[17. aprill 2011 | Kirjutas: Kaido | 30721 korda loetud | kokku kommentaare: 23]
Mõni kuu tagasi käisin oma 6-aastase poisi ning õe ja tema 4-aastase pojaga Tartus kinos ning jäätist söömas. See oli vahva päev, kui nägime, kuidas 4D kino kuttidel silmad turri ajas ning "hõbekett" suunurgast välja rippus.
Lastele on nii hea anda. Nad on veel nii süütud ja "rumalakesed" ning ei ole kõiki maailma mehhanisme veel mõistnud. Üks mehhanismidest, mida nad kahtlemata veel ei mõista, on raha. Nad küll teavad, et raha on olemas, kuid juhul, kui neile ei ole seda selgitatud, puudub nendel arusaam, kuidas raha emme-issi rahakotti tekib?
Ka sel päeval andsin ma lapsele praktiliselt kõik, mida ta küsis. Need olid ju väikesed asjad - 4D kino seanss (5 minutit), ... teine seanss (sest talle nii meeldis lihtsalt), ... kolmas seanss ... jäätis ... Need ei ole kulukad asjad, kuid need panevad ta naeratama. Kui me niimoodi väljas käime, siis käitun ma alati nii. Kuni tunnen, et nüüd aitab ...
Ma ei ütle talle kunagi, et nüüd aitab, sest see on kallis või seda ei saa lubada. Kui ma tunnen, et nüüd on küllalt, siis püüan tema mõtlemist suunata, et ta küsiks endalt, kas tal seda ka tegelikult vaja on? Kui see on mõni järjekordne "mõttetu" vidinast mänguasi, siis tuletan talle meelde, kuidas paljud eelmised mänguasjad tal riiulil juba tolmu koguvad ning ta ei ole neid puutunud juba mitu kuud.
Sellisel viisil püüan teda asjade vajalikkuses panna mõtlema, mitte aga ei istuta tema pähe ideed, et raha on vähe. Kui me sellise idee - "Raha tuleb raskelt, raha nimel on vaja palju vaeva näha, raha ei ole ..." - korra juba oma lapse pähe istutame, on tal tulevikus sellest väga raske lahti saada.
Issil ei saa raha kunagi otsa
Kunagi käis abikaasa poisiga poes, kus poiss tahtis mingit vidinat, mille peale ema kasutas kõige lihtsamat viisi teema lõpetamiseks. Ta ütles: "See on liiga kallis". Selle peale ütles poiss: "Ok, ma küsin siis issi käest - temal ei saa raha kunagi otsa".
Miks ta nii arvab? Ma riietun täiesti tavaliselt, ma sõidan täiesti tavalise autoga, ma ei ületähtsusta raha, ma ei räägi talle, et me oleme rikkad. Kust tal on selline arvamus tekkinud, et issil kunagi raha otsa ei saa? Ning veel põnevam on see, et ta ei arva, et issi rikas on, vaid ta teab, et issil ei saa raha kunagi otsa.
Ta teab seda seepärast, et ma ei ütle kunagi talle, et meil ei ole raha millegi lubamiseks. Selle asemel selgitan ma talle, kuidas raha meile tekib ja kuidas me peame raha tekkimiseks teistele inimestele väärtust pakkuma. Olgu selleks siis tööandja või kliendid - raha tekib siis, kui me oskame midagi head teistele pakkuda.
Ma olen teadlikult võtnud oma laste suhtes seisukoha, et ei räägi sellest, kui raske raha teenimine on. Ma tean lapsevanemaid, kes kasutavad raha puudust heaks ettekäändeks asjade ostmisest loobumiseks, aga ma usun, et me teeme sellega lastele "karuteene". Kui asi on tõesti üle piiri ja ma ei saa seda rahaliselt lubada, siis mõtlen midagi muud välja, kuid ma ei ütle mitte kunagi, et mul pole raha.
Laps ei mõista kaugemale ulatuvalt, et issi raha puudust ei põhjusta raha puudus maailmas, vaid issi suutmatus raha teenida. Kui sa aga ütled, et raha ei ole, arvab ta absoluutses tähenduses, et raha on piiratud. Ta ei saa aru, et juhul, kui issi oleks nutikam, tublim ja andekam, siis oleks ka issil raha rohkem.
Tema aga ei ole issi. Tema võib olla palju nutikam, tublim ja andekam kui issi. Kui raha on issi jaoks otsas, ei tähenda see, et raha tema jaoks tulevikus piiratud oleks. Kui me aga korrutame oma lastele kogu aeg, et raha on vähe, kinnistame tema pähe uskumust - RAHA ON VÄHE. See uskumus mõjutab ning piirab tema potentsiaali kogu tema elu.
Raha puudus on mõistuse piirang
Ma teen seda kõike seetõttu, et laps saaks aru, et raha ei ole tegelikult piirang meie elus, vaid meie mõistus on piirang. Olles ise väikeettevõtja ning uskudes elustiiliärisse, räägime mõnikord pojaga pikalt sellest, kuidas tuleb oma tugevaid külgi arendada, et seeläbi teistele inimestele väärtust pakkuda. Ma selgitan talle, kuidas raha tekib ning miks keegi peaks oma rahakotist 10 eurot võtma ja selle näiteks talle või issile andma. Keegi ei teeks seda niisama. Kui temal või issil on aga pakkuda midagi sellist, mida teine inimene hindab kõrgemalt kui oma 10 eurot, siis raha tema või issi rahakotti ka tekib.
Samuti selgitan talle kaubanduse põhimõtteid ning kasumi tekkimist. Esmakordsel rääkimisel huvitas teda väga, mida tähendab kasum. See oli tema jaoks väga huvitav, kuidas SELVER ostab leivapätsi odavalt ning müüb selle siis inimestele kallimalt maha, mis võimaldab omakorda kassatädidele palka maksta, et kassatädid omakorda saaksid oma lastele mänguasju osta. See kõik on oma olemuselt loogiline süsteem, mida lihtsalt peab mõistma. Ja kui lastele varakult selgitada raha tekkimise mehhanismi, mitte aga kogu aeg korrutada, kui raskelt raha tekib, anname ka nendele võimaluse tulevikus paremat elu elada. Nad lihtsalt mõistavad, et raha ei teki niisama. Nad saavad aru, et isegi palgatööd tehes ei teki see niisama, vaid me "müüme" tööandjale oma oskusi.
Ära kindlasti räägi lastele, et tulevikus saad hea töökoha ning palk tuleb. Ega ikka tule küll! Hea palk tuleb ainult siis, kui sul on firma juhile või omanikele midagi väärtuslikku pakkuda. Ükskõik, kas sa oled ettevõtja või mitte, ja kas sa tahad oma lapsele äri õpetada või mitte, osaleb ta tulevikus "äris" niikuinii (palgatöölisena "tööjõuäris"). Elades meie ühiskonnas, oleme igal sekundil pakkumise - nõudluse ristis ja peame tegema valikuid. Kui laps võtab omaks mentaliteedi, et raha tekib ainult juhul, kui tal on teistele inimestele midagi väärtuslikku pakkuda, õpib ta enda väärtust akumuleerima, mitte aga teistele lootma.
Ei ole mõtet õpetada last lootma tööandja peale, sest see ei tööta. Tööandjal ei ole mingit kohustust sulle palka maksta. Ta ostab lihtsalt sinu tööjõudu. Samamoodi, nagu ta ostab Büroomaailmast pastakaid. Töötajad eristab pastakast see, et töötaja pakub firmale kõrgemat väärtust, kuid tehniliselt on see täpselt sama. Ja just nii, nagu kvaliteetsema tindi ja mugavama kujuga pastakas maksab Büroomaailmas firma jaoks rohkem, maksab ka kvaliteetsemate teadmiste ning mugavama suhtumisega töötaja tööjõuturul firma jaoks rohkem - nad küsivad rohkem palka.
Kas laps peab kõik oma tahtmised saama?
Ei, laps ei pea kahtlemata kõiki oma tahtmisi saama. Kuid olukordades, kus laps tahab kogu aeg midagi saada, tulekski tema tähelepanu juhtida sellele, et tal on väga palju TAHTMISI, mis talle juba praegu muret valmistavad, mitte aga end raha puudusel välja vabandada.
Õpeta last juba varases nooruses oma mõttetuid ihasid ja tahtmisi märkama: ma tahan seda, ma tahan seda, ma tahan seda ... Selline tahtmiste protsess on tema sees täiesti automaatne ning tekitab lapsele väga palju probleeme. Ta ei teadvusta, et tal on terve hunnik põhjendamatuid tahtmisi, mille saamisel ta loodab õnnelikuks saada. Ja kuni ta neid tahtmisi ei saa, valdab teda pidev rahulolematus.
Sellisel viisil õnnelikuks saada on aga lootusetu katse! Meie mõistus on suurem kui kõik maailma supermarketid kokku. Niipea, kui oleme esimesed tahtmised rahuldanud, tuleb kogu aeg uusi tahtmisi peale. Ja nii me siis jookseme kogu oma elu oma tahtmiste järele. Me ei saavuta iialgi rahu, sest esiteks on tahtmisi liiga palju, ning teiseks ei ole kellelgi nii palju raha, et kõiki oma tahtmisi saada. Isegi, kui sul on juba 4 maja, 6 autot ja 2 eralennukit, ütleb su mõistus järgmisena, et Raivo Hein ostis pileti avakosmosesse. Miks ma ei võiks minna kogu perega? Ja hopsti oled taas oravarattas, et selleks järgmised 300 000 eurot teenida ...
Selle asemel, et lastele öelda, et mul ei ole raha, selgita talle, kuidas tema sees tahtmised kerkivad ning kuidas need talle probleeme valmistavad. Juhi tema tähelepanu sellele, et praegu on tema tahtmised väga väikesed - mänguasjadest siin ning jäätis seal -, kuid suuremaks kasvades saavad mänguasjadest majad ning jäätistest autod. Ja kui ta ei suuda hetkel rahu leida ilma selleta, et iga päev uus mänguasi saada, ei leia ta tulevikus rahu ilma, et ta igal aastal uue auto ostaks. Ning see on alles algus ...
Küsimus ei ole rahas. Küsimus ei ole kunagi rahas. Rohkem raha ei annaks meile rahu, sest mõistuse jaoks ei ole raha kunagi piisavalt.
Küsimus on ainult mõistmises ja iseendale asjade selgitamises. "Tunne iseennast. Tea oma mõtteid" võiks olla sobilik soovitus nii lapsele kui ka sulle. Siit tekib rahu.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
UUDIS! Osale seminaril otse oma arvutist!
"Meditatsioon algajatele"
Soovid osaleda Sisekosmose seminaril, aga elad Tallinnast väljas ja ei viitsi sõita?
Või tunned, et pakutavad seminarid on liiga kallid?
Või sulle ei meeldi lihtsalt niimoodi grupis käia?
Nüüd saad seminaril osaleda siinsamas, sinu arvutis ... ja ainult 9 eur eest.
Vaata siia
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
17. aprill 12:32 Anu kirjutas:
See on lahe lugu!Pisut hariv see pärast, et iga lapsevanem arutleb selliseid asju, kuidas õpetada lapsele elu mõistmist, sinna kuulub paratamatult suhtumine rahasse. Kas meie soovide täitumised on tihti seotud raha summa suurusega või paneb hoopis meie hingejõud raha rattad käima. Kas me vajame raha selleks, et olla õnnelikud või vajame enne õnnetunnet, mis toob lõpuks meieni kõik selle mida vajame. Kuidas kasvatada last selliselt, et anda talle lapsena kõik mis teda lapselikult õnnelik hoiab ja kuidas lapsest kasvab lõpuks täiskasvanud, kes oskab õnne leida täiskasvanuna mitte minetates lapselikku kergust.
Kuidas kõik see tasakaalus hoida, et lapsed ei muutuks väikseteks vanainimesteks ja täiskasvanud ei käituks nagu lapsed mänguasjade poes, pikali visates oma tahtmisi läbi surudes. Mõtisklemist küllaga, olles ema, see on suur õppimine ja kasvamine koos lastega. |
17. aprill 13:35 H.R. kirjutas:
Ülikõva artikkel Kaits ja hea nõuanne! krt kuidas ma ise selle peale ei tulnud, deem :) |
17. aprill 13:39 Kit kirjutas:
Aitäh, väga kasulik teada :) |
17. aprill 13:56 Heidi Plumberg kirjutas:
Väga tubli, et nii inimeste silmi avad:) Meil on peres ka lastel enda rahakassad, see õpetab säästmist ja neil on valik kulutamiseks endal...kui nad ei kuluta, saavad preemiat...ja toimib. Siin on kassa link (loeb automaatselt raha): http://www.amayasport.ee/index.php?id=5&group_id=115&action=show_product&product_id=1211
Päris paljud sõbrad on selle oma lastele nüüd soetanud ja on aidanud kaasa küll mõistmisele (lisaks sellele, mida räägid, eks). |
17. aprill 15:09 Üllatunud kirjutas:
See õpetus sobib ka täiskasvanutele,aitäh! |
17. aprill 20:04 A.Tamm kirjutas:
Asjalik :) |
17. aprill 20:35 Lauri kirjutas:
Me anname lastele ainult seda, mis on meie enda hinge taga. Ülejäänu peab laps saama elult endalt, kui laps ei tule endaga elus toime siis ta kasutab seda pagasit mida vanemad talle kaasa andnud on. Kui see pagas on õhuke ja avastades et pagasis pole ühtki arukat nippi toime tulemiseks. Ongi see aeg kui tekib vajadus ümberõppeks, see on valulik aeg. Täiskasvanuna on vahest hea korrastada oma sisemust ja arusaada, mida on meile õpetatud ja mida sellest edasi anda. |
19. aprill 14:19 Irina kirjutas:
Väga hea nõuanne! Arvan, et alguses peaksid täiskasvanud ise oma mõtlemist muutma. Tavaliselt on ikka keegi teine see paha, kes sulle palka ei maksa, mitte aga sina ise. Kindlasti paljud täiskasvanud ei suuda iseendale tunnistada, kuidas raha tekkib ja miks see ei teki nende rahakotis =) Ma ise olen väga palju mõelnud, kuidas võiks oma lapsele (praegu neid mul küll pole =)) seletada ja õigesti mõtlema panna. Aitäh Kaido, et sellist ülihead nõuannet andsid! |
19. aprill 14:20 Ilona kirjutas:
Hea artikkel. |
19. aprill 14:21 Kristi kirjutas:
Väga kasulik ja õpetlik artikkel.
Aitäh |
19. aprill 14:41 Monika kirjutas:
väga vajalik ning HEA lugemine:)
aitäh! |
19. aprill 14:42 Monika kirjutas:
väga vajalik ning HEA lugemine:)
aitäh! |
19. aprill 14:52 murelik lapsevanem kirjutas:
Väga hea artikkel. Oleme elanud siiamaani hästi, samas ei ole lapsed mul kunagi põhjendamatult asju tahtnud. Nüüd olen olukorras, kus saan lastele lubada vaid hädapärast sööki. Ühel päeval ütles laps mulle, et ta unistab sellest, et saaks käia korra nädalas sõprdega kinos ja süüa ära terve šokolaadi kui selleks isu tuleb. Suurim hirm ongi mul selle ees, et olen lastesse tahtmatult istutanud "vaeseks olemise mõtlemislaadi". |
19. aprill 14:56 Diana kirjutas:
Öeldakse, et asjad juhtuvad ja jõuavad sinuni siis, kui oled valmis nendega toime tulema ja aru saama. See artikkel on stardipakuks suhtumise muutumises rahasse ja eelkõige selle jõudmisse meieni. Jõudu Kaido! |
19. aprill 18:52 Anu kirjutas:
Üks ajatu armas lugu!
4-aastaselt me mõtleme: ema teab kõike! 8selt: ta teab päris palju! 12selt: ema ei tea tegelikkult kõike. 14selt: ema ei tea midagi. 16selt: ema ei eksisteeri. 18selt: ta on vanamoeline. 25selt: äkki ta siiski teab sellest! 35selt: enne kui otsutame, küsime ema käest. 45selt: huvitav,mida ema sellest arvaks? 75selt: ma sooviksin, et saaks küsida ema käest selle kohta. |
19. aprill 20:39 Ly kirjutas:
Tänud,väga asjalik jutt,millest on palju õppida. |
19. aprill 23:37 Helar kirjutas:
Isenesest Kaido.. ilus lugu ning kindlasti kiidan Sind selle eest ,et selle valmis kirjutasid ning ka midagi õppisid(ja oma järeldused tegid) raamatust "Rikas isa, vaene isa".
Kuid alati on oma KUID igas toredas tekstis.
Mul on kaks toredat tütart ja õpetan neid enam-vähem samas vaimus, mis oma artiklis õpetasid(tõsi: üks on veel liiga väike- alles 9 kuune). Kui poes käime lasen tal valida. Laob korvi täis ja siis käime kõik kohad uuesti läbi - igakord arutades, kas sul on seda vaja või kas sul on seda vaja rohkem kui teist. Esimesed 3 korda lõppesid pooliku korviga. Järgmised 5 lõppesid 3 asjaga( jäätis, kommid ja limonaad) ja siis areng pidurdus. Otsustasin kasutada vana head meetodit - "anna noorikule pakk suitsu kätte ja pane kappi". Ostsin kodu šokolaadi, komme, limonaadi jms täis. Laps sõi esimesed päevad hea meelega(lisaks peitis enda tuppa kappi jms). Oma osa mängis ka emme ,kes sõi veerandi kogusest. Suurendasin veel koguseid ning jälgisin(käisin ka poes samal ajal lapsega iga päev - mina ostsin piima,saia--tema oma tavapäraseid asju). 1 kuu määdudes ei säänud enam nii palju ja šokolaad jäi alles. 2 kuu möödudes seisid maiustused ja külalised sõid. 3 kuu möödudes ladus ta poes esimeste asjadena korvi leiva(saia), piima, koore,juustu ja viinerid. Vanast harjumusest ka 1 maiustuse(ta on ikkagi laps) - ise valides kauem seda ,kui naine riideid. Ainuke visa asi oli krõpsud, mida pidi välja juurutama 5 kuud ja nüüdki on raskusi(olgem ausad - isegi valin vahepeal õlle kõrvale).
Siit siis moraal - seleta lapsele rahast või mitte - raha on ainult üks asi. Tühi paberilipakas või metallitükk. Lapsele tuleb anda VALIKUD ja suunata teda õigele teele. Ja õige tee ei ole sinu valitud.. Õige tee on lapse valitud tee. Kui ta oleks valinud kommid, siis oleks pidanud komme järama. Ta sai õigel ajal aru ning asi lõppes nii nagu pidi. Samas öeldakse ju ,et komm ei täida kõhtu ja maaleib on näljasele mistahes magusam, kui kõige maitsvam komm. Oleks ma seda ütlend - oleks see tühi jutt olnud. Kuid ta õppis selle ise selgeks.
Muideks.. mul ka ei saa kunag raha otsa. Ma oskan lihtsalt raha enda kasuks tööle panna ja pole selle ori. Kui on siis on.. kui ei ole ,siis tuleb. lapsega koosveedetud aeg on, mistahes kallim 4 majast ja 5 jäätisest.. ups.. autost.
Aa..unustasin ka selle öelda, et vanem laps kellele õpetan tasapisi on natuke üle 3 aasta noor. |
20. aprill 10:14 Tiit kirjutas:
Ideaalis on see, et mida hiljem laps teab kust issi emme raha tuleb, seda lapsele elutervem. Laps peab tunnetama, et issi emme armastab teda, laps ei saa nagunii aru, ta näeb ainult tundeid,kui raha teeb emme issi õnnetuks, siis laps võtab hoiaku, et tema vajadused on midagi halba jne
Iga asi omal ajal ja õigel arengu tasemel, iga laps on eriline ja lapsevanem tunneb ennast ja last, nii ongi õige. Raamatu järgi ega mingi kindla reegli järgi pole võimalik last kasvatada. Lapsed kasvavad ise ja lapsevanemad koos lastega järgi. See reegel ei kehti alati, et pikem ütles, tal on õigus. |
20. aprill 10:32 Pille kirjutas:
Helar, väga tubli oled!
Meie peres on jälle teine poetehnika: laps võib korvi valida ainult ühe asja. Kui korvis on asi olemas ja ta avastab, et oi, ma tahan seda ka, siis lasengi valida, et kumb asi korvi jääb. Vahetada võib ta nii palju kui tahab. Ei teki meil mingit jonni, sest ta saab ise otsustada ja on endaga väga rahul.
Lihtne ja toimib hästi.
(Reegel tuleb muidugi enne poodi minemist paika panna) |
22. aprill 16:22 Kati kirjutas:
Minu 17-aastase tütre soovid ja vajadused on muidugi kaugelt kõrgemad, kui kommikott vms. Muu hulgas oli pidevalt vaja järjest uuemat ja uhkemat mobla. Eelmise aasta sünnipäevaks saigi igatsetud touch ekraaniga nutitelefoni. Seda rõõmu oli umbes paar kuud kuni see tal ära varastati. Muidugi - oma hooletus jätta ujuma minnes kallis telefon randa vedelema. Ma ei kurjustanud, mainisin vaid, et ehk saab nüüd mõnda aega hakkama kõige lihtsama ja odavama telefoniga, mis täidab sidevahendina oma põhifunktsiooni. Ja oh imet - see telefon on kasutusel juba ligi aasta, alles mõni päev tagasi mainis tütar, et vaata, kui hästi see odav telefon vastu peab:)Jälle on käes sünnipäev ja ei mingit kallite kingituste väljapressimist. Olen aru saanud, et toimib asjade lubamine koos aruteluga nende tegelikust vajalikkusest. Pole mõtet tänitada, õiendada ja keelata. Nii mõnestki soovist on tüdruk peale järelemõtlemist nüüd loobunud. Varem käis meil pidev võitlus igasugu asjade saamise nimel ja keeldusin reeglina ikka rahapuudusega põhjendades. Nüüd aga saab ta isegi aru, et kui palju mõttetuid vidinaid ostmata jätta, saab lubada endale kallimat juuskurisalongi jne. Ja need on tema valikud. |
27. aprill 13:09 Lembit kirjutas:
Rohkem raha ei annaks meile rahu...-annaks küll,mida rohkem raha seda parem ,seda muidugi juhul kui seda mõistlikult kulutada.MIDA ROHKEM RAHA SEDA ROHKEM VÕIMALUSI!Olen olnud elus nii vaene kui rikas,rikas olla on parem kuid see ei tähenda alati seda ,et tuleb kohe osta uus maja või uus auto.Ennem tuleb ikka mõtelda.Rahast tuleb kõigepealt õppida raha tegema ja alles siis kui seda juba nii....nii palju on siis võib hakata mõistlikult ka kulutama.Kuid alati tuleb ikkagi seda silmas pidada,et teenid rohkem kui kulutad.Siis ei tule lõpptulemina rahast pettumust. |
28. aprill 10:31 Lugeja kirjutas:
Algatuseks muidugi sooviks tunnustust avaldada inimesele, et tal on mahti ja tahtimist sellistele küsimustele mõelda ja neid mõtteid ka teistega jagada.
Küll aga ei pea ma õigeks, et lapsele selgitatakse asju kokkukukkumise äärel oleva, hukule määratud majandus- ja rahandusmudeli põhimõtteid järgides.
On ju ilmselge, et praeguses maailmas ei teenita raha mitte niivõrd nutikuse ja töökusega, vaid peamiselt ikka juba olemasoleva rahaga. |
28. aprill 22:42 HOIATUS kirjutas:
ei soovita hetkel amayaspordist midagi osta. Kogemus: kauba eest on tasutud, aga kaupa kätte ei toimetata. Põhjust ei tea, muidu aktiivne suhtleja Heidi meilidele ei vasta, telefonitsi lubab kui ei midagi. Aga me ei jäta seda nii! |
|