Suhted »

Pankrotid minu elus
[14. oktoober 2011 | Kirjutas: Kaido | 9884 korda loetud | kokku kommentaare: 32]

Kui sa oled ettevõtja, siis on sinu suurim hirm pankrot. Kui sa oled abielus, on sinu suurim hirm lahutus. Ma tegin mõlemad läbi. Mis edasi?

Materiaalne pankrot
Kui keegi oleks mulle öelnud oma esimest ettevõtet asutades, et see on mõne aasta pärast pankrotis, oleksin ma selle välistanud. Kuid elul olid minuga teised plaanid.

Nii nagu paljud teised noored inimesed, ja miks mitte ka vanemad, unistasin ka mina teismelisena suurest edust, rikkusest ning kuulsusest. Siiski, ma mitte ainult ei unistanud sellest, vaid ma ka tegutsesin selle nimel. Uskudes, et edu ja rikkuseni viib hea haridus ja karjäär, hakkasin ülikooli teisel teisel kursusel end viimse piirini piitsutama. Ma lõpetasin rahvusvahelise finantsjuhtimise cum laudega ning pidasin lõpuaktusel isegi kõne. Millest ma seal rääkisin? Ma tõesti ei mäleta. Aga arvestades seda, kui katki ning vaevatud ma edukultusest sel ajal olin, ei saanud sealt midagi väga asjalikku tulla.

Hansapank näis olevat loomulik jätk pingutusele. See oli Eesti üks suurimaid firmasid, ja kui kuskil üldse edu saavutada, pidi see olema just Hansapangas. Neli ja pool aastat hiljem sain ma aru, kuidas suured süsteemid meid lollitavad. Ükskõik kui palju ma ei pingutanud, tundsin ma kogu aeg, et see pole piisav. Ma võisin päevad otsa tööd teha, kuid palka sain ikka sama palju. Kogu aeg räägiti küll palga tõusust, aga palgaläbirääkimistelt tulin tagasi ikkagi pea norus. Siis lubati mind "õnnelikuks" teha aasta boonusega. Kui aga teist aastat järjest hakati "boonusepäeval" rääkima, kuidas tulemused ikka ei ole firmal oodatult head, ning räägime uuesti "palgapäeval", sain aru, et närvide säästmiseks peaks siit lahkuma.

Ma otsisin väljapääsu. Ma teadsin, et ma soovin olla ettevõtja. See võimaldaks vähemalt oma panusele vastavalt ka raha teenida. Umbes pool aastat hiljem tekkiski võimalus sõpradega firma asutada ning hakkasime buumi tippajal muidugi ehitusäri tegema. Jah, see oli põnevalt shokeeriv üleminek panga 7. korruselt suures kaarhallis olevasse soojakusse, mida me kontoriks nimetasime. Alguses me tegimegi raha. Ma ostsin isegi endale uhke ja läikiva BMW. Kõik tundus nagu sujuvat. Lõpuks ometi.

Kaks aastat hiljem olin ma pankrotis. Lisaks ettevõtlusega seotud rahale kaotasin ma ka kõik selle, mis mul enne firma asutamist oli. Sealhulgas Saaremaale suvemaja ehitamiseks ostetud krundi ning ilusa valgete nahkistmetega BMW. Valus oli.

Sel ajal arvasin, et minuga on lõpp. Tegelikult aga kõik alles algas. Sel ajal arvasin, et see on kõige hullem asi, mis inimese elus juhtuda saab. Nüüd tunnistan, et see on parim asi, mis minuga kunagi juhtunud on.

Romantiline pankrot
Kui keegi oleks mulle öelnud 3 aastat tagasi, et mõne aasta pärast sa lahutad, oleksin ma selle välistanud. Kuid elul olid minuga teised plaanid.

Elu ei salli tühja kohta. Nähes, et ma hakkan taastuma ning saan endaga jälle hakkama, visati mulle uus "kont", mida otsast närima hakata. Paarisuhe.

Kogu inimese areng saab alguse faktide tunnistamisest. Elu on ju nii paganama lühike. Tänast hommikut enam ei ole. Eilsest rääkimata. Seega on küsimus, mida ma saan just praegu ära teha, et elust rõõmu tunda? Ja kui ma märkan, et elus on midagi, mis mind ei rõõmusta ja mis minu arengule kaasa ei aita, pean ma otsustama, kuidas muutus läbi viia. Kannatus on viimane asi, mida inimene endale põhjustama peaks. Tunnista fakte, jää endale ausaks ja vajadusel liigu edasi.

Mitte keegi teine ei võta meie elu eest vastutust. Maailm on täis nõuandjaid, kes räägivad meile ilusaid lugusid, kuidas eluga hakkama saada. Kuid peale nõustaja juurest lahkumist oleme taas üksinda. Me peame tagasi minema oma ellu ja seda elama. Ja kui elu on närune, peamegi elama närust elu. Mitte keegi teine ei saa tulla ja meid siin aidata. Me peame ise oleme "mihklid" ja välja mõtlema, kuidas oma elu ilusamaks, täisväärtuslikumaks ja tähenduslikumaks muuta.

Eriti rõhutaksin ma just sõna "tähenduslikumaks", sest mida muud siis elus otsidagi? Kõik on ju nii mööduv ja kaduv. Jäädes kinni ilusatesse asjadesse ning inimestesse, otsides selle kaudu püsivat naudingut ja rahulolu, tekitame enestele väga illusoorse maailma. Me ei saa maailma enda pilli järgi tantsima panna. Me saame vaid iseenda tantsusamme valida ning ümbritsevale maailmale teatud tüüpi tähenduse anda.

Mina olen oma elule tähenduse andnud isikliku kasvu kaudu. Ma soovin tõesti teada, mis on selle kõige mõte ja kuidas elu tähendusrikkamalt elada? Kui ma näen, et midagi minu jaoks ei tööta, olen ma valmis riskima ning välja uurima, kuidas see siis enda jaoks tööle saada. Nii nagu ma ei leppinud karjääriga Eesti suurimas pangas, mis oleks mind tänaseks võinud viia vägagi mõnusa eluni, ei leppinud ma ka sellega, et ma ei leia oma kaaslasega ühtegi muud kontakti kui lapsed ja olme. Ma uskusin, et kooselul ja armastusel peab olema sügavam tähendus. Ma ei teadnud, kas mul on õigus, või kas ma olen sinisilmne või liiga kärsitu, aga ma otsustasin edasi liikuda. Ma lihtsalt ei olnud õnnelik.

Ma juba tean, mida sa praegu mõtled. Sa mõtled sellest, kuidas me ei saa õnnelikuks saada teiste inimeste kaudu, ja sellest, kuidas paarisuhe on töö ning kompromiss, ja kuidas abielu tuleb väärtustada ning hinnata. Ma ei pane seda sulle pahaks, sest tõenäoliselt on sul isegi õigus. Siiski ainult sinu uskumuste, vaadete ja kogemuste piires.

Kuidas pankrotiga toime tulla?
Ei ole vahet, kas me kaotame finantsilise turvalisuse, või emotsionaal-romantilise, on sellel meile väga laastav mõju. Mõnikord tulevad sõbrad mulle külla ja küsivad, kas ma olen loll peast? "Sa  tulid ära ilusast kahekorruselisest ja tagahooviga majast, et elada üksinda selles ühetoalises korteris? Kui sa sõidad igal hommikul lastele järgi, et nad kooli ning lasteaeda viia, siis miks sa ei võinud seda kõike teha vanas kodus?". Ning ma vastan nendele alati ühtemoodi. "See oleks ebaõiglane nii kaasa, laste kui ka minu enda suhtes". Kooselu eesmärk ei saa olla laste kasvatamine, vaid hooliv laste kasvatamine peab tulenema armastavast kooselust. Lapsed on armastuse produkt, mitte vastupidi. Lapsed vajavad armastust, et kasvada armastavateks inimesteks.

Nüüd, 6 kuud hiljem, on kõik jälle hästi. Esmane shokeeriv lahkukolimine ja emotsionaalne sisemine rebenemine on asendunud vastastikuse mõistmise ja sõprusega. Ma teadsin, et see ei ole ühepoolne, ning ma uskusin oma valiku õigsusesse. Ma teadsin, et ma teen haiget, aga ma uskusin sellesse, et ma annan niimoodi kõikidele võimaluse oma elule sügavam tähendus anda. Ma tundsin, et armastus peaks olema midagi enamat kui vaid arutelud selle üle, mida poest osta, ning tundide pikkused vaikuses kestvad autosõidud.

Jah, abielu on püha, ja seda peab austama. Kooselu puhul tuleb pingutada ning paarisuhtes peab tegema kompromisse. Aga selle kõige eeltingimuseks on sarnaste vaadete, ootuste ning huvidega inimesed. Koerad ei paaritu kassidega, ja kassid ei käi üldjuhul koertega koos ujumas. Ning kui sa ühel hetkel märkad, et sina oled kutsa, ja teine on kiisu, või vastupidi, siis tuleb seda teadvustada ning arutada. Mitte kisada, mitte kakelda ja kiusata. Vaid küsida rahulikult, mida me edasi teeme? Kas me oleme õnnelikud? Ning kuidas me saaksime üksteist aidata õnnelikuks saada?

Ei ole vahet, kas me oleme läbimas materiaalset või romantilist pankrotti, meie võimalused sellest "elusalt" välja tulla ning selle käigus kasvada on tohutusuured. Mitte ühelgi hetkel ei saa ära unustada, et elu on väga lühike ja iga inimene on tulnud siia saama kogemusi. Mitte kannatama, mitte mõtlema selle üle, kui halb ja raske elu on, vaid teadvustama, kes ta on, mida ta kogeda soovib, ja siis läbi vastutuse ning tegutsemise selles suunas liikuma.

Mõnikord õnnestub see lihtsasti. Mõnikord läbi suure valu. Kuid lamades 90-aastasena surivoodil saame sellisel juhul endale öelda, et ma vähemalt üritasin. See oli minu elu. Ja ma üritasin seda elada nii hästi kui võimalik, et kasvada, areneda ning olla parem inimene. Kohtumõistmist ei ole. On vaid puhas olemine.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
14. oktoober 12:17 Ilona kirjutas:
Olen nõus peaaegu kõigega, mis Sa ütlesid. Siiski, kuna mõtetega loome maailma enda ümber, siis ei saa päris nõus olla, et maailma enda ümber ei saa muuta või nagu Sa ütled, "enda pilli järgi tantsima panna". Painutada endale alluma - ei. Muuta paremaks - jah. Ja teiste inimeste kaudu ei saa ikkagi õnnelikuks saada, õnn tuleb seest, seda loome me endale ise ning nii tõmbame me ligi neid inimesi, kes meile sobivad, kes meie heaolu suurendavad, kellega on millest pikkadel autosõitudel rääkida ja kes on need, kellele tahaks toru haarates helistada kohe, kui meie elus midagi suurt ja ilusat juhtub sest teame, et see lähedane inimene sellise jagamise peale ainult rõõmustab. Kohut ei saa aga enam mõista pärast seda, kui oled kasvõi proovinud inimese tegude põhjustest aru saada. :) Päikest, I.
14. oktoober 12:24 K.T. kirjutas:
Üks suur oskus, mida siin elus õppida, on õppida loobuma: nii suhtest, asjadest, ebarahuldavast tööst jne. Sest kõik on nagunii laenuks (ka meie mõtted, tunded ja keha) ning ühel hetkel tuleb loobuda kõigest. Ja ma tean kui valus on lahkuda suhtest, kuid kui õige on seda teha vaatamata valule. Lihtsalt hüpata ja loota, et võrk on olemas :).
14. oktoober 12:35 Andra kirjutas:
mina olen nõus kõigega. mul ei ole selle artikli juurde mitte midagi muud lisada-minu mõttemaailm on saanud samaks...kuid võibolla mitte igakord nii kindel...
14. oktoober 12:52 Katrin kirjutas:
Aitas. Toetab - valin "tantsusamme" :)
14. oktoober 12:55 L. kirjutas:
Täna hommikul oli mu peas mõte, et hakkasin Su tekste lugema vist 2009 a. Alguses oli väga väga huvitav, kasulik ja arendav. Mingi aeg hakkasid end kordama, leidsin midagi muud lugemist ning uurimist, aga olin ikkagi kursis Su teiste uute ja huvitavate tegemiste ja mõtetega. Aga see tänane tekst- olen üllatunud ja seda oli huvitav lugeda. Aitähh!
Aga jah, teise inimese kaudu õnnelikuks saamine- kahtlen sügavalt. Ka kunagi lootsin, et see juhtub, aga õnneks kannatasin piisavalt ja sain aru, et see on suur vale :)
Aga võib-olla õnnestub kellelgi teisel.
Ilusat sügist!
L.
14. oktoober 13:12 t. kirjutas:
lohutav :) mul ka pankrot käsil ja raske on leppida.
14. oktoober 13:24 AK kirjutas:
Selle loo lugemine tekitas minus küsimuse nagu ka 25 a tagasi. Nimelt ka oma nooruses panin ma imeks, et inimesed alustasid kooselu igasugustel erinevatel põhjustel ja enamasti olid need põhjused kooseluks valed.
Kas suhte ja kooselu alguses ei ole juba selge - kas inimeste vahel on vaimne klapp või mitte ja kas teineteisega on midagi rääkida ja jagada ka peale olme? Ma mõistan, et inimesed aja jooksul muutuvad, kuid vaimne muutus ei käi üleöö ja kui suhe on rajatud valedele alustele, siis ei saagi sellest midagi rahuldust pakkuvat tulla.
Õige vaimse sobivuse puhul võid teineteise kõrval ka paar ööpäeva vait olla ja ka siis tundub, et kõik on nii nagu olema peab.
14. oktoober 13:44 Tara kirjutas:
Aamen. Jään huviga ootama aega kui sinu kõrvale ilmub keegi kellega hingate ühes rütmis ja et jätkad oma kogemiste avameelset kirjeldamist. Sinu siirus ja ausus on imetlust väärt, see on miski mis mind innustab. Ja pean tunnistama, et mulle väga sümpatiseerib see, et oled leidnud olulist Lilleoru õpetustest, kohe on tunda kuidas su teadlikkus ja asjade eristamisvõime on oluliselt kasvanud.
14. oktoober 15:04 Sigrid kirjutas:
Meie oleme oma elu loojad. Elu koosneb hetkest mis on püsiv, kuid hetkes olevad sündmused ja asjad muutuvad. Meie elu on just nii ilus või kole kui hästi me suudame juhtida/kontrollida hetkes olevaid muutusi. Iga hetk me loome endale uue mineviku, oleviku ja tuleviku, Kõik sõltub meist endist!
14. oktoober 15:56 inge kirjutas:
Aitäh, see artikkel lükkab mind otsustama, nüüd ja praegu.
15. oktoober 08:13 kirjutas:
ära unusta et saa tulid siia maailma MEHENA, soovid olla edasi kiisu või kutsu, siis ole . see on sinu valik.
15. oktoober 14:08 Anu kirjutas:
Irooniline on see, et enamus mehed tahavad naistelt seda, mida ükski naine ei ole võimeline andma. Enamus naised tahavad aga anda seda, mida mehed ei ole võimelised vastuvõtma.
Kui naine tegeleb oma naiselikkusega ja mees enda mehelikkusega, on rohkem lootust tõelisele armastusele. Ma pean silmas armastust, mitte armulugu.
Ettevõtte luhtumine on õppetund, on hea, kui saame kaotuse valust üle, teeme selgeks, mis valesti läks. Õnn on see, et tihti antakse meile uus võimalus ja pole mõtet lugusid hakata heitema poole peal toorest materjalist.
Siis on rohkem lootust lõpuks kirjutada oma eluloole õnnelik lõpp, mis on segunenud valu, kurbuse, õnne, saavutuste, armastuse,naeru ja nutu hetkedest, mis on teinud meid elukogenumaks ja elutargemaks. See oleks see lugu, mida 90 neselt kerge muie näol heieteda.
Enne, kui suudame oma tehtud valikute tagajärgedega rahule jääda, oleme jõudnud mitmeid asju valesti teha, valesti öelda ja valesti mõelda. See kõik käib inimloomuse juurde, sest me kõik õpime ning vale ja õige on enamus juhtudel suhteline siin elus.
Kaido, pole mõtet pooleli jätta seda, millega sa pole jõudnud õieti alustadagi.
15. oktoober 17:21 Heli kirjutas:
tuleb lihtsalt kõik hingenärilised selja taha jätta ja minna oma teed...
15. oktoober 22:15 Linda kirjutas:
Aus lugu. See iseenesest on juba miskit väärt.
16. oktoober 09:01 I.K. kirjutas:
Väga hea et sa valgustasid meile oma isikliku elu pahupoolt.See on selge,et kui sina avastasid elus uue tee,ei pruugi, et kaasaga samal ajal ka nii juhtub. Loomulikult abielu alguses olite te teistsugusel lainel.Aga ikkagi väga julge oled oma eluteel.Eeeskujuks teistele.Tänan sind avameelsuse eest.
16. oktoober 11:21 Anx kirjutas:
Sageli just endale ausaks jäämise kipume teiste eest muretsemise varju peitma, -nii on ju lihtsam..
Olles ise "valu", tundub ju irooniline öelda, "Oi, milline imeline ja mitmekülgne maailm :)". Ka "Valu" ajal ei toimi ütlus: Kogemus on nimi, mida me anname oma Vigadele!
Kõigel siin elus on omad etapid, et jõuda iseendas arusaamisteni! Mind ennast on edasi viinud "probleemidest" teha "eesmärgid", mis vajavad lahendamist ja usaldada Universumi ajastust! Ka ootamine võib olla erakordselt vägev, kui aeg on väärtuslik :)! Iga asi juhtub siis, kui on õige aeg - kui meie ise oleme selleks valmis ja kui maailm on selleks valmis.
Võta vabalt! Lase lahti. Kuid ära oma eesmärke oma nimekirjast maha tõmba ;)! Palju räägitakse vabaks laskmisest, "lase lahti see v too", kuid unustatakse ära, et ka ennast tuleb vabaks lasta, et saaksid muutused toimuma hakata!
16. oktoober 13:13 Erkki kirjutas:
Pole olemas õiget, ega valet, musta ega valget, head ega halba... On vaid valikud. Igaüks meist teeb valikuid ja otsuseid. Vahel ka kahtlevalt, kuid siis järgneb pidev ümberotsustamine ja taasvalik... Vahel on see otsustamatuse periood pikk ja valulik aga siiski õpetlik. Ma kuulen siiamaani ämbrite kolinat, kuhu korduvalt astunud olen :D See pole küll ükskõiksus, kuid juhtugu mistahes, iga asi on millekski hea. Küsimus on pigem selle tõlgendamises. Lugedes antud teemat ja tõmmates paralleeli enda elukooliga, mis on olnud kirju ning vägagi suurte tõusude ja mõõnadega... On mul suur äratundmisrõõm ning kinnitus enda arusaamadele. Siin ilmas on kindel vaid üks asi - et mitte miski pole siin ilmas kindel! Kõik muutub pidevalt ja kõik möödub. Ja sellele kõigele saab anda oma värvingu - valiku mõelda selle n.ö. heaks, ehk meeldivaks või halvaks ehk ebameeldivaks. Kinnitada ei julge, kuid mulle on kõrvu jäänud mõned ütlused: 1. Kõige rohkem loovad väärtust need töölised, kes teevad ära need asjad, mida teised ei ole nõus tegema. 2. Pankrot on ajutine, kuid vaesus igavene. 3. Soovin ise armastada ja olla armastatud kogu elu isegi siis, kui selleks peab tihedalt kaaslast vahetama. Väärtus on kasvav ja kahanev ning isegi tühine. Samamoodi ka austus ja lugupidamine. Need kõik on võimalik välja teenida, kuid vaid nende inimeste puhul, kes on "inimlikud" ja oskavad analüüsida ning mõista teiste käitumisi ja hoiakuid. Need, kes ütlevad, et ma ei soovi enam kunagi teda näha, ega tunda... Või sa oled tühi koht minu jaoks... See asi on väärtusetu... On selge, et sul pole selle inimese puhul midagi kaotada, sest ta ei oska hinnata ega väärtustada sind. Küll aga halvustava ja pideva ärapanemisega on palju kaotada tal. Ma arvan, et see kehtib nii pere, töö kui ka äriliste suhete kohta. Sarnane tõmbab sarnast ja sellisest tekib uus energiaring. Mida rohkem on energiaringis resonantsis võnkuvaid lülisid, seda harmoonilise, loovam ja tervem on see keskkond. Jätku ja kindlameelsust oma tegemistes kõigile ning palju põnevust ja avastamisrõõmu samuti :)
16. oktoober 13:14 Triin kirjutas:
Austus ja lugupidamine autorile, täna avanesid mu silmad. Olen oma eluga pankrotis, täiesti ja üleni - kõigis oma elu valdkondades. Alles praegu lugedes seda siirast kirja, ma mõistsin oma probleemi: ma ei ole tahtnud tunnistada reaalset olukorda e. olla enda ees lõpuni aus. See on olnud puhtalt uhkuse ja häbi küsimus. Minu lood on kehvad, sest pigistasin märguannetele silmad kinni. Maailma parimad turvaeksperdid väidavad, et iga sündmuse eel on eelmäng, vihje, märguanne. Mis iganes, kasvõi mingi nali või juhuslik väljend. Kui oleme siin ja praegu, erksad ja huvitatud, mitte tuimad, siis võime küllaltki ladusalt ja õnnelikult oma elu elada. See on minu tagantjärele tarkus. Aga, et saada targemaks, pidi mu elu kokku varisema. Juhtus see, mida kõige rohkem kartsin. Olen paar nädalat apaatselt istunud nö. varemetel ja täna ma tunnen, et aitab, on aeg minna edasi. Luban teil naerda, aga kõigepealt lähen juuksuri ja siis vaatan, mis edasi saab.
16. oktoober 18:32 Lee kirjutas:
Raamatusoovitus:
Anatoli Nekrassov "Otsige naist".

Ikka head :)
18. oktoober 16:48 Marek kirjutas:
Pole mõtet samastada ennast inimestega, kes ennast kiidavad ja eputavad oma saavutustega. Need viivad sind oma teelt kõrvale ja tekitavad sinus kas teadlikult või alateadlikult halba tunnet. Õpi enda vigadest ja õpi nendelt kellelt on midagi õppida. Need kellel on palju "plekkämbreid" ja jõudnud edasi, nendelt ongi vaja õppida. Ära lase ähmastada oma teadvust tarkustega, mis on kokku pandud kellegi teise tõlgendustest. Tee tegusid ja lõpuks on sul iseenese tarkus, elutarga inimese tarkus, mis toidab sind elu lõpuni.
19. oktoober 12:14 Kristi kirjutas:
Väga toetav!!! Aitäh jagamast.
Väga vapper, kui suuta kastist välja tulla, mida me enda jaoks loonud oleme. Ma sooviksin sama teed minna. Loodan ühel päeval selle ära teha :)
22. oktoober 10:47 sunnik kirjutas:
Kaks aastat hiljem olin ma pankrotis. Lisaks ettevõtlusega seotud rahale kaotasin ma ka kõik selle, mis mul enne firma asutamist oli. Sealhulgas Saaremaale suvemaja ehitamiseks ostetud krundi ning ilusa valgete nahkistmetega BMW....
Tõsine kaotus,ime et ellu jäid....isegi nahkistmed läksid.Nüüd oled kui ümber sündinud????
Kahjuks inimeseks sünnitakse ja isiksuseks kujunetakse.
Ja hunt vahib alati metsa poole.
Kirjutad siin kõik mis kaotasid,aga mis need kaotasid kellele võlgu jäid?Pankrott....nüüd pakud neile jälle raha eest lohutust....
Vaata peeglisse olend,ära püüa olla see kes sa pole.
Otsida haletsust enesele läbi veebi ja teenida raha,pole paha.Lollidelt tulebki raha ära võtta.
Isiklik pankrott-suhe on alati kahe inimese vahel-kõik on valikute küsimus.Püüa saada üle,pane kas või pakku.Raha teenimine haletsusele rõhudes pole kuigi kena.
Sisu tühine olend.
24. oktoober 13:20 Anu kirjutas:
Tahaks hundi kaitseks midagi öelda. Hunt vaatab alati metsa poole. Ja see tuleb tema looduslikust loomusest, sest mets pakub talle, kaitset, toitu ja loomulikke eluks vajalike tingimusi. Terve hunt ei murra rohkem, kui talle ellujäämiseks vaja läheb. Ta ei vaata ka metsa poole selle pilguga, kui palju palke rahaks saaks teha. Hunt hoiab oma karja poole, hunt ei reeda ega manipuleeri oma karjaga.
Ehk tuleks meilgi õppida hundi pilguga metsa poole vaatama, jääks nii mõnedki "lambad" meie ümber terveks.
26. oktoober 23:13 i.l. kirjutas:
Ühest küljest kena arutlus lugeda. Samas ma ei arva, et teisi inimesi tohiks võtta kui tarbeesemeid. Et kui mulle tundub, et suhe pidurdab mu arengut, siis jätan pere ja lähen arenema. Kui oled lubanud inimese kõrval olla heas ja halvas, siis tuleb oma lubadust ka pidada. Ma usun ka seda, et sõnadel ja lubadustel on jõud.
29. oktoober 13:41 Martin kirjutas:
Areng ja õppimine on elus kõige olulisem, pole mõtet ka ohvrimeelsust arendada. Kes tõeliselt armastab saab ka aru sellest, kui tema kõrval olev inimene soovib uusi asju õppida. Kõik on kinni austuses, mõistmises ja lõppude lõpuks omavahelistes kokkulepetes. Peres ei tohiks domineerida omamine, ei laste ega abikaasa omamine.
29. oktoober 19:32 Naine, kelle mees läks arenema kirjutas:
Nojah. Aga kui mõlemad vanemad lähevad arenema - kas lapsed peaksid siis lastekodusse minema?! Kui üks vanematest otsustab arenema hakata, siis jääb teisele lihtalt ebanormaalselt suur koorem üksi kanda.
30. oktoober 12:46 Martin kirjutas:
Pole mõtet asjadesse suhtuda nii ühekülgselt ja kitsarinnaliselt. Liiga äärmuslik on arvata, et kui vanemad on tegusad, siis lapsed peavad lastekodusse minema. Kas lapsed on õnnelikud, kui kodus valitseb õhkkond kus üritatakse head nägu teha aga tegelikult on asjad sootuks käest ära? Ainuke väljund elule on töö, internet ja telekas. Nii "õnnelikku" elu elavad enamus perekonnad. Kui see on õnnelik peremudel, miks siis valitseb üleüldine rahulolematus? Suhtlema peab, tuleb oma soovidest teineteisele rääkida, tuleb õppida rõõmu tunda teise saavutustest. Hirm on see, mis ei lase olla, oi äkki ta jätab mind maha, äkki ta ei armasta mind enam jne SUHELGE INIMESED, TUNDKE RÕÕMU TEINETEISEST. Inimesed ainult räägivad õnnest aga kas me ikka oskame olla õnnelikud.
30. oktoober 13:36 Anu kirjutas:
Naljakas ja ka natuke on kurb, et enesearengut võetakse kas midagi väga müstilist,erilist, üle loomulikku . Kui inimene avaldab oma tõelisi soove, tahab proovida uusi asju, tahab teha mingeid asju teistmoodi. Me ju areneme koguaeg ja see ongi vajalik. Me kaotame töö või midagi veel, siis me õpime selle kaotusega toime tulema, otsime uusi võimalusi edasi minekuks. Me armume, siis läheme lahku, ka see on areng. Sinule kallis inimene, otsustab sinust teha selle, kes sa tegelikult ei ole, sest ta armastab sinus neid külgi mida ta ise on sulle külge fantaseerinud. Ka sellega tuleb toime tulla, valikuid teha. Kas armastad ennast endana või talud seda tegelast endas, mis on teiste loodud. Keegi kallitest inimestest sureb või jääb haigeks, jällegi meil tuleb sellega toime tulla. Läbi selliste katsumuste me saame tugevamaks, jällegi on toimunud areng. Meil tuleb päevast päeva kokku puutuda meeldivate ja ebameeldivate asjadega, läbi selle me areneme. Lapsed arendavad meid, sest nad panevad meid proovile iga hetk. Ühiskond nõuab meilt koguaeg midagi, edukust, erinevaid panuseid, koolid nõuavad meilt ainult geeniuse geenidega lapsi, kes oleksid kuulekad ja muidu nunnud. Kuid pole võtta, oled lihtne naine, kel on lihtsad lapsed. Ka sellega tuleb toime tulla ja kõikide muude sadade toimetustega ja kui tuled, oled juba VAIMNE MEISTER.
Ei pea minema kuhugi eraldi koopasse ega olema vaimne koolitaja, avaldama sadu raamatuid, et tunda ennast "enesearengu" väärilisena. Igapäeva elu pakub nii tohutult palju väljakutseid, et areng on vahest nii kiire, et võtab võhmale. Kuid ka see on jällegi väljakutse, mis vaimsust tugevdab ja edasi viib. Eluterve on vahest lihtsalt endale meelde tuletada seda, et ühel hetkel tuleb maine elu maha jätta ja lahkuda. See aitab seada mõned valikud ette poole ja mõnedest on lihtsam loobuda.
27. juuni 10:15 K kirjutas:
Ei ole mitte kellegi asi kritiseerida teise inimese valikuid tema oma elus. Minu arust ei ole siin midagi tegemist enesearenguga, et seda maha laita. Need kes seda kritiseerivad ei ole jutu mõttele pihta saanud ja sellest on kahju. Asi on ju selles ,et me avastame erineval viisil,kes enesearenguga tegeledes, kes nii sama edasi rabeledes, mis neile on nende elus tähtis ja vajalik just sellel aja hetkel.Minu arust oli see väga aus ja enesele otsa vaatamise jutt, mida igaüks siin elus teha ei julge. Kõik peidavad selle taha,et " oi aga nii ju ei tohi...", "...kes siis nii teeb, et pere maha jätab...", manitsevad kui väikest last, kes ei tea ,kuidas "peab" elama nende "reeglite" järgi ,mis nende vanemad neile on selgeks teinud terve elu.
Kahju,et ühiskonnast teatud hulk inimesi ei oska hinnata neid isiksusi ,kes julgevad teha oma otsuseid vaatamata tavadele ja kommetele, mis tegelikult takistavad nii paljude inimeste õnnelikuks saamist. Julge olla aus iseenda vastu.
Igatahes oli väga hea jutt ja ma hindad seda ausust ja julgust oma eluga edasi minna, jõudu ja edu sulle, Kaido.
31. juuli 15:28 M kirjutas:
Tore on lugeda, et oled saanud jagu väga suurtest raskustest, jalgele tõusnud ja edasi läinud. Kuid ka mina ei mõista Sinu sõprade kombel, et läksid pere juurest ära. Ja seda päriselt, mitte lihtsalt aega maha võttes, et endas selgust saada. Aga see selleks. Küllap siis pidi just nii minema. Tubli, et lapsi kooli ja lasteaeda viid ning sõbralikke suhteid oma endise perega püüad hoida. Kuid oled Sa kunagi mõelnud, kui palju pidi Su laste ema oma ego ja valu maha suruma, et Sina saaksid ikka isa edasi olla? Me kipume unustama sageli asjaolu, et sellised head suhted endise perega saavad teoks ikkagi kahe inimese tahtel. Paraku see, keda jäeti, pidi palju rohkem enda kallal tööd tegema, et mitte rikkuda seda vähest head, mis veel järgi jäi. Ta pidi leppima Sinu otsusega, mitte sellega, mida ta ise oleks tahtnud. Su laste emal olnuks emotsionaalselt palju lihtsam loobuda peale Sinu lahkumist Sinuga suhtlemisest, tõmmata n.ö uks kinni, lõigata läbi kõik niidid ja parimal juhul isegi mitte nõuda raha laste kasvatamiseks. Sinul oli esmalt majanduslik pankrot ja Sa said sellest üle, sellele järgnes romantiline pankrot, kuid Su laste emal kukkus ühe päevaga kokku kogu elu. Kõigest hoolimata ei löönud ta ust Sinu ees kinni. Su laste ema võttis end kokku, surus maha kogu oma valu, oma ego ja seda lihtsalt selleks, et päästa laste jaoks veel midagi, mida ülepea päästa annab ... Ütlen ausalt: Su laste ema on siinse kirja järgi väga tugev ja imetlusväärne naine, kes loobus kättemaksust, kuigi tegid talle haiget. Arvan, et ta väärib selle eest, et on lubanud Su areneda ja lastele hea isa olla praeguses olukorras parimal võimalikul viisil kui mitte enamat, siis lihtsalt tänu. Sellesse kirja siin Sa seda tänu kirjutanud ei ole.
26. veebruar 14:21 Egon kirjutas:
Pankrotte leiab aset enamasti seal, kus neid ka vaja on - mõistuses. Pole vaja hakata seisma vastu või muutma oma mõtteid, vaid hoopis aksepteerida neid. Seeläbi tekib vabadus ja sõltumatus mõistusest, mispeale saab mõistust alles tegelikult kasutada. Kui mõistus oleks isiksus, siis talle kindlasti ei meeldiks, et keegi sõltuks temast: tema kapriisidest, kirgedest jne. Mõistus soovib tähelepanu, kuid ainult selleks, et teda tingimusteta armastatakse, niisugusena nagu ta on.

Tore on lugeda ka reaalsete pankrottide kohta. Edu sulle, Kaido!
06. oktoober 17:09 Roosi kirjutas:
Enesepettus sajaga.
Kõik on kõigega seotud ning vastu tuleb võtta nii halb kui hea. Kui sa tõesti usud, et sinu õnnelik olemise püüdlus ei tule teiste arvelt, siis tuleta meelde energia jäävuse seadust. Ning väga tavaline on, et siina oled õnnelik aga sinu lapsed,vaatamata sõnadele ja silmadele, on õnnetud.
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: