Suhted »

Läheduse puudumine ei tähenda kannatamist
[22. oktoober 2011 | Kirjutas: Kaido | 20194 korda loetud | kokku kommentaare: 10]

Üksiolek kuulub inimeseks olemise juurde. Mõnikord oleme üksi, sest me tahame üksi olla, mõnikord paneb aga elu meid olukorda, kus on vaja üksindust õppida.

Üksindus vs üksildus
Enne kui üksi olemisest rääkida, peaksime teadvustama, kas me räägime üksindusest või üksildusest. Need kaks mõistet erinevad teineteisest grammatiliselt küll ühe tähe võrra, aga tähenduselt on need üksteisest mitme valgusaasta kaugusel.

Üksindus tähendab üksi olemist ilma kaasneva tundeta, nagu midagi oleks puudu. Me oleme üksinda ju väga tihti - sõidame tööle üksinda, sööme lõunat üksinda, läheme mere äärde jalutama üksinda. Need on need hetked, mil tavatseme endale öelda, et me soovime olla iseendaga. Järelikult me ei ole tegelikult üksi, vaid oleme iseendaga - me ei tunne, nagu midagi oleks puudu. Meil on hea olla.

Üksildus tähendab aga püsivat emotsiooni, et midagi on puudu. Me võime olla ümbritsetud sõprade, pereliikmete ning armastava abikaasa poolt, aga ikkagi ennast üksildasena tunda. See on püsiv sisemine ärevus päikesepõimikus, mille käigus meie sisemine kompass otsib kedagi, või ka midagi, millega seda puudusetunnet kompenseerida. Üksildustunde käigus võime proovida kõike, et sellest ebamugavustundest vabaneda - me otsime uusi suhteid, külastame sõpru, ostame uusi riideid või pidutseme mitu päeva järjest. Kas see aitab? Üldjuhul mitte. Need kõik on vaid ajutised leevendused meie sisemisele valule, mis karjub meie seest, et tahaks oma elu kellegagi jagada. Aga teda ei ole siin!

On veel üks üksiolemise liik - ülim üksiolemine. Ülim üksiolemine leiab aset igal õhtul. Tihti ei oska me seda lihtsalt teadvustada. Me uinume igal õhtul üksinda. Jah, keegi võib olla meie kõrval füüsiliselt, kui me hakkame uinuma, aga niipea kui me uinume - teadvuse kaotame - oleme üksinda. Ja see pole ju sugugi hirmutav. Me võime kalleid inimesi armastada väga palju, aga me jätame nad igal õhtul jälle ja jälle maha, sest sinna, kuhu me öösel lähme, minnake ainult üksinda.

Üksildus vs klammerdumine
Viimasel ajal olen kohanud palju inimesi, kes kirjeldavad enda sees olevat üksildust väga sarnaselt. Ja ka üksilduseni jõudmise teed on nendel paljuski sarnased olnud - lõppenud pikaajalised suhted.

Kui me oleme harjunud aastaid kellegagi oma elu jagama, võib esimestel kuudel pärast lahkuminekut üksinda olemine väga raskeks osutuda. Kuna me oleme oma seisundite vangid, siis lihtsalt meie mõistus on harjunud kogu aeg kellegi peale mõttes toetuma ja selle kaudu turvalist seisundit looma. Isegi, kui see inimene, kelle peale me oleme toetunud, ei ole kõiki meie ootusi ja vajadusi rahuldanud, on mõistusel siiski olnud keegi, kellega arvestada. Sellisel viisil oleme jõudnud teatud stabiilsesse ja apaatsesse emotsionaalsesse seisundisse - meil ei ole küll hea, kuid tõenäoliselt oleks üksinda veelgi hullem.

Mingil hetkel saab aga karikas täis ja me lahkume. Või lahkutakse meie juurest. See on suur muutus meie mõistuse ning emotsioonide jaoks. Maailm variseb justkui kokku. Me oleme harjunud ju teatud viisil enda maailma nägema ja ebamugavate emotsioonide vältimise kaudu seda ka kaitsma. Nüüd aga kadus see turvatunne ära ja me oleme üksinda. Meie mõistusel, sisemisel tähelepanul, ei ole enam kedagi, kellele oma muredes ja rõõmudes toetuda. See satub piltlikult öeldes vabalangemisse otsides meeleheitlikult enda ümber kedagi või midagi, mille kaudu uuesti turvaline seisund tekitada. Kui see õnnestub, saame hetkeks oma tühjusetundele leevendust. Üldjuhul on see aga ajutine jättes meid juba mõne hetke või päeva möödudes oma valuga jälle üksinda.

See ongi peamine põhjus, miks ratsionaalsel tasemel hinnatavad ebakvaliteetsed suhted kuidagi lõppeda ei taha. Koos olles saame väga hästi aru, et see suhe ei tööta, kuid niipea kui lahku lähme, kaaperdavad emotsioonid meie ratsionaalse mõistuse ja me ei tule oma valuga enam toime. Kuna me tunneme end üksinda ja ebaturvaliselt, hakkab mõistus otsima toetuspinda. Ja esimesena tuleb muidugi meelde endine elukaaslane, kes küll kaks nädalat tagasi tundus olevat viimane luuser, aga nüüd, emotsioonide poolt kaaperdatud olukorras, paistab olevat täiesti normaalne partner.

Kuna teine inimene tunneb sama, saadaksegi uuesti kokku, arutatakse seisu, ja proovitakse uuesti. Kui kauaks? Sa tead ju isegi, kui kauaks, sest sa oled suure tõenäosusega selles olukorras olnud. Üldjuhul mitte kauemaks kui nädal, sest see on piisav aeg, et me uuesti oma turvatunde tagasi saaksime ja ratsionaalsel tasandil jälle mõistma hakkaksime, kui mõttetu see kõik on.

Sel hetkel, kui me oma "eksi" uuesti üles otsime, nimetame seda "ma armastan teda ikka veel". Tegelikult mõtleme selle all aga "mul on nii valus ja ma ei saa oma valuga hakkama". Valu ei saa alguse aga mitte armastusest, vaid suutmatusest lahti lasta. Meie mõistus on üks igavene klammerduja - see on nagu vanaema tehtud maasikamoos, mis ei taha enam näppude küljest ära tulla. Me saame aru küll, et moosiste näppudega on ebamugav olla, aga ilma seebiveeta ei saa me kuidagi sellest ebamugavustundest lahti.

Seebivesi on antud olukorras hea metafoor teadvustamise oskusele. Teadvustamise võime on kõikide inimeste kõige fundamentaalsem kvaliteet, mis "peseb puhtaks" meie mõistuse ja emotsionaalse keha. Kui mõistus on millegi külge kinni jäänud, või kui meie keha on täis ebameeldivaid emotsioone, aitab see, kui me astume "sammu tagasi", vaatame oma klammerduvale mõistusele ning emotsioonidele kõrvaltvaataja pilguga otsa ning lubame nendel ära minna. Selline teguviis on sarnane seebiveele, millega me uhume oma näppudelt vanaema maasikamoosi. Ja kui me teeme seda meisterlikult, vabaneme moosist täielikult ning elame elu ilma kleepumiseta nähtuste külge, mis meile ebamugavustunnet valmistavad.

Kuidas teadvustamise kaudu üksildusest vabaneda?
Mida siis ikkagi täpsemalt teha, et moosist oma näppudel vabaneda?

Kui sa tunned end üksikuna, siis too tähelepanu ära väliselt, mille kaudu sa oled harjunud üksildusvalule leevendust saama, enda sisse, näiteks hingamisele. Ütle endale mõttes: "Jah, ma olen praegu üksi, või ma teen seda asja üksi, või ma lähen kinno hetkel üksi, aga see on täiesti okei. Ma olen elus, ma olen olemas ja mul on tegelikult hea olla. Kõik on hästi".

Jälgi oma hingamist ning märka, kuidas sinu tähelepanu tahab minna välja tagasi inimeste, sündmuste ja objektide juurde, et nende külge klammerduda ja sealt leevendust saada. Aga seda leevendust ei tule sealt. Või kui tuleb, siis väga lühiajaliselt. Seetõttu on kõige kindlam viis iseendaga sõbraks saades üksildusega rahu sõlmida.

See ei pruugi toimuda ühe hetkega, sest mõistus on harjunud uskuma, et me saame rahu leida ainult läbi teise inimese. Nüüd aga on sul võimalus talle vastupidist tõestada. Aga seda on võimalik teha ainult läbi sisemise teekonna, mitte läbi väliste klammerdumiste. Rahu leiab aset meie sees. Isegi, kui me kohtame seda inimest, kes meilt üksildustunde ära võtab, toimub üksildustunde kadumine ikkagi meie sees. See inimene on vaid päästik selleks, et see juhtuda saaks. Me ei oska lihtsalt ilma päästikuta sellest tundest vabaneda. Kui see aga leiab aset meie sees, siis järelikult peab olema võimalik sellest vabaneda ka ilma päästikuta - see on ju meie keha, kus see kõik toimub. Seda on vaja natukene harjutada ja iseennast selle käigus tundma õppida. Ning ühel hetkel, kui sa selle oskuse omandad, oled sa igaveseks vaba ka üksildustundest.

Nüüd võid sa öelda lõpetuseks, et sa ju ei taha üksi olla. Jah, muidugi, keegi ei taha üksi olla. See artikkel ei räägi sellest, kuidas üksi olla, vaid sellest, kuidas õnnelik olla, kui sa satud üksi olema.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. oktoober 09:37 Hmm kirjutas:
Mul on pigem vastupidi - olen harjunud ennast turvaliselt tundma üksi olles.Ning lähedase inimese usaldamine ja enda lähedale laskmine tekitab ärevust. Aga ju ka see on muutub ajapikku
22. oktoober 14:00 Tiina kirjutas:
Inimesed kujutavad ette endale, et iga hetk peab olema sisustatud. Me sisustame selle pideva lobisemise peale, kellega tahes, lobiseme tühjast tähjast koguaeg ja pidevalt.
Vahel see sisutu sõbrannatsemine on tohutult väsitav, ma tegelen endaga, et sellest vabaneda. Hakkan järjest rohkem hindama üksindust ja ainult neid tegevusi, mis tõeliselt minu elu edasi viivad.
Üksindust saab kogeda üksi, selles üksinduses saame teada, mida üksindus meile õpetab. Inimestega, kes oskavad hinnata üksindust on hea koos olla ja neil on sulle ka alati midagi õpetlikku öelda.
Paljud räägivad metsikult palju aga arukalt öeldud ei saa midagi.
22. oktoober 18:00 Katrin kirjutas:
Sain enda suhtes targemaks ..., tuleb tunnistada. Aga ka teiste ...!
23. oktoober 02:46 Pirx kirjutas:
Isver kui hästi kirjutatud.Tekib tunne,et oleks nagu minu mõtteid ja tundeid keegi lugenud ja need siia kirja pannud.

Ja mis siis,kui on pikaajalisest suhtest lahku mindud... Ju oli siis seda vaja,et saaks leida tee sinna,kus on see inimene kellega sa ei tunne end ka suhtes,kooselus,abielus jne. üksi ega üksildaselt.

Vahest on tõesti tunne,et miks elu nii tegi,miks mina olen see kes jäi üksi...aga kui seda poleks juhtund ei saaks ju avaneda uus uks...

Ah parem on mitte nutta,et oleme maha jäetud või maha jätnud,vaid võtta vastu kõik see,mis elul veel pakkuda meile on.

Kunagi ei tea millal ja kus on see hetk,et su teele on saadetu see õige. Tähtis on mitte olla arg ega totu vaid tunda ära see hetk,et vot nüüd ongi see hetk ja see inimene keda ma vajan. Ei tohi karta vaid võtta vastu,mis elul sulle pakkuda on ja mis elu su teele saadab.

Palju armastust teile kõigile! Küll me kõik ükskord kohtume inimesega,kes on meile-õige hetk ja aeg tuleb lihtsalt ära tunda. Ja kui me seda tunneme,ei tohi olla arg,vaid ennast avada ja oma armastust jagada!
23. oktoober 09:27 K.T. kirjutas:
Ainult see, kes suudab olla üksi õnnelik, on vaba armastama. Ja nii lihtne see ongi.
23. oktoober 18:12 Kristel kirjutas:
Aitäh selle loo eest... Siin on tõepoolest kirjas see, millest olen mina mõelnud viimastel kuudel, kui Sina suutsid selle kirja panna. Igal järgneval hetkel kui ma tunnen valu üksiolemise pärast, siis meenutan Sinu lugu ja tõden endale, et üksi olla üksi on palju inimlikum kui olla üksi suhtes....
Päikest Sinu päeva
23. oktoober 20:29 Ave kirjutas:
Areng on nagu pikamaajooks, on üks hea sõber öelnud...
23. oktoober 23:01 Kaja kirjutas:
Olen ka seda sama tundnud, et alguses klammerdusin ja pidin justkui jõuga ennast lahti rebima. Nii raske oli EI öelda. Peale seda läks aega, et leppida üksinduse ja üksildusega. Kuid nüüd on nagu jälle kurb, sest pea 4 aastat olen tegelikult üksi olnud ja ikka hakkab väike kahtluseuss sisse ronima, et äkki olengi üksikuks loodud :(
Loomulikult ma üritan mitte nii mõelda, olla rahul sellega, mis on ja olla õnnelik iseendaga, aga samas nagu ei tea ka...imelik tunne on. Olen küll tugev inimene, viin oma unistusi täide ja naudin elu, aga kas seda tõesti on võimalik teha kogu ülejäänud elu täiesti üksinda ja olla õnnelik. Üldiselt jääb ikka mulje, et igasuguste positiivsete üksinduse lugude taga on lootus, et see üksindus on ajutine, et "igaühe jaoks on kuskil keegi". Kuidagi kurb oleks selle lootusega elu lõpuni üksinda elada ja üksi surra. Teisest küljest jälle kõlab masendavalt leppida sellega, et minu jaoks pole kuskil kedagi. Masenduses ju ka ei viitsiks olla...
10. detsember 03:32 Vaba Mees kirjutas:
Selle huvitava juttu peale, et aastatega metsikult, piisavalt palju on juba läbi proovitud ja kui avaneb minu suurim soov olla oma esimese Kallimaga koos - jään talle truuks alatiseks.
13. jaanuar 15:14 Kristi kirjutas:
Üksioleks on parim võimalik viis saada ISEENDAGA tuttavaks...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):