Palju on kirjutatud raamatuid teemal, kuidas meiesugused tavalised inimesed soovivad kogeda enda tegelikku olemust ning asuvad seda kogemust otsima Aasiasse. Ise olen lugenud kahte eesti keeles ilmunud raamatut "Ma olin budist", Martin Kamphuis ja "Tühi peegel", JanWillem Van De Wetering, mis mõlemad kirjeldasid eurooplase otsinguid budistlikes kloostrites. Kas nad leidsid oma tegeliku olemuse? Ei. Aga haarasin mõlemad raamatud siiski kahe õhtuga, kuna temaatika oli väga põnev.

Olin ka ise tahtnud midagi sarnast kogeda, aga Aasiasse minek ei olnud võimalik. Kuna olen aktiivselt tegelnud igapäevase meditatsiooniga 3 aastat, siis uskusin, et juhul, kui rahu on leitav, leian selle ka lühema ajaga ning lähemalt.

Seetõttu otsustasime eelmise aasta suvel minna 7 päevaks Saksamaale Bad Schandau mägedesse ennast otsima. Reeglid olid lihtsad. Kaasa võetakse 2 päeva jagu toitu, matt, mõned vahetusriided ning elementaarsed hügieenitarbed.

"Keelatud" olid telgid, liialt üleliigne kandam ning liiga palju toitu (et mitte end liiga mugavalt tunda). Seltskond koosnes 4 liikmest, grupijuhiks oli inimene, kes näitas mulle Tee kätte 3 aastat tagasi ning kes ise on Teed käinud 25 aastat.

Põhimõtted retkeks olid: a) kui kõht läheb tühjaks ja meil endal enam ei ole, siis otsime kuskilt midagi süüa ning kui ei leia, siis ei söö ja jälgime, mis tunded meil selle peale tekivad; b) kõnnime nii kaua, kuni ära väsime, siis võtame mati, viskame selle maha ning magame, kuni und on; c) kui kotti kandes ära väsid, siis teadvustad, et see on minu emotsionaalne esmakiht ning tegelikult on varusid veel küllalt ning kõnnid edasi.

Mis siis juhtus? Mälestused on suurepärased. See oli midagi enamat kui enese leidmise rännak. Esimesed kaks päeva kulusid enese Ego lõhkumise ja sisemise võitlusega tegelemiseks, mis algas, kui lennujaamast kell 23.20 maha astusime ning pidime otsustame, kuhu matid saame panna, et magada hommikuni ilma, et keegi politseid kutsuks ja meid lihtsalt minema veaks. Leidsime koha lennujaama kõrval kõrgema heinaga kaetud lagendikul. Olime seal 10 minutit pärast maandumist ning pidime uinuma. See ei olnud kerge, kuna emotsioonid olid üleval. Aga need tuli lahti lasta, taastada rahu, teha üks meditatsioon ning uinuda.

Hommik algas muidugi inimliku sisemise dialoogiga: "Miks ma pidin selle jama ette võtma? Tahaks dushi alla! Tahaks süüa ja kohvi!" Ja nii edasi! Mis olid valikud? Jälgida emotsioone, need lahti lasta, hommikune meditatsioon ning teele. Mäed ootasid...

Jaga sõpradega Facebookis

Lisa oma kommentaar: Sinu nimi: