Viimase kahe aasta jooksul olen sõitnud kaks korda Tallinna-Haapsalu maanteel, suunaga Haapsalu poole, oma kodulinna- matustele. Noore inimese, sõbra, kunagise kaaslase, täis elujõudu isiku viimasele ärasaatmisele. Mõni elab viiekümnenda eluaastani ja ei puutu kordagi kokku surmaga, või siis vanavanemate loomuliku minekuga. Minul on juhtunud seda viimasel ajal kord aastas. Tekib paraku küsimus- Miks?

Mida sa tegid eile sellist, mis sind naeratama pani? Kui see oli isegi midagi väga väikest, tuleks seda teha ikka ja jälle, et väikesed rõõmud suurteks saaksid kasvada.

Õnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus "haigus" - eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud. Kuid kui paljudel see õnnestub? Ja kas see üldse võimalik on?

Ma tahtsin praegu tegelikult hoopis teisel teemal kirjutama hakata, aga hääleke peas ütles, et on ikkagi ju jõulud. Seega kirjutan siiski jõuludest. Mida aga üldse nendest kirjutada, kui tegelikult on jõulud ju enamuse inimeste jaoks oma algupärase tähenduse minetanud? Jõulud on ju siiski kitsalt kristlik püha, ning idees peaks neid tähistama ka inimesed, kes end kristlasteks peavad. Ja veelgi enam, mitte ainult kristlasteks ei pea, vaid ka käituvad vastavalt.

Maailm on nii kiireks muutunud. Nii palju on vaja teha, ja nii palju on vaja saavutada. Mis oleks, kui otsustaks mõnikord mitte midagi teha?

Elu käib alati tõusude ja mõõnadega. Nii ka majandus ning inimestevahelised suhted. Eesti majandus oli üle mitme pika aasta taastumas, kui juba jälle räägitakse masust - "MASU 2" siis sel korral. "Kõik möödub", võib öelda, kuid kas alati valutult?

Kujuta ette, et sa oled sääsk, ja sa tead, et sääskede eluiga on umbes 30 päeva. Sa oled sääsk, kuid üks väga eriline sääsk, sest kõiki muid asju teed sa nagu inimene - sa oled sääsk, kes elab ühe tavalise inimese elu. Sellest 30 päevast veedad sa tõenäoliselt 22 päeva töö juures, et elatist teenida. Seega, kui sul on ainult 30 päeva, millest sa 22 päeva 9-17 töö juures veedad, siis arvatavasti sooviksid sa nendest 22 päevast võimalikult palju rõõmu tunda. Kui sa need 22 päeva teed tööd, mida sa ei kannata silma otsas ka, võib öelda, et sa raiskad lihtsalt oma elu ära.

Ütlus "Tunne iseennast!" pärineb Vana-Kreeka filosoofidelt, kes innustasid selle kaudu iseennast ning oma õpilasi edasi püüdlema. Nad uskusid, et kõik maailma probleemid saavad alguse sellest, et inimesed ei ole iseennast piisavalt tundma õppinud, mistõttu ajavad nad segi päris maailma ning nn väljamõeldud maailma. Kas nendel oli õigus?

Suvi on siis selleks korraks läbi. See oli ilus. Oli päikest, oli vihma. Oli nuttu, oli naeru. Just nii, nagu elus ikka. Aastaajad ei vahetu mitte ainult looduses, vaid ka inimestes. Me kõik läbime erinevaid eluperioode, mida saab tinglikult aastaaegadeks nimetada. On aegu, kui meie elus paistab päike, ja tundub, et nüüd on lõpuks võimalik õnnelik olla. Kuid juba üsna pea võivad selle kontrastiks esile kerkida situatsioonid, millest me isegi kuulda ei taha. Rääkimata siis nende kogemisest.

Mõned nädalad tagasi kirjutasin ma artikli teemal "Kuidas kogeda elurõõmu?". See oli lihtne, kuid natukene provokatiivne lähenemine sellest, kuidas me tavapäraselt otsime rõõmu ning naudingut kaduvatest asjadest. Samas on naudingujanu meile - inimestele - täiesti normaalne. Jah, me saame selle käigus küll mõnikord haiget, kuid sageli leiame sellest ka joovastust ja tõelisi võite. Kõik on ju tasakaalus. Ei tasugi loota, et kõik inimesed otsustaksid ühel hetkel naudingujanust loobuda ning otsida elurõõmu ihadest ja unistustest vabanemise kaudu.

Oled sa kunagi mõelnud selle peale, millest meie elu tegelikult sõltub? Meie igapäevane elu on nii kiire ja automatiseeritud, et meile võivad tunduda hädavajalikud paljud asjad, mida me tegelikult ei vaja. Vaadates üle enda unistuste ja soovide nimekirju, võime avastada, et tegelikult on seal päris palju pahna, mis ei avalda meie elule erilist mõju. Kuid mis siis avaldab meie elule olulist mõju?

Suvi on küll väga ilus aastaaeg, kuid nagu kõikide teiste nähtustega meie maailmas, pakub ka see üheaegselt inimestele nii rõõmu kui ka kurvastust. Rõõmu muidugi selle kaudu, kuidas päike paistab ning õhtud kuni kella 00.00 valged on. See mõjutab kõike ja kõiki. Mulle tundub isegi, et inimesed on suvel üksteise vastu sõbralikumad ja rõõmsameelsemad. Miks? Ehk seepärast, et suvine päikeseenergia laeb meid lootustega anda oma elule sügavam tähendus ja võimaldab senistele igapäevamuredele ajutiselt teki peale tõmmata: "Küll sügisel jõuab selle kõigega jälle tegelda ...".

Kõikide inimeste lõppeesmärk on sisemine vaikus ja rahu. Ehk siis õnn. Me käivitame sel eesmärgil isegi kõige ambitsioonikamaid projekte ning püstitame kõige julgemaid eesmärke. Me loodame sisimas, et kui me need saavutame, saabub lõpuks vaikus ja rahu. Mis aga oleks, kui oleks võimalik rahu ning vaikus leida eespool neid ambitsioonikaid eesmärke ja unistusi? Kas siis keegi üldse pingutaks enam? Ehk ongi see meie maailma suurim trikk - me usume, et rahu ning vaikus tekib ainult läbi saavutuste, mis tagab nii ühiskondliku, majandusliku kui ka isikliku arengu.

Sisekosmose viimane artikkel sai väga palju vastukaja. Mõned tundsid selles ära iseenda ja noogutasid kaasa. Teiste jaoks tundus see natukene hirmutav, mis väljendus ka kommentaarides ning kirjades. Nüüd on aga aeg sammukene edasi astuda. Kui midagi meie elus laguneb, järgneb sellele üldjuhul emotsionaalne reageering. Et mitte jääda oma väljaütlemistega teoreetiliseks, siis soovin nüüd kirjutada sellest, kuidas sisemise valuga hakkama saada ajal, kui me oleme keset lagunemisprotsessi.

Suvi on käes. Lõpuks. Sel aastal sain kuidagi eriti selgelt aru, missuguses kliimas me elame - praktiliselt 8 kuud elame ootuses, et näeks päikest, ja siis 4 kuud naudime seda. Siis läheme jälle ootamise režiimi.

Kas sa tunned mõnikord, et sa ei leia mitte kunagi rahu? Jah, sa pole ainuke. Kui me püüame rahu leida selle kaudu, et paneme maailma enda pilli järgi tantsima, elame suures illusioonis. Ma saan iga päev üha enam kirju, kus inimesed imestavad, kuidas mul on õnnestunud oma elu korda saada. Ma vastan nendele alati, et nad eksivad. Minu elu ei ole kaugeltki täiuslik ... aga see ei anna mulle veel põhjust püssi põõsasse visata ;)

Meie maailm on väga kahepalgeline. Jah, mitte ainult inimesed ei ole sageli kahepalgelised, vaid kogu meie maailm. Millegipärast ei taha me üldjuhul seda märgata või tunnistada. Ükskõik, mis asja sa meie maailmas ei vaata, on selle sügavasse olemusse sisse pandud nii õnn kui ka õnnetus. Maailm on täis nähtuseid, mida me taga ajame, sest me usume seeläbi õnne leida. Olgu selleks siis asjad, ametikohad või inimesed, me loodame, et kui me need saame / saavutame, leiame õnne ja meelerahu.

Me oleme tavalised inimesed oma tavaliste murede ja unistustega. Mõned on meist õnnelikud, mõned vähem. Mõned näitlevad õnne, mõned igatsevad seda. Mõned usuvad armastusse, mõned on selles pettunud. Mõned loodavad rahu leida asjades, mõned vihkavad asju. Ja mitte ainult.

Kes sa oled? Kellena sa ennast identifitseerid? Kas see teeb sind vabaks?

Kui sa tunned mõnikord, et mitte midagi enam ei aita, siis kuula seda ... mind aitas

Eile käisin üht loengut kuulamas, kus räägiti aastast 2012 ning sellega kaasnevatest mõjudest. Jah, ma olen palju kõikvõimalikke teooriaid selle kohta kuulnud, aga see Indiast pärit kriya jooga Õpetaja rääkis sellest hoopis teistsuguses kontekstis. Ta selgitas väga põnevalt ja lihtsalt, mis on toimumas ning mis juhtuma hakkab, ja kutsus inimesi üles mitte niivõrd tähelepanu pöörama "2012 fenomeni" füüsilistele külgedele (millest muidu valdavalt räägitakse), vaid eelkõige vaimsetele aspektidele.

Me elame muutuvas maailmas. Meie maailm muutub ning nii ka meie ise. Tänaseks on Sisekosmos.ee (algne Suurimsaladus.ee) eksisteerinud 2,5 aastat ning selle käigus on minu elu muutunud 180 kraadi.

Ükskõik, mis sinu elus praegu toimub, on sul võimalus küsida: "Kas ma tahan, et järgmised 30 aastat oleksid samasugused nagu eelmised 10?". Kui sa vastad, et jah, tahan, siis kuulud sa umbes 10% inimeste sekka, keda võib õnnelikuks pidada. Kui sa vastad, et ei, ei taha, siis küsin ma sult vastu: "Mida sa siis ootad?".

Mõnikord tunneme õhtuti või reedeti, et pole täna mitte midagi kasulikku teinud. See võib meie tuju rikkuda ning halvemal juhul kogu nädalavahetuse untsu keerata. Selleks ei ole aga põhjust, sest sa oled juba tubli. Kiida ennast!

Olen viimased nädalad kasutanud 4 väga efektiivset muusikapala visualiseerimiseks. Neid kuulates on väga lihtne enda seisundit muuta, et me resoneeruksime oma eesmärkidega. Panin need 4 laulu nüüd kokku üheks videoks, et ka sina saaksid neid visualisatsioonides kasutada

Linnupesa on metafoor meie elust, mida mulle umbes nädal aega tagasi üks sõber tutvustas. Me rääkisime elust ning armastusest, kui ta ütles, et keerulised olukorrad elus on justkui linnupesa serva peal istumine - me tunneme, et pesas on hea ning turvaline ja väljaspool pesa ootab kõrge kukkumine. Kuna kukkumine on väga kõrge, siis meie esmane reaktsioon sellele on hirm, sest me usume end surnuks kukkuvat.

Selles artiklis jagan sinuga 3 tehnikat, mille kasutamine aitab sul elu palju rõõmsamaks muuta

Kannatus on elu loomulik osa, eks? Seda ütles meile vist Buddha. Mida ta selle all aga mõtles ning kuidas kannatustest vabaneda? Kogu elu kannatuseks nimetamine on ehk liialdus. Kusjuures liialdus ei ole mitte "kogu elu", vaid termin "kannatus". Kui me asendame sõna "kannatus" sõnaga "rahulolematus", jõuame Buddha tegelikule sõnumile palju lähemale. Jälgi enda elu. Jälgi enda mõtteid. Vaata, mida sa oma elult pikemas perspektiivis tahad ning kuidas neid tahtmisi oleks võimalik saada. Tõenäoliselt tahad sa pikemas perspektiivis head elu. Miks? Võib-olla seetõttu, et sa ei ole praeguse eluga rahul ... Sul on praeguse elu suhtes mingit tüüpi rahulolematus ning sa tahaksid seda perspektiivis muuta.

Oled sa kunagi küsinud endalt, miks inimesed peavad ellujäämise nimel nii palju vaeva nägema? Mind on see küsimus vaevanud aastaid. Nüüd sain vastuse. Vähemalt ühe võimalikest.

Ma olen meditatsiooniga tegelenud 2006 aasta juulist ehk siis 4,5 aastat. Iga päev. Kaks korda. Jah, kindlasti on olnud ka päevi, mil ei ole saanud kahte korda mediteerida, on olnud isegi päevi, kus ei ole ühtegi korda mediteerinud, kuid see on erand. Kui muud võimalust ei ole, siis olen teinud vähemalt kiire "tualeti-meditatsiooni" - ütled sõpradele, et vaja tualetti minna, aga tegelikult teed seal hoopiski kiire meditatsiooni. Iga kord, kui me otsustame mediteerida, lülitame oma keha-meele kompleksi teistsugusele režiimile. Kui me teeme seda regulaarselt, harjub sellega nii keha kui meel, ja hakkab meditatsiooni nõudma. Seetõttu on regulaarsel praktiseerijal raske meditatsioone vahele jätta - ta tunneb end rahutult ja ebamugavalt.

Meie meele avarus määrab meie heaolu taseme. Kui me oleme "kitsa-rinnalised", põrkume igapäevaselt kokku paljude probleemidega. Mida laiemalt me aga maailma nägema õpime, seda enam hakkame kogema meelerahu.

Esmasel vaatlusel võivad need sõnad tähendada sama - pole ju vahet, kas me reageerime või vastame. Aga kui sellesse natukene süveneda, siis näeme nende kahe vahel väga suurt erinevust.

Kui sa oled Sisekosmost varem lugenud, oled sa kindlasti märganud, et ma räägin meditatsioonist päris palju. Jah, ma teen seda seetõttu, et meditatsioon on olnud minu peamine "tööriist" enese arendamisel ning see on mind tohutult palju aidanud. Kuna meditatsioon kui termin kannab teatud müstilist ning ka vastuolulist tähendust, siis mõtlesingi natuke lahti kirjutada, mida meditatsioonist üldse oodata ning mida mitte.

Mõnikord küsivad inimesed endalt, millega alustada, et muuta oma elu ilusaks? Isegi, kui sa tunned praegu, et see küsimus on sinu jaoks täiesti võõras, võid sa kindel olla, et sinu ümber on sadu inimesi, kes ei leia oma elus midagi väga positiivset.

Kui ma 2006 aastal esimest korda oma Õpetajaga kohtusin, arvasin ma kergelt öeldes, et ta on ullike. Temaga kohtuda soovitas minu tollase ettevõtte investor, kes oli meie peale suured lootused ning panused asetanud, mis aga järgneva aastaga tema enda silmade all purunesid. Ehk hammustas tema ise liiga suure tüki, ja kindlasti olime meie liiga rohelised, et piisavalt suurt tükki alla neelata. See ei olegi tähtis - ma kaotasin küll oma raha, eneseväärikuse ning ka paljud sõbrad, aga alles jäi vähemalt kogemus.

Mõned kuud tagasi tekkis mul tunne, et soovin eraldada ennast kogu enda elust ja aega veeta iseendaga (kas see pole mitte naljakas väljend, kui me samastame end füüsilise kehaga ;) ). Esialgu võtsin ma eesmärgiks leida Jaapanis zen-klooster, kuhu minna õppima, siis leidsin tuttavate kaudu Taiwani mõned võimalised chan-kloostrisse minna, kuid lõpuks ilmus minu ellu võimalus, mida ma enam kasutamata jätta ei saanud. Niisiis lähengi ma neljapäeval 27.mail Sri Lanka mägedesse üksikusse meditatsioonikeskusesse õppima budistlikku meditatsiooni.

Õppimine on elukestev protsess. Me õpime oma esimesest hingetõmbest alates ning lõpetame õppimise alles peale oma viimast hingetõmmet. Sageli on täitsa nii, et inimene avastab uute asjade teadliku õppimise alles oma elu viimastel aastatel ning selle tagajärjel "neelab" kirjandust sadades lehekülgedes isegi oma surivoodil. Jah, me õpime kogu aeg - mina praegu, kui ma kirjutan seda artiklit, ning sina siis, kui sa loed artiklit. Igasugune uus informatsioon stimuleerib meie aju ning loob uusi seoseid ning annab seeläbi võimalusi näha oma maailma taaskord natukene teistsuguse nurga alt.

Aasta alguses tegin oma asjades puhastustööd ning leidsin ühe väga põneva asja - nimelt umbes 3 aastat tagasi Õpetaja juures konspekteeritud materjalid. Ja siis meenus mulle kõik ...

Nii nagu kogu loodus, nii läbime ka meie erinevaid faase oma elus. Ja igal faasil meie elus on sellele faasile iseloomulikud eriomased tunnused, mis meid mõjutavad, annavad meile usku või viivad meid kimbatusse.

Pakkumaks lugejatele üha kasvavat väärtust, palusin oma heal sõbral ning jooja- ja meditatsiooniõpetajal Anne-Ly Naukasel kirjutada blogisse külalisartikkel. Kuna ma ise olen joogaga kokku puutunud ainult omal käel seda igapäevaselt praktiseerides ning ka meditatsioone olen teinud 4a tunnetuse järgi, tekkis mul ühel hetkel aina kasvav huvi, mis asi jooga ning meditatsioon siis tegelikult on. Ning lugedes läbi Anne-Ly artikli, taipasin ma, et mul on endaga veel palju tööd teha.

Mis on esimene asi, mis sulle meenub sõnaga meditatsioon? Kas selleks on rahulikult istuv munk, new age promo või seltskond tervislikke eluviise harrastavaid inimesi?

Meditatsioonil kui mõistel on meie teadvusele huvitav mõju. Esimese asjana assotsieerub paljudele meditatsiooniga seoses koopas istuv üksik munk, teistele new age temaatika ning kolmandatele trendikus, kuna on moekas mediteerida. Minu jaoks seondub meditatsiooniga algus - algus iseendasse.