[13. juuni 2010 | Kirjutas: Kaido | 27112 korda loetud | kokku kommentaare: 54]
Hmmm ... nüüd on see siis tehtud. Ma olin ammu, ehk juba kaks aastat, mõelnud põnevusega selle peale, kuidas võiks ühel päeval lennata kuhugi kaugele maale, eemale kõigest, millega ma olen harjunud, ja olla lihtsalt üksinda ning üksinduses. Ma usun, et mingil eluperioodil mõtlevad ning unistavad samast asjast paljud inimesed, kuid tihti ei leita selleks siiski õiget aega, finantsilisi võimalusi või lihtsalt pealehakkamist. Ning see on täiesti loomulik. Ka mina ise lükkasin seda reisi pikka aega edasi, kuni märtsis 2010 jõudsin ma järeldusele, et ma pean ära käima, sest vastasel juhul jäängi ma sellest ainult mõtlema. Ma tegin selle ära, ning ma ei kahetse hetkegi. See oli fantastiline.
Vaesus vs Tolerants
Kas sa oled enda juures märganud, et maru lihtne on õnnelik ning rõõmsameelne olla, kui kõik asjad elus laabuvad? Kui töö juures on asjad korras, kui kodus on kõik kombes, ning meil on piisavalt aega, raha ja võimalusi tegelda asjadega, mis meid inspireerivad ning teevad meid õnnelikuks - siis on lihtne võtta elu just sellisena nagu see on.
Aga kui edukad me oleme sallivuses siis, kui meie elu on täis vaesust, puudust ning raskusi? Kui me peame iga päev sõitma bussiga tööle näiteks 20 km kaugusele, aga selle läbimiseks kulub bussil 1,5 tundi? Ja seetõttu peame me ärkama igal hommikul kell 5.00, kuna vastasel juhul me lihtsalt ei jõua õigeks ajaks tööle. Ja hea, kui meil üldse on töö - Sri Lankal on töötuse määr näiteks 40 protsenti.
Jah, sallivus, heasoovlikkus ning teiste inimeste mõistmine oli kõige suurem õppetund minu jaoks Sri Lankal. Mitte eurooplased, kes sõidavad maha 10 000 km, et istuda päevade kauba meditatsioonis, et olla spirituaalsed, vaid need inimesed, kes peavad selle spirituaalsuse igapäevaselt praktikasse rakendama, kuna vastasel juhul oleksid nad kõik vaimuhaiglates. Ja sa ei taha ettegi kujutada, missugune võib välja näha haigla või vaimuhaigla Sri Lankal.
Vaatamata tohutule vaesusele, puudusele ning ühiskonna primitiivsusele on srilankalased õnnelikud ja rõõmsameelsed. Sõites mööda maanteesid ja jalutades linnas, näed sa pidevalt naeratavaid inimesi. Kui keegi kellelegi autoga ette sõidab, või keegi kellelegi sõna otseses mõttes kuuma tee ülikonna peale kallab, ei ole see probleem - see on hoopis võimalus kasvatada oma sallivust ning mõistmist teiste inimeste suhtes. Kui meie - eurooplased - püüame seda teha läbi teadlikkuse, sest vaimsed raamatud soovitavad meil seda teha, siis srilankalased on budismist ja selle heasoovlikkusest nii läbi imbunud, et see on muutunud nende loomulikuks olekuks - olla hea ning sõbralik.
Õppetund number üks minu jaoks: "Me võime olla rõõmsad ja õnnelikud ka siis, kui meie maailm kokku variseb, ja sellest jääb järele ainult vaesus ning viletsus"
Religioon on religioon
Sri Lanka on maailmas kõige pikema järjestikuse budistliku traditsiooniga riik. Ja see kumab läbi kõikjalt, kui selles väikeses, aga väga tiheda asustusega riigis ringi liikuda (Eestis on inimesi ühe ruutkilomeetri kohta 31, Sri Lankal aga 316; Eesti pindala on 45 000 km2, Sri Lanka pindala 65 000 km2). Tohutusuured buda-kujud on kõikjal, kuhu vaadata saab - keset linnasid, linnadesse sissesõitudel, kodudes, hoovides, restoranides, loomulikult bussides ja tuk-tuki meeste lenksude peal. Kõikjal. Jääb tõesti tunne, et kõik inimesed on seal meie mõistes vaimsuse suurkujud.
Aga üllatus oli minu jaoks suur, kui rääkides kohalike inimestega selgus, et see on nende jaoks pelgalt religioon. Just samasugune religioon, nagu meie jaoks Eestis, Euroopas ning Ameerikas, on kristlus - inimesed peavad ju millessegi uskuma. Lihtsalt Sri Lankal on budism nii levinud, et keegi ei varja seda, et ta on "usklik", mis läänekultuuris on sageli justkui "häbiasi", kui keegi nimetab end usklikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult usklikud - ühed usuvad, et jumal on olemas, teised aga usuvad, et jumalat ei ole olemas. Olemuselt ei ole siin mitte mingisugust vahet - mõlemad on mentaalsed konstruktsioonid.
Üllatus minu jaoks ei olnud aga see, et tõesti 80% elanikkonnast olid avatud ning avalikud usklikud uskudes budismi (ülejäänud 20% on moslemid, kristlased jt), vaid see, et Buddha peamine sõnum "Tunne iseennast!" tuleneb eelkõige läbi meditatsiooni, kuid 95% nendest usklikest inimestest mediteerivad ainult Buddha sünnipäeval 27. mail, sarnaselt meile, kes me käime igaks juhuks jõulude ajal korra kirikus ära, sest me oleme ju lõppkokkuvõttes kristlased. Vot see oli minu jaoks üllatus. Rääkides kohalikega selgus, et nende jaoks on budism täpselt samasugune lihtsalt religioon, nagu meil kristlus. Tavainimesed (mitte mungad) ei ole seal grammigi rohkem vaimsed kui meie inimesed siin. Kui jah, muidugi mainimata jätta see, et kuna inimestele õpetatakse budismi juba lapsest alates, siis lihtsalt kogu inimkond on budismist ja selle õpetusest nii läbi imbunud, et see on loomupäraselt muutunud osaks nende elust. Ja seetõttu käituvad nad meie mõistes tihti hämmastavalt sallivalt, armastavalt ja heasoovlikult.
Õppetund number kaks minu jaoks Sri Lankalt: "Keskkond ei muuda kedagi "vaimseks" inimeseks. Vaimsus saab alguse meie seest ja meie enda soovist ja suutlikkusest endaga tööd teha"
Elu on lihtne
Lihtne on olla Sri Lankal rõõmsameelne ning õnnelik. Sest seda soodustab keskkond sinu ümber - positiivsed ja sallivad inimesed, soe kliima ning päike, ja ühtlane "vaesus", mis ei tekita inimestes vajadust püüelda kellegi eeskujude suunas.
Seda aspekti olen ma kuulnud paljudelt inimestelt, kes on reisinud Aasia riikidesse. Nad ütlevad tihti, et olles kaugel maal, tunnevad nad, et nad on rõõmsad ja õnnelikud, ning nad on võtnud eesmärgiks seda enesetunnet kindlasti säilitada edasi ka Eestisse tagasi tulles. Kuid see ei õnnestu nendel. Miks?
Väga lihtne on olla positiivne ning rõõmsameelne, kui kõik inimesed sinu ümber on õnnelikud ja positiivsed. Sellisel juhul sulandume me massi ja positiivsus kandub läbi kollektiivse alateadvuse meile automaatselt üle. Kui kõik naeratavad sinu ümber, ning keegi ei ole kuri ja vihane, siis ei teki ka meil endal "vajadust" kaitsta end kurja ja viha eest. Me võime olla vabad, rõõmsad ja õnnelikud - me võime olla inimesed. Elu on lihtne, kui me saame olla rõõmsad ning õnnelikud.
Kahtlemata mõjub päike meile positiivselt. Mina isiklikult olen suur päikese fänn - olgu Eestis väljas soe või külm, minu enesetunne on alati parem siis, kui paistab päike. Kogu loodus vajab päikest, et õitseda ning kasvada, ja meie - inimesed -, ei ole mingid erandid. Seetõttu öeldakse ka, et soojadel maadel nagu Hispaania ja Itaalia Euroopas, ning rääkimata ekvaatorilähedased riigid nagu Sri Lanka, kus on aasta keskmine temperatuur 25 kraadi (Eestis on see 5 kraadi), soodustavad meie õnnehormoonide tootmist ja lubavad ka meil endil õitseda kogu aastaringselt. See on mõnus tunne, kui päike paistab, ning sul on hea olla. Elu on lihtne, kui me tunneme päikest ja sooja.
Kevadel viisin ma läbi kolm seminari teemal "Kompass - kuidas leida sisemine kirg?", millele ma sain väga palju positiivset tagasisidet. See seminar käsitles eelkõige küsimust "Miks me ei tea, mida me elult soovime, ja miks me ei saavuta oma eesmärke?". Ning lihtne vastus sellele on, et üldjuhul ei ole inimeste poolt püsitatavad eesmärgid nende enda eesmärgid, vaid ühiskonna poolt programmeeritud eesmärgid, mida me peame ekslikult enda omaks. Meid pommitatakse kogu aeg ideaalidega, mille poole me püüdleme - olgu selleks siis kool, meedia ning marketing. Kõik need kanalid annavad meile "aimdust", missugused me peame olema, mida me peame omama ning kui palju raha meil peab olema, et me saaksime olla õnnelikud.
Kuid Sri Lankal ei ole seda kaugeltki nii suures mahus. Seal on 70% inimestest ühtlaselt vaesed. Ja kui kõik on ühtlaselt vaesed, ei teki kellelgi ka väga kiusatust mõelda, et ma ei ole väärtuslik sellisena nagu ma juba olen, vaid pean ostma selle, omama seda või suhtlema nendega, et keegi mind väärtustaks. Ei, Sri Lankal on väärtused paigas teistmoodi.
Jah, loomulikult ei saa öelda, et srilankalastel ei ole muresid. Muidugi on nendel mured, ja tõenäoliselt palju suuremad mured kui meil. Aga nad on "õppinud" elama muredega kui millegagi, mis on osa elust. Ja nad ei lase muredel või õigemini väljendatuna eluväljakutsetel vähendada rõõmu oma elus. Mured on kõikidel. Juba 2500 aastat tagasi olid inimestel mured, millega tegeldes toimus ju kuningapoja Siddharta Gautama valgustumine, ja ta muutus Buddhaks ("Virgunud inimene").
Mured on meie elu loomulik osa. Küsimus on ehk pigem selles, mis tüüpi muredega me tegeleme, ja kas me loome neid muresid oma ellu ise tehislikult juurde. Kui sa vaatad enda tutvusringkonnas ringi, siis võid sa märgata, et paljude inimeste mured on seotud sellega, et nad soovivad, et nende elu oleks parem kui praegu. Ja see parem elu ei tähenda midagi muud kui seda, et ühiskond programmeerib meile alateadvusse, mida me peame omama ning tegema, et me saaksime olla õnnelikud, kuid enamikul inimestest ei ole võimalik iialgi kõikidele nendele "rikaste ja kuulsate" reeglitele vastata. Ja sealt algavad nende kannatused. Nad ei suuda aktsepteerida elu sellisena nagu see on.
Õppetund number kolm: "Meil ei tasu uskuda kõiki meie mõtteid, ja elu ei tasu liiga tõsiselt võtta"
Nilambe - peidupaik paradiisis
Kokkuvõtte meditatsioonikesusest jätsin ma teadlikult viimaseks. Miks? Sest ma õppisin sealt kordades vähem kui ma oleksin osanud arvata. Ja see on tõeliselt vabastav tunne.
Ma olin pikka aega "unistanud" minemast kaugele tundmatule maale, et seal siis kogeda midagi spirituaalset ja võimast. Ja jällegi, kust oli mul see idee tekkinud? Jah, muidugi olin ma lubanud kõikidel nendel raamatutel, artiklitel ja filmidel ennast programmerida seda tahtma. On kirjutatud kümneid kui mitte sadu raamatuid eurooplaste poolt, kes on sõitnud kloostritesse, aašramitesse ja meditatsioonikeskustesse, et seal siis leida oma elule spirituaalne mõõde, või ehk isegi valgustuda. Ja nüüd soovisin seda minagi. Ma uskusin siiralt, et kuskil kaugel budistlikul maal on mingi teistsugune vägi, mis annab minu elule uue tähenduse. Ma lootsin siiralt, et kui ma tulen tagasi, olles mitu päeva vaikinud, istunud ning mõtisklenud elu mõtte üle, olen ma parem ning vaimsem inimene. Ehhh ... milline naiivsus minu poolt. Ei, mitte keegi või miski ei saa meid muuta vaimsemaks kui me juba oleme. Nagu öeldakse "Meie probleemid ei ole seotud asukohaga, vaid need on kõik meie peas". Ja nii juhtus ka minuga.
Kuna ma olen enesearenguga tegelenud väga aktiivselt viimased 4 aastat, siis on mul välja kujunenud väga kindel distsipliin kõikide praktikate jaoks, mida ma teen - meditatsioonid 2x päevas, visualisatsioonid, teesklus, jooga, 5 tiibetlast, sõbralikkuse arendamine, sallivuse kasvatamine jpm. Ja esimesel päeval, kui ma istusin ülejäänud 25 inimesega suures meditatsioonisaalis, mille kõige eksootilisem osa olid kaks budamunka, kerkisid täiesti tahtmatult minu pähe küsimused: "Mida ma siin teen? Mida ma teen siin keskuses teistmoodi, mida ma ei teeks juba kodus? Ma mediteerin, ma mõtisklen, ma veedan palju aega vaikuses, ma püüan olla hea inimene ka kodus Eestis ...". Ma olin suures segaduses. Ma olin reisinud 24h, et jõuda Sri Lankale ja avastada enda spirituaalne pool ja muutuda paremaks inimeseks, kuid nüüd istusin ma seal saalis ning avastasin, et siin ei ole mitte midagi uut. Kõiki neid asju, mida siin tehakse, saame me täiesti vabalt teha Eestis, Saksamaal või Gröönimaal. Selleks ei ole vaja sõita 10 000 km. Et mediteerida, ei ole vaja lennata ekvaatori peale, ja siis istuda seal vaikselt ning kuulata lindude laulu. Ei, me saame mediteerida rahulikult oma toas, kas kõrvaklappidega või ilma, või minna metsa või mere äärde. Et naeratada inimestele, keda sa veel ei tunne, ja andestada oma vaenlastele, kuna nad ei ole meie arvates olnud meie suhtes õiglased, ei ole vaja sõita isolatsiooni ning kõndida vaikuses ja magada 5m2 "vangikongis". Ei, mõista oma kaaslast, sõpru ning vaenlasi saame me ka siinsamas väikeses Eestis. Kõik see toimub meie sees, mitte midagi ei saa tulla väljastpoolt, ja meid lihtsalt muuta sõbralikuks ning sallivaks inimeseks.
Kokkuvõte
Ma tunnen tohutut vabanemist. Eelkõige vabanemist järjekordsetest programmidest, mis ütlesid mulle varem, et mine sinna, ja tee seda, sest see teeb su õnnelikuks, spirituaalseks ning targaks. Ma saan lahti lasta ühest järjekordsest illusioonist, mida ma olin endaga kaasas kandnud.
Kuigi me mediteerisime päevas umbes 6 tundi, tundsin ma sageli oma kongi jõudes, et peaksin vist mediteerima. Sest istudes 25 inimesega ühes ruumis, oli minu jaoks liiga palju tähelepanu eemale juhtivaid tegureid, mis ei võimaldanud mul üldsegi käivitada neid protsesse enda sees, mis käivituvad siis, kui ma istun vaikuses üksinda, ja mis toovad mulle naeratuse näole, ja ütlevad mulle, et ma olen üks väike osake sellest kõigest, mida me nimetame hellitavalt oma Universumiks.
Oli siiski üks aspekt, mis vastas ning isegi ületas minu ootused Nilambe meditatsioonikeskuse kohta - see oli õpetaja Upul. Õpetaja ei viinud küll läbi regulaarseid loenguid, kuid mul õnnestus temaga kohtuda, ja küsida temalt eelmisel õhtul kirja pandud 15 küsimust, mis olid mul tekkinud eelneva nelja aasta jooksul meie maailma, inimeste ja nende rõõmude ja kannatuste kohta. Upul on täielik headuse kehastus. Tema rahu, kohalolek ning tarkus kiirgavad temast kümnete meetrite kaugusele, ja tema vastused tekitavad sisemise vabanemise, mida peaks meist kogema igaüks. Jah, see oli tõeliselt võimas kogemus.
Hea oli olla Sri Lankal, aga hea on olla ka tagasi. Eile tegin ma üle pika aja meditatsiooni, mis küttis minu mootorit rohkem kui ma kordagi kogesin Nilambes, ja lõpetades tundsin ma siirat tänulikkust järjekordse õppetunni eest, mis sai mulle võimalikuks. Kogu reis oli super. Nilambe oli super. Inimesed olid super. Ning budism on super. Aga mis kõige tähtsam - elus on olla super, sõltumata, kas Sri Lankal või Eestis.
Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist
Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Raamat
|
E-Kursus
|
13. juuni 14:46 Laura kirjutas:
mul on siiralt hea meel sinu reisimiste, otsimiste ja avastuste üle ja kõige enam, et sa alati jagad nii valusid kui võlusid, teadmisi....kõike teistega. Tänud sulle! |
13. juuni 14:57 Thea Kristal kirjutas:
Kõike seda aimasin ma juba siin, lihtsast vaimsest teadvusest. |
13. juuni 16:00 Jansa kirjutas:
Tore ,et tagasi oled. Ka mina käisin kuu aega tagasi Indias endaga kohtumas. Olla kaks nädalat endaga on tore kogemus, eriti kui sinu ümber on väga head inimesed. Palju emotsioone mida seal kogesin on Sinu poolt ilusti kirja pandud ja lahti mõtestatud.Aitäh Sulle selle eest. Viibida inimeste seas, kellele pole tähtis materjaalne heaolu vaid inimene ise on suur asi. |
13. juuni 16:02 Inga kirjutas:
Nii tore, et sa jälle tagasi oled... Kas sa Upuga tehtud usutlust meiega ka jagada raatsid? |
13. juuni 16:08 Inga kirjutas:
Vabandust, õpetaja Upuliga mitte Upuga... |
13. juuni 16:16 Margarita kirjutas:
Tere! Istun ,loen ja mõtlen.....kõik on tore ja kena,mis siin kirjas.....aga minul on pikk tee selleni jõuda....Tahan,tahan,tahan....aga ei leia algust.....Peas on kõik virr-varr,segadus. |
13. juuni 16:46 Sirje kirjutas:
Rõõm kuulda,et oled tagasi ja jagad meiega seda lummavat hingust,mida endaga kannad....Vahest on tunne,et reis inimeses endas kulgeb veel päevi ja kui mõte rändab tagasi toimunule,võimenduvad salvestunud hetked taas... :) |
13. juuni 16:49 Ly kirjutas:
Tere Kaido.Tore,et sull kõik hästi laabus,olen ammu huvitunud metitatsioonist,kui ei oska keskenduda,seda tahakski nagu leida,hetkel asun Soomes,ka pean ühendust arvuti kaudu,aga mõnus on sinu juttu kuulata,saaks ise ka sellise hingerahu.Ly |
13. juuni 16:56 Tea kirjutas:
Tänud,et jagad oma tundeid teistega. Eks iseendaga kohtumien ongi kõige raskem. Hakkan ise ka varsti juba kohale jõudma.. aga vahel on ikka veel väga raske... |
13. juuni 17:12 Tiiu kirjutas:
Lugesin suure huviga Sinu artiklit.Aitäh Sulle siiraste mõtete est. Reisida on alati vahva, kuid kindlasti on lohutav lugeda neid mõtteid inimestel, kes mingil põhjusel ise reisida ei saa. Ma arvan, et läbi Sinu mõtete on koos sinuga reisinud nüüd seal ka need, kes seda on kaua unistanud. |
13. juuni 17:15 Siiri kirjutas:
Tore, et oled tagasi! Hea, et jagad teistega oma kogemusi, mis aitavad elus nii mõnegi probleemi kergemini lahendada. Tänud sulle! |
13. juuni 18:22 Kaja kirjutas:
Aitäh selle innustava artikli eest. Usun, et see aitab paljusid, kes on alles tee alguses. |
13. juuni 18:49 Ilmar kirjutas:
Tere Kaido !
Kogemus on muljetavaldav . Olen jõudnud arusaamisele , et nende inimeste fenomen on SUUR TÄNULIKKUS ja LUGUPIDAMINE iseenda ja ümbritseva vastu ning oskus tunda rõõmu pisikestest asjadest .
Päikest
Ilmar |
13. juuni 19:24 Marlene kirjutas:
Aitäh Kaido jagamast ja olen Sulle väga tänulik, et neid kirju ikka saadad...need inspireerivad mind alati...
ja huvitav oleks ka teada millised 15 küsimust estasid õpetaja Upulile...:) ja mis ta Sulle vastas...:)
Edu Sulle |
13. juuni 19:31 Evelin Tael kirjutas:
Tore, et Sa niimoodi oma kogemusi jagad! Võib-olla viitsiksid seda veelgi mõnes muus kohas ja vormis teha :-), sest paljud inimesed, kes alateadlikult igatsevad midagi "vaimset", arvavadki, et selleks peab kuhugi reisima, palju aega ja raha kulutama, midagi vapustavalt erilist tegema. Ja kui seda võimalust pole, siis hakkavad arvama, et, ah, see pole minu jaoks, või lükkavad lihtsate praktikate proovimist "paremate aegade" peale. See on ka tõsi, et ükski guru ega õpetaja saa Sind valgustada ega päästa, lõpuks loeb ainult igaühe isiklik praktika. Kogu lugupidamise juures nende suhtes - nad on vaid katalüsaatorid. Vana asi: õpetada saab midagi siis, kui õpilane on valmis. Kui ikka inimene ise ei valmistu korralikult (nagu Sina:-),siis jäävad võimalused kasutamata ja reis on lihtsalt eksootiliste elamuste kogumine. Kuna õpetan oma tööga seoses inimestele lihtsamaid praktikaid, siis on paljud üllatunud, et "niimoodi see siis käibki!" Nojah, pikka valget habet mul paraku pole... :-)
Jätkuvat sõbralikkust ja rõõmsat meelt ka siin, Eestis! Suvi ju... |
13. juuni 19:42 Vaike kirjutas:
Oleks ja Tahaks on pahad poisid...aitähh ,et jagad teistega omi teadmisi ja siiraid tundeid.Need aitavad ka mul kergemini hingata! |
13. juuni 19:46 tiina kirjutas:
..samad sõnad...tore,et jälle tagasi oled:) ja tänud huvitavate artiklite eest! |
13. juuni 20:41 H.K kirjutas:
Järjekordne kena lugemine. Tänan Kaido.
Tulin ka ise hiljuti spirituaalselt reisilt Indiast ning täna siinsmas Eestimaa metsas kõndides kogesin enamvähem sama mis Sina oma artiklis kirjutad. Vahet ei ole kus me asume. Ja milline vägi on meie metsades ja hiiekohtades. Ei ole vaja selle kogemiseks Himaalajale ronida. |
13. juuni 20:43 Anni kirjutas:
Aitäh sulle, Kaido... Naeratan endamisi peale sinu lugu :) |
13. juuni 21:08 Tuuli kirjutas:
Väga sisukas ja siiras jutt. Hea meelega loeksin samuti sinu jutuajamisest õpetaja Upuliga, kui sinu soov on seda meiega jagada :) |
13. juuni 21:32 Maija kirjutas:
Suur Tänu sulle, Kaido!
Tore, et oled tagasi!Väga ilusad reisimuljed! Siiras Tänu Sulle, et jagad oma teadmisi ja tundeid! Usun,et see aitab paljusid, kellele teed on suletud! |
13. juuni 22:04 J.K. kirjutas:
Ootasingi sinu lõpmatult siirast avameelset meelt,jagamise oskust!Vahepeal üks minu lähedane lahkus.
See meenutab sinu õppetundi number üks- tahan seda jagada.Mulle ei ole alati köik asjad-,tööd-,kohtumised...meeldinud.Nüüd õppisin olema rõõmus, õnnelik ja tänulik igast hetgest,mis minule on antud.Ka enne ebameeldivalt tundunud tegemised ja tööd on leidnud tänulikkuse ja rõõmu.Tänan,et tahad jagada meiega oma matka,oma avardumist sisse ja seda jõudu,mida oled matkalt leidnud! |
13. juuni 22:10 Diana kirjutas:
13.juuni 22.02 diana.
Suur aitäh.Kirjutan sulle esimest korda.Tegelen enda ümber kasvatamisega juba mitu aastat.Mul on veel pikk tee käia,aga sinu juttu mõistan täiestiMul on alati siiralt hea meel kui leian sinu kirja postkastist.Tänan.Jõudu sulle. |
13. juuni 22:40 pille kirjutas:
suur tänu Sulle, Kaido!!!
Aitäh et olemas oled!:D |
13. juuni 23:18 Reine kirjutas:
Jah. Nii see on. |
14. juuni 00:29 Koidula kirjutas:
Kena lugu sinult.TÄNAN,et jagad oma kogemusi!
Õige ta ju on,et oma kõhutunnet kuulda ja mõista...:) on vaja aeg maha võtta!Koht pole määrav-on ju nii!?
Käisin täna Noblessneri Valukojas etendusel EESTI:meeste laulud,milline elamus,soojalt soovitan!
Ja ootan põnevusega,et millalgi jagad meiega oma jutuajamit õpetaja Upuliga!
Õppimine ei lõpe kunagi!
Edu ja Valgust avastusretkel - ELU ! |
14. juuni 00:49 Maia kirjutas:
Suurepärane lugu. Elu on ilus :) |
14. juuni 08:48 Kristelk kirjutas:
Väga tore Kaido, et tagasi oled ja kogemuste võrra rikkam! Õpetlik lugu tõesti; pani mõtlema, et õnne ja rõõmu ei peakski võib-olla kaugelt otsima- ise olen ju mõelnud ka nt. palverännakule kuhugi kaugele, et siis .....muutub kõik paremaks jne.
Aga inimesed on ju erinevad ja tasemed on erinevad- pole teada, mõni inimene vajab ehk vägagi sellist kogemust. |
14. juuni 09:27 Mare kirjutas:
Nii kosutav oli taas Sinu kiri postkastist leida. Aitäh. |
14. juuni 09:38 Jana kirjutas:
Tere Kaido! Mina olen ka üks nende hulgast, kes tahaks kuskilt alustada, aga kóik on nii segi, et ei leia seda óiget algust...ma kadestan heas móttes neid inimesi, kes on leidnud ennast ja leiavad aja endaga kahekesi olla. Ma ei saa öelda, et mul aega vói tahtmist poleks, aga midagi on minus valesti...tohutu virr-varr peas.Kust siis alustada?Iseendast...
Igatahes otsin ma üles kóik Sinu varasemad postitused ja püüan kuskilt alustada:) Aitäh Sulle nende jagamiste eest, Kaido! |
14. juuni 10:11 Kairi kirjutas:
Kena lugemine :p
Aga ootan minagi, et jagaksid Õpetajale esitatud küsimusi, saadud vastuseid :) V kui lihtsam, vähemisiklikum - lepin ka sellega, et koostad tema vastuste põhjal väikese loo. |
14. juuni 10:21 Tiiu kirjutas:
Suur Aitäh Sulle Kaido! Sa tuletad ikka ja jälle meelde, et rahu, rõõm ja õnn ei sõltu välistest asjadest, kohtadest - vaid ikka meist endist. Mulle meelidis kõige rohkem Sinu lause, mis pani mõtlema ja andis veel kord kinnitust: "Ma saan lahti lasta ühest järjekordsest illusioonist, mida ma olin endaga kaasas kandnud". On üks Marju Läniku laul illisioonist. ILLUSIOON.
Kõike paremat Sulle soovides! |
14. juuni 10:22 Kaire kirjutas:
Tere Kaido.Mulle väga meeldivad lood teistest maadest ja nende traditsioonidest. Aitäh ,et jagasid oma kogemust, seda oli huvitav lugeda. Lugedes seda kõike tekkisid silme ette pildid ja on tunne ,et läbi sinu sai ka ise seal käidud.... Kõik see inspireerib veel rohkemgi iseennast leidma, kus iganes me asume.Kõike ilusat sulle. |
14. juuni 10:26 tiiu kirjutas:
ma olen ka selle peale mõelnud, miks Eestis on inimesed mornimad ja paistavad vähem õnnelikud.Võib tõesti olla päikese puudumisest.Aga Islandil, kus on veel kehvemad ilmad, on inimesed ikkagi õnnelikud.Ja Alaskal olles kohtasin ainult sõbralikke ja õnnelikke inimesi.Olen õppinud mööda vaatama inimestest,kes virisevad.neid on vahel häirivalt palju.Kui küsid, kuidas sa elad, hakkavad rääkima oma hädadest.Keegi ei taha ju kuulda teiste probleeme. Aga mulle tundub, et mõni inimene mäletab ainult halba.Normaalselt peaks aju välja selekteerima halva ja selle ära unustama........ |
14. juuni 10:37 Eliisa kirjutas:
Tore jah, et oled tagasi. Ootasin seda postitust väga. Tänan, et kinnitad minu usku sellesse, et koht pole oluline, vaid see, mis inimese sees. Aga vahel on vaja ikkagi ära minna, kasvõi meeldetuletuseks või turgutuseks. Väga vahva!
Suur aitähh jagamast! |
14. juuni 11:31 LY kirjutas:
Siit siis väide ümber lükkamiseks... KUSAGIL MUJAL ON ALATI PAREM KUI SIIN;)
Olen alati mõelnud, et miks elan Eestis? Järeldus- sest järelikult on siin kõige parem. :) Jõuame koju tagasi, ja kinnitame seda endale taas ja taas...
Äitäh Kaido! |
14. juuni 11:39 Antonina kirjutas:
Aitähh selle loo eest! Väga hea emotsioon ja tunne on peale selle lugemist! |
14. juuni 12:23 Kristi kirjutas:
Huvitav ja tark kirjatükk. Aitäh jagamise eest! |
14. juuni 13:07 Eljo kirjutas:
Tere Kaido!
Tore et meeldiv ja õpetlik reis seljataga ja jagad jälle oma teadmisi ja kogemusi lahkelt meiega.
Päikest Sulle! |
14. juuni 13:53 Riina kirjutas:
Tere Kaido!
Tore, et oled tagasi nende võrratute muljetega. On väga kosutav lugeda et lihtsus, hoolivus ja headus on siin ilmas üle kõige. Aitähh jagamast kogemusi. |
14. juuni 14:25 Tiina Ilves kirjutas:
Kuna eespool on juba kõik ära öeldud, siis minugi poolt tänu selle siira loo eest! Sellegipoolest rända ikka edaspidigi! |
14. juuni 15:00 Lea kirjutas:
Väga hästi jagatud teave...nii lihtne see ongi...võime, saame olla vaimsuses just siin ja praegu. Oleme vaprad! |
14. juuni 15:22 Kaupo kirjutas:
Tere Kaido! Sul oli siis asjalik reis!
Kunagi teismelisena vist kirjutasin omale ühe lause üles, see märkmik on vist ammugi koos muude tarkustega looja karjas ilmselt. Aga lause oli "tõe leidmiseks tuleb kumarduda". Kelle oma see oli, ei mäleta, aga mingi iva tundus sees olema. Võib-olla on sellest veel lellelegi mõtlemisainet.
Tervitan, Kaupo |
14. juuni 17:06 Ester kirjutas:
Kindlasti ei pea selleks, et midagi vaimset kogeda, kuhugile reisima. Minagi olen päris palju reisnud väljaspool Euroopat ja olen seda mitmeid kordi teinud täiesti üksinda ja ütleksin, et igal juhul on see kogemus, kui oled suures maailmas täiesti üksinda (selles mõttes, et kaaslast kodumaalt ei ole). Väga pikkadel reisidel tuleb ikka ette sekeldusi ja katsumusi ning põnevaid kohtumisi täiesti teistsuguse elu ja inimestega. See kõik paneb elu märkama hoopis teisest küljes ja hindama hoopis enam just kodu ja kaasmaalasi. Mulle isiklikult väga meelib istuda suurtes lennujaamades, ootates järgmist lendu. Sa oled seal sadada isegi tuhandete inimestega koos aga samas täiesti üksinda ning see tekitab ühtsustunde. Igal juhul oled peale selliseid retki jupi maad rikkam just sisemiselt.
Parima soovides kõigile! |
14. juuni 19:16 Alice kirjutas:
Aitäh! ja eespool on tõesti juba kõik ära öeldud:) |
14. juuni 21:35 Annely kirjutas:
Tänud kirjade eest.Kõik on väga õpetlik ja mõtlema panev.Julge peale hakkamine on pool võitu. |
14. juuni 22:21 Eha kirjutas:
Tore, et oled tagasi ja et oma kogemusi ja õppetunde lahkelt teistega jagad. Sinu artiklid on alati väga huvitavad ja alati on neis mingi tarkuseivaiva, mille kallal juurelda. Aitäh Sulle! |
15. juuni 00:04 Piret kirjutas:
Tsau Kaido!
Tõeliselt äge oli see, et Sinu postitus ilmus siia lehele vaid 2 minutit peale seda, kui käisin samal päeval kontrollimas, et mis kuupäev see täpselt oli, millal tagasi võiksid olla...
nii ootasin seda ja sain oma vastused ja rohkem veel.
Väga väga äge, aina paremaks läheb. maailm on lihtsalt imeline paik, ükskõik kus me ka ei viibiks siis...kui õige koht enese sees on leitud:) |
15. juuni 10:24 Marju kirjutas:
Nii hea, et sa tagasi oled-saab jälle su jutukesi lugeda. ja tore, et sa reisiga rahule jäid ja oma emotsioone meiega jagasid. |
15. juuni 11:48 Leno kirjutas:
Hei! Olen sama meelt kõigi eelkõnelenutega. Aga nii nagu Ly ja Margarita, olen minagi omadega ummuksis - ei tea, kust kohast alustada. Olen käinud seminaridel, lugenud artikleid ja raamatuid, aga ikka on kõik sassis. Suurim soov on leida sisemine rahu iseeneses, aga kuidas?
Mitmed kommenteerijad tundsid huvi selle 15ne küsimuse/vastuse vastu - nii ka mina:) |
15. juuni 12:17 Margit kirjutas:
Tänud , Kaido!
Oli täiesti kosutav ja armas lugeda muljeid sinu rännakutest. Suurepärane ja vajalik kogemus meilegi, kes me seda saame lugeda. Mõned asjad siin suures universumis tunduvad meile liiga keerulised ja kättesaamatud . Olen jõudnud arusaamisele, et oma mõttemaailma muutmisega läbi erinevate koolituste ja raamatute abil on võimalik leida paljudele probleemidele väga lihtne lahendus. Vahel tundub, et meis endis ongi lahendused peidus, kuskil avamata karbis. Alati on tore lugeda sinu mõtteid. Kaunist kulgemist koos päiksega! Margit |
16. juuni 17:31 Arma kirjutas:
Aitäh järjekordse huvitava ja filosoofilise kirja eest! |
23. juuni 20:29 Elo kirjutas:
Tunnen end alati hästi ja oodatuna selles sisekosmose keskkonnas ja igas mõttes väga avardavad teadmised, mida siin kogen.Sageli on nii, et need kirjad sinult tulevad mulle "õigel" ajal s.t nad on päevakohased minu elu kulgemise rütmiga ja samastuvad.Tahaks kohe kõike endasse ahmida erineval moel ja sageli on tahtmine suurem ja siis "laskud"jälle maa peale, aga kunagi lähen ma Hiinasse niikuinii |
28. september 09:38 Murueit kirjutas:
Pean minagi ütlema,et noorena sain nende vaimuasjadega suurepäraselt hakkama,kui polnud elupingeid ja rahu saavutamises puudusid probleemid. Kuid ajal,mil kõik on puntras,tervis,pereelu,tööasjad, ja oleks seega e r i t i tarvis "vaimus laiali valguda",ei tule see välja. Kas on olemas heliplaati mediteerimise suunaja-õpetajaga? Sest olen arvamusel,et sussis-vussis peaga ei saa i s e ennast veenda,tahaks,et keegi paneks esimesest hetkest kõik sõnaliselt paika... |
|