Eesmärkide saavutamine »

Kui mõte loob reaalsuse
[20. august 2010 | Kirjutas: Kaido | 20437 korda loetud | kokku kommentaare: 10]

 See on külalisartikkel blogist www.suhtesahver.ee

Mul on alati hea meel, kui inimesed käivad Sisekosmose seminaril ja saavad sealt ka inspiratsiooni. Kuid viis, kuidas Mirjam peale Tallinnas toimunud EduTeadvuse seminari tema jaoks oluliseimad õppetunnid kirja pani, on lihtsalt nii lõbus ja õpetlik, et seda peab lugema. Vähemalt hea tuju on garanteeritud ...

 

Kui mõte loob reaalsuse, I osa

Olen sageli lugenud ja kuulnud väljendeid nagu: sa oled see, millele energiat suunad. Mõtle positiivselt ja su elu muutub selliseks samamoodi. Loo oma unistuste elu! Mida see siis tegelikult tähendab?  Usun, et keegi ei kirjuta jõulusussi sisse: „Palun võimalikult närust elu! P.S  Ja ma tõesti MÕTLEN seda“. Miks siis osadel kõik justkui laabub iseenesest aga teise elu on nagu üks põhjatu hädaorg?

Käisin oma sõbra EduTeadvuse seminaril ja sain nii mõnelegi küsimusele vastuse. Jagan seda meelsasti ka sinuga.

Uskumatud uskumused
Uskumused on  programmeeritud mõte, mis toimib teadvustamatult, alateadlikult. Uskumused toimivad nii automaatselt, et me isegi ei märka küsida, miks me mõtleme nagu me mõtleme. Või miks me käitume nii  nagu me käitume.

Meie identiteedi moodustavad uskumused oma minapildist. Me idenfitseerime end läbi oma uskumuste. Saledad inimesed on ilusad ja edukad. Kui sul ülikooliharidust pole, pole sa keegi. Raha teeb vabaks. Sa saad nooreks, kui kasutad just seda kreemi. Sa sured ära, kui suitsetad!  Väikesed lapsed ei valeta. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kust tuleb uskumus et ilusad inimesed on edukad? Tundub lihtne: sina oled ilus, mina olen ilus. Oleme mõlemad nii ilusad.  Puudub vajadus imeda pastakast välja oma tõelisi oskusi, olla suhtlemisvirtuoosid. Me aktsepteerime ilusaid inimesi ilma sissejuhatuseta. Eeldame ilma mingi küsimuseta, et nad on õnnelikud, edukad. Nad oskavad elada. Oled sa mõelnud, mille põhjal sa niimoodi valikut oma peas langetad?

Kust tuleb uskumus, et ülikooliharidus on hädavajalik selleks, et hiljem elus läbi lüüa? Olen veendunud, et mehest, kellel on tõeliselt suur kirg lapsest saati kingi meisterdada, saab ühel hetkel oma ala absoluutne spetsialist niikuinii. Tema sisemine kirg ajendab  laiendama oma teadmisi, sest huvi kingade hingeelu vastu on nii suur. Ta reisib ringi, õpib, proovib, katsetab uusi ideid. Ta süda laulab sees, kui ta õhtuti pingi peal oma kingi kopsib. Ta teeb seda tööd armastuse ja rõõmuga. See on tema kutsumus. Ja ta on üks õnnelik kingsepp Väike- Maarjas. Mis tähtsust on sel, et tal pole ülikooliharidust? Mis tähtust on sel, et ta elab Väike- Maarjas? Üsna kindlalt sõidavad inimesed üle Eesti hoopis ise tema juurde, et tellimus ussinahast kingadele esitada.

Kust need uskumused siis tulenevad?
Me sünnime puhta lehena. Oleme nagu väikesed marslased, kes püssikuulina Maa peal maanduvad. Meil  puuduvad hinnangud, arusaamad sellest, mis on õige ja vale, mis on hea või halb. Me lihtsalt oleme.

Aga siis hakatakse meid programmeerima. Kuna alateadvus juhib kõiki teisi süsteeme ajus ja see kontrollib 96 -98% neist, hakkab meie maailmapilt kujunema vastavalt sellele, millise programmiga perre sul sündida õnnestus. Sa võtad omaks selle, mis sulle pähe pannakse, mida sa näed ja kuuled ja koged. Tagantjärgi mõeldes üsna küsitavate tõekspidamiste valguses. Aga kes see sinu ikka käest ikka küsib? Pigistad silmad kinni ja loodad parimat. Alateadvus aga, sindrinahk, talletab uskumused ja harjumused samasuguse kindluse ja otsustavusega nagu ema lapsepõlves karupükse jalga tõmbas.

Hiljem lisanduvad sõbrad, televisioon, meedia, isiklikud kogemused. Ja siis seisame pidulikult lõpuaktusel, lilled higises peos ja peas tagumas küsimus: Kuidas see elu elamine siis käiski?

Ma olen, ma ei ole
Mul on elus olnud väga palju ja väga erinevaid uskumusi. Ma olen uskunud, et ma olen väärtusetu. Ma olen uskunud, et olen rumal, et olen paks. Ma olen uskunud, et olen tahtejõuetu, et olen läbikukkuja. Ma olen  uskunud, et olen täiesti mõttetu inimene. Ma olen uskunud, et olen vaene.

Ja seda kõike olen ma tõepoolest ka kõike olnud. Kaalun täna 54 kilogrammi, aga olen kaalunud 67. Seda nii sünnitama minnes kui keskkooli viimases klassis. Mul puudus igasugune tahtejõud oma kaal korda saada. Ma olin sõna otseses mõttes see, mida ma uskusin.

Ma olen uskunud, et ma ei ole kena. Et ma ei vääri armastust. Ma ei ole läbilööja. Ma ei ole enesekindel. Ma ei ole saavutaja. Ma ei ole õnne ära teeninud.

Miks ma küll oma elus niipalju aega raiskasin sellele, et  leida endas põhjuseid õnnetu olla aga mitte kunagi ei püüdnud paberile panna õnnelikuks saamise retsepti?

Elu nagu transistor
Kui sa proovid ette kujutada, et elu on nagu raadio, siis meid ümbritsev on justkui lõpmatu suurusega elutuba, täis  kõikvõimalikke raadiojaamasid. Meie alateadvus on kui raadio nupp, mida keerates valime endale sobiva kanali. Me teeme seda täiesti automaatselt, sest meie programm on seadistatud väga ammu aega tagasi.

Kuna meie sisemine sagedus resoneerub automaatselt samasuguse energia ja sagedusega, mille peal me ise oleme, siis näeme ja kuuleme me ainult enda uskumustele sarnaseid pilte ja helisid.

Kui sa oled keskendunud negatiivsele oma elus, siis sa ei näe millestki ilusat, sinuga ei juhtugi midagi ilusat. Sa oled oma alateadvuse keskendanud negatiivsele, seepärast sa suhestad end ja suhestud ise kõige ebameeldivaga. Su alateadvus otsib lihtsalt sinu uskumusele vastavat. Samamoodi suhestad ja suhestud sa kõige positiivse ja rõõmsaga.

Saa tuttavaks: retikulaarne aktiveerimissüsteem
See on süsteem sinu ajus, justkui suur Google  otsingumootor Universumis,  mis  otsib vastet sinu alateadvuses oleva uskumusega. Inimese keeles öelduna tähendab see seda, et kui  sa mõtled peamiselt negatiivseid mõtteid, siis sinu alateadvus toksib kujuteldavasse otsingusse märksõnu: „kurb, väsinud, jõuetu, vihane“. Või lennutab su otse sündmuste keerisesse ja justkui „juhuslikult“ on hommikul enne eriti olulist kohtumist autol rattad "kõndima läinud". Buss lööb silmade ees ukse kinni ja järgmises, kus uksed on sulgunud selja taga, naeratab vastu protokollivalmis kontrolör. Isegi kui oled restoranis ja üldmulje sume, ei registreeri sa inimesi, kes on õnnelikud, armunud. Nagu „kogemata“ kuuled, kuidas, saali kõige kaugemas nurgas ütleb naine mehele: „sa igavene värdjas!“.

Kui su uskumused on positiivsed, hakkavad juhtuma täpselt samamoodi veidrad asjad. Hommikul leiad telefonist sõnumi kauaoodatud kallimalt. Töö juures õnnestub eriti magus tehing. Liftiga sõites saad lõpuks ometi tuttavaks Selle Mehega, kelle pärast juustesse klambri panid (ehkki olete seda liftiaega vaikides jaganud viimased kolm aastat, on just see hommik murranguline). Raadios on juba kolmas laul su lemmik. Loteriiga võidad uue pileti. Ja postkastis on kiri vanalt sõbralt, ettepanekuga veeta järgmine puhkus tema kulul Lõuna- Prantsusmaa veinimõisas.

Loo ise oma reaalsus
Sa kuuled ja näed igapäevaelus ümbritsevas seda, mis on sinu uskumused. Sõber retikulaarne aktiveerimissüsteem näitab sulle sellele vastavaid pilte ja laseb kuulda sellekohaseid lauseid, märkusi. Kui su sisemine vibratsioon on negatiivne, suhestud sa negatiivsega. Kui sa oled positiivne, siis oskad oma vibratsiooni hoida ja seadistada sellisel sagedusel, mis resoneeerub kõige õnneliku, rõõmsaga.

Me lihtsalt ei tea, et alateadvus on automaatne ja programmeeritav. Tahaksid koos minuga ühe eksperimendi läbi viia, et veenduda – see tõepoolest töötab?  Sel korral oled programmeerija ja nupu keeraja  sina ise. Kuidas see päriselus välja näeb, sellest kirjutan teises osas.

 

Kui mõte loob reaalsuse, II osa

Ma olin üsna segaduses, kui hakkasin küsimusi esitama, mida ma ise siis oma elus üldse tahan. Üks võimalus oli võtta ette valge paber ja pastakas. Kirjutasin pidulikult kaks esimest sõna : „Ma tahan“. Hakkasin mõtlema: aga mida ma siis oma ellu tahan? Ei osanudki esimese raksuga midagi paberile panna. Võtsin teise valge lehe ja kirjutasin peale: „Ma ei taha“.

Ei Taha leht sai üsna kiiresti täis. „Ma ei taha elada tühja elu. Ma ei taha olla õnnetu.“ Ja nii edasi. Kui Ei Taha leht sai ääreni mittetahtmistest täis, võtsin esimese lehe ja lihtsalt hakkasin kirjutama vastandsõnu olemasolevale: „Ma tahan elada täisväärtuslikku elu. Ma tahan olla õnnelik“. Ja nii edasi.

Nüüd oli mul kaks lehte. Ma Tahan leht, Ma Ei Taha leht. Aga „ma tahan“ – see justkui tähendab, et seda veel ei ole, eks? Ma tahan elada täisväärtuslikult (järelikult ma ei ela). Ma tahan olla õnnelik (järelikult ma ei ole). Kui aga vaadelda  ennast  kui alateadvuse sageduse muutjat, siis peab õigete neuronühenduste loomine tekkima kindla veendumusega. Ehk siis võtsin kolmanda lehe ja kirjutasin pealkirjaks Ma Olen. „Mul on täisväärtuslik elu. Ma olen õnnelik“. Ja nii kuni lõpuni.

Kuidas luua uusi neuronühendusi ajus?
Uskumus on programmeeritud mõte meie alateadvuses.  Kui sisendada kaua ühte mõtet, siis muutub see varsti sinu uueks uskumuseks alateadvuses.  Meie pea on täis negatiivseid uskumusi. Selleks pole vaja laskuda sügavasse meditatsiooni, et tunnet, mida halvad emotsioonid meis tekitavad, esile kutsuda. Me kogeme neid suuremal või väiksemal määral iga päev: jõudsid jälle alles siis koju, kui lapsed magasid ja magamistoas oli tähendusrikkalt vihane vaikus (närukael!). Ei saanud tähtajaks tööd valmis (luuser!). Näiteid on erinevaid ja palju.

Aga positiivsete uskumuste tekitamine – see on tõeline töö! Proovi mõelda: ma olen muinasjutuliselt rikas ( oled sa jee). Ma olen uskumatult andekas (mhmh). Ma olen kartmatu (kindel see). Näed, sa isegi ei usu seda. Kuidas siis meie sõbrad neuronid neid impulsse ajusse viiagi saaksid?

Kas sa mäletad, mis tunne oli olla õnnelik?
Ma olen sünnitanud üks kord. Detailidesse laskumata kestis see kokku 17 tundi. Kui mõnes raamatus kirjeldatakse sünnitust kui elu võimsamat orgasmi, siis etteruttavalt lisan, et mina nirvaanasse jõudnute ridasid ei täiendanud. Eks inimesed ongi erinevad.

Helena sündis  9. juuli 2007, kell 23:59. Kui siiani olin uskunud läbi meedia ja ühiskonna peegelpildi, et esimene instinktiivne tunne oma last nähes on meeletu armastuse tunne, siis minu esimene tunne oli uskumatus.  Kuidagi ei mahtunud pähe, et minu sees on kasvanud teine inimene, kes nüüd on siin. Siis tuli joovastus. Ma tõesti pole kunagi sellist õnnetunnet tundnud. See oli nii võimas, kõikehaarav, käsitlematu. Tänu sellele korrale ma tean, mis tähendab väljend „õnnest joobunud“. Siis tuli armastus ja tänulikkus. Just sellises järjekorras, enne kui need kõik rõõmsalt segunesid. Ma olin sel hetkel südamepõhjani Kõige Õnnelikum Inimene.

Ela läbi joovastus diivanil
Püüa sinagi kujutada end olukorras, kui sa olid tõeliselt õnnelik. Mis tunne see oli? Seletamatu, jabur, uljas, hulljulge? Vaata end kõrvalvaataja pilguga – milline sa välja nägid? Jooksid  oma nägemuses kellegagi käsikäes päikeseloojangusse? Vaarusid niisama õnneuimas mererannas, kõrvus kajakate kilked? Sepistasid hoopis seosetu värsi sahtlisse?

Kümble, naudi, ole selle tunde sees. Joovastu. Korda mõttes: „Ma olen õnnelik. Ma olen õnnelik“. Siis tee silmad lahti ja vaata ennast. Tee mõttes sellest hetkest pilt. See oled sina. Maailma kõige õnnelikum sina.

Ja tee seda päriselt, täiesti ausalt sisse elades sellesse, mida sa näed või tunned. Sellest pole kasu, kui  vaatad õhtul  Reporterit ja reklaami pausi ajal mõtled: "Ok, teen siva ära!" Võtad lonksu õlust ja ütled: „Ma  olen õnnelik“. Siis vaatad vahepeal, kes sõnumi on saatnud ja mis teistes kanalites pakutakse. Või  jõuad rampväsinuna öösel voodisse, sulged silmad ning ohkad väsinult: „Ma olen nii õnnelik“. Siis haigutad ja juba magadki.

Sa pead sellesse päriselt uskuma, seda ette kujutama, tunnetama, selle sees olema – ainult nii jõuab see emotsioon  tõeliselt sinuni. Ühel hetkel oled sa emotsiooni, mis see sõna sinus tekitab, nii omaks võtnud, et piisab vaid meenutusest, kui su keha täitub endorfiinide ehk õnnehormoonidega. Alateadvus reageerib silmapilkselt uskumustele, mäletad?

Keera oma raadionupp õigele sagedusele
Me suudame kõik mõjutada oma teadvusseisundit. Järelikult on ilmselge, et tänu sellele näeme me välja sellised, nagu me ennast ise tunnetame. Kui me tunnetame end õnnelikuna, saavutajatena, armastavatena, siis kiirgab see meist välja. Teised näevad ja tajuvad  su enesekindlust, rõõmu. Sa tekitad neis hea tunde samuti. Ehk siis  meie  alateadvus määrab ära meie  vibratsiooni, sageduse, mis hakkab otseselt resoneeruma kõigega, mis on positiivne, helge, lahke, õnnelik, armastav.

Tee iseendaga eksperiment
Tee endaga kuu aega proovi. Igal hommikul häälesta end teadlikult õnnelikule algavale päevale.  Kui ärkad, leba veel  15 minutit ja kujuta ette endale imeline päev. Just selline, nagu näeks sinu jaoks välja ideaalne tänane päev. Tunneta end selles, näe ennast selles. Näe ka võimalikke negatiivseid situatsioone. Mis oleks kõige hullem versioon? Mis sa siis teeksid? Kas see kokkuvõttes olekski maailma lõpp või lisanduvad lihtsalt uued vaatenurgad asjadele?  Teadvusta see ja  lase see lahti. See pole eitamine. Sa mõistad, et ka see on üks võimalik päeva kulgemise viis. Sa lihtsalt ei soovi seda. Sa soovid imelist päeva.

Siis tõuse püsti ja mine oma parima minaga päevale vastu. Oma positiivset mõtlemist saab iga kell rakendada. Kujuta korraks seda hetke, kui visualiseerisid, tunnetasid, elasid läbi tunnet: ma olen õnnelik.  Kui sa oled seda vähemalt kuu aega teinud igal hommikul ja õhtul, 15 minutit järjest,  siis su alateadvus lülitab selle tunde  sisse automaatselt.  Sellest on saanud sinu üks uus alateadvuslik uskumus. Sa oled õnnelik. Kuna  annad neuronitele impulsi, mis vallandavad automaatselt kehas füsioloogilised protsessid. Ajus vallanduvad endorfiinid ehk õnnehormoonid ja sul on hea olla.  Sa võid ükskõik mis tundega nii teha: ma olen armastav, ma olen edukas, ma olen rikas.

Sa võid neid kõiki koos täislausena oma mantrasse lisada. Keskendu positiivsele ja su elus hakkavad head asjad juhtuma. Meenuta seda, kuidas esimeses osas tõin näited sellest kuidas sa suhestud sellega, mis sa ise usud, et sa oled.  Nüüd oled sa teadlikum. Suhesta oma elu rõõmsaks. Ole õigel sagedusel. Sinu mõte loob tõepoolest reaalsuse.

Kui sind huvitab, kust ma sellised mõtted sain, vaata siia www.sisekosmos.ee/seminar

Mirjam on suheteblogi SuhteSahver perenaine. Mirjam mõtiskleb ja kirjutab oma blogis armastusest, selle leidmise võimalikkusest ja suhetest enda ning teiste inimestega.

Jälgi tema mõtteid www.suhtesahver.ee

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
20. august 13:14 Liina kirjutas:
Mirjam, kuidas sa oma kehakaalu normi said, kas ka positiivse mõtlemsega või siiski kõvasti trenni tehes? Kuidas on võimalik mõelda hästi ja positiivselt, olla rõõmus, kui elu on tõesti väga raske, sassis ja pidevalt tuleb aina uusi takistusi ja negatiivseid sündmusi elus? Kuigi ma olen loomu poolest juba selline, kes vaatamata raskustele, pühib pisarad ja mõtlen, kunagi olen ka mina õnnelik ja kindlasti läheb paremaks. Aga ei lähe ju?!
Olen siis erand, kellel ei saagi hästi minna?
Eelnev lugu oli inspireeriv ja olen ka suur sisekosmose fänn, kuid päris kõike vist ikka korda teha ei saa...
20. august 14:28 Liisi kirjutas:
Liinale...
Lugesin Su kirja läbi, ja üks asi, mis silma jäi, oli. Et Sa mõtled - KUNAGI oled ka Sina õnnelik. Siit tekkis küsimus. Et miks just KUNAGI? Miks lükata õnnelik olemist edasi kuhugi määramata ajaks tulevikku? Miks mitte praegu õnnelik olla?
Jah, ma nõustun Sinuga täiesti 10001%, see on raske - olla PRAEGU õnnelik, kui kõik näib niiiiiiiiiii halb ja lootusetu. Nagu tahaks midagi muud. Midagi head...Mida iganes. Tunnistan, et ka minul on hetki, kus tajun - ma pole PRAEGU õnnelik. Kui mul on raske. Kui keegi on mulle midagi halvasti öelnud või mingi käki mulle kokku keeranud või ma põen midagi, mida ma "valesti" tegin. Mul on selle tõttu meeletult halb tuju - piinlik tunne.

Aga üks lause, mida ma viimasel ajal olen korranud endamisi hästi palju. See, mis on mind hästi palju aidanud. Kiirendanud ka halvast etapist üle saamist. Ja see kõlab nii: "Yesterday is dead, tomorrow hasn't arrived yet. I have just only one day - it is today." Pikemalt kõlab see mõte selliselt: "I, not events, have the power to make me happy or unhappy today. I can choose which it shall be. Yesterday is dead, tomorrow hasn't arrived yet. I have just one day, today, and I'm going to be happy in it."

Ma ei tea, kui palju mu vastusest Sulle abi oli. Aga ma loodan, et mõtlemisainet ehk andis....:)

Jõudu ja vastupidavust Sulle igal juhul!
20. august 14:50 Liisi kirjutas:
PS, igaks juhuks mainin, et toda lauset ("Yesterday is dead...") olen kasutanud 'kõigest' kaks nädalat. Mingitest suurtest ja püsivatest muutustest on veel vara rääkida. Ent ometigi niipalju on see mulle jõudu andnud, et kasvõi trennis regulaarselt käia ning neid nautida. Sõnaga, nii palju on see siiski mind aidanud, et toob mu nö "maa peale" - toob mind tagasi käesolevasse hetkesse. See on just see lause, mis paneb liikuma mind ühes suunas: võtta käesolevast hetkest maksimum. Sest järgmine hetk on ta juba minevik - surnud. Ja homset veel pole tulnud...
20. august 16:10 Liina kirjutas:
Aitäh! Jutt õige ja see lause, mis sind palju tegutsema aidanud, see kannab samuti endas tarka mõtet.
20. august 20:26 külli kirjutas:
Hästi vahva jutt ja isegi seda lugedes tuli korraks selline tunne, et vaatamata kõigele olengi otsast lõpuni hästi õnnelik....et seda tunnet vaid hoida oskaks:)
20. august 21:14 Inga kirjutas:
Liisile
Miks sa seda lauset just inglise keeles lausud?

Mirjami kirjutistes tunnen iseennast ära, eriti eelmises, kus Tartu Maratonist juttu oli :)
22. august 03:38 Külli kirjutas:
Loodan väga,et neid lauseid saan ka eesti keeles lugeda.Aga jutt oli tõesti õige.hakkan kohe katsetama hommikust mediteerimise enne tõusmist.Tänan
23. august 19:06 Mari kirjutas:
Paljud ütlevad, et mõtlemisega ei saa midagi muuta jne jne. Aga saab!!

Minu elus läks kõik lihtsalt nii halvasti kui minna sai. Igasugused haigused ja koguaeg probleemid vanematega(siiamaani). Neile ei meeldi mitte miski mida ma teen või mida ma ei tee. Kõige pessimistlikumad inimesed ever. On olnud ka sellist perioodi nooremas eas kui mõtlesin enesetapule(mitte ainult koduse elu pärast).

Aga siis ma sain aru, et ei tasu vanemate peale üldse ärrituda ega midagi sellist. Las nad räägivad, mida tahavad. Alati kui miski mind õnnelikuks teeb ja seda ka välja näitan, hakkavad nemad ikka negatiivset ostima. Jääb tunne, et nad kohe tahavad mind kannatamas näha vms. No eks ma saan neist ka aru, et muretsevad jne aga nad võiksid natukenegi rahulikumalt asju võtta.

Nüüd ma mõtlen tõepoolest ainult positiivsele ja võin julgelt öelda, et olen kõige optimistlikum inimene. Minu jaoks leidub igas negatiivses midagi positiivset. Olen õnnelik selle üle, mis mulle juba antud on. Alati võiks ju midagi muuta, Mul on eesmärgid, mille poole ma püüdlen. Elan üks päev korraga ja mõtlen vaikselt ka tulevikule. Ja kindlasti ilma minevikuta ma poleks see, kes ma praegu olen.

Artikli kohta nii palju, et kõik täiesti õige aga ise on võimalik väga hästi hakkama saada. Ei ole kohe kindlasti vaja mingeid spetsialiste, kes õigele rajale suunaks. Aga eks iga inimene on erinev ka.
24. august 11:30 Kairi kirjutas:
Jah...maadlen minagi praegu, et teadvustada endale kes ma olen ja mida ma tahan. Miks see küll nii raske on? Sinu nimekirja koostamise retsepti ma kindlasti kasutan. Aitähh!
16. jaanuar 21:31 Regiina kirjutas:
oi kui hea see artikkel on. Ma olen nii rõõmus, nii rõõmus. Sina, Mirjam oled ka nii vahva kirjutaja. :D
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):