Meelerahu »

Hea tehnika oma muredega toimetulemiseks
[09. november 2012 | Kirjutas: Kaido | 12497 korda loetud | kokku kommentaare: 10]

Mured kuuluvad meie igapäevase elu juurde. Pole vist olemas inimest, kes tunneks, et tema elu on täiuslik - pole vähimatki muret, pole vähimatki soovi midagi muuta, pole vähimatki ärevust ning ärritumist. Ehk ma eksin, aga kui selline inimene on tõesti olemas, võiks ta näidiseksemplarina kuhugi muuseumisse panna, ja esitada talle lihtne küsimus: "Kuidas sa seda teed?".

See küsimus oleks õigustatud seetõttu, et kui selline inimene olemas oleks, ei tähendaks see tõenäoliselt seda, et tema elu oleks täpselt selline nagu ta soovib, vaid ta on osanud seestpoolt väljapoole oma eluga niimoodi toime tulla, et see teda enam ei ärrita. Just see on oskus ning kunst, mille poole meist igaüks võiks püüelda.

Kuidas mured tekivad?
Hästi lihtsustatult võetuna jagunevad meie hädad alati kaheks - juhtunud sündmus, ja sellele järgnev muretsemine. Juhtunud sündmused on faktiliselt kinnitust leidnud nähtused, mille olemasolu ei saa inimene ise eriti mõjutada. Näiteks murrad sa käeluu, või sinu kallim jätab su maha, või töö juures oli ülemusega sõnelus. Need on sündmused, mis juhtusid, ja nende olemasolu ei saa me eitada. Me saame küll kogemusest õppida ja seeläbi nende juhtumise tõenäosust tulevikus vähendada, aga kui see juba juhtunud on, siis on see fakt.

Need sündmused ei ole aga meie kannatuste peamised põhjused. Kuidas saab meile näiteks haiget teha fakt iseenesest, et kallim meid maha jätab (see on lihtsalt sündmus)? Haiget teeb hoopis meie mentaal-emotsionaalne reaktsioon juhtunule, sest me oleme selle inimesega harjunud, ning meid hirmutab mõte, et teda enam ei ole ja äkki jäämegi nüüd üksikuks, sest ei suuda enam kunagi kedagi armastada. Sama olukord on juhul, kui me jääme näiteks päevapealt töötuks. Fakt on see, et me jäime töötuks, ja fakt on see, et me ei lähe enam järgmisel hommikul tööle. Hirmutavaks muutub aga olukord hetkel, kui me hakkame mõtlema, mis nüüd saab ja kuidas see ikka meie eneseväärikust ja elu mõjutab.

Kahe noole printsiip
Kujuta hetkeks ette, et sinu pihta lastakse vibuga nool, mis tabab sind õlga. Valus on, eks? Nüüd, 10 sekundit hiljem lastakse samasse õlga kohe esimese noole kõrvale (natukene isegi peale) veel teine nool. Ai, nüüd on juba väga valus!

Kuidas sa selles olukorras käituksid? Kas võtaksid korraga mõlemast noolest kinni ja hakkaksid neid välja sikutama, või püüaksid teha seda ükshaaval? Suure tõenäosusega tõmbaksid sa kõigepealt välja viimasena lastud noole (kuna see võib asetseda osaliselt esimese noole peal), ja alles seejärel hakkaksid esimese noolega tegelema.

Sarnast analoogiat võib kasutada ka eespool toodud näidete puhul. Kuna meie mured ja hädad koosnevad üldjuhul kahest komponendist - konkreetsest sündmusest (esimene nool) ja sellele järgnenud reaktsioonist (teine nool) -, oleks tark tegutseda siin samas järjekorras: kõigepealt kõrvaldada viimasena lastud nool, ja seejärel hakata alles esimesega tegelema.

Märka, kuidas psühholoogiline kannatus tekib
Et kahe noole printsiipi praktikasse rakendada, on vaja end natukene treenida märkama olukordi, kus mentaal-emotsionaalne reaktsioon meile haiget teeb. Üldjuhul oleme selles suhtes täiesti "pimedad" - nii kui midagi juhtub, reageerime sellele, ja olemegi õnnetud.

Oskus märgata hetki, kui meie mõistus meid põhja kisub, on üks äraütlemata kasulik tööriist igapäevase elukvaliteedi parandamiseks. Ei ole mõtet püüda hakata kohe muutma maailma ja inimesi enda ümber, vaid kõigepealt "viimane nool" (meie enda sisemine reageering) välja võtta, et seeläbi kohe end juba paremini tunda, ja alles siis hakata vaatama, mida selle esimese noolega teha õnnestub.

Kõik ei ole muidugi nii lihtne
Sellisel viisil on küll muresid lihtne lahti võtta, aga ma ei püüa väita, et seda lihtne teha oleks. Meie harjumuspärane klammerdumine nähtustesse, mis meid end hästi ja turvaliselt tundma panevad, ja lisaks meie harjumuspärane automaatne mõtlemine, lihtsalt ei võimalda sellist liigitamist iga kord teha, mistõttu tunnemegi end kriisisituatsioonides kaoses ja "vabalangemises" olevat.

Et end kasvõi natukene aga aidata, soovitan sul kasutada üht väga lihtsat vahendit. Vaata allpoole olevat joonist, mis aitab sul tegelikult juhtunu suhtes oma teadlikkust arendada, ja ehk isegi selle mentaal-emotsionaalset reaktsiooni vähendada.

Joonista paberile ring, mille ümber on omakorda ristkülik. Ristküliku sisse joonista või kirjuta reaalsed sündmused, mis sinu elus on toimunud või toimumas, mis sulle muret teevad. Kirjuta need lihtsalt üles, sest need on pelgalt faktid, mis sind ümbritsevad. Need sündmused iseloomustavad esimest "noolt", mis sulle õlga lasti - need teevad küll haiget, aga veel pole väga valus. Ringi sisse joonista nüüd oma sisemine valu, mis kõikide nende sündmustega seotud on. See on teine nool, mis teeb palju rohkem haiget, sest õlg on juba katki ning veritseb.

Kuigi tavaliselt püüame oma elus kõik korraga korda teha (kaks noolt korraga välja tõmmata), ei õnnestu see paljudel - valu on liiga suur, ja teadlikkus sellega hakkama saamiseks on liiga väike. Eespool kirjeldatud harjutus aitab meid aga väga palju, sest see aitab eristada väliseid sündmusi (mida me muuta ei saa) sisemistest sündmustest (mida AINULT meie ISE muuta saame). Jah, mõnikord võib juhtuda, et me suudame ka välist maailma muuta, aga üldjuhul läheb selleks palju rohkem aega ning energiat, mistõttu võiksimegi alustada alati sisemisest.

Et seda aga teha, on vaja märgata ning eristada esimest teisest. Siin tulebki appi seesama väike joonis, mille sa just endale tegid. Sa võid selle joonise teha kõikide oma murede jaoks korraga, kuid võid ka iga mure kohta eraldi. Ristkülikusse joonista või kirjelda, mis juhtus, ja ringi sisse, mida sa nüüd tunned ja mõtled. Ning nüüd hinda, kus tegelikult valu on - kas ristkülikus või ringis? Ja siis otsusta, mida lihtsam (ja üldse võimalik) muuta on ...

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
09. november 12:21 Tiina Ilves kirjutas:
Aitäh, Kaido! Jälle üks teadmine juures!
09. november 17:39 Kaits kirjutas:
See on tõesti hea viis märgata mõtteid ja tundeid. Tänan!

Siinkohal jagan ka oma kogemust. Tegelikult on minus olemas eluterve emotsionaalne mehhanism, mis töötab tasakaalu põhimõttel. Kui minuga toimus sündmus, mind emotsionaalselt tasakaalust välja viis, on mul vaja olla oma kogemusega vahetult kontaktis, et see mehhanism mind taas iseenesest tasakaalu juhib. See tähendab omakorda, et olen eelnevalt tunnistanud ja aksepteerinud kõiki fakte, mis antud sündmuses toimusid. Faktide tunnistamine ja tunnete aksepteerimine nende vaba avaldumisena on omas kogemuses loomulikud nähtused.

Vahel on vaja nutta ja pikalt. Vahel on vaja sisemist kritiseerimist kuulata või teadvustamatult ise kritiseerida... ja palju. Kes mida teeb ja mis minus täpselt või tegelikult toimub, selguvad mulle minu oma kogumuses ja see kogemus on ainus ja tõeline.

Esimese lausega: "Mured kuuluvad meie igapäevase elu juurde." olen nõus ja ei ole ka. Mured on olemas, kuid tihti ei ole psühholoogilised mured üldse oma olemuselt reaalsed. Nad on oma kontekstipõhiselt reaalsed ehk nad on seda reaalsemad, mida sügavamalt neisse uskuda. Teisiti võib küsida endalt: "Mis mure on mul just praegu? Just praegusel hetkel?" Mure on tihti seotud mineviku või tulevikuga. Ma võin ükskõik millise psühholoogilise mure kirjutada praegu paberile ja märgata, et sellel ei ole praeguse hetkega mingit pistmist. Välja arvatud muidugi kontekst ehk see lobisemine, mida ma kuulen või arvan kuulavat. Psühholoogilise mure kontekst on alati seotud mingit moodi ajaga, kas siis mineviku või tulevikuga, kuid kas see mure iseenesest on reaalne või oluline? Kui mure on seotud minevikuga, siis peaks ta juba läbi olema, sest minevik on möödas, praegu on olevik, ja koos minevikuga peaks ka probleem haihtunud olema, nagu aeg, mis kunagi ei peatu. Samamoodi on lood murega, mis on seotud tulevikuga. Kui mure on tõesti seotud tulevikuga, siis ta peaks alles tulema või mingi aja pärast tekkima, mitte praegu olema, praegu kestma. Seega psühholoogilise mure iseloomust järeldades ei saa olla psühholoogilist aega, on ainult püsiv ja jätkuvalt kestev ning olev olevik.

Seega mured ei juhtu minevikus ega tulevikus, vaid alati praegu, kui nad juhtuvad. Järelikult praegu psühholoogiliselt kannatades ei aksepteeri ma mingit tunnet või fakti. Või usaldan ma aega ehk minevikku ja tulevikku rohkem kui olevikku, ainsat hetke, kus ma tõeliselt olen ja kus kõik sündmused leiavad aset.

Psühholoogilise mure lahendamiseks või enese teadvustamiseks sobib näiteks suurepäraselt Kaido esitletud joonis.

Ikka parimat!
09. november 21:02 Anu kirjutas:
Mulle meenus peale lugemist üks ütlus " halb on see, kui me klammerdume negatiivsetesse emotsioonidesse, muidu pole emotsioonides halba midagi"
Ilmselt on sama efekt ka positiivsete emotsioonidesse klammerdumisega, tasakaal ja mõõdukus on kõige alus.
Kui ellu ilmub nn mure, siis see vajab tähelepanu, selge see, kuid alati on valik, kas hakkad muretsema või asud lahendama.
Kui lahendust kohe ei leia siis muretsemine ka ju ei lahenda, teadlikuse kasvades saad sellest aru ja nii samm-sammult võib jõuda muretu sisemisele olemisele.
See ei ole ükskõiksus ega sisemine tuimus, vaid teadlikus ja sisemine tasakaal, sest kõigel on lahendus, alati on kõigele lahendus. Vigu pole olemas, on vaid õppimine ja kasvamine, kui klammerduda oma vigadesse, sellest tekib ainult sisemist valu juurde. Enda vigade pärast pole vaja ennast piitsutada ja kui tundub, et kellegil läheb paremini, siis tema on lhtsalt oma vitsad saanud ja vigadest õppinud,st alustanud enesemuutmisega.
Pole vaja kanda endas maailmamuutmise missiooni, minu meelest on see üsna kentsakas idee, suure ego idee. Muudame kõiki ja kõikke aga ise jään samale teadvuse tasemele. Kui igaüks tegeleks ainult enesemuutmisega, pole eriti raske mõista, kui rahulikuks paigaks maailm muutuks.
Enesemuutmisega ja sisemise valu tervendamisega on hea algust teha, jääb ka olukordi elus vähemaks, mis teevad haiget või tekitavad tunde, et ainuke lahendus on nutta ja muretseda või kõige äärmuslikum, pidevalt teisi süüdistada oma ebaõnnestumistes. See on kõige ebaküpsem täiskasvanu lähenemine elule, kui isegi on keegi ebaõiglaselt käitunud, ka sellest tuleb õppida, mitte kibestuda. Nutmine aitab meid puhastuda sisemiselt, kahju, et mehed nutavad vähe ja minu meelest ei tohiks poisse kasvatada, nii, et suruda maha nende emotsioonid ja keelata nutmine. Meestel on samuti emotsioonid, siis pole imestada, et nii palju sisemist valu on kogunenud, et ise ka ei suuda mõista, milles tegelikult mure on. Ma ei mõtle nii, et kõik peavad ulguma nutta. Teinekord oma ette üks peatäis nuttu, läheb kergemaks küll.
Muretumat ellusuhtumist kõigile ja julgust ennast muuta.
Parimat Kaidole!
10. november 14:49 Martin kirjutas:
Eriti hea: Mured on olemas, kuid tihti ei ole psühholoogilised mured üldse oma olemuselt reaalsed. Nad on oma kontekstipõhiselt reaalsed ehk nad on seda reaalsemad, mida sügavamalt neisse uskuda. Teisiti võib küsida endalt: "Mis mure on mul just praegu? Just praegusel hetkel?" Mure on tihti seotud mineviku või tulevikuga. Ma võin ükskõik millise psühholoogilise mure kirjutada praegu paberile ja märgata, et sellel ei ole praeguse hetkega mingit pistmist. Välja arvatud muidugi kontekst ehk see lobisemine, mida ma kuulen või arvan kuulavat. Psühholoogilise mure kontekst on alati seotud mingit moodi ajaga, kas siis mineviku või tulevikuga, kuid kas see mure iseenesest on reaalne või oluline?

Seda lugedes sain küll aru, et mul vist ongi hoopis tegelikult siiani elus olnud vaid psühholoogilised mured, seega mitte eriti reaalsed.

Ei oskagi kohe midagi juurde lisada, sest kõigil on väga head mõtted. Aitäh Kaido, Kaits ja Anu!
12. november 15:30 kaljo kirjutas:
Probleem on selles,et kui ma saan nende nooltega kuidagi hakkama,siis mõne aja pärast olen jälle märklauaks uutele nooltele....
Ilmselt on tegu siin puuduliku arusaamisega,mis ei teadvusta,et kes on see,kes kannatab ja miks ta kannatab.
Kui ma tajuksin sajapotsendiliselt,et ma ei ole see,kes noolega pihta saab,siis see nool vist vihiseks must läbi....

Aga järsku jätab suure augu järele?
12. november 15:47 kaljo kirjutas:
Mul hakkas endast kui kujutlusest väga hale meel......
12. november 22:01 Martin kirjutas:
Kaljo, aga kes on see, kes kannatab ja miks ta kannatab? Su jutus oli mingi iva.. mida sa nagu edasi anda, aga otseselt ei öelnud..
12. november 22:01 Martin kirjutas:
mida sa nagu tahtsid edasi anda*
13. november 11:24 kaljo kirjutas:
Martin,ma ei ole õnneks või õnnetuseks osav sulesepp ja saan aru,et pole vist arukas siin midagi kommenteerida,kui endalgi "asjad" segasevõitu.
Antud artikli juures peab ju kõik kenasti paika ja mulle tundub,et enamus meist saab aru,et mure ja valu on meie reaktsioon välisele väljakutsele ja see hõlmab meie sisemust....
Minu tõeline "uudishimu" on selles,et kas inimene suudab täielikult taibata "kes" ta sees muretseb?Tähtis ei ole see,miks ta muretseb,vaid kes või mis on rahutus erinevates väljendustes?
Kui me ütleme,et see on ego,siis me peaksime seda ego iga kandi pealt uurima,sest ainult siis on võimalik ühest nähtusest(murest)vabaneda kui me seda täielikult mõistame.
Muidugi on Kaidol sellekohaseid artikleid palju,aga mulle tundub,et iga lugu jääb kuidagi lõpetamata,ikka jääb järele jäänukeid.....
Kindlasti on see minu isiklik arvamus,et tahan igast loost "ahhaa" elamust saada,aga selline mu "kujutlus" iseendast on.Ja kindlasti on see kujutlus paljude kujutluste hulgas.
22. november 09:50 maia-elgi kirjutas:
Suur valu-lein!See viib sind põhjatusse pimedusse.Pikkamööda valu taandub aga üsindus ei.Mis aitab siin?Kas fraas - AEG PARANDAB KÕIK?? Ei paranda-ainult muutub valu vorm(valu talletub alateadvuses)Ta on sinuga nii"heas kui halvas".Otsides sisemist tasakaalu kõikide füüsiliste ja vaimsete vahendite kaudu,jõuad lõpuks tuimalt ükskõiksusse ja sind hakkab saatma mõte-"MA EI TAHA"Hirmus on hirm üksilduses,mitte üksinduses.Oled inimestega aga ei tunne et kuulud kuhugi.Sellest väljatulek on peaegu võimatu-VIST????
JA KUIDAS SIIS EDAI???
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):