SisekosmosTV »

Me ei saa võtta vastutust oma elu eest!
[17. november 2014 | Kirjutas: Kaido | 8370 korda loetud | kokku kommentaare: 17]

Tihtipeale tunneme end vastutavana selle eest, mis meie elus toimub - valikute eest, mida oleme teinud, mõtete eest, mida mõtleme, tunnete eest, mida kogeme. Tõde on aga see, et me ei saa mitte millegi eest oma elus vastutust võtta, sest kui päriselt vaatama hakata, avastame, et see kõik on üks spontaanne kosmiline mäng. Kui sellest aru saame, saabub vabadus.

 

 

Me ei saa võtta vastutust oma elu eest!

*** 

19. novembril toimub "Meelerahuõhtu Dr. Wayne Dyeriga"

Sellel meelerahuõhtul vaatame filmi "Oma elueesmärgi leidmine", kus avastad, kuidas alistuda elule, tulla välja egopõhisest maailmakäsitlusest ja saada üheks Elu endaga. Kui tunned, et soovid end igapäevasest virr-varrist välja lülitada, oma elu värske pilguga vaadata ja sellele sügavam tähendus anda, oled teretulnud:

Uuri lähemalt ja teata oma tulekust: meelerahuõhtu

***

Telli internetist!

 Rahva Raamat I Apollo

*** 

Lähenevad põnevad kursused Sisekosmoses:

7-24. november 2014 Erinevad tantristlikud kursused Andrew Barnesiga (vaata)

28-30. november 2014 Armastuse vägi - naiselikkuse avanemine Santoshiga (vaata)

03. detsembril 2014 Meelerahuõhtu koos Louise L. Hayga (vaata)

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
18. november 11:47 kapp kirjutas:
super.
18. november 13:27 m kirjutas:
Hei, ma ei usu praegu, et see suhtmine on konstruktiivne. Oma tegude eest vastutan ikka ise. Loomulikult ei ole ma k6ige yle uhke, mida ma teinud olen. K6ik ei ole hästi läinud. Aga vastutan ikka oma tegude otsuste eest ja kui teen midagi halvasti, siis pyyan parandada. Kas seda ei nimetata mitte arenguks?
Loomulikut ei määra ma oma tundeid, pilte, mida ma näen.
See, et pargid valesti ajab närvi> emotsiooni ei saa kontrollida, ei vastuta.
Teine kord oled tähelepanelikum> arened.
18. november 17:57 kapp kirjutas:
jah,ma usun,et kaido mõtles oma vastutuse loobumisest väikest mina,ego.lase lihtsalt kõigel olla mida näed ja usalda ennast kes sa päriselt oled.
täselt,tule mõistusest välja.
19. november 12:10 kaljo kirjutas:
Muidugi,kui hakkan siin kommenteerima,sekkub koheselt tingitud mõistus,mis näeb "asju" oma mätta otsast...
Olla kõigele juhtuvale kõrvalseisja,vaataja ja tunnetada seda,on kindlasti võimast rahuldustunnet pakkuv seisund.
See kõik aga eeldab vabadust.Sellist meelevabadust,mis ei sõltu enam sellest mis juhtub,mis on juhtunud või mis hakkab juhtuma.Et olla maailmas vaba,peab olema maailmast vaba,see on aga paganama raske "ettevõtmine".
Minu meelest üks keeruline koht on mõista Tahtmist!
Me tahame kõik midagi olla,saavutada,meil on pered,tahame neid hoida,tahame teha karjääri,tahame aktiivselt või passiivselt olla poodiumil jne. ja jne.
Ja seda kõike tahab mina,mis tuleb välja,et polegi mina....?
Kuidas saame elada siin maailmas nii,et see kõik lõpetada?
Kas see tähendab selja keeramist kõigele teadmistele,kogemustele,meie pangaarvetele?
Oleks nagu soov istuda kahel toolil üheaegselt.Tahame olla "vaimsed",ilma egota ja samal ajal nautida kõike seda,mida kujutluspildid meile pakuvad.
Minu(ego)jaoks on see tohutu ettevõtmine,et siiralt õelda,et olen vaba kõigest sellest,mis juhtub.
Kaido,aga lugu läks mulle vägagi korda,ainult ühest "käigust" jäin arusaamatuks: kas mõtted ja emotsioonid pole mitte ühisnähtus? Emotsioon tekib ju minu mõtte reageeringust,kujutluspildist sellele mis on?
Nüüd vist aitab.Aitäh!
19. november 15:13 kapp kirjutas:
kõige tähtsam eeldus tõeliseks arenguks on mõistmine,et sina ei ole hääl oma peas,vaid sina oled see,kes seda häält kuuleb.
kui sa sellest aru ei saa,siis sa üritad endiselt mõistatada,milline osa kõigest sellest,mis hääl ütleb,on see päris sina.sellise eneseleidmise eesmärgil käivad inimesed paljustki läbi.nad tahavad aru saada,milline nendest häältest,milline nendest isiksuse aspektidest on see,kes nad tegelikult on.vastus on lihtne-mitte ükski neist.
raamatust
köidikuist vabanenud hing.
aitab jälle,minul vähemalt täpsustda mõningaid arusaamasid,seoses teadvuse ja teadvustamisega.
20. november 21:44 Egon kirjutas:
See on tore, et Kaido on selle etapis. See ei ole aga veel lõplik tõde. Ütlen seda omast vaatenurgast ja ma olen väga tänulik sellele vaatenurgale.

Aastaid uskusin, et olen leidnud oma tõe ja selleks on elu ise, selle loomulik või spontaanne avaldumine, mäng, tants või kuidas keegi nimetab. Täna ma kogen, et kogu minu elu on briljantses peegelduses või harmoonias minu uskumustega. Minu elu peegeldab täpselt seda, mida teadlikult või alateadlikult usun. Ma tean, see võib olla šokk alguses, kuid tegelikult on see kergendav.

Mul on kahju, siiralt kahju inimestest, kes ei võta vastutust oma elu eest. Seda kirjutades pean ma silmas tegelikult mitte inimesi, vaid teadvust inimesena. Samas ma mõistan, et iga tee on unikaalne ja iga viis on ainulaande.

Elu on ime ;)!
21. november 15:22 kapp kirjutas:
kas sa tahad,siis väita,et elu on neutraalne ja peegeldab absoluutselt kõike seda mida sa usud ja millest sa oled nagu teadlik.teisisõnu,inimese uskumused ja vaatenurk,või taju määrab selle mida ta tunneb ja kogeb füüsilises reaalsuses.
nii vist see ongi.
21. november 19:33 Egon kirjutas:
Ilma minuta ei ole siin midagi. Kuna mina olen siin, on siin alati midagi. Ma ei ole kunagi üksi.

Ma lugesin kusagilt, et mina ei ole hääl minu peas, vaid kuulan seda. Jah, ma ei ole minu hääl minu peas, kuid ma olen see hääl kui ma kuulan seda. Ma ei ole eraldi see hääl, kuid ma olen see, mida kuulan ja see, kes kuulab, ja ka see kuulamine ise.

Seda on raske uskuda, sest kuulates ainult mõtteid ja otsides neist tõde, jääb mulje nagu minu olemus on negatiivne. Tegelikult on need lihtsalt salvestunud uskumused, mis korduvad nagu rikki läinud plaat. Sa ei usu? Kui sinu mõtted oleksid positiivsed ja need toetaksid nii sind kui kogu seda keskkonda, kas sa eraldaksid hääle oma peas ja väidaksid, et sina ei ole see? Kui sa tajud, et mõtted ei harmoniseeru sinu ülejaanud olemusega, siis sa tunnistad, et need mõtted, see hääl, ei ole sina. Need mõtted, mis ei ole positiivsed, on uskumused. Negatiivsetele uskumustele vastavad negatiivsed emotsioonid, mis on kõrgema mina vastus nendele mõtetele. Kõrgem mina lihtsalt ei nõustu negatiivsete mõtetega, sest ta ei tunne puudust, eraldumist, mitte-täiuslikku hetke. Raske uskuda, eks?

Mina soovitan kuulata neid inimesi, kes selle inimlikult ära seletada oskavad koos põhjuse, tagajärje ja elu imelise tähendusega. Üks niisugune inimene on Bentinho Massaro. Aga see kõik on minu vaatenurk.
21. november 20:12 kapp kirjutas:
mis siis teha,hääl on peas,las ta siis olla.
olen nagu sellest häälest ka eraldi.
teha nagu ei olegi midagi,töötada siis oma tajumiste ja uskumustega või.
lasta lihtsalt siis kõigel olla ja elada edasi.
kirjutan seda kõike endaga seoses,jälle nagu oleks midagi puudus.
langesin vist sellesse otsimise nõiaringi järjekordselt.
ole kõige tunnistaja ja märka,et see ja too ei ole sina.
noh,olen nagu tunnistaja,samas tundub seegi nagu mõttetegevusena.
täielik lõdvestumine vist aitaks ja mitte klammerdumine asjadesse,aga see ei tule jälle välja.
kas seda Bentinho Massaro saab ka eesti või vene keeles kuskilt vaadata või lugeda.
22. november 18:30 kapp kirjutas:
ei tea kuidas see siis käib,vahel istun päevade viisi ja püüan nagu olla see tunnistaja,vahel nagu vabanen niiöelda kuhugi,ttekkiks nagu mingi ekstaas joovastus,samas nagu teised raamatutes kirjutavad,et peaks ära tundma oma päris enda,seda ei ole.ei ma ei istu käed rüppes,selles mõttes,käin tööl ja püüan seda ka tööl praktiseerida,et lase olla kõigel ja lase minna,aga kuidas last minna kuidas peba olema.
jah, ma arvan,et kohe on vastus,ära ürita.
aga ei õnnestu.
ei tea....
23. november 17:08 Egon kirjutas:
Tere Kapp,

Jagan sinule oma seisukohta. Ma ei tea, kas see sind aitab.

Sul ei saa olla eelviimase kommentaari kontekstis mingit puudust. Kui sa tunned puudust, siis see peab olema midagi, kas mõte või tunne, võibolla ka nende kombinatsioon. Puudus ise peaks viitama, et sul ei ole midagi, mida sa otsid, kuid väljendub mitte-puudusena, see tähendab tunde, mõtte või emotsioonina. Märka seda! Sa ei saa luua puudust, sest sel juhul sa peaksid looma mingi "augu" või "tühjuse" endasse, kuid samal ajal sa teadvustad seda "tühjust" või "auku" kuidagi, kas siis tunde, mõtte või näiteks uskumusena. Proovi luua "tühjus"... kas õnnestub? Nüüd või järgmisel hetkel proovi kogeda seda "tühjust"... kuidas tundub või paistab? Kas sa märkasid, et oled looja? Sina oled oma elu ja kogemuste looja algusest peale :).

Ma ei tea, miks osad õpetajad vaatlevad oma õpilasi ego-põhiselt ja püüavad neid sellest seisundist välja tuua... Võib olla nad ei ole päris ausad enda vastu. Mina näen aga seda, et mina ise loon oma elu ja olen kõik algusest peale loonud. Lisaks loon oma reaalsust ka praegusel hetkel. Kõik ebaõnnestumised on olnud vajalikud avardumiseks. Ma olen ise kõik oma kogemused valinud. Ka selle, et ma vahepeal õpin ennast uuesti tundma :).

Kapp, kui see maailm, elu või universum on üks, siis minu kogemus ütleb seda, et sul ei ole midagi viga. Sa oled võibolla segaduses. Võibolla oled sa endale valinud huvitava õppetunni. Mina ei saa seda täpsustada, sest see on sinu kogemus. Mida ma teha soovitan on alustada teadlike puhkepausidega.

See on puhtalt minu enese teooria, seepärast ei tasu võtta seda teaduse põhiselt või tõestatud asjana. Minu isa on suitsetaja. See tähendab, et ta on vist juba üle 30 aasta suitsu teinud ja teeb seda jätkuvalt. Mulle ei ole see kunagi meeldinud ja ma ei ole aru saanud, miks ta seda teeb. Kuni... Ma avastasin enda jaoks teadliku puhkamise. See tähendab iga päev mitu korda teadlikult (vaimset) puhkamist. Ma luban endal iga tund või nii tihti kui meelde tuleb lasta lahti kõikidest maailma muredest. Ma lasen päriselt lahti ja naudin teadlikku pausi või puhkust. See on meeletu kergus. Mina enam ma seda teen, seda enam ma ennast tänan ja teadvustan. Millised on olnud selle tegevuse kõrvalmõjud? Näiteks ma olen märganud, kuidas autoga sõites punase foori taga tekib minul täielik vaikus ja puhkus. IME! Ma lausa naudin ummikuid. Sama kogemus oli mul ka näiteks ühes teeninduskeskuses järjekorras oodates. Võtsin oma numbri ja jäin ootele. Märkasin, kuidas teenindaja teenindas inimest tähelepanu ja pühendumisega, see tähendab järjekorra mõttes aeglaselt. Minu ees oli veel mitu inimest ja ma aimasin, et mul tuleb kaua oodata. Selle asemel, et minna närvi, märkasin, et minus tekkis taas täielik rahu ja vaikus. Ma täiega nautisin seda puhkehetke. Kolmas kogemus oli seotud minu tööga. Ma pidin arvutist ja internetist leidma ühe toote pildi, et kliendi kirjelduse järgi toote ära tundma. Aga ma ei leidnud kohe. Selle asemel, et minus pinge peaks kasvama, sest klient ootas, tekkis minus taas rahu ja vaikus, täielik pingevaba puhkehetk. Seejärel minu tähelepanu muutus vabamaks ja leidsin kiiresti vajaliku pildi. Ma tean, et see on teadlike puhke- ja pausihetkede tulemus. Mida see tähendab? Proovi järgmise nädala jooksul iga päev, iga tund või nii pea kui vajalikuks pead teadlikult puhata. Lase kõikidest muredest, mõtetest ja emotsioonidest lahti. Naudi seda vabanemist täielikult. See hetk võib kesta 2-5 sekundit aga võib olla ka mitu minutit. Mind on see aidanud nii palju, et ma olen teadlikult teinud täiesti uusi ja kvaliteetseid otsuseid. Näiteks otsustasin esimest korda perega spaas ära käia, kuigi rahaliselt tundus see võimatu. See ei olnud võimatu :).

Kuidas on suitsetamine seotud teadliku puhkamisega? Konks on selles, et niipea kui inimene teab, et saab järgmisel hetkel suitsu tegema minna, annab ta endale alateadlikult loa puhata. Jah, sa lugesid õigesti. Inimene annab endale alateadlikult loa vaimseks puhkuseks. Niisugune paus ei pea olema alati vaikne või vaikuse nautimine. See võib olla ka soovitud mõtete kogemine. Kui sa vaatad oma unistusi, kuidas sa ennast tunned? Kas see võib olla lõõgastav? Mina usun nimelt, et nii ongi. Sama efekti võib anda uute, hoopis teistsuguste (mitte töö) mõtete kogemine. Selle mõju on aga vabastav või lõõgastav. Seega suitsetamine, mis on bioloogiliselt pigem kahjulik, võib olla vaimselt väga kasulik, sest see tegevus toob sügavamal tasandil kaasa puhkuse ja lähema kontakti iseeendaga. Nii võib olla ka kõikide muude sõltuvustega nagu narkootikumid, liigsöömine jne. Miks inimesed seda teevad? Sest nad annavad endale alateadlikult loa puhata, lõõgastuda, eelmistest või korduvatest mõtetest lahti lasta ja lihtsalt naudivad praegust hetke. Ma ei väida, et see on teaduslikult nii, vaid jagan lihtsalt seda, kuidas mina seda maailma näen. Nüüd järgmine või teadlik samm oleks puhkamine, pauside tegemine, lõõgastumine ja hetke nautimine teadlikult ilma tervise kahjustamisega. Paljud inimesed on leidnud selleks tervisespordi. Osad inimesed mediteerivad. Igaüks võib endale leida sobiva viisi.

Mina olen nii palju vaimseid raamatuid lugenud ja kõike seda proovinud ka praktikasse rakendada, kuid enamik neist ei toimi. Ma ei tea, miks neid raamatuid trükitakse või milline on nende tegelik väärtus, kuid mina soovitan lugeda, kuulata ja olla osaline nende autorite vestlustel, kes tõesti sind inspireerivad ja kõigile sinu küsimustele vastavad. Bentinho Massaro on minu inspiratsiooni allikas, kahjuks ta suhtleb inglise keeles.

Mina tean, et mina olen oma elu looja. Ma olen oma elu eest vastutuse võtnud ja kasulik kõigile, kes minu loomingust osa saavad.
24. november 11:10 kapp kirjutas:
see aitas.
aitäh.
25. november 12:03 Katrina kirjutas:
Huvitav lähenemine Kaidol selles videos! Väga abistav minu jaoks. Aitäh!
26. november 10:12 Jaanika kirjutas:
Ma vaatasin ja kuulasin seda videot, mille sisuks oli Kaido selgitus/mõtisklus, et inimene ei saa vastuta oma mõtete ja emotsioonide eest. Kaido sõnum selles videos oli see, et inimesed ei tohiks süüd tunda selletõttu, et emotsioonid ja mõtted, mis on neil elu jooksul tekkinud vastusreaktsioonina ning mis kuhjudes on tekitanud inimestes automatismi st, kui mingid välised sündmused, suhted, tegevused toovad inimestes automaatselt esile emotsioonid ja mõtted (nii negatiivsed kui ka positiivsed), siis inimene ei saagi neid kontrollida, sest need tekivad automaatselt ning inimesed on harjunud end oma mõtete ning emotsioonidega samastama. Seni kuni inimene ei õpi kasutama teadlikkust, mis tuleneb intellektist, juhib teda mentaalsus ehk mõistus ehk ego ja inimene ei teagi, et tegelikult on võimalik juhtida oma mõtteid ja emotsioone. Seega - Kaido väljendus, et inimene ei saa vastutada oma emotsioonide ja mõtete eest, tuleneb teadlikkuse puudumisest ja tema sõnul puudub sel juhul vastutus selle eest. Kui inimene ühel hetkel taipab, et tema ei ole see mõte ja emotsioon, mis tekib tal automaatselt vastusreaktsioonina mingile väliskeskkonnast tulevale ärritajale, vaid ta asub vaatleja positsioonile ning ta eristab emotsiooni ja mõtte ise endast, siis algavad muutused inimeses ning sel juhul juhib inimene teadlikult oma mentaalsust ja selle läbi ka emotsioone. Selgituseks nii palju, miks inimesed reageerivad ühele ja samale asjale erinevalt, tuleneb üldjuhul nende kasvukeskkonnast: perekonnast, kultuurilisest taustast, ühiskonnast heakskiidetud hoiakutest ning tavadest. Niikaua kui inimest ei häiri, miks ta reageerib mingile elus ettetulevale asjale just niimoodi nagu ta harjunud on (automatism), ei esita ta endale ka küsimusi ega teagi, et on võimalik teistmoodi ning ta samastab ennast mentaalsusega automaatselt, kuid selle eest ei saa teda hukka mõista, sest ta pole teadlik. Kui inimest hakkab mingi mõte või emotsioon häirima või ta küsib endalt, miks ta just on niisugune nt äkiline ja ärrituv, tekib rahuolematus ning ta sooviks muutuda, tuleks kasutusele võtta teadlikkus. Teadlikkus on võimas relv inimese käes, kui ta õpib seda kasutama igapäevaselt ja igas situatsioonis, siis suudab ta juhtida oma mentaalsust, mis paraku on meie elus kõige suurem takistus saavutamaks sisemist rahu.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Kaido teema pealkiri „me ei saa võtta vastutust oma elu eest“, pole võib-olla päris täpne. Me ei saa vastutust võtta elu eest seni, kuni me pole kasutusele võtnud teadlikkust.
26. november 19:08 Egon kirjutas:
See video on ehtne tõend, et me vastutame oma elu eest. Küsimus jõuab välja iseendani. Kui mina ei vastuta enda eest võiksin ma ka olemata olla. Kuid, ma olen olemas ja seeläbi loon ehk vastutan oma loomingu eest. Ma ei pea siin silmas ennast kui inimest, kuid ma ei välista seda, sest see nimetus ei ole nii oluline. Ma pean silmas ennast kui teadvust.

Kui see video ei oleks vabastav puuduks ka vastutus. Kui mul ei oleks sisetunnet, mida võin usaldada, võiksin ka olemata olla. Kaido toob välja kaks mina, üks on see, kes otsib ennast ja teine on see, kes leitakse. Anna andeks, kuid enese otsimine on lihtsalt uskumus, minu jaoks. Mind ei ole kaks: üks, kes otsib, ja teine, kelle leian või keda märkan. Siin on ainult üks mina. Ma võin ennast naljaga pooleks otsida, kuid sel juhul lihtsalt mängin niisugust mängu. Muidugi võin ennast lihtsalt märgata. Teisel juhul, kui ma otsin ja otsin ning ei leia, ometi olen olemas, on tegemist uskumusega, et otsin ennast ning mul on vaja vaadata vaid sellele uskumusele otsa, et näha tõde.

"Mina otsin ennast" - kui selles lauses on kaks mina, siis üks mina selles lauses on uskumus ja teine on vastus. "Me ei saa võtta vastutust oma elu eest" - üks mina või meie on uskumus ja teine on vastus ehk tõeline olemus. Me kasutame keeleliselt kahte mina, sest see võimaldab meil rääkida endast, kuid see ei tee meist kahte mina: üks, kes räägib ja teine, kellest räägitakse.

Ma olen Kaidoga nõus, et ma olen see vaatleja, kuid ma ei ole nõus, et ma olen ainult see vaatleja. See on poolik tõde. Ma olen ka looja ja see tõde lisaks vaatlejale on vägagi vahetult kogetav. Mina kogen seda siiralt.
26. november 21:30 Egon kirjutas:
Võin tuua oma elust, ühest praktilisest harjutusest näite.

Niipea kui hakkasin regulaarselt tegema "vaimseid suitsupause", olen märganud, et suur osa minu elus on puhkamine. E. Tolle ütleb selle kohta olemine, mis on sisuliselt see sama.

See ei tähenda, et ma midagi enam ei tee. Vastupidi, olles teadlik enesest, sellest vaatlejast või kihist, mida enam eemaldada ei saa, on mul valik, kuidas ma käitun. Kas ma järgnen mõttele või mitte. Kas ma usun seda mõtet või mitte. See valik on otseselt seotud vastutuse ja loomisega. Mida enam ma valin "suitsupausi", seda enam ma sellest teadlik olen. Minu valik on minu vastutus. Kui mul poleks valikut ehk ma ei saaks valida, mida ma kogeda soovin, siis ei oleks mul võimalik kogeda vaatlemist ja läbi selle saada tagasisidet oma loomingu kohta.

Oma tunnete ja mõtete eest vastutuse võtmine on väga teadlik ja väga vastutusrikas ülesanne. See on nagu endas äratundmine, et mitte keegi ei saa mind õnnelikuks teha, see on minu enese otsus, valik, vabadus ja vastutus ühes ;)!
02. detsember 11:29 Terje kirjutas:
Minu jaoks on selle arutluse pühiviga see, et vastutuse võtmine on võrdsustatud enda süüdi tundmisega ja enese süüdistamisega, mis aga ei ole üks ja seesama.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: