Eneseareng »

Sa ei ole sinu füüsiline keha
[08. aprill 2010 | Kirjutas: Kaido | 8059 korda loetud | kokku kommentaare: 5]

Oled sa kunagi endalt küsinud: "Kes ma olen?", või vähemalt mõelnud selle peale?

Ma olen mõnes oma artiklis ettevaatlikult seda teemat käsitlenud - eelkõige mõtlemise ning emotsioonide kontekstis - ning olen saanud kohe küsimusi, et millest ma õige räägin.

Traditsiooniline lähenemine inimesele on lihtne - keemiline. Teadus ütleb, et me oleme füüsiline keha ning meie eneseteadvus tekib ainult teatud keemiliste protsesside tulemusena. Nad ütlevad isegi veel äärmuslikumalt - teadvus on ajus toimuvate protsesside jääkprodukt. Kui sa nüüd vaatad peeglisse, kas sa siis usud, et sealt vaatab vastu keemiliste protsesside jääkprodukt? Või paistab sealt ikka keegi muu.

Toon siinjuures välja kolm ideed, mis pakuvad mulle mõtlemisainet väga palju. Ehk ka sulle.

1. Psühholoogid soovitavad meil olla iseendaga

Kui sa oled vaadanud filme või isegi käinud psühholoogi juures, siis tead, et tihti soovitatakse inimestel võtta aeg maha ning olla omaette. Psühholoogid ütlevad: "Teil oleks kasulik võtta iseenda jaoks aega ning veeta natukene aega iseendaga?"

Palun vabandust, aga kellega ma siis täpsemalt pean aega veetma? Kuigi seesama traditsioonilise hariduse saanud psühholoog ütleb mulle, et ma olen keemiliste protsesside jääknähtus ning siis samal ajal soovitab ta mul võtta aega ning minna iseendaga kuhugi kahekesi aega veetma. Kummaline, kas pole? Kes siis läheb ning kellega ta koos aega veedab, tekib küsimus?

2. "Mul on endast nii kahju", "Ma olen enda üle uhke"

Ma usun, et vähemalt korra elus oled sa ühte nendest väljenditest kasutanud. Aga kas sul ei ole sel hetkel tekkinud kohe uut küsimust, kellest sul siis kahju on, või kelle üle sa rõõmu tunned?

Sa saad millegi suurepärasega hakkama ning kõik sõbrad tunnustavad sind ning ütlevad sulle: "Ohh, sa oled ikka nii tubli!". Ja siis lähed sa koju (veedad seal aega iseendaga) ning vaatad peeglisse ja ütled: "Tead, ma olen enda üle nii uhke!". Ja veelgi äärmuslikum, mida me teeme samas peegli ees väga tihti: "Tead, ma olen su üle nii uhke!". Oot - oot, kes nüüd tunneb uhkust? Ja kelle üle see keegi tunneb uhkust? Ma arvasin, et ma olin üks - kust need kaks tükki siis juba siia tekkisid?

Ning sama levinud, nagu enda kiitmine, on ka endaga arutlemine, kui me kardame midagi: "Ma kardan, et ma ei saa sellega hakkama". Kes kardab? Kes ei saa hakkama? Või peegli ees seistes: "Kaido, ma kardan, et sa ei saa sellega hakkama ...". Peale seda vaatan ma kohe enda ümber, et leida seda, kellega see keegi räägib ... ma olen ju üksinda siin ...

3. Surmahirm

Suremisega seotud mõttekatsed on kõige dramaatilisemad, aga samas kõige selgemad.

Me kõik kardame surma. Isegi siis, kui sa ütled praegu, et ei, sa ei karda, siis hakkad sa seda alateadlikult kartma, kui sa oled surmasuus. Mitte, et sa oleksid nõrk, vaid see on meie alalhoiuinstinkt. Samuti kardavad surma ju kõik elusorganismid. See on loomulik, see toimub ilma teadliku mõtlemiseta.

Aga kui sa mõtled korraks niipidi. Mis siis, kui ma sureksin ära - ehk minu keha näiteks puruneks täielikult autoavariis - , kuid mul oleks kohe kapist võtta uus keha. Kas sa siis kardaksid ka surma? Ära kohe vasta, mõtle hetke - sa teadvustad, et sinu praegune keha hävineb, aga sa saaksid kohe võtta kapist uue ja värske keha (võib olla isegi tuunitud variandi väiksema kaalu ning ilusamate silmadega). Kas sa siis kardaksid surma?

Kui sa ei karda, siis järelikult ei ole sa sinu füüsiline keha.

Veel ekstreemsem. Kui sa mõtled selle peale, et sa kaotad jala. Kas sa tunned siis kaasa sellele jalale, või on sul kahju iseendast, et sa ei saa enam kõndida? Tõenäoliselt viimane variant. Seega ei ole sa jalg, vaid miski, mis kasutab seda jalga kõndimiseks. Kui sa mõtled nüüd, et peale jala kaotamist saaksid sa uue jala kasvatada, siis ei oleks ju üldse probleemi. Kes siis niimoodi mõtleb: "Ma ju saan kasvatada endale uue jala".

Ning ekstreemsuse tipp - vaata nüüd seda "kaotatud" jalga oma toa põrandal ning küsi, kas see oled sina? Kui sa oled sinu füüsiline keha, siis peaksid sa tundma ennast ka praegu selle jalana. Aga kas ikka tunned?

Kes me siis oleme, tekib küsimus?

___________________________________________________________________

Viimane Eduteadvuse seminar juba laupäeval 10. aprillil

Viimased kohad saadaval ... Vaata kohe EduTeadvus

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
09. aprill 17:08 riin kirjutas:
Kummaline jah. On justkui Mina ja veel Körgem Mina. Körgema mina kohta olen lugenud, et tema on neutraalne ehk siis ei kiida ega laida. Peegli ees seistes ja endale tunnustust/laitust jagades, antakse ju ikkagi hinnang? Kes siis on Mina? Kas mina olen see, kes pyyab elada ja olla kooskölas Körgema minaga vöi on Mina hoopis Körgem Mina. Äkki ei olegi Mina olemas vaid on hoopis Meie= mina ja Körgem Mina?
Kas Mina on fyysiline keha? Käisin just möned päevad tagasi matustel. Kirstu ääres seistes ja hyvasti jättes, ei jätnud ma hyvasti fyysilise kehaga. Tundus ikka, et tegelikult lubad minna inimesel väljaspool seda surnukeha.
Önneks on teada, et saladus on peidetud meie endi sisse, nii et pönevat urgitsemist:)
13. aprill 09:42 birgit kirjutas:
Tõepoolest. Omaette lugu on vaadata vanadusdementsuse all kannatavat inimest. jääb mulje, et kest on siin aga inimest enam kodus pole. Tükk-tükilt lahkuvad mälestused, inimesele omane loogika ja tegutsemisviis. Füüsilises mõttes "astuvad rongilt maha" aju erinevate osade rakud, alates hipokampuse piirkonnast.
Ise oma elus kogeme isikute lahusust, kui muretseme ette - sureme enne surme, nagu mõnel pool öeldakse. Füüsilise minaga on kõik korras, aga vaimus valitseb meeleheide ja allaandmine, kuigi väliselt põhjust nagu veel pole. Naljaga pooleks olen mõelnud "Stsenarist-mina töötab". siin jaguneb "mina" kaheks: "võta ennast kokku, plika!" ütleb Korralekutsuja-mina Stsenaristile. ja see võtab ennast siis kokku, hakkab loogiliselt mõtlema, mille käigus sünnib ka tegutsemine (kaasatakse füüsilise plika), ning kaos on kadunud.
Surmaga silmitsi seismisel, mida on ka paaril korral ette tulnud, ei olnud aega muretseda, ei ette kujutada et mis ja kuidas. pigem oli see ahhaa-elamus ja ... füüsiline reaktsioon toimuvale (järsk külmatunne). Hiljem aga mõtisklemine, et mis see nüüd siis õigupoolest juhtus, ning tõlgendus, et "see läks napilt" ja vaat kuidas adrenaliin kohe vallandus ja ahendas veresooni, mis põhjusel ka ka külm hakkas. Huvitav on asjaolu, et kui nondel hetkedel on midagi, mida teha elu päästmiseks, siis keha teeb seda ja kuulda pole ei Stsenaristi ega Korralekutsujat. Ju neil siis sel hetkel koostöö sujub. Ilma sõnadeta.
15. aprill 06:59 heli kirjutas:
oo jaa! see on lihtsalt minu Jumalik Kõrgem Mina, Vaatleja, Teadvustatud Kohalolu...see, kes tõesti märkab, on ärkvel ja on täiesti erapooletu. ja vee - ta on TARK! öeldakse, et inimene räägib endast targemaga - see on see Jumalik tarkus, kellega räägib ego. Kui me mõistame, et need ei ole kaks eraldi eksisteerivat olemust - siis oleme tervikud ja kõik on hästi!
15. aprill 15:03 Meryka kirjutas:
Kes ma olen? Ma pole mu nimi, ma pole mu keha, ma pole mu saavutused,ma pole mu asjad, mu sõbrad, mu huvid, ma pole isegi mu enda mõtted, sest enamik mõtteid ja arvamusi olen teistelt - vanematelt, sõpradelt, õpetajatelt, ühiskonnalt, raamatutest - üle võtnud, vaid väike osa neist on tõesti minult pärit. Kui ma peeglisse vaatan, siis tegelikult ei näe ma ennast, näen seda sõidukit, mida kasutan, et elada siin ja saada füüsilisest maailmast kogemusi. Usun, et tõelisel minul, hingel siis, pole piire. Piirangud käivad vaid mu füüsilise keha kohta, ja kui arvan, et ma olengi mu füüsiline keha, siis pean enesestmõistetavaks, et piirangud on ainuke reaalsus.

Ma olen kaks, aga samas üks. Mu keha ja mu hing elavad sümbioosis ja teevad koostööd, et ma saaksin seda seiklust, mida nimetame eluks, teiega selles maailmas nautida ;)
16. august 12:23 :) kirjutas:
Kaido, kui sa suudad endaga rääkida, seda ennast kuulata ja seda ennast otsida, on sul väga hea huumorisoon. Seda võib nimetada isegi mänguks, kuid sa vist tead, et oluline on alati tagasi tulla praegusesse hetke ja teadvustada ennast taas täielikult...

;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):