema hakkame, siis teadvustame, et kõik on möödas ja mitte midagi ei ole võimalik enam muuta. Meil on ainult mälestused. Just seetõttu on kõige olulisem kollektsioneerida häid mälestusi". Sarnastele järeldustele jõudis ka austraallanna Bronnie Ware hoolitses halastajaõena surijate eest ja avaldas raamatu, kus toob välja viis asja, mida inimesed surres kõige enam kahetsevad.

Bronnie Ware töötas palju aastaid lootusetute haigetega, hoolitsedes koju surema saadetud patsientide eest. Ta oli inimestega koos nende elu viimased kolm kuni kaksteist nädalat.

“Inimesed kasvasid sisemiselt märkimisväärselt, kui sattusid silmitsi iseenda surelikkusega,” kirjutab Ware. “Õppisin hindama inimeste võimet areneda, mõned muutused olid lausa vapustavad. Inimesed kogesid eri emotsioone: eitust, hirmu, viha, kahetsust, veel eitust ja lõpuks leppimist. Kõik mu patsiendid leidsid enne siit ilmast lahkumist rahu, iga viimane kui üks.”

Ent kui Ware uuris oma patsientidelt, kas nad kahetsevad midagi või teeksid võimalusel midagi oma elus teisiti, kordusid ikka ühed ja samad vastused. Ware võttis need kahetsused kokku raamatusse, mida allpool põgusalt refereerime. Viis sagedamini esinenud teemat olid järgmised.

1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud

“See oli kõige levinum kahetsus. Kui inimesed mõistsid, et elu on peaaegu läbi, ja vaatasid sellele selge pilguga tagasi, nägid nad, kui paljud unistused olid jäänud täitumata. Enamikul ei täitunud pooledki unistused. Nad surid teadmisega, et see oli nende endi valikute tagajärg.

Inimesed peaksid oma eluteel püüdlema vähemalt mõne unistuse täitmise poole. Sellega ei saa lõpmatult venitada — kui tervis on läinud, on juba hilja. Vähesed teadvustavad, et vabaduse annab just tervis.”

2. Töötasin liiga palju

“Seda ütlesid kõik meessoost patsiendid, kes ei saanud piisavalt osa oma järeltulijate lapsepõlvest või elukaaslase seltsist. Huvitaval kombel kahetsesid liigset tööle pühendumist ka naised, ehkki enamik neist olid vanemast generatsioonist ja paljud ei käinud üldse tööl.

Aga kuidas liigset töötamist vältida? Lihtsustades oma elu ja tehes teadlikke valikuid, võib hakkama saada väiksema sissetulekuga. Kui niiviisi oma elu ümber “ruumi tekitada”, muudab see inimese õnnelikumaks ja avatumaks uutele võimalustele, mis muutunud eluviisiga paremini sobivad.”

3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada

“Paljud inimesed varjasid oma tundeid, et teistega mitte tülli minna. Selle tulemusel pidid nad leppima keskpärase eluga ega saanud kunagi inimesteks, kelleks oleksid olnud võimelised arenema. Paljudel põhjustas hinge kogutud kibestumine koguni haigusi.

Kuigi inimesed võivad alguses pahaks panna, kui me muudame oma eluviisi ja hakkame ausalt rääkima, siis kokkuvõttes tõstab see suhtluse täiesti uuele ja tervemale tasemele. Või kaotab meie elust ebaterve suhte. Mõlemal juhul saame sellest ainult võita.”

4. Kaotasin kontakti sõpradega

“Tihtipeale ei mõistnud inimesed kuni viimaste elunädalateni vanade sõprade väärtust, aga alati polnud võimalik neid enam üles leida. Inimesed kahetsesid sügavalt, et ei kulutanud õigel ajal headele sõpradele aega ja tähelepanu, mida nood oleksid väärinud. Surres tunnevad kõik sõpradest puudust.

Kui seisad surmaga silmitsi, kaovad ebaolulised detailid. Inimesed soovivad, et nende rahaasjad oleksid nii korras kui võimalik. Kuid tegelikult pole ei raha ega staatus olulised. Vanas eas hakkavad inimesed tahtma, et asjad oleksid korras nende jaoks, keda nad armastavad. Kahjuks on nad ise siis tavaliselt juba liiga haiged ja vaevatud, et midagi ära teha.”

5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla

“Seda ütlesid surijad üllatavalt sageli. Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees pani nad teiste — ja iseendi ees rahulolu teesklema, ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha.

Surivoodil mõtled sa kõige vähem sellele, mida teised sinust arvavad. Mõtled, et oleks tore, kui saaks kordki veel lasta asjadel omasoodu minna ja naeratada. Aga seda peaks tegema kaua aega enne seda, kui sa surema hakkad.”

Inglise keelest tõlkinud Askur Alas
Artikli allikas www.ekspress.ee

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
28. juuni 10:09 t kirjutas:
Lugege Tiibeti raamatut elust ja surmast ning võite avastada, nagu ma isegi, et kogu sellel kahetsusel ei ole tegelikult mingit mõtet surma eel. Tegelikkus on oluliselt karmim ja määrav on see kui tugev on su suhe teadlikkusega...
28. juuni 13:04 Lisan kommentaari kirjutas:
Õige t!
28. juuni 13:18 E.F. kirjutas:
Pärast isa surma tekkis mul kummaline kiiks - hakkasin lapsepõlve sõpru üles otsima. Et neid tänada, märku anda, et nad olid olnud olulised minu jaoks. Isa lahkus nii, et ta viimased kuud ei suutnud rääkida, ainult kuulas. Seepärast jäid meil ehk kõige olulisemad jutud rääkimata. Kuid ma sain tänada teda, et ta oli olnud mulle parim isa. Ta raputas pead, aga mina jäin endale kindlaks. Tegelikult on ta minu elus olnud kõige suuremeelsem inimene. Ta õpetas mulle, et kõige tähtsam on südameheadus. See kaalus kõik tema puudused ja tegematajätmised üles. Headus on valik.
28. juuni 13:51 Lisan kommentaari kirjutas:
Tänan! Hea artikkel!

Lisan juurde.

Oleks lihtne väita, et istume nüüd maha ja teeme lõpuks ometi endale lõplikult selgeks, kes või mis me oleme või kes või mis oled sina või kes või mis olen mina?

Rupert Spira on öelnud, et enne kui ole enda vastu täiesti aus ja ei ole endale ausalt vastanud elu kõige olulisemale küsimusele, on kõik teisejärguline.

Selleks küsimuseks on loomulikult surma küsimus. See kõige hirmsam ja jubedam kogemus, mida inimene ette võib kujutada. Ja kannatades surra on ikka täielik õudus.

Seepärast ongi vaja, mitte sellest küsimusest kõrvale hiilida, vaid võtta aeg maha, kogeda või kuulata vaikust ja esitada endale küsimus. "Kas ma suren kunagi ära?" "Kui see keha lakkab töötamast, kas ma kaon koos selle kehaga"? "Kui see mõistus, aju või teadvus (kuidas keegi nimetab) lakkab töötamast, kas mina lakkan ka olemast?" Selle küsimuse võib veel mitmeid kordi ümber sõnastada ja küsida hoopis nii: "Kas ma olen kunagi kogenud enese tekkimist või kadumist?" Või: "Kas ma olen kunagi märganud oma kogemuses enese tekkimist või kadumist?". Või: "Kas oma kogemises olen märganud enese tekkimist või kadumist?"

Need küsimused ei ole suunatud E. Tolle või teiste spirituaalsete õpetajate kogemustele või väidetele, vaid otse ja vahetult enda kogemusele. Enda, oma, praegusel hetkel toimuvale, olevale, kogetavale kogemusele või kogemisele. Me oleme elus palju õppinud sünni ja surma kohta või siis mitte, kuid see või need küsimused ei puuduta õpitud kogemusi. Need küsimused ei puuduta seda, mida Buddha või Jeesus ristil koges, vaid sinu tõelist ja ehtsat kogemust. Sinu vahetut ja siirast kogemist. Sinu olemust.

Seega ära otsi vastust üheski spirituaalsest või filosoofilisest õpetusest. Ära otsi vastuseid oma vanemate õpetatust, koolis õpetatust või hea sõbra öeldud sõnadest või mõtetest. Ole enda vastu lihtsalt aus ja vasta ise, ükskõik milline see vastus ka ei oleks. Ole lihtsalt aus, isegi kui sa ei tea vastust. Selle vastuse juures ei ole õigeid või valesid vastuseid, on sinu aus ja siiras vastus. Luba enesel vastata. Tee paus, luba enesel hetkeks lihtsalt puhata, olla nii nagu sa oled ja vasta siis... Võibolla sa ei vastagi, võibolla ilmub vastus ise... luba sellel juhtuda... luba juhtuda selle, mis juhtub isegi kui ei ole ette teada, mis juhtub...

Sellele küsimusele on vastus olemas. See on sinu aus vastus. See vastus on ka seepärast reaalselt olemas, et tegelikkuses ei ole olemas ühtegi muud hetke peale praeguse hetke. See on küll suur paradoks, et ainult üks meeletult suur või pikk hetk olemas on, kuid samas on see täiesti loomulik. Iga hetk võib enese käest küsida: "Mis hetk see on?". Alati on aus vastus: "Praegune hetk" või "Käesolev hetk" või "Seesama hetk". Praegu.

Enese surma kohta vastata ei ole narr või imelik. Tegelikult on see väga vajalik, sest ausalt vastates kummutab see paljud müüdid ja legendid või uskumused surma kohta. See vastus ei pea oluline või õige olema teise või teiste inimeste jaoks. Kuid see on primaarne iseenda jaoks.

See küsimus ja vastus puudutavad kogemust. Minu enda praeguse hetke kogemust. Seega ei ole vaja uurida teadlaste või piibli kohta. See küsimus ei puuduta ei suuna sinna. See küsimus on ainult selleks, et ise ja ausalt vastata, sõltumata sellest, mida teised arvavad või usuvad. Teiste vastused on nende vastused ja neid saab austada.

Seega, tagasi küsimuse juured, mis on otseselt seotud minu olemasolu, kogemuse, kogemisega, siin ja praegu.

Kas ma olen oma kogemises märganud enese tekkimist või kadumist?

...

Ma vastan ausalt enda eest samale küsimusele. Kõigepealt, kuna küsimus oli väga sügav ja ma võtsin selleks aega, et selle peale rahulikult mõelda ja või olevikku nautida, siis alguses ma tõesti ei teadnud. Teadsin, et see küsimus puudutab kõike, minu uskumusi eelmiste ja tulevaste elude kohta, minu magamajäämist öösel ja ärkamist hommikul, samuti puudutab see minu uskumusi mõtete, tunnete, keha ja kogu minu tõelise olemuse kohta. Ma vastasin, et ma tõesti ei tea.

Mida enam see küsimus ennast (aeg-ajalt) teadvuses, mõistuses või ajus vilksatas, seda enam ma mõistsin, et see on aus vastus. Sest mul ei ole olnud kordagi kogemust, kus ma oleksin kogenud enese tekkimist või kadumist. Samas, enese tekkimise või kadumise mõte on üldse absurdne, sest kuidas ma saaksingi enese tekkimist või kadumist märgata? Kui ma saaksin enese tekkimist ja või kadumist märgata, siis ma märkaksin, oleksin teadlik või teadvustaksin seda (kuidagi). Järelikult oleksin ka siis olemas. Sain aru, et see on vaid mõte enese kohta ehk enese tekkimist ja kadumist ei ole olemas, küll aga võib märgata niisuguse sisuga mõtet. Siin ongi vahe reaalsusel ja abstraktsusel, elul ja mõttel. Reaalsuses või oma kogemuses ei saa toimuda kõike, mis mõtetes viirastub või toimub. Seega ei tasu uskuda “kõiki" mõtteid ;)

See kõik on vaid minu nägemus ja kogemus, läbi enda kogetu.

Aitäh!
28. juuni 17:41 Kaasteeline kirjutas:
On erinevad võimalused,ja erinevad tõlgendused - universumi sündi ja selle algmaterjali nägin kaua aega unes, enne kui lugesin vastavaid teooriaid ning tundsin ära, mida ma ikka ja jälle nägin.Peale seda enam ei näe.

Hingerännakud une ajal on viinud vägagi kummalistesse sündmustesse sh. aega peale surma, lendudele aegruumis ...
Seepärast arvan samuti: Elu ongi see hetk, milles oled praegu, valik, mille teed praegu, määrab su elu järgmisel hetkel. Aga kõik muu - ei ole meile määratud teada, mis oli ja mis tuleb.
28. juuni 20:54 ;) kirjutas:
Õige, Kaasteeline ;)
29. juuni 11:03 JAH\" kirjutas:
Surma ei ole vaja karta. Oma tõelist olemust samuti mitte. Sündimist ei karda ju keegi teadlikult...

Elu ei tasu surmaga seostada, sünd ja surm on loomulikud elus toimuvad protsessid nagu imed ja elu ise on üks igavene käesolev protsess :)

Rupert Spira'ga tehtud intervjuud, mis on väga lihtsad, sügavad, avavad. Igaüks tunneb oma tõelise olemuse ära... ;)

http://www.youtube.com/watch?v=dKZRInhfe4g
http://www.youtube.com/watch?v=lAEwC4VjvyE&feature=relmfu
29. juuni 11:54 Nõus kirjutas:
Tõesti head videod. Neis on palju praktilisi harjutusi, mis aitavad mõttemaailmaga samastumisest enese teadvustamiseni ja käesolevasse hetke ennast tuua.
29. juuni 17:51 Raivo kirjutas:
keegi ei tea täpselt, millal lõppeb tema maine teekond, seega võiks neid "surmaeelseid" küsimusi juba käesoleval hetkel endale esitada.
30. juuni 00:55 õnnelik kirjutas:
See pole targutus, kui väidan, et elan täna siin ja praegu, niiet kahetsema ei pea, olen 47, aga mu armastatu ja teekaaslane on 73 ja üli vitaalne, mitte et ta seda väga püüaks, vaid ongi selline, ning on elanud elu - mida ei pe kunagi kahetsema, st teinud kõike täiel rinnal, naernud, lollusi, tööd ja tõsidust, sporti ja seda igapäev täna kaa, mina ei karda mingi surma, see on nii meeldiv kogemus, teisendumine, uutumine ju vaid, inimene ise on surma endaaoks väga lõplikuks ja kohutavaks muutunud, Kui elad oma ELU õnnelikuna, siis pole ju vaja isegi surma kartaju:-)
30. juuni 20:15 L kirjutas:
Lahe õnnelik ;)
01. juuli 17:19 Egon Petermann kirjutas:
Müsteerium, paradoks ja loomulik, lihtne avastus samaaegselt. Otsides vastuseid, kust kõik alguse sai, jõuame käesolevasse hetke. Otsides vastuseid, mis saab edasi, jõuame taas praegusesse hetke. Seesama hetk on tõeline, ülejäänud on kaduv, haihtuv, olematu ;)
01. juuli 22:56 Tanja kirjutas:
Küsimus ei ole ju füüsilises surmas, vaid sellele järgnevas. Kui elule siin ilmas joon alla tõmmatakse, siis enam midagi ei muuda. Kuniks elu, seniks lootust...et leitakse ka Jeesuse lunastus ning selle läbi tagasitee Jumala juurde, oma Isa koju. Kuni Jumal on leitav. Olge õnnistatud!
02. juuli 11:18 Lisan kommentaari kirjutas:
Luba muutusel toimuda ja luba enesel olla. Need ei ole vastandid, see on käesoleva hetke, Mina Olen teadvuse tagasitulek koju...
03. juuli 18:18 Kurm kirjutas:
Ainuke asi mida enne surma kahetseda on see, et kahetsed nende asjade üle mis seal üleval kirjas.
10. juuli 00:34 Никко kirjutas:
Mina,mina ja 5 korda,mina.Jumala jaoks ei olegi tema sees ruumi.Nii puhus ingel,kes tahtis ise valitseda ja nii ta sai maale tulla.Nende tahtmine ei huvita-gi kuidagi.Jumala jaoks,one day nagu tuhat aastad ja tuhat aastad nagu one day.Nii et,nende elu-hetk.
31. juuli 12:11 Kristel kirjutas:
Printige need punktid välja ja kinnitage magnetiga külmkapile!
09. aprill 12:29 veel uue (tegelikult ka vana) raadiomaja vinüülikast kirjutas:
Kahetsemine ei aita enam paraku midagi - absoluutselt. Ei ette ega taha. Muide tark inimene Mart Juure Ema on seda ammu teada andnud. Mina teda usun.
Parimat
Hannes
24. juuli 09:29 Õnnelik kirjutas:
Surmakogemust ei ole olemas. Surm on lihtsalt vormi või kuju kadumine. Kui sa seda päriselt teadvustad, oled sa teadlik enese sügavaimast olemusest ja ei karda sa enam enese lõppu, sest seda ei saabu kunagi. Elu inimesena lõpeb muidugi kunagi ära, see on loomulik.

Kui sa ju tead, millest või kellest ma kirjutan, oled sa õnnelik ;)
20. september 20:24 Tänulik lugeja kirjutas:
In the end, these things matter most
How well did you love
How fully did you live
How deeply did you let go
~ Siddhārtha Gautama ~

with love from Precious World ( https://www.facebook.com/ourpreciousworld?directed_target_id=0 )
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):