Nii ma siis olin seal une ja reaalsuse vahel. Ma ei teadnud, mis kell on ja ei mäleta täpselt, mis toimus unes ja mis toimus reaalsuses. Aga ma olin justkui teadvel kogu aeg ning nägin huvitavaid nägemusi.

Jõudsin uue seesmise avastuseni: Kui meie keha on täiesti tühjaks pigistatud ning sellel puudub igasugune energiavaru, siis meie meel on siiski teadvel ja ergas. Järelikult meie meel ei ole meie keha (aju). Järelikult peab meie meelele olema alternatiivne energiaallikas, kust see energiat võtab, et olla teadvel. Või ei vajagi meel üldse energiat, sest see on oma täiuslikkuses alati täis energiat.

Need ja paljud teised mõtted olid mu peas terve selle päeva. Kõige elavamalt meenuvad sellised välgatused: Kas ma olen praegu olemas? Kes mõtleb? Kes tunneb, et on raske? Kes tunneb, et on olemas? Kuidas saab olla raske ning kerge üheaegselt? Kui ma ei suuda oma keha liigutada, aga ma saan mõttes kõndida ümber oma keha, kas ma siis tegelikult ka kõnnin või on see illusioon? Mis on reaalsus? Kus ma olen? Jää vait, sa väsitad mind oma jutuga! Kes andis selle korralduse? Kellele anti see korraldus? Tee silmad lahti ja vaata. Ei jõua! Ära siis tee silmi lahti, aga vaata ikka, sa näed ka nii! Sa pead uskuma. Mida? Sa oled olemas! Jama!

Kätte hakkas jõudma õhtu. Õpetaja tuli mu juurde ja küsis, kuidas ma ennast tunnen? Ma ütlesin, et hingan, järelikult hästi. Huumorimeel oli taastunud, järelikult on keha saanud natukene taastuda. Ma jõudsin istukile tõusta ning isegi mõned sammud kõndida. Need olid head märgid. Otsustasime järgmisel hommikul mäest alla laskuda.

Ma tundsin, et olen jälle üks. Ei olnud enam mõtlejat ja kesta, mille sees ma mõtlesin. Olin taas üks tervik ning tundsin ennast hästi. Ma olin olemas. Täiesti uus inimene. Ma olin tänulik selle eest, mis juhtus. Ma sain järjekordselt kinnitust oma otsingutele, et meel ja keha ei ole üks ja sama. Minu meel kasutab keha kui äärmiselt peent instrumenti, et täita missiooni. Aga mis on minu missioon? Sellele küsimusele pean leidma vastused järgmisel rännakul...