Eneseareng »

Ebaõnnestumise teekond kontaktini Iseendaga
[04. august 2014 | Kirjutas: Kaido | 5154 korda loetud | kokku kommentaare: 3]

Selles videointervjuus räägime minu viimase 8 aasta isiklikest ebaõnnestumistest ja sellest, kuidas ma nende tulemuseni jõudsin kontaktini iseendaga.

 

 

 

 

 

Ebaõnnestumiste teekond kontaktini Iseendaga

***

Meelerahuõhtud:

24. september 2014 Meelerahuõhtu koos Eckhart Tollega (vaata)

29. oktoober 2014 Meelerahuõhtu koos Dr. Wayne Dyeriga (vaata)

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
04. august 23:17 by edukas kirjutas:
See video andis mullegi inspiratsiooni jagada oma kogemust ja kirjutada raamat kontaktist iseendaga. Mul on soov seda teha tõelise kingitusena ehk siis täiesti tasuta.

Oma kogemusega toon välja võimaluse avastada ja kogeda sisemist rahu välismaailma kaudu. Lisaks viitan otsesele seosele, kuidas ego, mõtted ja emotsioonid on omavahel seotud teadvustamise, hirmude ja kehaga. Kindlasti käistlen teemat "Kapseldumine ja ülejäänud elu kõrvalt vaatamine versus avatud, haavatav ja vaba olemine".

Kui koged kontakti iseendaga või avastad midagi täiuslikku, märkad selle ka teises inimeses, ülejäänud maailmas ja terves elus. Seepärast saab raamatu pealkirjaks: "Sa oled täiuslik ;)"

Tänan
08. august 16:57 oi kui vaikne siin on... kirjutas:
Ootan hea meelega seminati.

* Tahaksin küsida ja teada tõesti, mis on EGO? Kas see on harjumuslik käitumismuster? Väär arusaamine endast? Vähene või nõrk kontakt iseendaga? Illusioon, mida pean iseendaks? Mõte?

Kui sisemisega vabadusega elav inimene lülitab ennast mõtetest ja emotsioonidest piltlikult öeldes välja, et lihtsalt olla rahus ja vaadata toimuvalt kõrvalt, siis see ei ole EGO, ega ju? Aga see inimene, kes teistega ei arvesta ja käitub nii nagu talle parem on, kas tema kohta võib öelda enesekeskne, egoist? Kui aus olla, siis nende kahe vahel on õhkõrn piir, kas pole? Väide, et üks inimene ei arvesta teiste inimeste tunnetega on ise juba hinnang, mitte fakt. Vaimne inimene võibolla aktsepteerib toimuvat ja on sisemises rahus omamata vajadust koheselt reageerida nagu me tavaliselt emotsioonidele reageerime. See aga võib teisele inimesele välja paista kui tegevusetus, enesekesksus, ükskõiksus. Ma ei väida, et kohe kindlasti paistab nii aga võib paista ja neid olukordi võibki erinevalt tõlgendada. Kuidas öelda, et ühe inimese käitumine on "õigem" kui teise inimese oma? Sisemine rahu järgi? Mõõta seda veel ei saa, tunda siiski saab. Aga võibolla mõni inimene ongi temperamentsem, emotsionaalsem ja väljendab ennast teisiti ja samas täiesti unikaalselt. Kas see on vale? Kas sisemise rahuni peab jõudma, ära tundma, ainult selle järgi elama? Või äkki peame valima, kuidas me võime elada? Kord nii, kord naa? Võibolla ilus plaan aga milline on elu tegelikult? Kas me kontrollime seda? Või juhime? Elu ei liigu ju plaanide järgi, vaid plaanid tekivad, muutuvad ja kaovad elu järgi.

Kaevates endas sügavale põhja, leian vaikuse ja rahu, kogen seda, elan selles. Tulles tagasi pinnale, leian emotsioonid ja mõtted, kogen neid ja elan nende järgi. Aga ma ei leia kuidagi pidi, et peaksin keegi teine olema, kuidagi teisiti elama, näiteks rahulikumalt, vaiksemalt, elurõõmsamalt, õnnelikumalt. Jah, vahel tõesti soovin seda ja varem soovisin oi-oi-oi kui palju. Aga Ei! Ma olen juba täpselt niisugune nagu ma olen. Täiuslik. Naera või nuta. Vaata neid mõtteid või anna oma hinnang. Ikkagi ;)

Jonnipunn? Silt, mis silt.

:D
28. august 21:31 minaise kirjutas:
Eksklusiivne võimalus saada osake tasuta e-raamatust "Sa oled juba praegu täiuslik".

...

Langevad maskid

Alustasin minagi aastaid tagasi „saladuse“ praktiseerimisega oma elus. Mõtlesin positiivselt ja püüdsin kõik ettevõtmisi teha selles vaimus. Ma mitte ainult ei püüdnud teha seda teoreetiliselt, vaid kleepisin positiivsete mõtetega sisustatud silte igale poole, et see mul meelest ei läheks. Lisaks tellisin ja liitusin internetis mitmete positiivsete mõtlejate programmidega. Ja mitte ainult, osalesin ka erinevates koolitustel ja praktikumidel. Sain isegi paberid mitmest kohast selle kohta, et olen edukalt läbinud uskumatult efektiivse alateadvuse programmeerimise kursused. Vähe sellest, ma uskusin ja praktiseerisin aastaid erinevate inimestega täiesti erinevaid teaduslikelt tõestatud meetodeid. Ainuke, mis päriselt tulemata jäi oli muutus minus endas.

See on pannud mind tõsiselt endale otsa vaatama ja väga aus olema, sõltumata sellest, millist edu kõik teised inimesed nende meetoditega on saavutavad. Mida ma püüan endas muuta? Miks ma ei suuda ennast aktsepteerida just täpselt niisugusena nagu ma siin ja praegu olen?
Mida rohkem ma olen püüdnud ennast muuta, seda suurem on olnud vastuseis sellele. Ma ei viita siin sellele, mida teised inimesed arvavad, vaid mida ise kogen. Lugedes näiteks Nirmala kirjandust ja kuulates D. Bailey videosid (spirituaalsed õpetajad) on nad mõlemad omal viisil mõista andnud, et ole täpselt just niisugune sa oled. Ausalt öeldes tähendab see seda, et kui olen piltilikult öeldes egoist, siis võingi täpselt niisugune olla. Oma kogemusega võin öelda, et neil on õigus. See ei tähenda, et ma pooldan negatiivset maailmavaadet, ülbust, vägivalda, ebaõiglust või midagi ebameeldivat. Vastupidi, see tähendab, et ma aktsepteerin seda, isegi kui see paistab niisugune jube, ja selles kohalolekus on sügavam või teine pool minus, mida ma tegelikult väga armastan.

Mentaalne mask

Üks viis, kuidas ma olen püüdnud ennast muuta on mõtete tasand. Osad inimesed nimetavad seda mentaalsuseks, sobib ka niisugune nimi. Arvasin, et muutes mõtteid positiivsemaks, muutub ka minu elu paremaks. Selleks praktiseerisin ma erinevaid vaimseid praktikaid, kaasa arvatud meditatsioon, alateadlike uskumuste teadvustamine ja muutmine, perekonna ja suhetega seotud „mustrite“ tunnetamine ja muutmine jne. Miski ei ole tegelikult minu elus muutunud, välja arvatud muidugi see, et nüüd ma tean, et mõtete muutmine mind ei aita. See ei tähenda, et positiivne mõte ei võiks kaasa tuua heatahtlikke tegusid. Vastupidi, positiivsel suhtumisel on suur roll millegi ärategemiseks. Mina ei otsinud siiski positiivset maailmavaadet, vaid ma arvasin, et otsin ja uskusin, et see aitab mind.

Mõtete või mentaalsuse tasand on tegelikult väga lihtne. Minu suurimaks sooviks on olla minaise, täpselt niisugune nagu ma olen. Samuti ma soovin, et kõik teised inimesed aktsepteeriksid mind täpselt niisugusena nagu ma olen. Sõnades soovin ma olla hea inimene ja enamasti ma olengi. Tihti aga ma kuulen mõtteid, mis kritiseerivad mind või siis kedagi teist. Nüüd, uskudes, et sõnadel on suur vägi ja jõud, kaitsen ma ennast nende negatiivsete kommentaaride eest. Ma tahan olla kõik see, mis on spirituaalsetes raamatutes kirjas: teadvustamine, teadlikkus, elu, olemine jne. Ma soovin, et mu kaaslane ütleks mulle ilusaid sõnu. Ma väga loodan, et kõik inimesed minu ümber kiidavad ja toetavad mind. Milline on tegelik elu? Kuulen igasuguseid hinnanguid, kaasa arvatud mõtteid oma peas. Kui need arvamused on negatiivsed, siis asun kaitsepositsioonile, kannatan või ründan teist poolt.

Mis aga tegelikult toimub? Ma ei püüa kirja panna siia objektiivset tõde, vaid lihtsalt oma kogemuse. Minu kogemus ütleb seda, et ehitades oma identiteedi ülesse mentaalsele või mõtete (sõnade) tasandile, kukub see kiiresti kokku. Ma võin ju uskuda ja oma alateadvust programmeerida positiivsete mõtete ja uskumustega, kuid alati leidub keegi, kes arvab, et ma polegi nii hea inimene kui endale ette kujutan. See haavab mind ehk minu identiteeti (mentaalsel tasandil) ja ma asun ennast kaitsma. Ma olen ju hea inimene, see tähendab pean olema, seda on mulle õpetatud lapsest saati. Nii ma siis käitungi, sisendades ja uskudes positiivseid mõtteid ja sõnu ning kritiseerides ehk kaitstes ennast kõigi nende mõtete, sõnade ja inimeste eest, kes väidavad midagi muud.

See ring kordub ja kordub, nii kaua, täna hommikuni, kui ma märkasin. Mida ma siis märkasin? Ehitades oma identiteedi ülesse mõtetele ja sõnadele saan ma pidevalt haavata. Iga hetk võib inimene või järgmine pähe tulev mõte mind rivist välja viia, kaitsesse panna. Miks? Sest armastus, teadvustamine, vihkamine ja ego on tehtud sellest samas materjalist. Ma pean silmas neid sõnu ja mõtteid ehk siis nende ülesehitust. Need on üles ehitatud sellest samast ainest. Ma ei püüa öelda, mis aine või materjal see on, kuid ma teadvustan, et kõik sõnad ja mõtted koosnevad samast ainest, kui neid vaadelda kui ühte mentaalsuse tasandit. Seega minu identiteet kukub sellel tasandil kokku kuna hea sõna ei ole midagi muud kui halb sõna. Neis ei ole erinevust või need ei ole üles ehitatud erinevatest materjalidest. Kaitstes positiivset mõtet, usun illusiooni, et negatiivne mõte seda ei mõjuta. Vastupidi, need mõtted on samast ainest ja ühinevad või moodustavad ühise terviku. Eraldatus on illusioon, kuid, et seda mõista, pidin seda päriselt nägema, täpsemalt läbi oma kogemuse nägema.

See ongi mentaalne mask. Ma püüan mõelda positiivselt, kuid iga negatiivne mõte tekitab sellesse augu kuni see positiivne on kokku kukkunud. Tegemist ei ole vastasseisuga, kuigi see võib nii paista. Tegemist ei ole ka erinevate asjadega. Nad on tehtud samast asjast, samast ainest, samast materjalist. Kui seda niimoodi näha, siis on see läbi nähtud. See tähendab, et enam ei ole vaja oodata armastavat ja ilusat sõna või kaitsta ennast negatiivse mõtte või hääletooni eest. See pole võitlus, vaid üks ookean, milles kord on torm ja teine kord täielik vaikus. Selles mentaalses elus võib saavutada võite sama hästi kui kaotada, kuid see kõik on üks mäng, milles pole võitjaid ega kaotajaid. Kui seda päriselt oma kogemuses nägin, kaotasid sõnad suure osa oma jõust ja väest, millesse olin nii kaua uskunud. See aga ei tähenda, et hea sõna ei soodusta meeldivat emotsiooni ja halb sõna ebameeldivat versiooni.

Alateadlik mask

Kõigepealt sõna 'alateadlik'. Inimestega suhtlemisel on välja tulnud, et selle sõna tähendus on tihti müstifitseeritud või seletatakse seda kui teaduslikku terminit. Minu jaoks on see pigem kordumisena kinnistunud uskumuslik või harjumuslik käitumine.

Korrates pidevalt ühte ja seda sama võib jääda mulje, et see on oluline. Väga oluline. Näiteks kuulates vanemate ja koolis õpetajate suust, et head hinded on eduka tuleviku alus, võib tekkida uskumus, et nii ongi. Kui nemad seda väidavad, ehk on nad selle läbi elanud, siis miks ma ei võiks neid usaldada. Usaldangi. Elu jooksul aga saab selgeks, et hinded ei mänginudki nii suurt rolli kui ma neile osutasin. Hinded, käitumine, sõnad, mõtted ja tunded – kõik saab olulise tähenduse läbi eeskujuliku ja pideva kordamisega.

Teine viis alateadliku käitumismustri väljakujunemiseks on ühiskondlik pinnas. Kui väga paljud inimesed viitavad, et teatud sõnad teevad neile haiget ja neid ütelda ei tohi, siis niimoodi korduvate sündmustena kujunevad välja käitumismallid. Alguses, olles laps, ma ilmselt ei teadvustanudki, miks ma teatud sõnu võin kasutada ja teisi mitte. Nüüd suurena mõistan, et inimesed teevad seda seepärast, et mitte kogeda ebameeldivaid tundeid. Hirm ebameeldivate emotsioonide ees ongi see alateadlik mask.

Maskide koosmõju

Kui ebameeldivad mõtted esindavad minu peas just nagu lühiajalist mälu, siis alateadlikud uskumused on nende korduvate mõtetena just nagu pikaajaline mälu. Muidugi on need siin vaid sõnad ja nende tähendust võib olla raske hoomata, kuid kui neid pidevalt korrata, võib tekkida harjumus või arusaam, et need on olulised, neil on eriline väärtus.

Alateadlik ja mentaalne mask koos on päris võimas kaitseriist ennetamaks ja vältimaks ebameeldivaid situatsioone oma elus. Siiski on need vaid maskid, mille taha ma ei saa vaatamata jätta, olgu see seal nii valus ja hirmutav kui tahes.

Maskide taga

Kui keegi ütleb mulle, et sa sul on suur Ego või sa ei ole teadlik ja seepärast sõltuvuses oma Egost tekib minus pinge ja trots, vahel ka kurbus ja kannatamine. Mida ma tegelikult nende maskidega olen püüdnud varjata ja kaitsta, on mu tunded ja emotsioonid. Võibolla ei ole see minu teadlik valik, vaid lihtsalt õpitud kogemus vanemate, sugulaste ja ühiskonna koosmõjul. Siiski ei hakka ma teiste inimeste eest rääkima, vaid jagan oma kogemust.

Üksinduse tunne, kurbuse tunne, sisemise segaduse tunne on peamised tunded, mida need maskid on varjanud ja vastuoluliselt kaitsnud. Ühelt poolt peaksid need maskid toimima nii, et ma neid negatiivseid tundeid üldse kogema ei peaks, teiselt poolt just nende maskide pärast ma tihti neid emotsioone just kogengi. Psühholoogiline kaitse või õpitud arvamus, et need ebameeldivad tunded kuidagi kahjustavad mind, on hoidnud mind eemal neid tundeid kogemast. Teisisõnu, ma olen eneselegi teadvustamata õppinud neid tundeid ja emotsioone kartma. Veelgi enam, ma olen õppinud sildistama ja väitma, et nende tunnete kogemisel on minuga midagi väga valesti. Minus on midagi valesti kui ma neid tundeid kogen.

Püüdes neid emotsioone ja tundeid vältida, kogen ma neid veelgi enam. Hirm, et minuga on midagi jubedat lahti, võimendab ja annab nendele tunnetele veelgi suurema väe. Olles õppinud oma tähelepanu suunama mentaalsusele, märkan kritiseerivaid mõtteid ja ideid. Sõnad ja pildid minus väljendavad ilmekalt seda seisundit.

Olen kahanud vähehaaval lubama endal kogeda neid ebameeldivaid tundeid ja see on tegelikult kummaliselt kerge kui see protsess juba toimub. Üks negatiivne emotsioon jaguneb tinglikult kaheks. Suurem ja ebameeldivam osa on vastuseis sellele tundele. See vastuseis või alateadlik käitumismuster ise on hirmu tunne või teadmatuse tunne selle konkreetse negatiivse emotsiooni lubamise, aktsepteerimise ja reaalse kogemuse ees. Kurbuse, üksinduse või segaduse tunne ise järgneb peale hirmule alistumist. Tihti märkan, et mingile konkreetsele tundele vastuseisu ületamine ise on valulisem, kannatusi tekitavam või ebameeldivam kui see konkreetne ebameeldiv tunne või emotsioon ise.

...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: