Eesmärkide saavutamine »

Jonnipunn ajab end alati püsti
[25. mai 2012 | Kirjutas: Kaido | 9839 korda loetud | kokku kommentaare: 16]

Edust räägitakse väga palju. On kümneid ja kümneid erinevaid seisukohti ning teooriaid, kuidas edukaks saada - suhetes, äris või kehakaalus. Missugused nendest tegelikult töötavad?

Jonnipunn ajab end alati püsti
Maailm on täis ülikõrge IQ'ga geeniusi, kes elavad hirmus, vaesuses ning enesehaletsuses. Nad "teavad" väga täpselt, kuidas midagi teha, kuid nad ei ole mitte kunagi mitte midagi teinud. Nad ainult teavad.

Teadmistest aga alati ei piisa. Kui sa tead, kuidas kõht täis saada, kuid ei tõsta võileiba laualt suhu, siis sured sa ühel hetkel nälga. Sama olukord on ka teadmiste ning teadmiste kasutamisega. Kasutamine, järjekindel teadmiste ja oskuste kasutamine on ainuke strateegia, mis meid kohale viib.

Iga teekond kätkeb eneses tõuse ja langusi. Praktika näitab, et teekonna alguses on langusi rohkem, sest meil puudub kogemus. Just kogemus on see, mis õpetab meid teekonna arenemisel olukordadega paremini hakkama saada.

Kujuta ette jonnipunni mänguasja. Ükskõik kui kuri beebi selle peale ei ole, ja kui kõvasti talle ei viruta, ajab jonnipunn end ikka naerulsui uuesti püsti. See on hea metafoor oma teekonnal käimiseks. Elu virutab mõnikord meile ikka päris korralikult. Kohe nii korralikult, et katsume ninaga maad. Meie oskus on aga see, kui kiiresti me end uuesti püsti suudame ajada. Siin ei aita meid teadmised ja kõrge IQ - siin aitab meid ainult vaprus ja järjekindlus.

Kuidas jonnipunniks muutuda?
Kui sa tunned, et sa ei vääri veel jonnipunni nime, siis ära muretse - meis kõigis on jonnipunn olemas. Tihtilugu jääb see lihtsalt meie liigsete hirmude varju.

Kui midagi ootamatut juhtub, jääme maha kukkununa liiga kauaks kukalt kratsima ja oma hirmudega maadlema. Kes end aga kiiresti uuesti püsti ajab, jõuab ka kiiremini kohale. Oma eesmärgini.

Hea strateegia jonnipunniks saamisel on sildistamise lõpetamine. Meie tavapärane elustrateegia on sildistamine: kui juhtub midagi, mis meile meeldib, ütleme endale "see on hea"; kui juhtub midagi, mis meile ei meeldi, ütleme "See on halb". Head asjad loomulikult innustavad meid edasi püüdlema, halvad aga halvavad meie tegutsemisvõime. Ütleb seda ju silt isegi - halvad, halvavad.

Kui sa loobud sildistamisest - sa ei ütle endale, et see on hea või halb -, vaid kirjeldad juhtunut oma peas neutraalselt - "Juhtus selline asi" -, siis ei saa juhtunu sind ka halvata. Sa oled jätkuvalt adekvaatne. Jah, juhtunu lõi sind küll korraks pikali, kuid kuna sa ei ole maas halvatud, saad end jonnipunni kombel kohe uuesti püsti ajada ning edasi tegutseda.

Tulemusteni viib järjekindel ja kartmatu tegutsemine
Mõnikord öeldakse, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Mulle meeldib aga mõelda, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem kogemusi. Me ei saa asju surivoodile kaasa võtta. Küll saame aga teha seda oma mälestustega.

Kasutades kartmatult jonnipunni strateegiat saame küll mõnikord haiget, kuid me elame oma elu vähemalt täiel rinnal. Me ei jäta midagi proovimata, sest me kardame. Me ei saa ju karta midagi, mis ei ole halb. Ja midagi ei saa olla halb, kui sa ise seda halvaks ei nimeta.

Vaata nüüd enda sisse. Kas sa näed seal jonnipunni? Nüüd vaata oma elu, ja proovi end uuesti "püsti ajada".

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
27. mai 15:19 Lisan kommentaari kirjutas:
Tsau, järgnevad lõigud on kopeeritud ja kommenteeritud selleks, et neid paremini mõista. Loodetavasti on see ka autori soov, et teda mõistetakse.

"Teadmistest aga alati ei piisa. Kui sa tead, kuidas kõht täis saada, kuid ei tõsta võileiba laualt suhu, siis sured sa ühel hetkel nälga. Sama olukord on ka teadmiste ning teadmiste kasutamisega. Kasutamine, järjekindel teadmiste ja oskuste kasutamine on ainuke strateegia, mis meid kohale viib." - suurepärane!

"Kui midagi ootamatut juhtub, jääme maha kukkununa liiga kauaks kukalt kratsima ja oma hirmudega maadlema. Kes end aga kiiresti uuesti püsti ajab, jõuab ka kiiremini kohale. Oma eesmärgini." - küsimus autorile: "Kuhu sul kiire on?". "Kuhu sa kiirustad?". "Millise eesmärgini sa kavatsed kiiremini jõuda?". "Kelle suhtes kiiremini? Või kellega sa võistled?". Kui siin ei oleks teisi kujutletavaid oma eesmärkide poole kiirustavaid saavutajaid, kes seda artiklit loevad, siis kellele sa selle artikli pühendasid?

Eesmärkide saavutamine on teisel kohal. Esimesel kohal on sisemine rahu, rõõm ja armastus - kohalolu endas.
27. mai 23:43 QNRG kirjutas:
"Esimesel kohal on sisemine rahu, rõõm ja armastus - kohalolu endas." Ka see võib olla eesmärk kellegile.

Eks kiirustama peab ikka selleks, et mitte ajale jalgu jääda - ei tea ju palju seda meile antud on ning kui liigselt uimerdada, võib nii mõndagi olulist tegemata jääda.
28. mai 10:45 Lisan kommentaari kirjutas:
""Esimesel kohal on sisemine rahu, rõõm ja armastus - kohalolu endas." Ka see võib olla eesmärk kellegile." - Kui see on eesmärk, siis ei ole see seotud ajaga ja selle saavutamiseks ei ole vaja kulutada energiat. Vastupidi, see on täiesti loomulik, kuid, et seda märgata, on vaja endas täielikult kohal olla. Kohalolu endas garanteerib tegutsemise ja olemise rõõmu sõltumata saavutusest.

"Eks kiirustama peab ikka selleks, et mitte ajale jalgu jääda - ei tea ju palju seda meile antud on ning kui liigselt uimerdada, võib nii mõndagi olulist tegemata jääda." - See on siis võistlemine ajaga. See on enese võrdlemine ajaga. Ehk psühholoogiline värk... Aeg teatavasti on mööduv (illusioon ehk haihtuv) nähtus... Ära võrdle või võistle ajaga, see on enesepettus, naudi kohalolu endas.
28. mai 15:36 K.T. kirjutas:
Eluga rahuoluni viib ka mõtlemine: Kõik, mis mu elus juhtub, on mulle hea. See on isegi mõnusam kui täielik neutraalsus ja seda mõtlemist kasutan viimasel ajal järjekindlalt - annab üllatavaid tulemusi :).
28. mai 21:11 kaljo kirjutas:
Sildistamine tuleneb ju meie eelmistest kogemustest.Mida rohkem kogemusi,seda rohkem ka määratlusi....
Inimesed tahavad ja ka pidevalt saavad "uusi" kogemusi,aga psühholoogiline valu pole kuhugi kadunud....Otse vastupidi,iga kogemus tekitab uue nõudluse,mis tekitab ainult rahutust....See on minu meelest puhas tsükkel.
Kogemust tahab ainult meel,mõistus,et selle najal toekam ja tegijam välja näha....
Oleks tõesti vaja mõista Kohalolekut,milles puudub hinnangute andmine,puudub ka igasugune meele distsiplineerimine,sest see eeldab kellekskiks saamist ja kellekskiks tahab saada meie mina,mis kujutab endast ainult keskust,mille kaudu väljendab ennast minevik ehk teadmine(paras pundar kogemusi)
29. mai 13:37 Lisan kommentaari kirjutas:
K.T. ja kaljo - suurepärased kommentaarid!

Sügavamalt tasandilt vaadates ei võida see, kellel on surres kõige rohkem kogemusi, sest siin ongi ainult üks kogemine. Piltikult väljendit kasutades - üks kogemus.
29. mai 14:59 Lisan kommentaari kirjutas:
Tihti me kasutame sõna "kogemus", et kirjeldada ja taasesitleda mingit sündmust, kuid tegelikult on see sõna "kogemus" pigem metafoor ehk mõte.

Mõtete väljendamises ei ole midagi imelikku, kuid neid ei tasu segamini ajada selle ühe kogemusega, mis meil kõigil praegu on ja toimub. Seda toimuv ei ole piiratud ja seepärast on minu jaoks selgem väljend "kogemine", mis väljendab samaaegselt ka jätkumist.

Kogemuste kogumisel ei ole võitjaid ja kaotajaid, sest kõigil on üks kogemus või kogemine. "Kogemuste" kui mõtete kogumisel võib küll olla võitjaid ja kaotajaid, kui "kogemusi" loendada. Iseasi on nende "kogemuste" kvaliteet.

Tihti kasutame niisuguseid väljendeid nagu "negatiivne energia" ja "positiivne energia". Kui uskuda nende sõnade tähendust, siis pea enamik inimesi sooviks kogeda pigem "positiivset energiat". Kuid uskuge või mitte, nendel sõnadel on sügavam tähendus, kui see mida me arvame või usume. Esiteks ei ole niisugust sõna kui "asja" nagu "positiivne energia" olemas. Samamoodi ei ole niisugust "asja" nagu "negatiivne energia" olemas. Küll aga on olemas kogemus või kogemine, mida me nimetame vastavalt "tundelisele või emotsionaalsele" kvaliteedile erinevalt.

Kui uskuda "negatiivse energia" olemasolu, siis me püüame seda välida eneses. Me ei soovi seda kogeda. See on puht psühholoogiliselt inimlik. Ent ometi ei ole niisugust asja olemas nagu "negatiivne energia" - see on puhas teadvustamatus. Püüdes vältida eneses seda, mida me ei teadvusta, kuid arvame teadvustavat - tekitame eneses konflikti ja psühholoogilise kannatuse. Täpsemalt, kogeme konflikti ja kannatust. Selle asemel, et kogeda ehk teadvustada eneses toimuvat negatiivsust, püüame seda muuta küll mediteerides, küll erinevaid tehnikaid praktiseerides jne. See ei ole vale, kuid ühel hetkel on vaja siiski eneses see negatiivne energia nii ära kogeda, et "kuulata ära, mis sellel öelda on". See tähendab kohalolu eneses, mitte põgenemist eneses. Selleks on vaja inimesel kui "hingel" olla tugev ja siit tulenebki nn "psühholoogiline aeg", mis on inimeseti erinev - enese teadvustamiseks.

Kui saabub sisemine valmisolek mitte seista vastu, vältida või eirata enese negatiivsust - algab ehk toimub enese sügav teadvustamine.

"Kannatamine" on tegelikult teejuht õnnelikku olevikku, kui psühholoogilise kannatamise protsessi mitte vältida ja teadvustatud inimese toega selles osaleda...
29. mai 17:13 Lisan kommentaari kirjutas:
"Elu virutab mõnikord meile ikka päris korralikult. Kohe nii korralikult, et katsume ninaga maad." - "Elu" on siinkohal ilmselt metafoor või mõte, mitte kogemus või kogemine, sest tõeline elu ei ole kunagi sinu vastu. Elu on alati sinu poolt. Kui tsiteerida K.T.: "Kõik, mis mu elus juhtub, on mulle hea" - siis nii ongi.

Elu on sulle täielikult avatud ja armastab sind tingimusteta niisugusena nagu sa oled. Ka neil hetkedel kui sa arvad, et "elu" sulle virutab.

Kuula elu, lihtsalt kuula. Siis mõistad elu olemust. Elu vastab ja väljendab sulle ennast ise. Sa ei ole elust eraldi. Välja arvatud juhul kui usud end olevat mingi vorm, kuid ka siis on see vaid sinu uskumus, sügavalt palav armastus vormi. Varem või hiljem juhtub see, et sa ei teadvusta ennast enam vormina. See on psühholoogiliselt suur kergendus - nagu spirituaalsus ise on üks sügav psühholoogia.

Muidugi on see psühholoogiliselt suur pauk kui inimest õpetatakse maast madalast uskuma kolme aega: minevik, olevik ja tulevik, kuid elu jooksul avastab ta, et tegelikult eksisteerib ainult olevik. Selleks on vaja olla tugev ehk kohal, et seda teadvustada ja täielikult aksepteerida.

Minevik on vaid oleviku meenutamine mingi sündmuse (mõtte) kontekstis. Just mineviku kontekstis - oleviku teadvustamatus ja eneses kohalolu puudumine tekitab kannatuse, sest oli, mis oli, aga kui olevik satub meenutamise faasi, viib see endaga kaasa kohalolu, sisemise rahu ja rõõmu, mis olevikuga alati kaasas on. Olevikust saab siis justkui viirastus (või mõte), mis tekib ja kaob - kuid see ei ole tõsi. Olevik on ainus aeg, mis üldse tõeliselt eksisteerib.

Tulevik on vaid oleviku kujustamine samuti mingi sündmuse või mõtte kontekstis. Olevikus kohalolu puudumine tekitab tulevikku kujutledes samuti kannatuse, sest viib endaga "tulevikku" ka õnne, rõõmu, rahu ja vabaduse, mis olevikus olemisega alati kaasas on. Tuleviku kujutlemisest võib saada justkui oleviku viirastus (või mõttevorm), mis tekib ja kaob - kuid see ei ole tõsi. Olevik on tõeline.

Olevikus kohalolu on kõige tähtsam...
30. mai 09:57 Aivo kirjutas:
Olevik on tõeline, aga näed, oma nime kirjutada ei julge.
30. mai 11:24 Lisan kommentaari kirjutas:
Elu toimub viisil, kus "iga situatsioon" väljendub nii nagu me oleksime selle ise valinud. - Rõõmustan, sest teadvustasin just selle väite sügavat olemust.

"Positiivsust ei väldi meie elus vist keegi. Võibolla ainult see, kes on suures depressioonis ja siis ka teadvustamatult. Et suurendada eneses elurõõmu ja kohalolu - ära hoidu, väldi, eira või püüa muuta "negatiivsust" - ole selles täielikult kohal. Vaid nii oled valinud "iga situatsiooni" ja vaid nii saab "negatiivsus" traformeeruda.

Huvitaval kombel on avastanud selle tõe ka inimesed, kes on olnud sügavas leinas. Näiteks Renate McNay kaotas oma lapse ja teda aitas juba see, et ta ei pidanud oma kurbust ja leina eirama, varjama, vältima, vaid võis alati minna selle sisse. Selle käigus avastas ta suure rõõmu ja rahu, mis temaga alati kaasas on.

Meie sees toimub eluterve emotsionaalne mehhanism - see toetab kõiki tundeid ja kohalolu. Seda mehhanismi on vaja vaid märgata...
30. mai 13:14 Lisan kommentaari kirjutas:
Aivo, miks sa oma nime ei julge kirjutada?
30. mai 16:35 Lisan kommentaari kirjutas:
Meid on õpetatud teadmisega, et eksisteerivad hea ja halb, positiivne ja negatiivne. Tegelikult me ei usu neid teooriaid, sest me teadvustame tervikut, mitte kahte vastandit. Mida see tähendab?

Mis on positiivne, seda ei ole vaja seletada, see on loomulik ja vahetu. Mis on negatiivne, seda ma oleme asunud uskuma, vastavalt oma enesetundele. Kui ma ei tunne ennast hästi, siis see ei ole hea või on halb. Mina väidan aga, et me ei teadvusta kahte vastandit “positiivset ja negatiivset”. Me teadvustame ainult tervikut.

See tähendab, et “positiivne” on kõik see, mida me teadvustame loomulikult ja “negatiivne” on kõik see, mida me ei teadvusta aga arvame teadvustavat. “Negatiivne” on psühholoogilises võtmes teadvustamatus.

Üks lihtne näide on enesehinnang. Meil ei ole vaja ennast hinnata kui me oleme rõõmsad, vabad, elavad. Me oleme seda loomulikult. Teine asi on aga kurbus, üksindus, tühjus. Me teadvustame nende tunnete olemasolu aga me ei soovi neid kogeda.

Just see hirm kogeda “negatiivsust” suunab meid eemale “ebameeldivast” tundest või “kogemusest” ja me ei teadvustagi selle sündmuse sügavamat tähendust. See ring või muster toimib nii kaua kui oleme sisemiselt valmis ja psühholoogiliselt piisavalt tugevad, et olla endas täielikult kohal ka “negatiivse” kogemuse keskel. Siis toimub sügav teadvustamine ja transformatsioon.

Kui inimene ei ole valmis “negatiivsust” kogema, et avastada selle sügavam tähendus, tuleb seda austada. See on nagu oma keha austamine. Kuid niipea kui inimene on sisemiselt valmis ja toimub niinimetatud sisemine kutse enese “negatiivsusesse” – toimub enese avardumine…

"Positiivne" ja "negatiivne" kui vastandid kaovad ja alles jääb puhas teadlikkus. See on rõõm, see on rahu, see on vabadus, see on armastus…
31. mai 12:42 kaljo kirjutas:
Tundub,et nii kõik ongi....
Aga reaalselt "garantiid" ei ole....Ja see kahtlemine ei ole mujalt pärit,kui ainult meie mõistusest,meie kujutlusvõimest.
See aga näitab kätte tõsiasja,et meel-mõistus-mina,ei ole võimeline tervikut tabama....Meel jagab terviku alati kaheks,heaks või halvaks.Vormimaailmas pole see mingi illusioon,see on reaalsus...
Kui vaatan fotot,millelele on jäädvustunud kaks inimest,siis neid üheaegselt koos vaadata ei saa,pean neid eraldi silmitsema.Samamoodi paistab olevat negatiivsusega ja positiivsusega.Meele olemus,seega ka aine olemus,on vaja kõike eraldada ja see on "normaalne nähtus".
Loodusseadustega pole vaja võidelda ja jonnipunni all mõtlen ma seda "mehhanismi",mis teadvustab meie meele olemust,mitte seda,mida meel märkab või kogeb.
See tähendaks,et toimiks pidev ärkvelolek oma minast,kuidas toimub suhtlemine igasugustel tasanditel,kuidas mina hindab ja võrdleb.
Usun siiralt,et see level on paljudele "kättesaadav".
31. mai 23:10 Lisan kommentaari kirjutas:
Negativity Has Value.

Everyone says ‘think positive,’ because they feel it is the easiest way to push out negativity out of the mind. They also attempt to achieve this by various techniques of meditation suggested by different religious paths. True spirituality advises to let thoughts surface irrespective of being negative or positive. One should just witness them. The awareness of the truth of their existence assists in letting them go, or pass on. They should just be felt and experienced and even if they surface frequently, one should not get perturbed or affected. Let them play, because the moment we shun them forcibly or pass on without registering the experience they form a part of the subconscious, to surface during unguarded or weak moments. So beauty lies not in negating the negativity but witnessing it. In such instances one should face the truth that there are still reflections of negativity within, that is why there are negative thoughts.

Work on yourself to be a positive person. Do not invite insomnia and depression by fighting negative thoughts. They surface to get released. Do not push them under the carpet. The process of witnessing negative thoughts surfacing, and simultaneously promising oneself to become more positive is beautiful. So negativity has its own unique value and importance, just like everything else that happens to us.~ ॐ ~

Autor: Zuli Masih
01. juuni 08:52 Lisan kommentaari kirjutas:
Head inimesed, esimest korda elus olen valmis ära kuulama kõik teie psühholoogilised probleemid. Kui see teeb teid rõõmsaks, siis olemegi tasa ;) - niisugune kergus ja rõõm valdas mind enese "negatiivsust" lõpuni ära kuulates ja mind jätkus veel...

Kui sind puudutasid emotsionaalselt kõik need kommentaarid, mida jagas "Lisan kommentaari" nime all esinenud inimene ning sa soovid lisainfot, siis palun kirjuta mulle: teadvustamineonolemas@hot.ee

Kohalolu eneses on kõige tähtsam ;)
07. juuni 17:02 Eesti Tolle Fänn kirjutas:
Paljud väljendid, mida me igapäevaselt kasutame ja vahel ka keele struktuurid ise, viitavad sellele, et inimesed ei tea, kes nad on. Sa ütled: "Ta kaotas oma elu" või "minu elu", justkui elu oleks miski mida saab omada või kaotada. Tõde on see, et sul ei ole elu, sa oled elu. Üks Elu, üks teadvus, mis läbib kogu universumit ning võtab ajutise vormi, et kogeda ennast kivina või rohukõrrena või loomana või inimesena või tähena või galaktikana.

Suudad sa tunda sügaval endas, et sa juba teadsid seda? Suudad sa tunda, et sa juba oled See?
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Endise Eesti presidendi perenimi (kaslane):