Austria miljonär vabaneb varandusest
Artikli allikas: Telegraph UK
Paljud inimesed räägivad, et raha ei tee meid õnnelikuks. Kuid kui palju on neid inimesi, kes julgevad selle tõestamiseks ka konkreetseid samme ette võtta? Mõned siiski on. Näiteks Austria miljonär Karl Rabeder otsustas seda teha. Peale mõistmist, et raha ei muuda teda õnnelikuks, otsustas ta ära anda kogu oma varanduse, mille suuruseks on 3 miljonit inglise naela ehk umbes 50 miljonit eesti krooni.
Hetkel 47 aastane Rabeder on jõudnud mõistmiseni, et asjad ei suuda teda muuta õnnelikuks, vaid õnn on sisemine seisund. Selle tõestamiseks on ta hetkel müümas oma 310 ruutmeetri suurust villat Alpides, mille juurde kuuluvad loomulikult luksuslikud saunad, basseinid ning tenniseväljakud. Selle maja väärtuseks on hinnatud umbes 30 miljonit eesti krooni. Lisaks eramule on müügis ka tema maamaja Provences, mille juurde kuulub 17 hektarit maad, ning juba on müüdud tema luksuslik Audi A8 ja kõigest 10 miljoni krooni eest kuus purilennukit. Purilennundus oli nimelt Rabederi üks lemmikhobisid. Ja muidugi lähevad müügiks ka kõik väiksemad asjad tema elus alates luksuslikust mööblist kuni vaaside ja eheteni.
“Ma soovin, et mulle ei jääks alles mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi”, ütles Karl Rabeder, “raha on meie maailmas väga vastuoluline, selle omamine lausa takistab mul saada õnnelikuks”.
Oma luksuslike majade asemel kolib Rabeder nüüd väiksesse puuhütti Innsbruckis ja kogu vara müügist saadava tuluga loob ta erinevad heategevuslikud fondid Kesk- ja Ladina-Ameerika toetamiseks. Ja ta ei võta tulevikus isegi palka nende fondide juhtimise eest.
Rabeder selgitab seda kõike väga lihtsalt. “Pikka aega arvasin ma, et raha ning asjade omamine muudab meid õnnelikuks. Ma olin veendunud, et luksus inimese elus tähendab automaatset õnnetunnet. Kuna ma olen pärit väga vaesest perekonnast, kus on alati õpetatud iga sendi eest väga palju tööd tegema, siis just seda ma ka tegin. Ma olin kindel, et ühel päeval, kui ma olen kõik oma rahalised eesmärgid saavutanud, saabub minu ellu ka rahu ja õnn. Aga seda ei juhtunud. Kuigi mul on raha nii palju, et ma võiksin kõike oma elus lubada, ei ole ma õnnelik.”
Ja aja edenedes hakkasid tema tunded üha selgemalt ütlema, et sellele kõigele tuleb lõpp teha. Rabeder jätkab: “Ma avastasin üha sagedamini oma peas häälekese, mis kordas: “Lõpeta selle luksuse kogumine ning see tohutu asjade tarbimine – hakka lõpuks elu elama”. Ma tundsin kogu aeg, et kuigi ma arvasin, et asjad teevad mind õnnelikuks, siis tegelikult need hoopiski orjastasid mind. Ma ostsin luksust kokku, et olla vaba, aga tegelikult muutusid kõik need asjad minu jaoks üha koormavamaks. Ja ma usun, et tegelikult on väga palju rikkaid maailmas, kes tunnevad täpselt samamoodi. Aga nad lihtsalt ei ole julgenud seda endale veel tunnistada ja nad jätkavad seda jahti.”
Karl Rabeder ütleb, et pikki aastaid ei julgenud ta lihtsalt seda otsust vastu võtta. Ta kuulis seda häälekest oma peas juba ammu, aga see hääleke rääkis midagi, mis oli täiesti vastuolus kõikide nende reeglitega, mida meile on õpetatud koolist alates: tee tööd ja sa saad õnnelikuks.
Kuidas see algas
Murrang toimus Rabederi elus, kui ta oli kolmenädalasel puhkusel Hawaiil.
“Reis Hawaiile oli minu elu suurim shokk”, kirjeldab ta oma reisikogemusi, “me ostsime selle reisi ajal nii palju, kui oli võimalik, me kulutasime nii palju raha, kui ükski inimene suudaks eal kulutada, kuid see ei muutnud minu sees mitte vähimatki. Ainuke, mida ma selle kolme nädala jooksul kogesin, oli see, et ma ei kohanud mitte ühtegi päris inimest. Kõik meie ümber mängisid mingit rolli – hotelli ning kaupluste töötajad mängisid viisakaid teenindajaid, sest nad nägid, et me oleme rikkad, samal ajal, kui kõik ülejäänud külalised meie ümber mängisid jõukaid, keda enamik nendest ei olnud. Kõik püüdsid mängida kedagi, kes nad ei olnud – nad püüdsid olla tähtsad ja näidata, et nad on Keegi.”
Peale Hawaiilt lahkumist sõitis ta edasi puhkusereisidele Lõuna-Ameerikasse ja Aafrikasse, kus ta tegeles valdavalt oma hobiga – purilennundusega. Ja seal koges Rabeder täpselt samasuguseid tundeid. Kõik tundus nagu ebatõeline. “Ma tundsin isegi teatud sidet kõikide nende inimeste vaesusega siin riikides ja minu jõukusega. Aga me olime siiski ju kõik inimesed. Mul oli lihtsalt rohkem raha kui nendel, aga see ei muuda midagi”, kirjeldas ta oma tundeid.
Peale reisidelt naasmist otsustas Karl Rabeder sellele kõigele lõpu teha. “Ma tundsin, et kui ma ei langeta seda otsust kohe praegu, ei tee ma seda mitte kunagi …”.
Ja ta alustaski kohe. Tagamaks kõikidele inimestele võimaluse saada tema uhke villa omanikuks, ei müü ta seda maja tavakorras, vaid käivitas loterii. Ta andis välja 21 999 loteriipiletit, mille iga hind on 1361 krooni, mis kokku teebki hinnaks 30 miljonit krooni. Seega saab 30 miljonilise maja omanikuks keegi, kes ostab loteriipileti 1361 krooni eest. Tundub õiglane.
Kogu vara müügist saadav tulu läheb fondidesse, mille kaudu hakatakse finantseerima väikelaenusid Lõuna – Ameerikas inimestele, kes tavamõistes ei kvalifitseeru laenukõlbulikeks.
Vastates küsimusele, kuidas ta ennast peale kogu vara müümist tunneb, muheleb Rabader kergelt ja mainib: “Vabana, … see tähendab vastupidist suurele koormale”.
Aga siiski ei soovi Karl Rabeder üles kutsuda kõiki rikkaid tegutsema temale sarnaselt. Ta ei ütle, et raha on halb ning kõik rikkad on halvad. “Iga inimene peaks kuulama oma südame häält ning käituma vastavalt sellele. Mind hakkasid kõik need asjad lihtsalt koormama ning ma tundsin, et õnnelikuks saamise nimel pean ma nendest vabanema. Ja ma tegingi seda” .
PS. Kui Sulle meeldis see lugu, võid jagada seda Facebookis oma tuttavatega. Selleks vajuta siia! Aitäh Sulle!
Tere,
kõik on ju tore aga veel toredam kui oleks mainitud ka seda,millest ta elama hakkab.Kust tuleb toiduraha jne.Mida ta üldse tegema hakkab.Kuidas olla õnnelik kui loobuda armastatud hobist?
Tere!
Tõesti tore lugu, aga tahaks ise enne selle rikkuse ja külluse perioodi ka läbida ja ise tunnetada seda, võib-olla käituks siis samamoodi…..
Inimene, kes on ise saavutanud sellise varanduse, suudab seda alati uuesti teha, sest oskused jäävad alles. Rahalise vabaduse saavutamise juures ongi kõige olulisem oskuste omandamine.
Loen praegu Armani elulugu ja mind hämmastab, et oma kuulsuse ja rikkuse juures on ta nii ebakindel iseendas ning häbelik. Ükskõik kui palju sa materiaalses maailmas ka ei saavuta, kui sisemiselt ei muutu, siis väline tõesti õnne ei taga. Lõppkokkuvõttes saab ikka magada ainult ühes voodis ja kanda korraga ainult paari riietuseset ning sõita ainult ühe autoga.
Mind huvitaks väga teada saada, kuidas tema elu edasi kulgeb ja milline see on paari aasta pärast.
.
Oleks põnev ja huvitav teada, mismoodi ta seniseid oskused ja teadmised ta elu külluse osas edasi kujundavad (küllust saab ju ka mitmel tasandil kogeda, piisab ju ka palju vähemast kui mitu maja ja autot et kogeda küllust) – näiteks, et kas ta tõmbab uuesti rikkust ligi. Loterii mõte on igatahes küll väga novaatorlik ja kastist väljas. Idee meie kinnisvaramüüjatele
Markole,
lugesin enne postitused läbi ja hakkasin koduseid toimetusi tegema. Ja su küsimus tuli korraks meelde. Ja natukese aja pärast tuli ka vastus – näiteks ta võib teha avalikke esinemisi. Teda kindlasti tahetakse kuulata ja tasutaks ka nii, et vajaduste rahuldamiseks (madalate püsikulude juures) piisab kindalasti väga pikaks ajaks. Sest oma põhivajaduste külluslikuks rahuldamiseks ei ole ju väga palju vaja…
Aga hämmastav on märgata seda, kuidas üks “juhuslikult” loetud õhkuvistatud küsimus omab mõju.
.
Ja tuleb meele, et budistid ütlevad – valva oma meeleväravaid
Head õhtut!
Mõtle kui tore kui saad kõik maha panna ja kerge südamega edasi minna Minul on olnud nii,et kui ma midagi tahan ma lihtsalt pean selle saama kuid tihti kui ma oma soovi olen saanud kätte, hakkab see mind koormama ja mu järgmine soov on , kuidas sellest koormast vabaneda.Nüüd tänu Sisekosmose avastamisele ja sellega natuke tööd tehes olen enda soovid ja eesmärgid lahtimõtestanud ja lahtikirjutanud leian,et elu on imeline ja maailm on imeline.Ja ma lähen julgelt oma eesmärgi täitumise poole. Mul on avastatavad lahendused ja selles keerises tunnen ennast õnnelikuna.Lihtsalt on vaja julgust tegutsemiseks,sest meie kõige suurem vaenlane on hirm ja soov teistele muljet avaldada,kui need kaks asja saaks enda kasuks tööle panna siis on kõik korras
Ja kui on teadmised ja need teadmised paned inimesi teenima on rikkus kindlustatud Usun, et rikas inimene mõtleb kuidas olla teistele kasulik Päikest kõigile
kui lugeda Harv Ekeri materjale, siis tema ütleks ilmselt siinkohal, et kui raha teenimise motivatsioon on enda tõestamine või viha oma varasema elu vastu (siis kui ei olnud raha), siis ei too raha õnne. Pigem vastupidi — mida rohkem on raha, seda rohkem süveneb viha ja enda tõestamise vajadus. Ja nagu Harvi raamatu näites – tulemus on see, et KÕRGEM MINA ei suuda sellega enam hakkama saada ning sa tahad kogu oma rahast lahti saada. Mida see miljonär praegu ka teeb.
Probleem on selles, et ta saab lahti valest asjast. Lahti oleks vaja saada vihast ja endatõestamise vajadusest. Praegu on tulemus lihtsalt see, et temast saab vaene mees, kelles on ikka viha ja endatõestamise vajadus.
ÕNN ja MEELERAHU seisundid, mis on meile kättesaadavad igal ajahetkel olenemata sellest, kui palju meil raha on.
Soovin kõigile ÕNNE ja MEELERAHU nüüd ja praegu.
Raha ei tee tõepoolest kedagi õnnelikuks, kui sa seda juba ei ole. Kuid raha kahtlemata suurendab seda õnnetunnet, mis on oma alguse saanud sinust enesest.
Raha ei ole võluvits probleemide lahendamiseks, mis on pärit meie alateadvuse kõige süngematest soppidest.
Kui raha teenimise eesmärgid on olnud valed, nagu näiteks millegi tõestamine või viha, siis kõige eelduste kohaselt oled sa rahalise rikkuse saavutades veelgi suuremas segaduses, kui enne.
Selle härrasmehe probleemid nähtavasti on nii sügaval oma alateadvuses, et ta ei pruugi enam aru saada, mis on need tegelikud põhjused, miks ta tegelikult ennast õnnetuna tunneb. Ja samas ei maksa unustada, et ta on oma raha teeninud ränga tööga tõestamaks endale või ka kellegile teisele, et tema ei taha mitte mingil juhul olla vaene, sest vaesena oli ta õnnetu.
Nagu ta ise on ka nüüd aru saanud, siis õnn ei ole mingi seisund, mis tuleb väljast. See raha, mida ta palehigis, hambad ristis teenis ei toonudki talle soovitud õnne ja rahu.
Vabandan oma verbaalse düsenteeria eest, aga mulle tundus, hädavajalik seda kommenteerida, et ei jääks mulje, et raha ei peagi inimese elus olema, et me oleme ka niisama õnnelikud.
Jah oleksimegi, kui elaksime teistsuguses süsteemis. Hetkel meie reaalsus on see, et süüa saab raha eest poest, liigelda saab raha eest bussiga või autoga, arstiabi saab raha eest haiglast(hei olgem realistid, tasuta arstiabi ei toimi) jne., jne.
Raha on oluline, kuid oluline on ka see, millised on meie motiivid ja vahendid selle teenimiseks.