Meelerahu »

Emotsionaalne ja faktiline mälu ehk kuidas oma valuga toime tulla?
[24. mai 2012 | Kirjutas: Kaido | 8234 korda loetud | kokku kommentaare: 10]

Mäletad sa viimast korda, kui sa tõsiselt kellegi peale vihastasid? Sa võisid tunda, et sa põled seest. See kõik tundus sulle arusaamatu. Sa olid segaduses, pettunud ja vihane.

Emotsionaalne mälu
India joogid jagavad inimese keha viieks. Kuigi me näeme peeglist ainult ühte nendest - füüsilist keha - , on iga inimese loomulikuks osaks veel emotsionaalne- ja mentaalne keha, ning teadlikkus ja "mina olen".

Needsamad joogid kinnitavad meile juba aastatuhandeid, et inimese probleemid elus saavad alguse sellest, et inimesed ei tunne iseennast piisavalt. Täpsemalt öelduna opereerivad inimesed ainult oma füüsilise keha tasandil ning näitavad teiste kehade suhtes üles ignorantsust, justkui neid ei olekski olemas. Jah, paljude jaoks ju tegelikult ei olegi - nad ei oska neid märgata.

Siiski, isegi kui me ei teadvusta, et meil on emotsionaalne "keha", kogeme seda emotsioonide kaudu kogu aeg. Proovi seda kohe praegu. Too tähelepanu hetkeks enda sisse ning küsi endalt, kuidas sa end praegu tunned? Kas sa oled rahulik? Kas sinus on väike ärevus? Või ehk oled sa hoopiski vihane ja pettunud?

Vietnamist pärit meditatsioonimeister Thich Nhat Hanh rõhutab alati oma vestlustes, kui oluline on inimeste jaoks märgata seda, kui nad end hästi tunnevad, mitte aga ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Ta ütleb, et viha ning hambavalu märkavad paljud, meelerahu ja valuvaba elu aga vähesed. Nendel hetkedel on meil millegi "palju olulisemaga" tegelda kui iseendaga.

Kui me õpime märkama enda erinevaid emotsionaalseid seisundeid, õpime ka teadvustama oma erinevat tüüpi mälu - emotsionaalset ja faktilist. Emotsionaalne mälu mäletab asju "värviliselt" ning emotsionaalselt laetud. Faktiline aga mustvalgelt ja kuivalt.

Näiteks juhtus sinu elus täna hommikul midagi ootamatut ning ebameeldivat, mis sind tõsiselt närvi ajas. Kui sa praegu selle peale mõtled, tunned, kuidas sinus uuesti emotsioonid võimust võtavad. Kui sa seda koged, kasutad sa hetkel oma emotsionaalset mälu.

Nüüd mõtle aga millelegi ebameeldivale, mis sind 3 aastat tagasi endast välja viis. Sa võid avastada, et jah, mälestus on olemas, kuid see ei käivita sinus enam emotsiooni. Sa mäletad fakti, kuid sa ei kannata selle fakti pärast enam, sest emotsioon on selle mälestuse juurest kadunud. Nüüd võid sa sellest kogemusest lihtsalt õppida.

Faktiline mälu annab meile kogemused
Kuni me mäletame teatud sündmusi emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks ka adekvaatseid otsuseid. Tuleb lihtsalt endale aega anda.

Aja möödudes hakkavad emotsioonid selle mälestuse juurest hääbuma. Me küll mäletame, mis juhtus, kuid see ei aja meid enam närvi. Me oleme saanud vabaks. Me võime hakata õppima.

Inimkogemuse eesmärk on õppida. Õppida toime tulema sellega, mida elu meile pakub. Mõnikord annab see head, mõnikord aga halba. See ei ole kahjuks meie valida, kas homsed sündmused ajavad meid naerma või nutma - need kogemused tulevad lihtsalt vastavalt peaarhitekti plaanile.

Mida me aga saame valida, on enese emotsionaalne seostamine nende kogemustega. Inimene olla ei ole alati lihtne, mistõttu teevad mõned kogemused meile haiget. Kohe väga haiget. Isegi nii haiget, et sooviks inimeseks olemise ära lõpetada. Kuid ka see ei pruugi meid lõplikult nendest kogemustest vabastada.

Anna endale aega
Anna endale aega. Ükskõik kui valus ka praegu ei oleks, on see vastavuses plaaniga. Kes selle plaani koostas, ja miks ta seda plaani sinu ja sinu valuga hakkama saamise võimega ei kooskõlastanud, on hetkel vastuseta küsimused. Liiga suured küsimused meile, inimestele.

Kuni emotsionaalne mälu on aktiivsem, ei ole mõtet otsida vastuseid küsimusele, miks see asi juhtus, vaid kuidas ma sellest üle saaksin? Jah, mõnikord võib tunduda, et ei saagi üle, kuid praktika näitab, et aja möödudes saame ikkagi.

Alguses on väga valus, sest emotsionaalne mälu hoiab seda kõike värskena. Päevade ning kuude möödudes kanduvad aga mälestused üha enam emotsionaalsest mälust faktilisse mällu üle, ning me saame hakata otsima seoseid ja õppetunde. Nüüd saame hakata esitama küsimust: "Miks see juhtus ja mida ma sellest õppida saan?". See on töö iseendaga.

***

Update! 30 päeva eksperimendile
Minu 30 päeva eksperiment on jätkuvalt edukalt töös (loe selle kohta lähemalt siit). Tänaseks ei ole ma magusat söönud 18 päeva (2 korda olen sohki teinud) ning enesetunne on väga hea. Olen lõplikult otsustanud süüa edaspidi magusat 1x nädalas pühapäeviti väikeste rõõmude praktika ajal (loe selle kohta lähemalt siit). 

Siiski, tuleb tunnistada, et ma nii olulist mõju nagu alguses arvasin, magusast loobumisel ei näe. Kaal tegelikult oluliselt langenud ei ole (kõigub ikkagi 83-84 kg vahel), mistõttu ainult kaalu langetamise eesmärgil ennast "piinata" mõtet ei ole. 

Põhjus, miks ma otsustasin edaspidi piirata magusa tarbimine nii miinimumini seisneb minu jaoks pigem enesetundes. Mulle lihtsalt ei meeldi see tunne, kui õhtul liialt palju maiustusi pugin - raske on olla. Psühholoogiliselt. Ei muud ...


Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
24. mai 17:21 Jansa kirjutas:
Just. Suhkur on nagu heroiin mingis mõttes. Kes tarbib suhkrut, ei saa olla loomulikult õnnelik, kuna ajus tekib sõltuvus ... Vallanduvad ained, mida jälle ja jälle hakkad tahtma. Need tekitavad aga heaolutunde peale tarbimist ... Kui nende tase ajus langeb, siis on enesetunne mitte just kõige parem ... tahaks veel koguaeg. Kui loobud suhtkrust, siis oled teel loomuliku õnnetunde tekkimiseni.
24. mai 17:44 Rikka kirjutas:
Loomulik õnnetunne. Päris huvitav Jansa. Selle nimel tasub ju pingutada.
24. mai 18:01 miniS kirjutas:
Omamoodi lohutav oli seda lugeda. Teema on hetkel aktuaalne ning hea on teada, et millalgi - ehk nädala, ehk aasta pärast - ei ole enam nii valus. Mälestused ei tekita enam sellist ängi ning on vaid osa minevikust.

Ja vaat` et ehk ei taha tulevikus siis enam ka maiustusi, et tuju paremaks muuta. Kunagi tulevikus..
24. mai 19:54 Ego kirjutas:
Väga hea artikkel! Järgnevalt minu versioon.
Emotsionaalne mälu võib olla ka meeldiv.

Kui välja jätta füüsiline valu siis mulle tundub, et siin artiklis kirjutatakse psühholoogilisest valust ehk kannatusest.

Ma ei ole teadlik, kui mitmel viisil on võimalik inimest käsitleda, kuid ka see, mis siin artiklis kirjas, on üllatuslik. Ühelt poolt on see tore, kui antud käsitlus on enda jaoks täielikult selge, teadvustatud ja absoluutne, kuid teiselt poolt paistab see tavaline mõtete müra kui see ei ole üheselt selge.

Miks jagada ennast, ühte tervikut mitmeks osaks? Mis on selle point? Ma ei näe või ei tunne muud pointi kui ainult seda, mida olen ise omas kogemuses õppinud. See on mingi osa eiramine ehk mitteteadvustamine eneses. Kui see on nii, siis ma mõistan :)
25. mai 00:30 wounded knee kirjutas:
Mida mulle see faktiline jamps annab? Tunded on kõik, mis elule väärtusi loovad ju. Halvale emotsioonile järgneb millalgi hea. Aga olla tuim ja vaadata elule tagasi kui lihtsalt mingile faktidejadale on ka mannetu.
Tõsi, aastakümneid hiljem on mingi osa emotsionaalsest mälust igapäevaste elufaktide poolt nii välja suretatud, et teatud asjadest olemegi nö "vabaks saanud". Aga ma pole näiteks siiani mõistnud, mis need õppetunnid siis olid vms.
Üleüldse, miks siin on käsitletud ainult halba emotsiooni? Emotsioonid ei ole kunagi nii üheülbalised...
25. mai 08:41 K.T. kirjutas:
Viimasele: tunded ja emotsioonid ei ole seesama, samuti on veel meeleolu. Selleks, et neil vahet teha, ongi vaja end tundma õppida. Kui osata valitseda enda tundeid ja emotsioone, ei muutu elu üldsegi tuimaks, vaid isegi palju erksamaks ning värvilisemaks. Kannatusi, paha tuju ning muid destruktiivseid emotsioone jääb aga palju vähemaks ning elu muutub meeldivamaks. Keegi pole väitnud, et tunda ei tohi negatiivseid tundeid, lihtsalt nende valda pole mõtet jääda kuigi pikaks ajaks. Tuleb läbi elada, teadvustada ja edasi minna. Kui elu õppetund läbi hammustada, käsitleda seda pigem edasiviiva jõuna, siis sarnaseid olukordi rohkem ei tule ja saab elada mõnusamas elulaines.
25. mai 09:04 J.S. kirjutas:
Kui on nii valus, et enam ei suuda olla, siis tuleb aega varuda ja püüda rahuneda. Mõne aja möödudes suudad mõista, et meenutama ei pea valu, vaid seda mis oli enne valu - ilu, rõõmu, armastust ja selle eest loojat tänada. Ja püüda säilitada enda sees seda head kogemust, mitte seda valu, sest siis tekib kibestus. Ühesõnaga tuleb olla tänulik ja seejärel suudad ka olla taas rõõmus ja õnnelik, sest tead, et oled kogenud midagi ilusat ja suudad ka seda ilu endas emotsionaalselt taas kogeda.
25. mai 10:09 Lisan kommentaari kirjutas:
Kas rõõm ei olegi emotsioon?

Kui mitte, siis kas rõõm on hoopis tunne? Mulle tundub, et see on tõlgendamise küsimus. Osade inimeste jaoks võib "emotsioon" olla negatiivse maiguga. Mina seostan emotsionaalset mälu puudutusega. See on niisugune puudutus, mis toimub vahetult ja mille mõju jätkub kehas või teadvuses. Seega ei olegi see pigem mälu, vaid kogemus.

Me võime endale endale teadvustada, mida me tunneme kui ütleme endale: "päike", "maa", "vesi", "õhk", "tuli", "mets", "kallistus", "armastus", "soojus", "hellus", "õrnus", "avatus", "turvalisus". Kõikidele nendele sõnadele reageerib keha ja vastvat mõju nimetame (kogemuseks või kogemuslikuks) tundeks. Samamoodi võime endale teadvustada järgmiste sõnade mõju: "vägivald", "rusikas", "valu", "kannatus", "hirm". Kõikidele neile sõnadele reageerib meie keha teadlikult. Seega meis võivad olla nii head tunded kui ka ebameeldivad tunded, samuti need võivad omavahel (tsükliliselt) muutuda, vahetuda ja transformeeruda (tekkida ning kaduda).

Kuigi me soovime oma elus kogeda rohkem positiivseid tundeid ja emotsioone, toimib meie sees mehhanism, mis reageerib kõigele ning ei eira midagi. Samal ajal on üks osa meist täielik rahu ise ehk teisisõnu lubab sellel, mis iganes toimub, toimuda. See rahulik pool on vajalik selleks, et saaksime olla emotsionaalselt terved ehk teisisõnu, see võimaldab tunnetel (sõltumata nende iseloomust) tekkida ja kaduda ning transformeeruda.

Aja jooksul võime väliskeskkonna mõjul luua enesest mentaalse "minapildi" ehk uskumustel baseeruva pildi, mille järgi me mõtete ja sõnadega teame, et see olen mina. See minapilt on seda mõjuvam emotsionaalselt, mina enam me sellesse usume, usaldame ja investeerime. See mina võib olla seotud järgmiste sõnade ja lausetega: "ma olen positiivne", "ma olen hea inimene" jne. See pilt või lugu ehk need sõnad, laused võivad tekitada meeldivaid tundeid ja heaolu. Nende järgi me teame, et see olen mina.

Ühel hetkel võib tekkida suur sisemine konflikt ja kannatamine kui teine inimene nimetab meid "negatiivseks" või "halvaks" inimeseks vastavalt sellele, kuidas me mingis situatsioonis käitusime. See konflikt baseerub ootuste ja reaalsuse erinevuses. Me ootame positiivset, kui kuuleme negatiivset, tunneme seda ja kannatame seepärast. Samal ajal usaldame oma "mentaalset" minapilti rohkem kui oma sisemist emotsionaalset elutervet mehhanismi. See sisemine mehhanism reageerib kõikidele sõnadele tunnetega, kuid erinevalt mentaalsest minast ei identifitseeri ennast positiivsete mõtete, sõnade ja tunnetega. Samal ajal on meis veel see sisemine rahu ise, mis ei eira midagi ja lubab kõigel toimuda.

Osa inimesi püüab meeleheitlikult seda mentaalset "minapilti" saavutada või näha oma elus. See tekitab kannatusi, sest ootused ja reaalsus on erinevad. Vahel näib või tundub tõesti, et ootused ja reaalsus ühtivad, kuid tegelikult on see väga üürike. Elu sügavam sisu on avastada endas see eluterve emotsionaalne mehhanism ning sügav sisemine rahu ning seeläbi jagada nii oma igapäevaelu.
24. november 18:07 Poku kirjutas:
Tere Kaido!

Hea artikli oled kokku kirjutanud. Süsteem, mis käsitleb endas eri kehasid, annab inimesele natuke rohkem aega ühe kallal pusida - parem igatahes, kui et mängu tuleks korraga kogu puder - emotsioonid ja (sund)mõtted. Siis ei saa tavaliselt seda rongi enam pidama. Aga nii saab. Ja seda nii negatiivsuse kui ka positiivsuse suunal.

Kõike mõõdukalt!

Tervitades
Tartu tüdruk
07. august 13:35 seesama kirjutas:
"... Siiski, isegi kui me ei teadvusta, et meil on emotsionaalne "keha", kogeme seda emotsioonide kaudu kogu aeg..."

Kes ei teadvusta? Ma soovin näha seda, kes või mis konkreetselt ei ole teadlik. Üldistus, et see on "me" on sama hea kui väita, et see oled "sina". Kes või mis see tegelikult on?
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: