Meelerahu »

Ära ole õnnelik. Ära ole õnnetu.
[18. märts 2012 | Kirjutas: Kaido | 10437 korda loetud | kokku kommentaare: 23]

Õnnelik olla on moes. Lugedes raamatuid, arvamusi või blogisid, jääb mulje, nagu oleks inimesi haaranud uus "haigus" - eneseleidmise ja selle kaudu õnnelikuks saamise haigus. Kõik soovivad ja proovivad olla õnnelikud. Kuid kui paljudel see õnnestub? Ja kas see üldse võimalik on?

Mõnikord ongi raske
Kui kõik oleks elus ilus, oleks igav. Jah, seda väidet on lihtsam öelda siis, kui elus just parajasti midagi hullu toimumas ei ole, kuid suuremat pilti vaadates on selles siiski tõetera sees. Meenuta näiteks raskeid aegu minevikust - kas sa õppisid midagi nendest? Tõenäoliselt jah. Kui elu on lihtne, siis me ei kasva ja ei arene.

Elu ongi mõnikord raske ning ebamugav. Ma võiksin sama küll enda elu kohta öelda. Mõnikord on olnud ikka nii valus, et on tekkinud tahtmine autoga vastu puud sõita: "Aga mis siis, kui lihtsalt korraks keeraks rooli ... ja lõpetaks selle kõik?!". Muidugi oli see ainult mõttevälgatus, ja mitte kunagi mingi sisuline soov, aga siiski äratas see mind alati üles, püstitades küsimuse "Miks?".

Miks ma olen sellisesse elusituatsiooni sattunud? Miks ma tunnen hetkel nii? Miks ma ei ole suuteline midagi ette võtma?

Miks ma olen sellises situatsioonis?
Kaks esimest "miksi" on lihtsad - nendele on võimalik vastused leida pelgalt minevikku vaadates. Ükskõik, missuguses olukorras hetkel oleme, on mingid valikud ja otsused meid selleni viinud. Kui me oleksime mingil hetkel teisiti otsustanud või teistmoodi käitunud, ei oleks me tõenäoliselt praeguses olukorras.

Siin võib tekkida sul tunne, et alati ei ole olukord olnud meie valikute tagajärg, kuid tegelikult on küll. Küsimus on lihtsalt, kui kõrgelt me julgeme vaadata - kas ainult väikeste otsuste tasandilt - lähen sinna, teen seda - , või päris suurte otsuste tasandilt - kellega kohtun, mida õpin. Igasugune elusituatsioon on mingite sellele eelnevate situatsioonide loomulik tagajärg. Mure on lihtsalt selles, et kui me minevikus mingeid otsuseid langetasime, ei pruukinud meil olla piisavalt teadmisi ja kogemusi, et praegu tagasi vaadates nn õigeid otsuseid langetada. Sel hetkel tundus meie otsus olevat õige ning õigustatud.

Miks ma tunnen nii?
Teine küsimus on juba intiimsem - miks ma tunnen end nii halvasti? Sa tunned nii, sest sa ei suuda aktsepteerida praegust olukorda. See on meie, inimrassi, kõige suurem traagika - me ei oska aktsepteerida seda, mis on, vaid tahame kogu aeg midagi muuta.

Aktsepteerimine tähendab lahti lasta soovist midagi muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma praegust elu, siis lase lahti soovist oma elu muuta. Kui sa soovid aktsepteerida oma ülemust, siis lase lahti soovist oma ülemust muuta. Ja kui sa soovid aktsepteerida oma kaalu, siis lase lahti soovist oma kaalu muuta.

Stress ja sisemine valu tekib alati sellest, et me ei ole rahul olemasoleva olukorraga, aga me ei oska ka lahti lasta soovist seda olukorda muuta. Ja nii me siis käime oma "soovide"-koormaga mööda maailma ringi ja kurdame, kui raske kõik on. Ei ole raske kõik - lihtsalt meie oskused iseendaga hakkama saada on puudulikud.

Pealegi on kõik sellised olukorrad väga lapsikud. Kui sa saad soovitud olukorda muuta, siis muuda seda. Kuna sa aga stressad selle üle, siis järelikult ei ole selle muutmine hetkel võimalik (muidu sa oleksid seda juba teinud ju). Otsusta pigem nii: "Kuni ma seda muuta ei saa, töötan ma muutmise suunas. Kuna ma seda muuta ei saa, ei tekita ma endale selle tõttu ka stressi".

Miks ma midagi ette ei võta?
Kolmas küsimus on juba väljakutse. Kui kaks esimest käsitlesid mentaalseid tasandeid, siis selle küsimuse juures peaksime midagi ette võtma.

Miks me kannatame suhteid ja situatsioone, mille kohta me ilmselgelt teame, et me kannatame? Olgu selleks siis töökohad, sõbrad või romantilised suhted - me teame alati kedagi enda tutvusringkonnast, kellele sooviks öelda, et lõpeta see jama ära. Mõnikord võime aga olla hoopis ise need, kellele selliseid soovitusi antakse. Kas me aga oleme valmis nende soovituste põhjal midagi ette võtma? Sageli mitte. Üldjuhul mitte. Me võime kannatada aastaid ja aastaid. Me võime süüdistada teisi, oma mineviku valikuid või halba ilma - kuid me ei ole suutelised midagi ette võtma. Miks?

Kui sa piisavalt kaua laudas elad, harjud sa sõnnikuhaisuga ära. Isegi, kui külalised sulle külla tulles imestavad, miks sa küll ei lahku, tunned sa ennast siiski seal koduselt. Jah, haiseb, ja kuidas veel - aga väljas on "võib-olla" külm ja tuuline.

Ja nii ongi! Me elame sageli laudas, aga välja minna ei julge. Sõnnikuhais on juba nii vänge, et parimad sõbrad ei taha ka enam külla tulla, kuid me ikka istume - kodune on ju. Me vaatame väikesest laudaaknast välja ning näeme, kuidas inimesed värsket õhku hingavad, naeratavad ja elust rõõmu tunnevad, kuid me ei julge nende moodi käituda. Või kui, siis võib-olla ainult korraks. Me pistame nina laudast välja, hingame sõõmu või kaks puhast õhku, ning naeratame ... ja siis läheme kiirelt pimedasse lauta tagasi, sest me oleme harjunud seal elama. Me ei tea, kuidas valges ja puhtas õhus hakkama saada. Me oleme harjunud oma elu elama teistsugusel viisil.

Ära ole õnnelik. Ära ole õnnetu.
Nagu ma artikli alguses ütlesin, on õnnelik olla täna väga moekas. Peale seda, kui keegi õnnetu hing esimese Deepak Chopra raamatu läbi loeb, vastab ta kõikidele õnnega seotud küsimustele: "Jah, nüüd olen ma tõeliselt õnnelik!". Kas ta on siiras? Iseenda ja oma sõprade vastu? Kes teab ...

Kui sa tunned, et elad hetkel "laudas" ning õnnelik olla on liiga palju palutud, siis alusta väiksemast sammust - küsi endalt: "Kas ma olen õnnetu?".

Kogu aeg õnnelik olla on pikaajaline protsess ja sageli väga keeruline ülesanne. Inimese õnne on uuritud viimastel aastakümnetel tuhandeid kordi, mille tulemused näitavad, et õnn ei tähenda kogu aeg naeratamist. Kuigi tavapäraselt seostatakse õnne ainult positiivsete emotsioonidega, sisaldab tegelikult õnnetunne oluliselt laiemat ala meie elus:

a) oskus oma elule tähendus anda,
b) suhted sõprade ja kallimatega,
c) oskus oma talenti regulaarselt kasutada,
d) oskus eesmärke püstitada ja neid ka saavutada.

Hinda oma elu ja küsi, kuidas sul olukorda nende punktidega on? Kui järjekordne raamat või "nõuandja" soovitab sul õnnelik olla, siis enne jah-vastuse andmist märka, mis su elus tegelikult toimub, sest õnn ei tähenda ainult läbi valu naeratamist, vaid laiemat tasakaalu ning harmooniat.

Ära püüa olla kogu aeg õnnelik. Alusta sellest, et sa ei ole õnnetu. Laudast õnneni võib olla liiga pikk samm ühekorraga astumiseks. Alusta sellest, et sa tuled laudast värske õhu kätte - sa vabaned vähemalt valust. Alles järgmine samm oleks õnnelik elu. Ära ole õnnelik, vaid ära ole õnnetu.

***

Lähenevad üritused 

24.03 Mai-Agate Väljataga kursus "Mina ise?"


Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
18. märts 11:39 Katrin kirjutas:
"Õnnelik olla on moes." - ma lausa ehmatasin - nii tabav on see lause.
18. märts 12:44 Piret kirjutas:
kuna pendel käib ühest äärest teise,siis varsti on võib-olla moes olla depressiivne,ignorantne ja rõhutatult negativistlik :))
18. märts 13:29 Õhtupäike kirjutas:
Nii see on...:)
Ikka päikest sulle Kaido!
18. märts 17:09 rai kirjutas:
Aitähh , Kaido . Sulle aga edu!
18. märts 17:29 Selgem kirjutas:
Jah Piret, see mood depressiivne olla on allhoovusena nn kultuurirahva seas koguaeg olnud. Super hea lähenemine teemale Kaido!
18. märts 18:27 J.K. kirjutas:
Lugesin hiljaaegu, et me kõik oleme ronimas "mäetippu". Igaüks oma kõrgusel, aga me püüdleme sama.(Axel Fredenholm -Iti mayà `strutam-nii olen kuulnud)See kiri puudutas minu nõrgemaid kohtasid.Miks me põgeneme neid teisi,ronijaid, selle asemel,et neid kaasa aidata, miks me mõõdame neid, kui oleme isegi samast pistest alustanud.Kiri õpetas,et meil ei tuleks elada oma tahtmisi tõeks,meil ei peaks üldse olema oma tahtmisi,vaid meil tulekski jätkuvasti unustada see mina ise ja armastada kõike võrdselt. Elada ARMASTUST TÕEKS. Teod ei ole me!Kõikki tegusid ei võigi armastada.Kirjas öeldi,et me näeme kõikke väljaspool olevat, oma sisemiste teadmiste kaudu. Märjal teel üks kõndia näeb pori,teine veepinnale peegelduvaid tähti.Mis siis selles sõnnikus paha on,kuhu mul on tarvis põgeneda? Ehk hoopis õppida nägema selle häid omadusi!Liikumine peaks ehk ikka SEES toimuma.Aga ehk see õpetus oligi just nii mõeldud. Kirjutan vaid juhuks, et see ei õpetaks kedagi põgenema,sest " värsket õhku" ei leia väljastpoolt. Kanname oma "sõnnikukoormat"ise igale poole kaasa.
Oli tõesti hea lugeda -ÄRA OLE ÕNNELIK; ÄRA OLE KA ÕNNETU-
Aitäh.
21. märts 00:04 Riho kirjutas:
Tore lugu :)
21. märts 16:23 -eve- kirjutas:
Väga mõnusalt tabav lugu.
Võtan ja kordan seda ütlust igakord kui stressi lähen ja endaga hakkam ei saa :"Kuni ma seda muuta ei saa, töötan ma muutmise suunas. Kuna ma seda muuta ei saa, ei tekita ma endale selle tõttu ka stressi".
Minu tee täiuslikkuseni on veel väga pikk aga seniks..
Tubli Kaido!
21. märts 19:18 Kersti K. kirjutas:
Aga kas see ei ole siis mõte "Aga ei ole Kaido väitega nõus, et õnnetunne sisaldab laiemalt - oskus oma elule tähendus anda"? Tundub, et sa ka siiski mõtled veel :)
22. märts 09:31 Hingamise fänn kirjutas:
Jah! See on mõte, kuid ma ei püüa sellele mõttele tähendust anda, vaid hoopis tähendust ära võtta või teisisõnu: tähendusel tekkida ja kaduda.

Tegelikult oli minu soov edastada "oskus oma elu tähendus ära tunda". See tähendab tähendus tekib ja kaob. Kui ma näen inimest oma kõrval, kes libedal teel hakkab kukkuma, siis ma ei pea sel hetkel andma enda elule tähendust "abipakkuja" ja seda inimest toetama. Ma teen seda spontaanselt. Mõtlemata, tähendust andmata. Samamoodi on ka teiste "rollidega" minu elus. Meil kõigil võib olla tuhandeid rolle oma elus. Muidugi võime meenutada ja nimetada neid rolle, kuid me ei pea nende järgi ennast identifitseerima. Need rollid tulevad ja lähevad. Tähendused elule ja enesele tulevad ja lähevad. Teisiti öeldes muutuvad. Aga meil ei ole vaja ühegi tähenduse järgi ennast või elu identifitseerida või seletada. Tavaliselt me ei teegi seda aga vahel on meil kinnisideid. Näiteks mina olen "hingamise fänn" või mina olen "spirituaalne õpetaja" või mina olen "ärimees" jne.

Huvitav vaatenurk või lähenemisnurk, et ära ole õnnelik ega õnnetu - minu meelest suurepärane, sest kumbki ei saagi olla, need rollid juhtuvad, tulevad ja lähevad.

Tavaliselt mõtted tekivad ja kaovad - niisugune protsess on minu jaoks mõtete täitumine, teostumine. Kui ma ei ole kohal, eneses, kodus, praeguses hetkeks - siis ma ei märka mõtete "täitumist", vaid püüan neid ellu viia. Tegelikult on väga vähe mõtteid või nn "kvaliteetseid mõtteid", mida meil igapäevaselt vaja läheb ja meid toetavad. Kogu see mõtete virrvarr, nn 60 000 mõtet päevas - sellel ei ole tegelikult mitte mingit tähendust. Need ei toeta ega vii mitte kuhugi, tavaliselt me ei mõtle neid isegi lõpuni ja osad neist tihti korduvad mingil perioodil.

Kohal olles mõtted toetavad kohalolu või olemist. Mõtted toetavad konkreetset tegevust, sündmust või olemist. Mitte kohal olles - teostan ma "mõtleja" mõtteid, eesmärke, soove ja tahtmisi.

See on meeletu kergus, kui ei pea "mõtleja" soove täitma ja "mõtleja" eesmärke ellu viima. Et märgata mõtlejat, on vaja sisemist ruumi märgata. Ühel hetkel sisemine ruum on üks kogu ruumiga - see on teadvustamine, et kõik üks - ka siis kui mulle ei ole antud mõtteid ja tundeid kõike ja kõiki mõista.

Aitäh!
22. märts 12:37 kaljo kirjutas:
To:Hingamise fänn.
Tubli!Mõtteid väljendava mõtlejale tähelepanu suunamine,on Sul,vähemalt minu jaoks,hästi õnnestunud......
23. märts 08:40 Hingamise fänn kirjutas:
Tõelisi eesmärke ei ole vaja luua, vaid need ilmuvad iseenesest pingutusteta sügavalt meie seest ja panevad meid tegutsema loomulikult (või spontaanselt). Seepärast on oluline enese sees olemine ja selle piiritu ruumi märkamine (ja nautimine ;)

Aitäh!
24. märts 10:45 sohvi kirjutas:
ei tunne me ära, kas elame laudas või mitte...ei tunne....ja teisi uskuda seda ütlemas? subjektiivne ju....
24. märts 21:12 Egle kirjutas:
Just midagi mulle!
Aitäh!
25. märts 11:24 Heli kirjutas:
ja ega laudalgi midagi viga pole, kõik on kinni mõtlemises;) See oli üks tore jutt, eelnevad tekitasid nö positivismi mürgituse. Ikka kõike on elus, nii head kui halba, ole sa ükskõik millises mäe osas ja kõrgusel.
02. aprill 12:15 Eha Valge kirjutas:
VÄGA MÕTLEMAPANEV JA HEA LUGU! PÄIKEST SULLE, KAIDO!

Eha
09. aprill 08:08 Ei ole oluline kirjutas:
Ühel või teisel viisil otsivad kõik õnne ja õnnelik olemist, sest see on meie loomulik olemus.
25. mai 00:47 wounded knee kirjutas:
Mind tohutult häirib selline negatiivne tõlgendus omaetteolemisest. Vabandage väga, ma ei ela laudas. Siin pole sõnnikuhaisu. Ja ma pole õnnetu, et vaid korraks oma pesast nina välja pistan, et siis kiiresti siia tagasi tulla. Vastupidi, ma olen siin, sest nii tunnen ennast kõige õnnelikumana. Ainus, mis selle loo puhul stressi tekitab, on see, et inimesed, kellega suhtlen ja kelle hinnang korda läheb, ei mõista sellist eluviisi. Kolleegidest rääkimata. Nende jaoks on see vb tõesti laut ja sõnnikuhais, sest nad ise ei suuda ega oska ega saa ega taha nii elada. Aga mina ei taha nende moodi elada. Minu kõige suurem probleem on leida kuldne kesktee elada oma sisemiste soovide järgi, kuid samas elada mingisuguse üldlevinud ühiskonnanormi järgi. Eks probleemid on lõpuks ikka mus endas. Kõige saab, kui väga tahta ja osata. Kuid millest alustada..... Alustage algusest, öeldakse selle peale.... Kuid kus on algus, kui maakera on ümmargune? :P
25. mai 23:58 oliyks kirjutas:
Noh ei tea, mulle viimati öeldi, et õnnetu olla on moes........
31. juuli 12:14 J. kirjutas:
Õppige lastelt õnnelik olemist.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: