Nii nagu kogu loodus, nii läbime ka meie erinevaid faase oma elus. Ja igal faasil meie elus on sellele faasile iseloomulikud eriomased tunnused, mis meid mõjutavad, annavad meile usku või viivad meid kimbatusse.

Ma olen ettevõtlusega tegelenud alates 2004 aastast. Esimese aasta tegin ma seda põhitöö kõrvalt (Hansapangas) ning alates 2005 aastast põhikohana. Ei saa kaugeltki öelda, et ma olen olnud edukas. Kui ma 2005 aastal alustasin ehitusfirmaga (oli ju buum just algamas ning nagu naljaga öeldakse, et 2007 aastal ei olnud sa mingi mees, kui sul ei olnud paari detailplaneeringut kuskil "susisemas"), oli minu elu täielikus stabiilsuses. Tegelikult olin ma harjunud stabiilsusega oma elus. Mul oli olnud mõnus ja turvaline lapsepõlv, seejärel veelgi mõnusam ja turvalisem ülikooliaeg ning ülikoolist turvalisse Hansapanka turvalisele palgale. Ja niimoodi järjest peaaeg 4 aastat.

Aga see turvalisus hakkas ära tüütama. Tegelikult oli alati olnud minu nägemus, et ma hakkan ettevõtjaks, mitte ei tööta kellegi heaks. Ma teadsin seda juba 8. klassis. Kuid ma pidin kuskilt alustama. Isegi, kui ma lapselikus naiivsuses arvasin 11. klassis, et ülikoolis kõvasti pingutades ootab mind hea elu, avastasin ma viimase kursuse lõpusirgel, et mitte ühtegi pangajuhi kohta ei oldud mulle kandikul ukse taha toodud ning ka ühtegi punast Ferrarit ei paista kuskil, mille ilmumises ma olin eelnevatel aastatel täiesti kindel olnud. Ja kui ma hakkasin 2003 aastal lugema raamatuid nagu "Rikas isa, vaene isa", "Raha" jms, sain ma hästi aru, et kui ma soovin kunagi küllust ja vabadust kogeda, pean ma sellest suurest süsteemist välja saama. Suured süsteemid on küll ilusad ja stabiilsed, aga kui sa 365 päeva kellegi nimel pingutad ja mõtled, kuidas asja paremaks muuta, aga sel ühel päeval aastal, kui sul on võimalus oma töö eest tasu küsida (palgaläbirääkimised, aastapreemiate määramised), tõmmatakse sulle ikkagi müts kõrvuni pähe. Mille nimel siis pingutada, tekib küsimus? Ja nii ma hakkasingi otsima võimalusi sellest suurest süsteemist välja pääseda, et ise hakata hoopis süsteemi üles ehitama.

Ettevõtlus minu elus Meie arengu ning kasvamise juures on huvitav see, et me unustame paljuski selle, mida me koolis õpime. Ehk peaksime me keskkoolis käima, kui me oleme 25 aastased ja ülikoolis, kui oleme 30 aastased - võibolla jääks siis rohkem meelde. Igatahes selleks ajaks, kui ma pidin hakkama esimest firmat juhtima, olin ma paljuski unustanud selle, mida mulle koolis oli ettevõtte alustamise kohta räägitud ning nagu noored uljaspead ikka, panime sajaga põõsasse.

Ettevõtlusega alustades oli kadunud minu elust stabiilsus. Ma mäletan suurepäraselt esimesi kuusid, kui ettevõtte neelas muudkui raha, aga tagasi ei tulnud midagi. Kõik läks nagu musta auku. Minu elu oli seni olnud väga kindel ja mugav, ma suutsin oma sissetulekuid ja väljaminekuid prognoosida, aga nüüd oli kõik see kadunud. Ma olin üksi keset metsikut dzunglit, kus oli ainult kaks võimalust - tegutse või sure. Kuna surra ei saanud, sest kodus kasvas 1.5a laps, pidime tegutsema.

Tegutsenud olen ma sellest ajast alates. See ettevõte, millest eelpool juttu oli, läks pankrotti, mille tagajärjel ma kaotasin kõik oma säästud. Realiseerunud oli kõikide ettevõtjate kõige suurem hirm - mis siis, kui ma ebaõnnestunud. Tahad teada vastust? Mitte midagi. Absoluutselt mite midagi. Pankrotieelsel perioodil oli palju mõtteid peas: mida sõbrad ütlevad, kui ma ebaõnnestun, mida perekond ütleb, kui ma ebaõnnestun, ja mida ütlevad endised töökaaslased, kui ma ebaõnnestun?

Aga mitte midagi ei ütle! Ma vähemalt proovisin, ja õppisin ning kavasin. Mida on meil kaotada peale raha? Ja raha on võimalik ju tagasi teenida. Tuleb lihtsalt teha õigeid asju õigel ajal. Eriti arvestades seda, et enamik nendest inimestest, kes imestasid sel ajal, kui ma pangast lahkusin, mõned isegi naersid (eriti siis, kui firma pankrotistus) istuvad senini suure süsteemi sama koha peal ja tõstavad pabereid ühest hunnikust teise. Hoopis siin oleks sobilik küsida: "Ja mida sina viimased 5a teinud oled?" Ja jätkata juba abistava küsimusega: "Miks sa piinad ennast ja raiskad oma elu? Elu on elamiseks ... me ei võistle selles, kes oma elus kõige kiiremini ning igavamalt suudab lõpuni saata ...".

Vabanemine Kui minu esimene transformatsioon oli pangaametnikust pankrotistunud ettevõtjaks, siis järgmine transformatsioon toimus peale pankrotti vabanemise kaudu. Kuigi ma olin kaotanud kõik oma säästud ning isegi perele ostetud kinnisvara, ei olnud ma kaotanud usku iseendasse ja enda suutlikkusse olla ettevõtja. Nüüd ma ju teadsin, kuidas äri teha. Jah, aus vastus on tegelikult, et siis ma teadsin, kuidas ei või ehitusäri teha, kuid äritegemisest ei olnud mul ikkagi aimu. Siiski vähemalt olid läbi väga valusate kogemuste hakanud meenuma ülikoolis omandatud õppetükid, mille kohaselt ettevõtlus on risk (millest ma kuidagi esimesel kursusel aru ei saanud) ning, et juhul, kui ettevõtte kulud on suuremad kui tulud, ei suuda ettevõte pikalt eksisteerida, ja et müügiosakond on olulisem kui turundusosakond.

Jah, need olid head ajad. Ma olin vabanenud tõsisest jamast, mis kaasnes eelmise ettevõtte ja selle pankrotiga, ning ma olin valmis uuteks väljakutseteks. Ja see oli aeg, kui ma olin hakanud algust tegema oma isikliku arenguga (ma alustasin 2006 ning pankrotiprotsess oli läbi 2007 lõpuks). Ma olin hakanud mediteerima, lugema eneseabiraamatuid ja see kõik aitas kaasa uute visioonide püstitamisele ning elule uue vaatenurga avastamisele. Minu elu koosnes sel ajal kirjutamisest päevikusse ja raamatute lugemises. Kuskilt nagu tekkis raha kogu aeg. Universum andis mulle justkui puhkust peale väga rasket eelmist 2 aastat ning kandis mind 6 kuud lihtsalt kätel, et saaksin endaga tegelda ja taastuda. Minu päevad möödusid Pirital või Viimsis, kus ma lihtsalt lugesin Eckhart Tollet, Deepak Choprat jpt, kes panid elu üle järele mõtlema ning elule uut perspektiivi andma. Aga ma teadsin, et lõpuni see nii kesta ei saa. See oli puhkus, aga me ju sünnime siia maailma tegutsema.

Äri koos Universumiga Oli 2007 aasta august, kui ma mõtlesin, et mis nüüd edasi? Palgatööle minna ei soovinud, ja ühtegi head ideed ka ei olnud. Nii ma siis lendasingi Euroopasse ideid otsima, millega elus edasi tegelda. Maandusin Saksamaal messidel, kus hakksin otsima kaupasid, mida Eestis veel ei pakutud ja kauplesin tehastest välja esindusõigusi. Mäletan hästi, kuidas tehased küsisid, et kui suur mu ettevõte on ja kas nad saavad mind ikka usaldada, ja mina vastu, et suur, ikka suur: "Meie ettevõte varustab kõiki suuremaid kaubanduskeskuseid ja meil on ka endal kauplustekett. Ning lisaks on meil esindused Lätis ja Leedus ...".

Nad uskusid mind, ja saingi need õigused tervele Baltikumile. Jah, nüüd tagasi vaadates 2,5a, on endast tõeliselt kahju, kuna ma arvasin, et kaubandusäri on lihtne - tood kaubad maale ning müüd maha. Nüüd meeldib mulle ikka sõpradele öelda, kes planeerivad kaubandusse siseneda: "Maaletoomine on lihtne. Ma võin konteinerite viisi kaupa maale tulla ... kuid keegi peab need ka mult ära ostma."

Algas teine raske periood minu elus. Kuna soov oli nii suur olla ettevõtja, siis Universum lubas sellel kõigel juhtuda. Aga tal olid ikka korralikud õppetunnid mulle varuks.

Sel korral püüdsin ma äri teha Universumiga kooskõlas. Selleks ajaks olin ma juba üle aasta meditatsiooniga tegelenud ja praktiliselt kõik eneseabi - ning vaimsed raamatud läbi lugenud, mida kauplustes pakuti. Olin vaadanud korduvalt The Secretit ja kirjutanud kümneid lehekülgi eesmärkidest. Küll ma palusin Jumalat, et ta mind aitaks, ning kutsusin ingleid ja egregoreid mulle toeks äri kasvatama. Aga tulemus? Suur ümmargune null. Ma olin uue äri käivitamiseks võtnud suure hulga laenu, et kaupasid maale tuua (see oli ju selle äri lihtsam osa), kuid realiseerida neid ei suutunud. No ei ostnud keegi neid asju. Muidugi tagantjärele mõeldes oli see ka loomulik, sest see, kuidas ma nägin kaubandusäri oma peas, võis olla kaubandusäri '91 aastal, kui kõike rabati, mida ette andsid. Kuid mitte 2007-2008 aastal, kui olid välja kujunenud suured supermarketid, logistikafirmad ja hulgifirmad, mille sortimendis on 30 000 artiklit. Minu sortimendis oli 3 artiklit. Ja ma soovisin selle kolmega teenida oma esimest miljonit.

Ja siit saingi ma oma teise valuse õppetunni ettevõtluses, ja esimese kasuliku õppetunni koostöös Universumiga: me võime paluda ükskõik keda ja kui palju ... kui me ise teeme selles füüsilises maailmas lollusi ja loodame ebareaalsete asjade peale, siis ei saa keegi meid aidata.  Väga valus oli.

Tahaks midagi muud Sel hetkel algas kolmas transformatsioon minu elus. Ma olin õppinud taaskord, kuidas ei saa äri teha, aga ma ei teadnud ikka veel, kuidas siis tuleb äri teha, et raha teenida. Kuigi selleks ajaks olin ma oma kaubad saanud sisse Selverisse, Prismasse ning paljudesse teistesse suurtesse firmadesse, ja edukalt oli käima läinud ka e-pood www.imeasjad.ee, oli minus tekkimas trots ja vastuseis kogu selle kaubanduse ning inimestele asjade pähemäärmise vastu. Ma mäletan hästi, kuidas ma kõndisin õhtuti kaubanduskeskustes, vaatasin neid vastikult pealesunnitud reklaame: osta, osta, osta ... Ja ma mõtlesin, et ma ei taha olla üks nendest, kes inimestele niimoodi oma kaupu pakuvad.

Ma soovisin teha midagi muud. Ma olin selleks ajaks jõudnud faasi, kus mul oli selge, et kõige tähtsam on minu elus vabadus, mitte omada suurt firmat ja teenida võimatult palju pappi. Ma olin hakanud hindama rohkem seda, et ma saan olla oma aja peremees, ma saan teha neid asju, mida ma soovin ja ma ei pea igal hommikul kiirustama kuhugi kontorisse asju ajama (isegi kui see on minu enda firma kontor). Ma tahtsin olla vaba ja õnnelik.

Ma leidsin, et vabaduse annab mulle kaks asja: a) internet, kuna interneti kaudu pääsen ma omast kodust iga potentsiaalse kliendi juurde; b) võimalus muuta elatise teenimiseks tegevused, mida ma teen ka vabatahtlikult ja mida ma ei käsitle tööna.

Kuna selleks ajaks (2008 sügis) oli minu suurimaks kireks muutunud isiklik areng, siis ma istusin päevade kaupa ning uurisin, kuidas on teised inimesed üle maailma seda teinud. Sest kui nemad tegid seda, peab see olema võimalik ka mulle. Ja eriti arvestades ka seda, et selleks ajaks olin ma üha enam hakanud uurima materjale Saladuse filmist kaugemale, mis ütlesid kõik nagu ühest suust, et meie Universum on kummist: tea mida soovid - usu, et see on juhtunud - tegutse.

Alguse sai Saladuseblogi. Mul ei olnud õrna aimu ka, miks ma seda õigupoolest ikka teen, kuna mul ei olnud ühtegi ideed, kuidas seda oma elatise allikaks muuta, kuid sisemine tung seda teha oli suur. Ja mulle meeldis kirjutada. Ning kõige hämmastavam oli see, et kui ma olin eelnevate aastate jooksul kogu aeg oma ärides kogenud takistusi, siis selles valdkonnas juhtusid kõik asjad väga lihtsasti ning õiges suunas. Ma tundsin igal hetkel, et sel korral on mul Universumi toetus taga. "Tee on lahti, anna minna ...", vasardas mu peas igal hommikul, kui ma üles ärkasin.

Uus algus 2008 aasta lõpus võtsin ma esmakordselt ette ja koostasin konkeetse tegevus- ja eesmärgiplaani 2009 aastaks. Kuna saladuseblogi oli vaikselt tiksuma hakanud (alguses küll aadressil rahulooja.blogspot.com) ning ma soovisin oma eesmärgile kindlaks jääda - internet + sisemine areng - , siis püstitasingi enamik oma eesmärkidest 2009 aastaks seoses minu uue valdkonnaga oma elus. Jah, loomulikult ei saanud ma kõrvale jätta ka kaubandusäri, kuid hämmastav oli, et siis, kui ma hakkasin tegelema Saladuseblogiga, inimestele kirjade vastamisega ning nendele seeläbi väikese toe pakkumisega, hakkasid asjad laabuma ka kaubandusäris. Tekkis sõna otseses mõttes tunne, et Elu ei lasknud mul tegelda nende asjadega, millega ma ei pidanud tegelema. Kuid niipea, kui lõpuks jõudsin õige teeotsa peale - kirjutamine ning isiklik areng - läksid teed lahti ka teistes valdkondades. See oli tõeliselt hämmastav.

2009 aastal olingi ma eesmärgiks võtnud välja mõelda, kuidas siis teenida kasvõi natukene raha läbi isikliku arengu. Ma ju olin üks täiesti tavaline inimene, kellesarnaseid on maailmas 6 miljardit ning kes ei ole ka midagi oma elus saavutanud sellist, et selle jagamisega kuidagi raha teenida. Mõtlesin koolituste peale, kuid samas ütles hääleke peas "Miks keegi peaks sind kuulama, kui meil on Eestis 100 erinevat ja väga head koolitajat?". Ma mõtlesin, et jagada Saladust, kui hääleke ütles kohe: "Rahulik põhjamaine eestlane ei ole nii loll, et ostaks sellisel kujul lihtsalt ümberräägitud Saladuse filmi, kuigi USA's on sadu, kes sellega äri teevad".

Küsmusi oli palju, millele mul ei olnud vastuseid. Aga kuna mulle tundus, et tee on lahti, siis ma jätkasin seda, mida olin avastanud. Ma tegelesin samaaegselt väga aktiivselt enda arenguga, lugesin kümneid raamatuid, kuulasin Ameerikast tellitud audioraamatuid ja muudkui katsetasin oma elus, mis toimib ning mis ei toimi. Ma lihtsalt usaldasin Elu ennast.

Imed juhtuvad meie elus Ja juba 2009 aasta aprillis juhtus esimene ime. Täiesti ootamatult kutsus üks nüüdseks minu hea sõber mind külalisesinejaks oma koolitusele. Ja pakkus selle eest mulle raha. "Ma teenin sellega raha!!!", kisendas rõõmust minu sisemine hääl. Ma tundsin esimest korda elus, et mulle makstakse selle eest raha, et ma räägin inimestele sellest, mida ma kõige rohkem armastan. See tundus lihtsalt uskumatu, et tõsi olla.

Ma jätkasin ka aktiivselt blogimist ning mulle tundus, et inimestele meeldib, kuidas ja mida ma kirjutasin. Mõned isegi ütlesid, et nad saavad sellest abi ja inspiratsiooni. See kõik rõõmustas mind väga, ning lükkas tagant järjest enam seda valdkonda uurima ja katsetama.

Kuigi ma lugesin väga palju, oli mul peale igat raamatut väike segadus peas, sest iga autor käsitles teemat erinurga alt. Mul oli tunne, et ma pean endale selgeks saama, kuidas see kõik ikka tegelikult võimalik on ning mida need eneseabiraamatute autorid rääkimata jätavad. Ma olin kindel, et juhul, kui see kõik nii on, nagu räägivad pühamehed ja saladuse-meistrid üle maailma, peab olema sellele kõigele ka väga loogiline seletus. Ma jõudsin teaduseni positiivse mõtlemise taga.

Ma hakkasin uurima kvantfüüsikat ja selle seoseid positiivse mõtlemisega. Need avastused hämmastasid mind. Ma avastasin neuroteaduse, mis käsitles meie aju funktsioone ning alateadvuse rolli meie elus. Ja selgus, et aju suhtleb kvantfüüsilisel tasandil kogu meie ülejäänud Universumiga. Vau ... oskasin ma selle peale vaid kosta. Ma tundsin, et ma olen jõudnud millegi väga põnevani. Mind ainult hämmastas see, et kui sellele kõigele on olemas loogiline ning teaduslik seletus, siis miks kõik need eneseabiraamatud räägivad ühte suurt ümmargust mulli ning ei räägi inimestele asjast?

Aga see ei olnudki minu mure. Ma olin saanud enda jaoks pildi selgeks, kas ja kuidas see võimalik on, ning hakkasin seda kõike ka uuel viisil rakendama. Ning nüüd hakkasid asjad liikuma. Hakkas kasvama minu kaubandusäri, mulle tuli igalt poolt huvitavaid äriideid ning pakkumisi ja mind kutsuti mitmeid kordi taas koolitustele esinema. Saladusblogi lugejate hulk kasvas ning inimesed huvitusid üha rohkem sellest, mis on "saladuse" tegelik saladus. Ja ma ei olnud kitsi nendega seda jagama. Oli aegu umbes pool aastat tagasi, kus ma kirjutasin iga päeva inimestele 2 lk kirju, kuidas see kõik võimalik on. Ning inimesed näitasid üles tänu. Ja ma olin selle eest väga tänulik. Tundus, et seda on ka Universum, sest ta peegeldas oma rahulolu selle kaudu, et minu elus asjad laabusid. Ma tundsin ennast vabana ning õnnelikuna.

Ma astun esimese sammu Ühel hetkel ma tundsin, et ma ei suuda iga päev neid kümneid lehekülgi kirjasid kirjutada. Ma tundsin, et ma pean looma mingi süsteemi, kuidas inimesed, kes on sellest kõigest tõesti huvitatud, saaksid info kätte ilma, et ma peaksin igale ühele neist selle uuesti lahti kirjutama. Sündis idee e-kursusest, mis käsitleb teadust positiivse mõtlemise taga. Ma tundsin, et ma ise vajan seda, ning kui mina - tavaline inimene - vajasin seda, et oma pähe selgust tuua, siis on kindlasti veel inimesi, kellel on samad küsimused. Kuid vältimaks seda, et ka nemad peaksid raiskama 4 aastat oma elust ebaõnnestumistele ja katsetamistele ning kõikide nende raamatute läbitöötamisele, saaksin ma nendele pakkuda kogu materjali kompaktselt ühes keskkonnas - EduTeadvuse ekursuses. Minu nägemus oli, et see peab olema selline kursus, mis pakub osalejatele maksimaalset väärtust.

Ma seadsingi sellele kaks tingimust: 1) See peab kogu positiivse mõtlemise müsteeriumi ära seletama nii, et sellest saaks aru ka kõige skeptilisem inimene selle valdkonna suhtes 2) Selles peavad olema tööriistad ning vahendid, mis pakuvad inimestele praktilist tuge kogu selle informatsiooni ellu rakendamisel. Ma ise olin aastate jooksul täis kirjutanud 5 suurt märkmiku ja kümneid faile loonud arvutisse, ja see oli üsna tülikas. Ma teadsin, et on olemas lihtsam viis.

Lõpuks oli minu elus toimunud transformatsioon. Ma tundsin, et ma tegelen millegagi, mis mind tõeliselt inspireerib ja mille nimel ma oleksin valmis töötama tunde ja tunde järjest ilma vähimatki väsimust tundmata. Eelmise aasta lõpus viisin ma läbi ka oma esimese seminari, kus osales 95 inimest. Hetkel on ka e-kursus muutumas järjest populaarsemaks, mida näitab pidevalt uute liitujate hulk, mis on nüüdseks peaegu juba 50. Kuid ma teen ka omalt poolt tööd. Ma täiendan seda pidevalt luues kasutajatele pidevalt väärtust juurde. Ma lisan sinna uusi mooduleid ja uut materjali.

Ning tagasiside on väga hea. Seni on see 100% positiivne. Ma küll ei tea konkreetselt ühtegi skeptikut, kes oleks sellega liitunud ja kas see oleks tema jaoks veenev, aga senine tagasiside inimestelt näitab, et see kursus aitab neid peamiselt kolmes valdkonnas: 1) See aitab neid kokku panna peas pusle, mis on tekkinud lugedes paljusid raamatuid, mis kõik käsitlevad isiklikku arengut erineva nurga alt (just nagu mina 1.5a tagasi) 2) See on teaduslik ja väga loogiline ning lihtsasti mõistetav selgitus, kuidas see kõik ikka võimalik on hajutades sisemised hirmud (just nagu mina 1.5a tagasi) 3) See on praktiline sisaldades töövihikut, harjutusi ning elektroonilisi tööriistasid, mis aitavad inimestel püsida õigel suunal.

Vaprus Nüüd olengi läbimas ma uut transformatsiooni. Selle transformatsiooni tunnuseks on vaprus. Kuigi ma olen töötanud nii pangas kui oma pingelises firmas kui ka oma vähem pingelises firmas, olen ma alati pidanud tööd tegema. Ma olen ärganud õigel ajal, läinud kontorisse, helistanud klientidele ning nendega kohtunud. Kuid nüüd on minu töö muutunud. Ma saan inimestelt tagasisidet, et nendele meeldib lugeda minu artikleid ja osaleda nii tasuta kui ka tasulistel kursustel. Ja nendele meeldis isegi minu seminar. Seega ma pakun nende tegevuste kaudu inimestele väärtust. Aga see ei ole ju minu jaoks töö. Ma olen enese arenguga tegelenud juba 4a ning täiesti vabatahtlikult. Viimase aasta olen ka kirjutanud artikleid ja vastanud kirjadele, kuid seda ka täiesti vabatahtlikult ning tasuta. Ma olen unistanud, et minu suurim kirg muutub minu tööks ja ma olen sellesse uskunud, sest seda kinnitavad nii pühakud, treenerid kui teadlased, kuid seda on raske omaks võtta. On raske uskuda, et meie elu saabki olla selline, nagu me teda soovime olla. On raske omaks võtta, et inimesed tajuvad väärtust millestki, mida sa kõige rohkem teha tahad. Ning nad hindavad seda piisavalt kõrgelt, et selle eest ka anda raha, mida nad ise on teeninud.

See kõik on liiga hämmastav, et meie mõttesüsteem suudaks selle kohe omaks võtta. Ma ärkan igal hommikul, teen joogat, mediteerin ning pean endale meelde tuletama, et see ongi sinu töö. Töö iseendaga, sest see hoiab sind vormis mentaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt. See pakub Universumile väärtust ning kõikidele nendele inimestele, kes käivad Saladuseblogis, sinu e-kursuses ja sinu seminaridel. Pikka aega jätsin ma artiklite kirjutamise päevas viimaseks, sest ma ei tajunud seda tööna. Kuid nüüd tean ma, et see võib olla minu töö. Ma armastan seda ja ma teen seda esimese asjana hommikul. Isegi enne mailide vaatamist ning nendele vastamist.

Loomulikult ei ole see veel selline töö, mis mind täielikult ära elatab, seetõttu areneb väga aktiivselt ka minu kaubandusfirma, aga nagu ma oma 2010 aasta eesmärkidesse kirjutasin, soovin ma selle aasta jooksul transformeerida oma elu viisil, et isiklik areng muutub minu põhitegevuseks ja kõik muud projektid on delegeeritud osaluste kaudu ning ma osalen nendes passiivselt.

Miks ma seda teen? Sest ma tean, et see on võimalik ...

Kuidas ma seda teen? Ainult läbi töö, töö, töö ... aga see on töö, mida ma kõige rohkem armastan ...

Ole vapper! Kaido

PS. Kuna mulle on tulnud tõesti palju küsimusi, kas ja millal toimub EduTeadvuse järgmine seminar, siis on nüüdseks kuupäev ja koht paigas. Selleks on 6.veebruar 2010 ning seekord toimub see Tartus Dorparti hotellis.

Vaata lähemalt siit: EduTeadvus: teadus positiivse mõtlemise taga