Suhted »

Kas meil on õigus armastada iseennast?
[18. detsember 2010 | Kirjutas: Kaido | 12366 korda loetud | kokku kommentaare: 5]

Ma usun, et selleks ei pea olema kümme aastat kloostris elanud või mägedes mediteerinud, et mõista, kuidas meie isekus, meie ego, meile probleeme valmistab. Kõik meie mured ja hädad saavad ju tegelikult alguse sellest, et me kaitseme enda identiteeti, enda ego. Kui keegi midagi teeb või ütleb meile, saame me haiget. Kui me midagi kardame, on hirm, et meiega juhtub midagi. Me kogeme tervet Universumist "minast" lähtuvalt ja on üsna loogiline, et me peaksime seda ka kiivalt siis kaitsma.

Enesearmastus vs enese armastus
Me paneme kaks sõna kokku erineval viisil ja saame kaks täiesti erinevat tähendust. Enesearmastus on midagi isekat, mille käigus me suuname pilgu ainult enda huvide kaitsmisele ja me kasutame välismaailma nende huvide täitmiseks - kõik, mida me välismaailmas kogeme, peaks meile meelejärgi olema. Inimesed peaksid käituma nii, nagu meie seda soovime. Sündmused peaksid aset leidma viisil, nagu me seda tahame. Ning isegi loomad ja elutud asjad peaksid olema meie tahtmist mööda - vastasel juhul ei lööks inimesed ju vihahoos telefoni või läptoppi vastu maad puruks, kui see ei allu nende korraldustele. See on enesearmastus - minu maailm nii, nagu mulle meeldib. Kui see on teisiti, siis ma vihkan seda.

Enese armastus on aga midagi muud. Enese armastuse puhul ei oota me seda, et maailm vastaks meie ootustele, vaid läbi enese aktsepteerimise suudame me aktsepteerida ka kõike ja kõiki, kes meie maailmas on. Enese armastus saab alguse konfliktide kaotamisest meie sees, mille tagajärjel lahustuvad ka konfliktid meie elus.

Armastus kui kõige suurem konflikt meie elus
Armastus on minu jaoks täielik müsteerium. Jah, ma arvan, et ka sinu jaoks ja kõikide teiste jaoks. See on lihtsalt midagi arusaamatut. Kõik jahivad seda, kõik tahavad seda kogeda, kuid keegi ei tea, mis asi see tegelikult üldse on.

Umbes aasta tagasi kohtusin ma paljude inimestega, kes otsisid oma ellu armastust. Nende lood olid  alati erinevad, aga sihtpunkt sama - nad olid õnnetud, kuna nende elus ei olnud armastust. Minu jaoks oli see midagi väga kauget ja arusaamatut. Olles olnud selleks ajaks abielus 6 aastat ja elades stabiilset kooselu, ei saanud ma aru, mis on nende inimeste tegelik probleem. Mida nad otsivad ja miks nad seda otsivad?

Aga nagu ikka, elu tühja kohta ei salli. Kuni eelmise aastani oli minu peamiseks väljakutseks elus olnud äri ning karjäär. See tähendas minu jaoks kõik. Ning loomulikult käib ühe korraliku äri juurde ka ilus abikaasa ning lapsed. Jah, mõeldud tehtud. Kogu minu elu läks valitud mudeli järgi. Kunagi oli väike karjäär, siis tulid väikesed ettevõtted ja tuli ka ilus abikaasa ning kaks last. Kõik oli korras. Ma isegi ei osanud mõelda, kas midagi võiks veel puudu olla. Ei, kõik oli stabiilne.

Kohates aga inimesi teelauas, kes rääkisid kogu aeg mingisugusest armastusest, hakkasin ma isegi selle peale üha enam mõtlema. Hmm, armastus, mõtlesin ma. Mis asi see õieti siis on? Jah, ma mäletan armumist, see oli võimas. Aga ka valus. See teeb ju meid "pimedaks" ja täiesti ebaadekvaatseks. Kui me oleme armunud, ei käitu me selge peaga. Järelikult on armumine emotsioon. Korras, leidsin sellele mõistele kasti.

Aga armastus? Mis asi see veel on? Emotsioon see ei ole, sest emotsiooniks on see justkui liiga pikaajaline. Kas ma armastan oma abikaasat? Jah, vist armastan, muidu ma ju ei elaks temaga koos nii pikalt. Meil on ühised lapsed. Jah, vist armatan. Aga mis asi see ikkagi on siis? Mis see on, mida kõik inimesed jahivad? Ja miks nii vähesed selle tegelikult leiavad?

Kas armastus on vabatahtlik narkomaania?
Selliste küsimuste üle arutledes jõudsin ma sisemiste ja väliste konfliktide juurde meie elus. See, kuidas me tavaliselt oma elust mõnu tunneme, on tegelikult väga enesekeskne - me oleme õnnelikud, kui kõik asjad on elus nii, nagu me seda tahame. Niipea, kui keegi käitub meie tahtmisele vastupidiselt, oleme me tulvil viha ning rahulolematust. Seega on meie õnn ning meelerahu otseselt sõltuvuses meie maailmast.

Täpselt sama lugu on ka lähisuhetega meie elus. Me armastame neid inimesi, kes käituvad alati meile meelepäraselt - nende välimus on meile meeldiv, nende jutt on meile meeldiv, nende teadmised on meile meeldivad. Kui kõik omadused mingi inimese juures on meile meeldivad, hakkame teda armastama. Ta teeb meie südame soojaks ja paneb meid turvaliselt tundma. Ning mis on järgmine samm? Jah, me klammerdume temasse. Kuna see inimene paneb meid tundma nii hästi, siis muutume temast sõltuvaks. Me kardame teda kaotada. Ja mis veelgi hullem, me kaotame iseenda, kui ühel hetkel teeb see inimene midagi, mis meile ei meeldi. Kuidas? Näiteks vajume viieaastasesse depressiooni või sööme lihtsalt kaks purgitäit tablette ära, et valust pääseda.

Kas see ongi armastus, mida kõik inimesed otsivad? Kas armastust leida tähendab leida inimene, kellest ennast sõltuvusse panna? Vau!!!

Vabanemine enese armastamise kaudu
Idamaades on levinud pali keelne mõiste metta, mis tähendab sõbralikkust. Inglise keelde tõlgitakse see tavaliselt loving-kindness, eesti keeles siis lihtsalt sõbralikkus. Metta peamine printsiip ütleb, et me saame maailma armastada ainult juhul, kui me õpime armastama iseennast. See on julge avaldus ja tegelikult väga levinud. Neid õpetajaid ja autoreid on ju väga palju, kes ütlevad, et tuleks minna peegli ette ja öelda, et ma armastan sind. Miks seda nii raske teha on?

Seda on raske teha, sest nii nagu me oleme harjunud armastama neid inimesi, kes käituvad viisil, nagu meile meeldib, suudame ka iseennast armastada juhul, kui me käitume viisil, nagu meile meeldib. Aga kuidas meile meeldib tavaliselt käituda? Jah, just nii, nagu ühiskond ja kogukond seda ette ütlevad. Ühiskonnas on teatud reeglid, millele kõik peavad vastama. Kui sa nendele ei vasta, oled sa "luuser". Kui ma olen luuser, siis järelikult ei saa ma iseennast armastada. Ma pean pingutama, et kõikide ootustele vastata, siis saan ma vastata iseenda ootustele, ja siis saan ennast armastama hakata. Pikk teekond, või mis?

Just seetõttu on praktiliselt võimatu minna peegli ette, vaadata endale silma ning öelda: "Ma armastan sind!". Muidugi ei armasta, vaata ennast kõigepealt: "Sa ei ole hea ema või isa, sa oled paks, sa oled loll, sa oled vaena jne". Sa oled, sa oled, sa oled. Ma olen, ma olen, ma olen. Ma ei saa ennast kuidagi armastada enne, kui ma enam ei ole.

Siin tuleb mängu metta, sõbralikkus, mis aitab meid ennast aktsepteerida just sellisena nagu me oleme, mitte sellisena, nagu me tahaksime olla. Me ei saavuta kunagi olukorda, kus meie maailm vastab kõikidele meie tahtmistele. Samuti ei ole olemas hetke, kui kõik meie enda saavutused vastavad meie või teiste inimeste ootustele. Seepärast on mõtekas sellest loobuda öeldes endale: "Kõik on okei. Ma olen paks, aga see on okei. Ma olen loll, aga see on okei. Ma ei ole nii ilus, aga see on okei. Ma vihastasin täna oma kliendi peale, kuid ka see on okei. Ma olen praegu väga õnnetu ... ka see on okei. Ma olen ju inimene, ma ei ole täiuslik. Kõik on täiesti okei". Sellisel viisil peatame enda peas selle hullumeelse püüdlemise kogu aeg millegi suunas ja õpime iseennast aktsepteerima sellisena, nagu ma olen. Maailm ei ole täiuslik, nii ei ole ka mina täiuslik. Aga see on täiesti okei.

Selle kaudu, kuidas me vabaneme ootustest iseenda suhtes, vabaneme ka ootustest inimeste suhtes, keda me soovime armastada. Kõige olulisem on siiski iga indiviidi sisemine rahu ning tasakaal. Kõikidel inimestel on oma "tee" käia, aga mitte keegi ei tea, missugune see tee on. Nii kaua, kuni me püüame oma teed liialt peas määratleda, soovides kogu aeg iseenda ja teiste ootustele vastata, oleme sisemises konfliktis. Me ei julge iseenda suhtes ausaks jääda. Me oleme sügavas egolõksus - me ei julge olla see, kes me tegelikult oleme, vaid püüame olla see, kes me tahaksime olla. See, keda meilt oodatakse, et me oleksime. Kui me oleme abielus, oodatakse, et me oleksime "selline" mees ja "selline" isa. Kui me oleme kuskil tööl, oodatakse, et me oleksime selline töömesilane. Meid ümbritsevaid ootuseid on lõputu hulk, mistõttu on meie sees ka lõputu hulk konflikte. Me ei leia niimoodi iialgi rahu. Me ei ole vabad.

Hetkel, mil me otsustame jääda ausaks iseenda vastu, saame vabaks. Me tunnistame iseendale, et me ei ole täiuslikud, ja see on täiesti okei. See ei tähenda, et me ei püüaks saada paremaks inimeseks, aga me ei pane enda meelerahu selle püüdluse tulemustest sõltuvusse. Õppides armastama ja aktsepteerima iseennast, õpime armastama ka inimesi teistsugusel tasandil. Me ei jää inimestest sõltuvusse, vaid läbi enese aktsepteerimise õpetame ka teist poolt iseennast aktsepteerima ning armastama: "Ma ei armasta sind seepärast, et sa oled selline või käitud niimoodi, vaid ma armastan sind seepärast, et sul on endaga hea. Sa oled stabiilne. Sa oled rahulik. Sa oled armastatud. Iseenda poolt. Ja alles siis ka minu poolt."

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Muuda aasta 2011 enda maailma parimaks aastaks: vaata siia

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
18. detsember 15:50 Mõtleja kirjutas:
Ka mina olen uurinud armastuse olemust minus.Kuid olen armumist näinud hoopis kõige lähedamal tõelisele armastusele. Kohtudes "uue" personaaliga,mina ei tea temast midagi ja hea on! Sest nüüd mul ei ole ootuseid. Ma armastan siis teda ilma ootusteta. Ja ime on see,et see "TEINE" on selleks hetkeks saanud mind paremaks-s.o.nägema ennastki ilma tõlkimata,muidu ma ei võiks TEDA näha sellisena kui ta ON. Ei või unustada, et Aina see "teine" on MINU tunnete peegel. Armumine teeb küll meie ego "pimedaks",aga mitte meid ebaadekvaatseks. Millegipärast anname sellel imel meist lahkuda, soovides seda armastust omandada. Nüüd oleme kaotanud tõelise enda ja andnud rooli egole. Samastame ennast SOOVIDEGA,astudes teatrietenduses "ELU" - esitama ego osa ja astudes näitemängu unustame OLEMISE TÕE endas.
18. detsember 20:19 Raivo kirjutas:
Kellel puudub tõelise armastuse kogemus, on seda väga keeruline nõista. Kuidas kirjeldada šokolaadi maitset inimesele, kes pole kunagi šokolaadi söönud...
18. detsember 22:05 Tiiu :) kirjutas:
Inimesed on üldjuhul kõik sarnaste tunnetega, neid eristab see, et nende väljendus laad on erinev. Arvestada tuleb regiooni eripära ja meie traditsioonidega. Armastus algab tõesti enesest ja väljub meid ümbritsevatele inimestele. Nii tunneme end heade inimeste kõrval hästi, kuna nendes on tingimusteta armastus olemas. Vahel isegi seda peljatakse. Armastuse hoidmine on omaette tarkus kus tuleb ka tegudega märku anda. Vahel kasutatakse seda julmalt ära lükates kohustused enda õlult ära ja manipuleeritakse sõnaga tingimusteta armastus. Sellest on kahju kui teadjad inimesed neid tarkusi teades seda ikka ja jälle teevad. See kasvatab meid üha tugevamaks, kindlakaks liikudes enesesse, kuhu me kõik teel oleme.
30. detsember 00:42 katariina kirjutas:
Armastus on tunne,kui sa sulad üheks tervikuks koos mehega.
Seda kirjeldada on võimatu,sest tunne on sügav,emotsionaalne,lummav-sa lahustud teises inimeses,sa sulandud ja sulad temaga üheks ning ja samas saad tervikuks.
See on avatud südame seisund-ei ühtegi valet,ei ühtegi omakasu,ei ühtegi soovi,ei ühtegi manipuleerimist.
See on võimas kogemus,kui kahest saab üks.
20. november 02:23 mõtlen kirjutas:
"Maailm ei ole täiuslik, nii ei ole ka mina täiuslik. Aga see on täiesti okei."

Jah, tõsi jutt! Olen täiesti nõus, kuid on ka teine poolus. Inimene, kes ütleb, et ma olen selline ja see on ok, ma olen valmis ning ei muuda seeläbi enda negatiivseid harjumusi (näiteks nähvata kellelegi teisele ja öelda põhjuseks "ma olengi nii emotsionaalne, see on ok"), ei ole tegelikult enese armastusest teadlik.

Erinevad tõlgendusviisid. Mul tuli see lihtsalt meelde..
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: