Eneseareng »

Miks me nii erinevad oleme (ja missuguseid probleeme see meile valmistab)?
[28. august 2013 | Kirjutas: Kaido | 12518 korda loetud | kokku kommentaare: 9]

Meie maailmas ei ole kahte ühesugust asja või nähtust. Kõik on muutumises. Maailm ei ole sama isegi praegu, võrreldes viis sekundit tagasi olnud hetkega, mil sa seda artiklit lugema hakkasid. Helid sinu ümber on muutunud. Sinu peas olevad mõtted on muutunud. Sinu sisemine seisund võib olla muutunud. Ja sinu keha füüsilisel rakutasandil on muutunud. See näitab, et me elame muutuvas maailmas ja me kogeme seda maailma oma sisemistest muutustest lähtuvalt.

Elu kui prillipoes
Meenuta viimast korda, kui sa vaidlesid või jagelesid oma sõbra või töökaaslasega. Selleks võis olla ka sinu ema või sinu ülemus. Seal ei olegi vahet, kellega see arusaamatus toimus, vaid oluliselt põnevam on vaadelda, miks see arusaamatus toimus?

Kõik inimesed kogevad maailma oma subjektiivsusest lähtuvalt. Objektiivset maailma ei ole olemas. Me filtreerime ümbritsevat maailma enda kogemusest, uskumustest, hirmudest, järeldustest jms nähtustest lähtuvalt. Teadlased ütlevad, et me näeme päris maailma vaid umbes 49% ulatuses - kõik ülejäänud pakub alateadvus välja vastavalt sellele, mida see "arvab" meid näha tahtvat. Ja mida alateadvus arvab meid näha tahtvat? Jah, seda, mida see arvab, et me oluliseks peame. Ning mida me oluliseks peame? Jah, seda, millesse me alateadlikult usume. Me näeme oma maailma vastavalt oma alateadlikele uskumustele.

Uskumused on meie alateadlikud seisukohad mingite nähtuste suhtes. Meil on iga asja jaoks olemas oma arusaamine - oma uskumus. Me usume sellesse, kas armastus on olemas või ei ole. Lisaks usume sellesse, kas me ise oleme selle armastuse ära teeninud või mitte. Samuti usume sellesse, milleks me võimelised oleme ja kui palju me oleme suutelised raha teenima. See on vaid algus. Ükskõik, mis valdkonna sa esile tood, sul on selle kohta olemas tuumuskumus - arusaamine, kuidasmoodi see asi siin maailmas käib.

Just uskumused on need, mis tingivad meie igapäevase tegutsemise ja ka arusaamatused teiste inimestega. Ei ole ju olemas täpselt ühesuguse mineviku ja kogemusega inimest. Järelikult ei ole olemas ka täpselt ühesuguseid uskumusi - igaüks on indiviid oma individuaalsete arusaamistega elust. Ja mis juhtub siis, kui need arusaamised mingis valdkonnas ei kattu? Jah, siis tekivad inimeste vahel arusaamatused ning jagelemised.

Aga oluline on siinjuures tähelepanu pöörata asjaolule, et arusaamatused ei teki mitte inimeste, vaid nende arusaamiste, nende uskumuste, vahel. Nende uskumused on need, mis omavahel konflikti lähevad, mitte inimesed ise. Põhjus, miks inimesed tunnevad, et nad on omavahel konfliktis, tuleneb nende automaatsest samastumisest oma uskumustega. Nad arvavad, et nemad ise ongi uskumused. Kuid ei ole ju. Nad on lihtsalt need uskumused omaks võtnud. Aga uskumused võivad ajas muutuda. Need muutuvad tegelikult niipea, kui inimesed saavad millegi suhtes uut informatsiooni.

Uskumusi võib piltlikult kirjeldada nagu päikeseprille, mida me enda ees vabatahtlikult kanname. Me läheme prillipoodi ning valime endale meelepärased prillid välja ja hakkame neid kandma - me näeme nüüd maailma mingites värvides. Kuid see ei ole ju maailma värv tegelikult. Kui sinu prillid on roosad ja sa ei tea, et sul on prillid ees, siis sa arvad, et maailm ongi roosa. Keegi teine on aga valinud endale poest helesinised prillid ning tema arvab, et maailm on sinine. Nüüd saate kokku ja hakkate arutama, mis maailmas toimub. Sina ütled, et maailm on nii ilus ning roosa. Teine vaidleb sulle vastu, et kuidas sa küll nii pime oled ja ei näe, et maailm on tegelikult hoopis sinine. Kummal on õigus? Jah, mõlemal, sest te näete maailma läbi prillide, mitte maailma ennast.

Õigus võtta prillid peast
Isegi, kui sa oled ostnud endale väga ilusad ning kallid prillid, võid sa need inimestega kohtumise ajaks eest ära võtta. See on ju viisakas, kui sa kellegagi kohtud, vaatad sa seda inimest sellisena, nagu ta tegelikult on, mitte aga läbi värviliste klaaside. See annab sulle võimaluse avastada inimest ning tegelikult kogu maailma palju laiemalt ning rohkemates toonides.

Tihti aga ei julge me seda teha. Me oleme oma värvilistesse prillidesse kiindunud ning kardame, et prillid peast võttes kaotame enda identiteedi: "Kes ma siis veel olen, kui mul ei ole oma arvamust?". Jah, see on õige, et igal inimesel on arvamus, kuid see arvamus ei pruugi olla lõplik ja ainuõige. Probleemid ellu ei teki sellest, et meil on arvamus asjadest, vaid sellest, et korra selle arvamuse omaks võtnud ei ole me valmis enam sellest lahti laskma. See tähendaks, et korra endale päikeseprillid pähe pannuna ei ole me valmis enam neid iialgi peast võtma.

Miks me nii erinevad oleme?
Ei, meie ei ole erinevad - meie arvamused ja uskumused on erinevad. Meie erinevus saab alguse ainult sellest, et me vaatame oma maailma läbi erinevate prillide. Niipea, kui me teadvustame endale, et meie prillid ei pruugi olla ainukesed ning ainuõiged, loome iseenda ning oma prillide, uskumuste, vahele vaba ruumi, andes endale võimaluse kasvõi korraks vaadata maailma läbi teist värvi prillide. See kogemus võib olla avardav ning julgustav, sest selle kaudu õpime tundma, mõistma ning sallima teisi inimesi enda ümber.

Järgmine kord, kui sinu ülemus, sõber või elukaaslane ütleb sulle midagi, millega sa ei nõustu, tuleta endale meelde, et teil on hetkel peas erinevat värvi prillid. Ära püüa lõhkuda prille tema ees, karjudes või mossitades, vaid lihtsalt märka, kuidas teine inimene samastab end hetkel oma prillidega. Tunne talle pigem kaasa, et ta ei tea, mis tema maailmas toimub. Püüa korraks näha tema prillide taha ning mõista, miks ta hetkel just selliseid prille soovib kanda. Püüa mõista motiivi, miks ta ütles või tegi nii. Mõistes tema motiive saad sa aidata ka temal sammu tagasi astuda ning piiluda maailma prillide alt. Tulemused võivad sind siiralt üllatada. Sellisel viisil astute koos uskumuste maailmast tagasi inimeste maailma.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
28. august 17:13 17:13 kirjutas:
Jääb küsimus, milline see inimeste maailm siis on?
28. august 23:30 Guest kirjutas:
Wow! See on lihtsalt tōde, aga nii kahju, et me unustame tihti, et uskumused, steretüübid, hindamine see on meie EGO mäng ja kui vaid me mäletaks seda suheldes teistega ja näeksime, et tôeline sina, mina, teine on tegelikylt hoopis teine ning alati hea!!:)
29. august 21:38 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea autor, palun seleta järgmisi väiteid. Need on küll erinevatest artiklitest, kuid tekitavad minus segaduse.

Üks lõik artiklist: http://www.sisekosmos.ee/eneseareng/motlemine-sinu-sober-voi-vaenlane/ on niisugune:

"Kõik algab paljuski mõtlemisest, millega üldjuhul täielikult samastume. Esimene samm olekski püüda märgata oma mõtteid ja hinnata nende objektiivsust ning tõesust. Kui märkad, et sageli kujutad endale ette asju, mille juhtumise tõenäosus on väike, või koguni ei ole see objektiivne, püüa sellist mõtet ignoreerida. Lihtsalt pööra kahjulikele mõtetele selg."

Teine lõik praegusest artiklist: http://www.sisekosmos.ee/eneseareng/miks-me-nii-erinevad-oleme-ja-missuguseid-probleeme-see-meile-valmistab/ on niisugune:

"Kõik inimesed kogevad maailma oma subjektiivsusest lähtuvalt. Objektiivset maailma ei ole olemas. Me filtreerime ümbritsevat maailma enda kogemusest, uskumustest, hirmudest, järeldustest jms nähtustest lähtuvalt. Teadlased ütlevad, et me näeme päris maailma vaid umbes 49% ulatuses - kõik ülejäänud pakub alateadvus välja vastavalt sellele, mida see "arvab" meid näha tahtvat. Ja mida alateadvus arvab meid näha tahtvat? Jah, seda, mida see arvab, et me oluliseks peame. Ning mida me oluliseks peame? Jah, seda, millesse me alateadlikult usume. Me näeme oma maailma vastavalt oma alateadlikele uskumustele."

Minu küsimus on niisugune. Kas objektiivne maailm või objektiivsus on siis olemas või kuidas seda käistleda?

Aitäh!
29. august 22:39 Kaido Pajumaa kirjutas:
Hea tänulik lugeja,

jah, võib nii öelda küll, et objektiivset maailma ei ole olemas. Kuidas? Kuna maakeral elab 7 miljardit inimest, kelle individuaalne ajalugu (nende minevik) on vorminud igale ühele täiesti unikaalse ja kordumatu arusaamise, kuidas asjad maailmas käivad, mis on hea ja mis on halb, mida võib teha ja mida ei või teha jne, siis saabki öelda, et mitte keegi ei tea, missugune on objektiivne maailm, või kas seda üldse eksisteerib, sest igaüks näeb ju seda maailma oma vaadetest lähtuvalt, mistõttu on igalühel oma "tõde". Missugune tõde on siis õige? Ei olegi õiget tõde, ongi 7 miljardit "õiget" tõde.

Mis puudutab esimest lõiku ehk mõtlemist, siis idee selle lause taga seisneb selles, et meie mentaalsus toodab väga palju erinevaid mõtteid, millest suur enamus on täiesti kasutu. Kas sa mäletad täpselt, mida sa mõtlesid 2010 aasta 15. juulil? Või kas sa mäletad, mida sa mõtlesid üleeile kl 8.32 hommikul? Ei mõtle ju. Järelikult ei olnud need nii olulised mõtted. Sel hetkel, kui me aga neid mõtteid mõtleme, tunduvad need meile väga olulised ja tähtsad. Koguni nii tähtsad, et me usume kõike, mida mõtleme (isegi, kui mõnikord fantaseerime jne) ja oleme valmis oma mõtete eest kasvõi kellegagi tülli minema. Meie pea toodab 50 000 mõtet päevas, millest enamus on korduvad. Kuidas saakski arvata, et need kõik olulised on. Küll aga tekitavad need meile palju frustratsiooni, sest iga mõtte järele "jooksmine" on väsitab. Meie eesmärk oleks hakata märkama, kuidas meie peas on palju "prügilaadset" mõtteid ja neid lihtsalt ignoreerida.

Sõbralikult
Kaido
29. august 23:30 Tänulik lugeja kirjutas:
See on väga hea vastus, tänan Kaido!

Kirjutan nii nagu aru sain. Samas on mul ka üks lisaküsimus.

Põhimõtteliselt ütlesid sa mulle, et kuigi sa jagad midagi, on minul sellest jagatust täiesti unikaalne arusaamine. Ja ma veendusin selles ka ise, sest mõistsin, et sõnal "objektiivne" oli minu jaoks teistsugune tähendus. Suurepärane!

Praeguses artilis sa mainid, et on olemas ka "inimeste maailm". Tunnistan, et mul on sellest täiesti oma arusaamine. Palun jaga oma kogemust. Milline on see maailm?

Aitäh!
30. august 09:25 Kaido Pajumaa kirjutas:
Selle all pidasin silmas seda, et hakkame suhtlema jälle inimestega, mitte nende maailmavaadetega, uskumustega ja arusaamadega
30. august 09:56 Tänulik lugeja kirjutas:
Hea Kaido Pajumaa,

Tänan, et jagasid oma kogemust. Küsin sinu käest otse ja palun ausat vastust. Kas inimese tähendus on sinu jaoks aja jooksul muutunud nii nagu sa selle artikli alguses viitad mõtete, helide ja seisundi kohta?

Minu jaoks on ka inimese tähendus muutunud võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga ja ilmselt muutub veelgi. Järelikult ei ole ka sellel väärtusel minu jaoks lõplikku tähendust. Sellega seoses on muutunud minu maailmavaade ja arusaamine.

Minu jaoks ei ole maailmavaade, uskumused ja arusaamised midagi minust eraldi, vaid peegeldavad seda muutust või protsessi, mis minus toimub.

Kuidas on lood sinuga?

Aitäh!
30. august 19:56 Kaido Pajumaa kirjutas:
Inimene ei ole midagi muud kui kontseptsioon - komplekt pidevalt muutuvaid nähtusi, olgu selleks siis keha (mille rakud kogu aeg uuenevad), mõtted, tunded, arusaamised jne. Me usume inimesse kui ühtsesse tervikusse, aga kui hakata hoolikamalt otsima, ei leia me inimest kuskilt. See on pelgalt usk, et me oleme keha kui inimene.

On aga miski, mis on olnud püsviv alates meie sünnist - see on teadvelolek. Me oleme teadvel kõigest, mis meie maailmas toimub, olgu selleks siis meie nn ümber välismaailmas või nn meie sisemaailmas. Et see kõik saaks olemas olla, peame meie kõigepealt olemas olema. Ja siinjuures mitte "meie" kui inimene, vaid meie / mina oma fundamentaalsemas tähenduses. Me ei ole inimene, vaid me oleme teadvus, teadvelolek ise, milles kõik muu aset leiab.

Vabandan, kui see tekitab sinus veelgi segadust, aga kuni me ei koge iseennast oma tegelikkuses, on väga raske lõplikult ka kõigest muust aru saada.
31. august 13:06 Tänulik lugeja kirjutas:
Tänan!

;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):