SisekosmosTV »

Kuidas avastada kontakt Iseendaga
[18. august 2014 | Kirjutas: Kaido | 6109 korda loetud | kokku kommentaare: 8]

Kas sa elad peas või südames? Elades peas kannatame sageli, jõudes südamesse leiame rahu.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuidas avastada kontakt Iseendaga? 

***

Meelerahuõhtud:

24. september 2014 Meelerahuõhtu koos Eckhart Tollega (vaata)

29. oktoober 2014 Meelerahuõhtu koos Dr. Wayne Dyeriga (vaata)

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
18. august 10:37 Lohe kirjutas:
kuidas sul muidu lohetamisega edeneb? Sul on arvatavasti palju võimalusi olnud seal Tais ja igal pool, et paned juba nagu vana kala.
18. august 18:49 Kaido Pajumaa kirjutas:
Tänan küsimast, just praegu Pärnus seda tegemas :) Vaata: http://tinyurl.com/o5vpbrf
18. august 23:34 ma olen täiuslik kirjutas:
Kindlasti on erinevaid võimalusi enesega kontakti saamiseks, olemisega ühenduses olemiseks.

Ma ei saa jagada kellegi teise arvamust, kogemust või seisukohta. Seega kõik see siin on puhtalt minu vaatenurk, mis on unikaalne nagu iga inimese elukogemus. Minu viis on mõtetele sisemine jah ütlemine. Tegelikult on see miski, mida ma ei tee, vaid avastan ja aina enam teadvustan, et see on juba minust sõltumata nii.

Osad inimesed püüavad mõttemaailmast väljuda, tuues tähelepanu enda sisse, südamesse. Mina ei püüa seda teha, kuigi usun, et see on kindlasti üks viis enesega kontaktis olemiseks. Mina ütlen (nii palju kui võimalik) teadlikult igale mõttele sisemiselt jah. Tegelikult olen ma juba igale mõttele avatud, kuid sisemise konflikti seisundis on teadlik ja tingimusteta jah minu jaoks väga vajalik.

Miks see on vajalik? Esiteks ma ei saa ühtegi mõtet eirata, eitada, ignoreerida või peita. Isegi neil hetkedel mitte kui ma lasen ennast lõdvaks ja hingan sügavalt ja mõnuga. Mõte sel lõõgastunud hetkel lihtsalt hajub ja kaob, kuid varem või hiljem tuleb see tagasi. Muidugi ma võin validagi elu, milles saan püsivalt olla lõõgastunud, kuid ma isiklikult selleks veel valmis ei ole. Igal asjal on oma aeg. Ütlen igal hetkel (täpsemalt ainsal hetkel, mis üldse võimalik... ehk siis praegusel hetkel) mõttele sisemiselt jah. "Jah, see võib olla täpselt just niisugune nagu see on". Jah, see võib olla oma sisult üdini positiivne või jubedalt negatiivne, kuid selle olemust või olemasolu ma ei saa eitada, eirata, vältida või peita. Ja seepärast on oluline seda märgata ehk teadvustada, mitte põgeneda ja millesti muust (näiteks teadlikkusest enesest) teadlik olla. Ma ei vastanda teadlikkust ja mõtet, vaid viitan faktile, et tegeledes ühe nähtusega korraga, ei muutu üks asi teisest olulisemaks. Teiseks, mingil moel ma olen juba teadlik, et ma olen igale ideele avatud. Mul on vaja aeg-ajat lihtsalt märgata või teadvustada seda ja minusse tekibki mingi muutus (rõõm, rahu, armastus). Kolmandaks ei ole mul vaja selleks midagi teha. Ma tean, et see kõlab kuidagi paradoksaalselt, kuid kui minu peas liigub päeva jooksul oletuste järgi läbi umbes 50000 mõtet, siis ma peaksin ju märkama, et annan neile mingi loa väljendumiseks. Aga ma ei märka, ma olen aus. Seega, kas ma tõesti ei märka, või ma ei annagi mingit luba ja olen täielikult ning tingimusteta avatud kõikidele ideedele tegemata selleks mitte midagi. Neljandaks, alistudes täielikult igal hetkel ehk siis praegusel hetkel igale mõttele ehk siis praegu avalduvale mõttele võin olla ... Ma võin olla see keha nagu mõte ütleb. Ma võin olla see isik, kellel on see nimi ja niisugune ajalugu. Ma võin olla see, kes näeb sõdu, ja see kes näeb kaastunnet. Ma võin olla see, kes kritiseerib ennast, ja see, kes armastab ennast. Ma võin olla ... Sisemiselt tingimusteta alistudes võin ma olla mis iganes ja kõik kokku, võin olla keegi või mitte miski, kuid ma ei kannata, sest ma ei hoia millestki kinni ja kõik, mis tuli võib minna. Kui olen alistunud igale mõttele, siis võib minus mõllata meeletu torm, kuid ka suurejooneline karneval. Kõik tuleb ja läheb, miski võib tulla ja olla kauem, teine võibolla ainult vilksatab. Märgates, et võin olla igal pool või kus iganes, võin olla igas rollis või mitte üheski neist, võin olla nii minevikus kui tulevikus, võin märgata ühel spontaansel hetkel, et ma olen praegu juba olemas, olen praegu juba miski. Ja kui minu sees on lugematul hulgal kannapöördeid olnud, võin märgata ja valida praeguse hetke, olles just niisugune nagu olen, märgates kõike muud just nii nagu see on, ja kogedes rahu, rõõmu ja armastust selle unikaalse hetke sees.

Aitäh kõige eest! Mitte keegi ei saa kannatada nii nagu mina seda teen ja mitte keegi ei saa taas armastada nii nagu mina seda teen. Ainulaadselt. Täiuslikult. Ja selles on mingi äratundmine... ;)
19. august 09:07 Anna kirjutas:
Ma ei soovi kuidagi oma mõtete juurest ära tulla, vaid aina enam neid teadvustada kogu oma keha ja olemisega.
19. august 14:26 awatts kirjutas:
Me peame eelkõige vabanema kõne- ja mõtlemisharjumustest, mis jagab maailma kaheks ning ei lase meil näha, et vahetu, igapäevane ja praegune kogemus on universumi eksistentsi täiuslik ja ülim olemus. Niisugune äratundmine on raskesti tabatav, ehkki üsna üleüldine teadvuse seisund. Sügavaim vaimne kogemus saab ilmuda ainult niivõrd valdava isekuse hetkel, et see ületab igal viisil iseenda. Omamoodi esimene samm on tunnustada iseenda isekust, petmata end sooviga olla teistsugune. Inimene, kes pole iseendaga kooskõlas, on kogu aeg halvatud püüdest minna ühekorraga kahele poole. Türgi vanasõna lausub selle kohta: “See, kes magab põrandal, ei kuku voodist välja”. Vaimne virgumine on keeruline protsess, mille jooksul üha kasvav arusaamine, et kõik on nii väär kui üldse olla saab, muutub äkki arusaamiseks, et kõik on nii õige kui olla saab. Kõige mõjuvõimsam tõik inimese vaimses, intellektuaalses ja poeetilises kogemuses on minu meelest alati olnud nende hämmastavate taipamishetkede universaalsus. Eksistents mitte ainult et ei lakka olemast probleem: meel on nõnda imeliselt rabatud kõige – isegi selle, mida tavaliselt peetakse halvaks – enesestmõistetavusest ja kohasusest, et ei leidu küllalt vägevaid sõnu, väljendamaks selle kogemuse täiuslikkust ja ilu. Selle selgus tekitab mõnikord tunde, et maailm on muutunud helendavaks või läbipaistvaks, selle lihtsus aga jätab mulje, et maailma juhib ja korraldab mingi ülimõistus. Samal ajal tunneb indiviid tavaliselt, et kogu maailm on saanud tema enda kehaks ja mis iganes ta ka poleks, pole ta selleks muutunud alles praegu, vaid on olnud alati kõige muuga üks. See ei tähenda, nagu kaotaks ta tunde läbi, et näeb tegelikult kõigi teiste silmadega, oma identsuse ja saaks sõna otseses mõttes kõiketeadjaks, vaid pigem seda, et tema individuaalne teadvus ja eksistents ongi vaatepunkt, mida ajutiselt kasutab miski mõõtmatult suurem kui ta ise. Selle kogemuse keskne tuum näib olevat veendumus või taipamine, et vahetu praegu, mis iganes ta loomus ka poleks, ongi kõige elava siht ja täiuslikkus. Seda taipamist saadab ja sellest voolab välja emotsionaalne ekstaas, intensiivne kergenduse, vabanemise ja valguse tunne ning sageli peaaegu väljakannatamatu armastus maailma vastu, mis on ometi sekundaarne. Tihti aetakse kogemusest tulenev nauding segi kogemuse endaga ja taipamine kaob ekstaasis, nõnda et indiviid, püüdes säilitada kogemuse sekundaarseid efekte, ei märka peamist – seda, et vahetu praegu on täiuslik isegi siis, kui ta pole ekstaatiline. Ekstaasi tingimatuks ja püsituks vastumõjuks on meie tunnete pidev muutumine. Taipamine aga, kui see on küllalt selge, jääb. Inimestel paistab olevat veendumus, et niisugustest asjadest kirjutatakse või räägitakse eesmärgil neid parandada või nendele midagi head teha, kusjuures eeldatakse, et kõneleja ise on ennast juba parandanud ja suudab rääkida autoriteetselt. Ühe eluea jooksul on peaaegu iga inimolend võimeline end parandama – sõltuvalt tarmukusest, ajast, temperamendist ja algtasemest. Kuid piirid, milles selline parandamine saab toimuda, on kitsad, võrreldes meie loomuse ja ümbruse tohutute mõõtmetega, mis jäävad samaks ja mida on väga raske parandada, kui väga seda ka ei soovitaks. Sellepärast ma ütlengi, et kuigi on olemas koht iseenda ja teiste parandamiseks, ei ole probleemide lahendamine ja olukordadega toimetulemine mingil juhul ainuke ega isegi põhiline eluprobleem. Inimlikke sihte aetakse taga tohutus ringlevas universumis, millel ma ei näe üleüldse olevat meie mõistes sihti. Loodus on palju enam mänguline kui sihipärane ja tõenäosust, et tal pole mingeid erilisi eesmärke tulevikule, ei maksa maha kanda kui eksitust. Otse vastupidi, looduse kulg, nagu me näeme nii ümbritseva maailma kui ka oma organismi põhjal, sarnaneb rohkem kunstile kui ärile, poliitikale või religioonile. Iseäranis sarnaneb see muusikale ja tantsule, mis vallanduvad iseenesest ja ei taotle tulevikult midagi. Keegi ei kujuta ju ette, et sümfoonia peaks eeldama ettekande kestel oma kvaliteedi paranemist või et mängu ainuke eesmärk on jõuda finaali. Ma tunnen, et suures osas on meie eluga samamoodi ja kui me oleme liiga haaratud selle parandamisest, võime elamise üleüldse ära unustada. Muusikamees, kes muretseb peamiselt selle pärast, et iga järgmine esinemine oleks parem kui eelmine, ei suuda oma muusikasse sisse elada ega sellest rõõmu tunda ja ta avaldab kuulajatele muljet ainult oma kramplikult range tehnikaga. Kui me küsime, missugune nägemus on õige, võime esmalt vastata, et sellist asja nagu tõde pole iseenesest olemas: tõde sõltub alati vaatekohast. Tuli on kuum naha suhtes. Maailma struktuur avaldub sellisena, nagu ta on, meie tundeorganite ja aju suhtes. Seetõttu võivad mõningad muutused muuta inimorganismi vastuvõtjaks, millele maailm on niisugune, nagu ta just selles nägemuses paistab. Samamoodi võivad aga teistsugused muutused anda meile niisuguse tõe maailmast, nagu see ilmub skisofreenilisele või musta masendusse langenud meelele. Siiski võib esitada argumendi “kosmilise” kogemuse ülima tõe poolt. See põhineb lihtsalt sellel, et ükski energiasüsteem ei saa ennast täielikult kontrollida ilma liikumise lakkamiseta. Kontroll piirab liikumist ja seetõttu oleks täielik kontroll ka täielik piiratus. Kontroll peab alati alluma liikumisele, kui üleüldse liigutakse. Inimkeeles võrdub liikumise totaalne piiramine totaalse kahtlusega, oma tunnete ja meelte täieliku mitteusaldamisega. Võib-olla on selle kehastuseks äärmine katatoonia, mis piirab igasuguse liikumise ja suhtlemise. Liikumine ja vabanemine piiratusest võrdub teisest küljest usuga, iseenda usaldamisega kontrollimatu ja tundmatu kätte. Äärmuslikul kujul võib see tähendada täielikku hoolimatust ja ülimat kapriisitsemist ning esmapilgul võib sellisel piiramatul usul põhinev elu paista nägemusena maailmast, kus “kõik on õige”. Siiski välistaks selline vaatepunkt väärana igasuguse kontrolli ja siis poleks kohta õigustel ja piirangutel. “Kosmilise” kogemuse olemuslik osa eeldab aga, et teadvuse normaalne piiramine ego-tunde poolt on samuti õige, kuid ainult ja alati seetõttu, et ta allub piiratuse puudumisele, liikumisele ja usule. Me muutume hullumeelseteks, ebakindlateks, kui kaotame arusaamise ja usu kontrollimatusse ja haaramatusse tagapõhjamaailma, mis on lõppude lõpuks seesama, mis me ise oleme. Erinevus täieliku, teadvustatud usu ja armastuse vahel on väga tühine, kui seda üldse on.
20. august 01:15 kommenteerija kirjutas:
Huvitav on Kaido väide, et "me kõige sügavamal tasandil soovime meelerahu". See ei ole tõsi!!! Kaido, sa ju märkad seda mõtet ehk oled sellest teadlik, eks? Kas see mõte viitab nüüd sellele, et sa oled kontakti iseendaga unustanud? Või sa oled sellest mõttest lihtsalt teadlik?

Kui sa oled kuulnud niisuguseid mõtteid nagu: "Me kõik soovime olla vabad", "Me kõik soovime kogeda meelerahu", "Me kõik soovime olla õnnelikud", kas sa oled märganud, et neis võib eristada kahte tasandit? Üks on olemise ehk vormiline või faktiline tasand, see tähendab me teadvustame seda, olgu see mis iganes. Teine on sisuline ehk tähenduse või tõlgenduse tasand, mis tähendab, et see miski on näiteks mõte, ehk sellel on mingi vormiline sisu ja tähendus või seletus. Faktiline (olemise) tasand võib suhtlemiselt olla tihti tähelepanuta, sest olulisemaks peetakse ikkagi selle sisulist poolt. Samas just olemise tasandi märkamine või teadlik tunnistamine muudab näiteks mind mingi mõtte sisust sõltumatuks. Olles samastunud sisulise poolega, tulevad mängu tunded ja emotsioonid, millele alistudes kogen taas vabadust.

Mina saan unustada kontakti endaga vaid juhul, kui ei märka fakti ja usaldan lause sisu. Näiteks mõte võib öelda:"Sa ei tea, mis homme toimuma hakkab, aga mina tean, kuid ma ei ütle sulle". Või niisugune versioon:"Ok, mina ei tea, mis homme toimuma hakkab, kuid sina ka ei tea. Järelikult sa ei teagi kõike ja pole üldse teadlik!". Kui ma enese teadlikkuse nende lausete sisuga seon, siis saab minust mõtete vang.

Minu sees juhtus täna nii, et ma sain su peale kadedaks ja vihastasin. Korraga aga hakkas miski mind juhendama. Miski ütles, et: "... Kaidos on meelerahu kogemus, aga minus ei ole". Mul ei jäänud muud üle kui alistuda ehk kogeda seda kannatust ehk valu ja see avas mu keha. Ma sain oma kehas hingata ja ma ei olnud sõltuvuses enam sellest mõttest. Sain aru, et kogu see enesega kontakti otsimine on üks vaimne trikk (mõte), kuid sellest välja tulemine on vajalik, kui ma olen eneselegi teadmata usaldanud selle mõtte sisu: "Minu suurim soov on kogeda sisemist rahu".

Ma olen vaadanud, kuulanud ja katsetanud erinevaid võtteid enese teadvustamiseks, kuid tihti pole neist mingit kasu, sest mul puudub samal hetkel oma kogemus. Kaido, see on ilus ja võrratu, et sa soovitad tähelepanuga tulla allapoole, kuid minu puhul sa rääkisid kurtidele kõrvadele. Miks? Sest neil hetkedel, kui ma seda video vaatasin polnud minus mingit valu, millele järgneda. Just! Sa lugesid õigesti. Ma ei järgne sõnadele, ei sinu ega kellegi teise inimese sõnadele, vaid ma järgnen oma kogemusele, näiteks valule. Kui pinge minu kehas hakkab liikuma ülevalt alla, siis ma jõuan sellesse piirkonda, kuhu sa suunad, kuid kui seda pinget pole, siis ei toimu ka liikumist ega muutust. Puhtalt ettekujutuse abil see minu puhul ei toimu. Niipea kui olin valu abil märganud oma keha avanemist, oli mul kergem hingata ja olla. Valu aitas mul mõista sinu õpetust :).

Ma pidin tõesti su peale vihaseks saama, miski minus pidi juhendama hakkama, ma pidin uskuma, et sinus on meelerahu ja minus mitte, ma pidin järgnema sellele valule, keha avanes ja ma sain istuda oma valus ja lihtsalt olla... Ma olen südamest tänulik Sulle ja sellele valule ;).
21. august 09:28 ka kommenteerija kirjutas:
Ma märkan ühte huvitavat asja oma kogemuse juures. See on see, kuidas mina asjast aru saan.

Kuulates Kaido hommikumõisklust tekib mul mitmes kohas küsimusi, kuid lubades nii tema sõnadel kui enda mõtetel tulla ja minna, märkan endas meeletut vabadust. Rahu. See on see, mida ma harjutan öeldes igale mõttele jah sõltumata selle kontekstist. See on võibolla natuke teistsugune 'meditatsioon', sest märgates kui erinevat seda "sõna" seletatakse, märkasin minagi, et võin seda seletada just nii. Ka see, kuidas ma meelerahu seletan või kuidas sellest aru saan, on erinev, sõltumata ühe või teise inimese selgitusest. Konflikt tekib siis kui ma pean näiliselt ühe tähenduse valima ja kramplikult sellest kinni hoidma, selle asemel, et lubada sellel ise väljenduda, tulla ja minna.

Mis on meelerahu? Ka selle tähendus on erinev. Kas see peaks tekitama meele rahutust? Seekord vastan võibolla. Seejärel kogen kokkutõmmet enda sees, võibolla isegi pinget või pitsitust. Nüüd alistun, ja järgnen sellele. Märkan oma keha, see on avatud sellele emotsioonile just nagu ma olen avatud sellele ideele. See tunne võib vabalt liikuda ja muutuda minu sees. See võib paisuda või veelgi rohkem kokku tõmbuda. See võib jääda muutumatuks. Ma märkan ruumi enda sees ja see võimaldab sellel emotsioonil olla ja minul endal olla... Kuni ühel hetkel see tunne vabaneb või hajub.

;)
26. oktoober 15:49 E kirjutas:
"Is our True Self Changeless Awareness?"

http://www.youtube.com/watch?v=79BaY4FZ8_4
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: