Eneseareng »

Miks mehed nutavad
[23. märts 2010 | Kirjutas: Kaido | 8381 korda loetud | kokku kommentaare: 0]

Me kõik teame filmi "Mehed ei nuta", kus selgus, et mehed on ka tegelikult inimesed koos oma nõrkuste ja unistustega. Ja nii on ka päriselus - isegi, kui me mõnikord soovime välja näidata, et me ei murdu kunagi ja me ei karda midagi, oleme me sisimas tegelikult kõik ühesugused. Tavalised inimesed.

Kas mehed kardavad?

Jaapanis on kõikide, eriti aga meeste, suurim hirm oma "näo kaotamine", mis tähendab oma au ja väärikuse kaotamist. Eelkõige tähendab see suhteid äris ning sõpruses, ja oma näo kaotamine on võimalik juhul, kui mees ei pea oma sõna või ei suuda kinni pidada oma lubadustest.

Eestis ei ole oma väärikuse kaotamine nii suure tähtsusega, mida kinnitavad kasvõi meie "JOKK" ühiskonnareeglid, mille kohaselt peavad kõik lepingud olema kirjalikud, kuna vastasel juhul veab keegi ikka kedagi alt. Jaapanis seevastu on äripartnerile solvav, kui teine pool nõuab kirjalikku lepingut, sest see juba viitab ohule, et teda ei usaldata. Sellised reeglid pärinevad keskaegse Jaapani samuraide bushido koodeksist, mis on aastasadade vältel üle kandunud ka tänapäevaühiskonda.

Kuid isegi, kui me ei karda kaotada oma väärikust nii ekstreemsel kujul nagu Jaapanis, on meil - meestel - ka Eestis omad hirmud. Kahest ma avalikult nüüd ka kirjutan.

Ma kardan, et ma ei saa hakkama.

Nii nagu isased loomad looduses, peame ka meie ennast karja (pere) toitjateks ning ülevalpidajateks - me tunneme vastutust nende inimeste ees ja eeldame, et nemad eeldavad, et nad saavad igal hetkel meie peale toetuda.

Sellest tuleneb ka meie kõige suurem hirm: Äkki ma ei saa hakkama!?

Tegelikult programmeeritakse seda hirmu meile sisse juba lapsepõlvest. Ameerikas tehti uuring, mille käigus selgus, et 17-aastasele lapsele on öeldud "Sa ei saa hakkama" umbes 150 000 korda, seevastu vaid 5000 korda on talle öeldud: "Sa saad hakkama". Sellest lähtuvalt oleme me juba poisikesest peale hirmul, kas me oleme ikka piisavalt tugevad, targad ning nutikad, et siin karmis eludžunglis ellu jääda?

Lisaks sellele, et me kardame, kas me suudame täita oma kohustusi perekonna ees, kardame me ka, kas me suudame täita oma kohustusi ühiskonna ees. Sellises kontekstis muutub küll hirmu sõnastus: "Kas mind ikka väärtustatakse piisavalt?", kuid selle sisu jääb tegelikult samaks. Meie jaoks ei ole vahet, kas me kardame, et me ei suuda oma naise ning laste silmis olla piisavalt mees, või me kardame, et me ei ole piisavalt tegijad ühiskondlikus plaanis - me kardame ikkagi ning see on meie peamine taganttõukav jõud, mis sunnib meid tegutsema vajadusel nii nädalavahetustel kui ka 40-kraadise palavikuga. Me tõestame iseendale ja kogu maailmale, et me saame hakkama.

Ma kardan, et ma ei ole Keegi.

Kui esimene hirm, mille kaudu me kardame, et me ei saa hakkama - me ei jää ellu - on seotud meie kõige madalamate instinktidega (ellujäämine), siis hirmuredeli järgmine aste on seotud juba täpsemalt enesetoestusega: Me soovime olla Keegi.

Meedia ning filmitööstus on täis edukaid inimesi, keda me võtame endale eeskujudeks. Me näeme, et keegi saavutas edu, rikkuse ning kuulsuse, ja me soovime saada nende sarnaseks. Sest me usume, et see teeks meid õnnelikuks.

Sellest usust lähtuvalt hakkame me mõtlema juba varases puberteedieas, kelleks me tahaksime täiskasvanuna saada. Ja me tahame saada omal alal tõeliselt heaks - ikka nii heaks, et ka meist kirjutaks ajakirjad, räägiks televisioon ning näitaks dokumentaalfilmid. Siiski paljud ei saavuta sellist edu. Tegelikult ju 99% meist ei saavuta sellist edu, vaid me peame leppima keskpärasusega.

Aga me ei taha olla keskpärased, me tahame olla üks nendest - me tahame olla Keegi. Ja see on meie suur hirm. Me näeme, kuidas ühiskond armastab edukaid, kuidas meedia armastab edukaid ning kuidas naised armastavad edukaid. Ja me soovime olla ka Keegi, et ühiskond, meedia ning naised meid armastaksid. Kunagi on üks kuulus mees öelnud, et kui maailmas ei oleks naisi, siis ei oleks paljud mehed saavutanud edu, mida nad saavutasid. Paljudel väga kuulsatel ning edukatel meestel on olnud elus naine, keda nad on ihaldanud ja kelle nimel nad on pingutanud. Ja nüüd on nad Keegi.

Kui me ei saa teatud vanuseks Keegiks, siis tekivad meil alateadlikud vajadused hakata seda mitte-Keegi olekut kompenseerima. Eestis väga levinud kompenseerimise viisiks on läbi kallite autode. Võõrustades Lääne-Euroopa väliskülalisi näeme me ju tihti nende jahmunud nägusid, kui nad satuvad linnaliiklusse ja märkavad kõiki neid ringi vuravaid luksusautosid. Nad küsivad imestades: "Ma ei teadnud, et Eesti ühiskond nii rikas ja jõukas on?". Jah, ega tegelikult ei olegi, aga me tahaksime olla. Me ju kõik tahame olla Keegi. Ja kui me isegi ei olegi Keegi, siis läbi kallite autode ning muu petliku luksuse saame me vähemalt näidelda, et me oleme Keegi. Isegi, kui selle kõigega kaasneb stress ja suur võlakoorem, kompenseerime me seda omakorda tähelepanuga, mida me saame nendel hetkedel, kui keegi teine võlts-Keegi meid vaatab ja imetleb.

Kuidas aidata meest vabaneda hirmudest?

Kui me jõuame teatud vanusesse, näiteks 45 aastat, siis me oleme suure tõenäosusega mõistnud, et me saame kuidagi ikka hakkama. Elu on lihtsalt näidanud meile, et me suudame oma peret üleval hoida, sest ükski nendest ei ole ju nälga pidanud kannatama.

Aga teise hirmuga ei ole nii lihtne. Isegi, kui me mõistame, et me saame hakkama ja ei ole näljas, ei pruugi meie senised tulemused meid rahuldada. Kui me olime noored, siis me lohutasime ennast alati, et aega on veel edukaks saada. Kuid aja möödudes hakkab aeg otsa saama - me läheneme oma viiekümnendale eluaastale ja me tunneme, kuidas meis ei ole enam südikust ja jaksu kõike korda saata. Kui me olime 30-aastased ja töötasime ametil, mida me ei armastanud, siis ütlesime me alati, et see on ajutine - juba õige pea alustan ma sellist elu, mida ma armastan. Sageli on meie elus aga nii, et kõige ajutisemad asjad muutuvad kõige püsivamateks. Ja nii ka meie ameti ning suurte unistustega. Me oleme harjunud unistama, aga me ei ole harjunud nende unistuste elluviimise nimel tegutsema, ehk isegi pingutama. Paljud meist on isegi leppinud olukorraga, et unistused jäävadki unistusteks. Ja see on valus. Ning tekitab meis trotsi kõige vastu, mis elus on  - kodu, perekond, sõbrad ja tuttavad. Me kapseldume iseendasse, mõnikord nokitseme midagi garaažis ja oleme kogu aeg õnnetud. Ja mõned nimetavad seda veel eluks.

Et ennast päästa, on kaks võimalust - üks nendele, kellel on kõik veel ees, teine nendele, kes arvavad, et kõik on juba möödas. Niimoodi mõeldes eksivad nad tegelikult aga mõlemad.

Nii 30 -aastasel kui ka 50-aastasel mehel on elu elamiseks ainult praegune hetk. Kui mees on veel 30-aastane ja ta on harjunud unistama sellest, mida kõike ta näiteks neljakümnendaks eluaastaks ära teeb, elab ta suures illusioonis. Ta peab lõpetama unistamise ning hakkama tegutsema. Praegu.

Ja kui mees on 50 aastane ning ta on loobunud unistamisest, sest ta arvab, et kõik on juba möödas, eksib ta samuti elades ka illusioonis. Ta peab lõpetama oma kibestumise ning hakkama tegutsema. Praegu

Mõlemal mehel on elamiseks ainult praegune hetk ning just praegu saab ta otsustada, missugust elu ta elab. Kui ta isegi ei teeni miljonit, siis on kahtlemata mõlema mehe elus terve hulk asju, mille üle rõõmu tunda. See on kõige-kõige olulisem.

See, et meedia toodab meile eeskujusid, kellega me püüame ennast samastada ja me arvame, et vastupidisel juhul ei ole me Keegi, on sama illusoorne kui veeta kogu oma elu vanglas ning loota, et kunagi saame me välja vangla müüride taha. Aga me ei ole valmis selleks midagi ette võtma.

Mõeldes viisil, nagu eelpool kirjeldasin, on need mehed iseenda peas loonud vangla - nad loobuvad oma vabadusest elada ja olla õnnelik, sest mingid asjad kas tulevikus või minevikus ei kattu nende ootustega. Kas see pole mitte rumalus?

Nad arvavad, et neid saab õnnelikuks teha miski, mida nendel ei ole. Kuid see ei ole õige. Meil on kõikidel olemas võimalused muuta oma elu elamisväärseks. Meil on kõikidel mingid unikaalsed oskused, mille arendades ning millele keskendudes suudame me pakkuda teistele inimestele väärtust ja meid tunnustatakse selle kaudu. Me liigume vales suunas, kui me võtame aluseks juba edukate inimeste elumudelid ja püüame midagi samasugust ära teha. Ei, ära püüa neid kopeerida. Julge olla sina ise ning siis avaldub sinu täiuslikkus ja sa oledki Keegi. Ning võib-olla hakkavad sinust kirjutama ka ajalehed, rääkima raadio ning näitama televisioon.

Ja kui sa oled ühe sellise õnnetu mehe naine, siis püüa aidata tal mõista tema suurepärasust. Igal ühel meist on midagi, milles me oleme head. Need ei pea olema oskused äri teha või luuletusi kirjutada. Need võivad olla midagi palju lihtsamat ning igapäevast. Aga meie jaoks on oluline, kui meile meelde tuletatakse, et me oleme Keegi ka siis, kui me ei teeni miljonit krooni aastas. Aita meil üles leida need oskused, aita meil olla keegi, kelleks me oleme sündinud ning sa näed, kuidas me sünnime ümber uuesti sinu enda silmade all.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):