Eneseareng »

Miks me arvame, et meie asjad kuuluvad meile?
[13. august 2013 | Kirjutas: Kaido | 10869 korda loetud | kokku kommentaare: 4]

Sa sisened ruumi, kus on laua peal kolm mobiiltelefoni ja laua ümber istub kolm inimest. Kas sa tead, kellele mis telefon kuulub? Muidugi mitte, sest telefonid ja muud esemed meie elus kuuluvad meile ainult meie peas. Me võime küll öelda, et lepingud (ostumüügileping vms) kinnitavad meie omandit, aga leping kinnitab ju vaid juriidilist kokkulepet kahe inimese vahel (ja on vajalik inimeste ebaaususe vastu). Kas aga tegelikult üldse saab miski meile päriselt kuuluda või on kogu omamine näiline?

Kuigi ilma küsimata või lepingust lugemata ei ole võimalik ühtegi objekti kellegagi siduda, elame maailmas, kus kujundame oma identiteeti selle kaudu, mida enda omaks peame. Me "omame" ilusat kodu, uhket autot, kalleid rõivaid ja meeldejäävaid mälestusi maailma eksootiliseimatest paikadest jne, mis kinnitavad meile, et oleme tegijad. Siiski peaksime meeles pidama, et faktiliselt võttes ei saa me omada mitte midagi. Me kõik oleme täiesti võrdsed omamata midagi, sest omanditunne ei teki mitte kuskil mujal kui ainult meie peas.

Omamine toob nii rõõmu kui valu
Kuni millegi näiline omamine meie elu rõõmsamaks teeb, pole ehk asjast väga lugugi. Kui me usume, et omame head karjääri, head elu ja palju võimalusi, ja seetõttu oma elust palju rõõmu tunneme, polegi vaja selliste teemade üle mõtiskleda. Kuid me ei saa unustada, et mõnikord kipume elus ka nendest asjadest ilma jääma, mida enda omaks peame. Sellises olukorras asendub elurõõm kiiresti valu ja stressiga, millest igaüks võimalikult kiiresti pääseda soovib.

Aga ka millegi kaotamine on ju näiline, sest me ei ole seda mitte kunagi päriselt omanud. See on olnud vaid mõte ja tunne, et see on meie oma, kuid väliselt ei suuda keegi meie omandit kinnitada (see kõik toimub meie peas). Me oleme seda asja võib-olla mingi aja jooksul kasutanud, see on meile palju rõõmu valmistanud, aga me ei ole seda mitte kunagi omanud. See on olnud üks suur illusioon, millesse oleme uskunud.

Oletame näiteks, et sa ostsid uue ja uhke mobiiltelefoni, mille sa kahe kuu pärast kogemata kuhugi järve "viskad". Sel hetkel, kui sa telefoni said, võisid väga õnnelik olla. Samuti võisid sa selle kasutamisest rõõmu tunda - on sellel ju sinu jaoks nii palju kasulikke funktsioone (esimesed paar nädalat võis see tunne eriti tugev olla). Aga hetkel, kui see järve kukkus, võis sind tabada suur pahameel, sest sa kaotasid midagi, mis oli sinu oma. Selle omamine oli tekitanud sulle hea tunde, sest ühelt poolt oli see sinu jaoks kasulik, aga teiselt poolt võisid ka sõbrad sind mingil määral imetleda, et sul nii lahe telefon oli - see andis midagi sinu identiteedile juurde. Nüüd on see aga läinud, mistõttu on justkui ka osake sinust kadunud.

Tegelikult on see kõik loomulikult näiline ja illusoorne. Sa ei omanud kunagi seda telefoni, ja sa ei jäänud sellest telefonist kunagi hiljem. Need kõik olid mõtted ja emotsioonid, mis sulle omanditunde ja sellest lähtuvad head ja halvad emotsioonid tekitasid. Kuniks emotsioonid on head, pole häda midagi. Jama on aga selles, et meie elu on juba kord ebapüsiv ja pidevas muutumises, mistõttu asjad, mida enda omaks peame, kipuvad ühel hetkel meie elust lahkuma. Ja siis on valus.

Kuidas seda valu ületada? Ehk ongi heaks võimaluseks see, kui näeme läbi selle näilise omanditunde ja aktsepteerime tõsiasja, et me lihtsalt kasutame hetkel neid asju ja tunneme selle kasutamisest rõõmu. Kasutamisest tulenev rõõm on siiras ja positiivne. Omamisest tulenev rõõm on aga salakaval, sest on alati seotud meie identiteediga. Kui kasutusrõõm lõppeb, sest asjast ilma jääme, võime kasutada selle asemel midagi muud. Kui aga omandirõõm lõppeb, sest asjast ilma jääme, tunneme alati, et oleme inimesena millestki ilma jäänud, ja seda asendada on juba palju keerulisem.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
13. august 17:13 kaljo kirjutas:
Paikkapidav artikkel jällegi.....
Omalt poolt avaldaksin arvamust,et kas selline "spontaanne" reageerimismudel ei tule ilmsiks ka meie suhtumisest kaasinimestesse.......
Üsna loomulik on,et pean ühte inimest oma naiseks,oma meheks,enda lapsi enda omadeks....Maad,mille,(õigemini kelle)peal elan,kuulub ka minule.....
Kas selline meeleseisund ei olegi paljude konfliktide põhjustajaks.
Kas meil on julgust ja otsustavust ka sellist mudelit kahtluse alla seada?
14. august 12:17 üks... kirjutas:
Omamine, omandi tunne ja omandi mõte, tuleneb duaalsest maailmavaatest.

"Ma olen keegi ja sina oled keegi. Seega ma ei ole olemuselt sina, vaid sinust eraldi, eraldunud. Meie oleme eraldi inimesed, eraldi isikud, need on eraldi asjad jne." See on tegelikult üks juurdunud uskumus, mida me ei ole pikka aega kontrollitud, et veenduda, kas see on kogemuslikult üldse võimalik. Kogemuse sees avastame ja teadvustame varem või hiljem, et kõik on üks ja tehtud sellest samast ühest. Iseasi, kas me julgeme veel sellele faktile otsa vaadata ja tunnistada ning ülejäänud elu selles ühes kogemises elada.

"Vahel tundub, et lihtsam on sellele ebameeldivale inimesele koht kätte näidata", selle asemel, et kogeda vahetult ja ehedalt seda elavat energiat, mis ei on meie mõlema olemus ja kõige olemasoleva allikas...

;)
14. august 14:08 üks täpsustus... kirjutas:
Jagan oma kogemust...

Täpsustus: "Vahel tundub, et lihtsam on sellele ebameeldivale inimesele koht kätte näidata", selle asemel, et kogeda vahetult ja ehedalt seda elavat energiat, mis on meie mõlema olemus ja kõige olemasoleva allikas..."

Lisaks, tahame või mitte, oma loomulikus kogemises ei leia me ennast ja teisi, ennast ja kedagi teist, ennast ja midagi muud. Loomulikult oleme kõik inimesed, kuid see on pigem üldistus ja kasulik informatsioon, nii kaua, kuni me ei aja seda segamini oma loomuliku kogemisega. See on see kogemus, kus me tunneme ennast "selles teises inimeses" päriselt ära. Samamoodi tunneme ennast ära rohulibles ja mobiiltelefonis.

See on tegelikult väga nauditav hetk, kui sa tunned ennast ühena (ja ära) selles autos, millega sa sõidad või selles kodus, kus sa elad. Sellest naudingust või täpsemalt sellest hetkest lahutab meid justkui uskumine ja seda uskumust toetav tunne, et me kõik oleme eraldi. Oma loomuliku kogemise teadvustamine kummutab selle uskumuse, sest "miski" ei saa eksisteerida eraldi. Ei ole võimalik kogeda eraldi "asju". Vastasel juhul me ei oleks sellest "asjast" teadlikud.

Loomulikult võime öelda, et see on minu mobiiltelefoni või minu tahvelarvuti, kui see väide tuleneb teadmisest, et mina ostsin selle. Kuid olemuslikult ei ole see seade rohkem minu oma kui mõne teise inimese "oma", sest olemuslikult ei ole siin eraldi asju, eraldi isikuid, eraldi nähtuseid. Kui sa oled sügavalt teadlik, võid öelda, et sina oled see "telefon". Samamoodi võib seda öelda teine inimene. Siiski ei viita niisugune väide tõele, et me oleme "asjad", vaid teadlikud "asjadest" kui enese ajutisest ja loomulikust väljendusest.
15. august 08:04 Aitäh! kirjutas:
Milleks omada kui piisab vaatamisest, kuulamisest, kogemisest. Kaido, sul on õigus.

Mida enam oma kogemuses olla, seda enam taastub energeetiline väli kõigega, mis eksisteerib. See on nagu tunnetuslik seos, et sa oled hoitud, kaitstud ja armastatud. Sa oled kodus...
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):