SisekosmosTV »

Sa oled Jumal! (ehk kuidas leida jumalikkust iseendas)
[07. september 2014 | Kirjutas: Kaido | 4875 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Öeldakse, et Jumal lõi inimese oma näo järgi. Kas selleks "näoks" on meie füüsiline keha või midagi muud? Meie jumalikkus väljendub kahes aspektis - võimes luua ja võimes anda.

 

 

 

 

 

 

 

 

 Sa oled Jumal! (ehk kuidas leida jumalikkust iseendas)

***

Lähenevad põnevad sündmused:

09.september 2014 Müstiline täiskuu naisteõhtu Harfihaldjatega (vaata)

10.september 2014 "11-nädalane finantskirjaoskuse kursus" (vaata)

19-21.september 2014 Mandala tantsu kursus "Naise olemus" (vaata)

24. september 2014 Meelerahuõhtu koos Eckhart Tollega (vaata)

29. oktoober 2014 Meelerahuõhtu koos Dr. Wayne Dyeriga (vaata)

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
08. september 09:37 ebateadlik kommenteerija kirjutas:
Kuidas ma nüüd juba jumal olen? Alles olin ju ebateadlik kommenteerija. Komöödia kuubis. Mina olen täpselt niisugune ja täpselt see, kes ma olen. Nimeta mind kuidas tahad. Need nimed või nimetused ei muuda mind paremaks ega halvemaks. Vahel muidugi aitab üks, teine kord vastupidi. Mina Olen. Mina olen mõtted. Mina olen tunded. Ma olen alati minaise. Pean ma seda kuulutama? Pean ma seda tõestama? Pean ma selle üle vaidlema?
08. september 12:43 riho kirjutas:
Mul on keha, aga ma ei ole minu keha. Mul on emotsioonid, aga ma ei ole minu emotsioonid. Mul on soovid, aga ma ei ole minu soovid. Mul on mõtted, aga ma ei ole minu mõtted.

Mina olen MINA. Ma olen see, mis järele jääb, puhas teadlikkuse kese, kõikide nende mõtete, emotsioonide, tunnete ja aistingute kõigutamatu TUNNISTAJA.
08. september 21:10 MARTIN kirjutas:
Hallo kosmos, kuule mulle täiega meeldivad need videod kuna olen noorem generatsioon ja video kaudu näen sinu näoilmed ning jääb rohkem meelde kui kirjutis. Kuidagi resoneerun nende väljaütlemistega ja vist oleme sarnased inimesed sarnase missiooniga. Olen aru saanud, et elad Tallinnas siis siit ka küsimus, et kuidas meeldib Tallinnas elada ja sina kes oled maailmas ringi reisinud siis kuidas hindad Eestis elamist eriti Tallinnas nii spirituaalselt kui materiaalselt? Plaanid jääda Eesti või mis on sinu isiklikud plaanid? Palgatööle 8-5 arvatavasti pole nende sees? Okei tuli millegi pärast huvi sinust rohkem teada, näen inimest kellest eeskuju võtta.
08. september 21:39 ebateadlik kommenteerija kirjutas:
jagan ainult oma kogemust.

Mina olen ka minu mõtted. Mina olen ka minu emotsioonid. Et selles veenduda tuleb mul korraks eraldi vaadelda mõtteid ja tundeid.

Kõigepealt mina olen mina ehk mina lihtsalt olen. Ma olen, ma olen tunnistaja või teadvelolek, ma olen teadvustamine ise või see teadlik praegune hetk.

Mõtted, mis need on? Üks aus vastus on, et ma ei tea, mis on mõtted. Teine aus vastus on, et mina ei ole mõtted, kuid ma olen mõtetest teadlik. Kolmas aus vastus on, et mina olen mõtted.

Kuidas ma saan oma mõtted olla?

Esiteks, ma saan samastuda oma mõtetega. Teisiti öeldes ma võin uskuda, et ma olen minu mõtted ja saan kogeda läbi selle vaatenurga oma elu. See on minu vabadus ja miski otseselt ei takista niisuguse uskumuse kogemist. Näiteks võin uskuda ja kogeda, et: "mina olen inimene". Samas ühel hetkel ma märkasin, et ma ei saa olla minu mõtted, sest ma näen oma mõtteid, seega ma olen eespool mõtteid. Ma sain aru, et niisugune lause nagu: "mina olen inimene" on sama, mis "1 on 2" või "1 = 2". Selles võrrandis on vähemalt 2 tundmatut "mina" ja "inimene" või "1" ja "2". Ma näen neid tundmatuid, kuid ma ei ole need tundmatud.

Teiseks. See võib paista puhtalt uskumusena, kuid avastasin, et mõtted on tehtud minust. Mõtted on tehtud teadlikust praegusest hetkest või sellest teadvelolekust. See on ka põhjus, miks mina olen minu mõtted. See on vast kõige rohkem segadust tekitavam teadvustamine, kuid see jõudis minuni läbi negatiivsete mõtete. Arvasin, et kõik loovad, armastavad, ilusad ja positiivsed mõtted on seotud minu teadliku ja tõelise minaga. Endalegi üllatuseks tabasin ennast märkamas negatiivseid ja positiivseid mõtteid selles samas kohas ja sellel samal hetkel. Mis koht see on? Mis hetk see on? See koht on siin ja see hetk on praegu. Kuidas saavad pealtnäha vastandid väljenduda siin ja praegu? See viis mu sügavale teadvustamisele, et need kaks asja ei moodustu erinevast substantsist või olekust. See tekitas veel rohkem küsimusi kui vastuseid, sest ma teadsin, et negatiivsed emotsioonid tekitavad ebameeldivaid mõtteid ja positiivsed emotsioonid aga meeldivaid mõtteid. Põhjuse ja tagajärje kontekstis võib mõtted ja emotsioonid eelmises lauses ka ära vahetada. Ometi purustas see käitumismustri, et pean enda sees negatiivsest eemale hoidma ja positiivse poole püüdlema. See on meeletu kergus, sest ma saan olla päriselt minaise. See on pannud mind tegelikult negatiivsele rohkem tähelepanu jagama ja seda aktsepteerima.

Alustades tunnete teadvustamisega teadvustan taas enda puhast olemist. See on see teadvelolek.

Tunded, mis need on? Ausad vastused on: "ma ei tea", "mina ei ole tunded, kuid ma olen teadlik tunnetest" ja "mina olen minu tunded".

Kuidas ma saan oma tunded olla?

Taas, ma saan samastuda oma tunnetega, uskuda neisse kui iseenda olemusse ja kogeda neid niisuguse uskumusena ehk ennast tunnetena. Ma kogen seda olekut ka näiteks praegu. Samas, ma olen teadlik, et ma ei ole üleni tunded, sest ma olen ka neist teadlik.

Teiseks. Millest on tunded tehtud? Ausad vastused: "ma ei tea" ja "tunded on tehtud minust endast, teadlikkusest". Muidugi võib nende vastuste üle vaielda ja ma ei kavatse neid väiteid tõestada, vaid lihtsalt jagan oma kogemust. Arvasin, uskusin ja kogesin, et positiivsed tunded on tekkinud minu heast ja teadlikust poolest, kuid negatiivsed tunded on tekkinud teadmatusest ja halvast poolest. Olles enda vastu aus kogen ma neid vastandlikke tundeid tegelikult ainsas paigas ja ainsas hetkes, siin ja praegu, enda sees. Ma aktsepteerin neid mõlemaid ja need väljenduvad peaaegu võrdselt.

Minusse ei teki rahu, kui ma püüan ühte poolt saavutada ja teise poole eest püüan põgeneda. Kui ma näen enda head ja halba poolt nagu vasakut ja paremat kätt, siis mul ei ole enam vaenlasi. Ma võin oma sisemised relvad maha panna kui ma ei pea ennast kellegi või millegi vastu vastandama. Ma ei pea ennast vastandama oma mõtetele ega tunnetele kui olen teadvustanud, et nemadki on tehtud minust. Ma ei pea ennast kaitsma negatiivse eest aga võin seda teha. Ma võin soovida positiivset veel ja veel. Ma ei teadvusta midagi muud kui seda teadvelolekut, iseennast. See teadvelolek väljendub mõtetena, tunnetena, inimestena, asjadena ja kõige ümbritsevana.

Minus on loov ja hävitav pool. Kui ma näen seda hävitavat poolt nii, et see on vajalik, et saaksin midagi sügavamat enda jaoks teadvustada, siis see ego ei ole enam mu vaenlane. Minu sees ei ole tegelikult ühtegi vaenlast.

Mina Olen. Mina olen mõtted. Mina olen tunded.
08. september 23:10 kaljo kirjutas:
Viimast kommentaari lugedes tuli meelde N.Maharadz´i poolt väljaöeldud üks paljudest "tarkuseteradest":
Esimene samm on,et miski pole mina,teine samm on,et kõik on mina.Nende mõlema "sammu" taga on mõte,et on olemas maailm.
Kui ka see mõte ületatakse,jäädaksegi selleks,kes me tõeliselt oleme......
Kas me julgeme tundmatusse hüpata?
Mis saab siis meie meele püstitatud kujutlustest ja neist sündinud eesmärkidest?
09. september 06:15 H kirjutas:
Ma kuulasin seda video juba kaks päeva tagasi, aga tulin selle juurde tagasi [magneetiline].

Ja mida ma tahtsin öelda on see, et minu arvates mõjub see siirus nii hästi.

Et need kirjutised on ju ka alati väga head olnud, aga see video mõjub kuidagi nii ehedalt ja puhtalt. Kui tekstis meil on aega lugeda ja filtreerida seda kõike läbi enda prisma, nii, et lõpuks me enam ei teagi, kas see, mille me enda sisse lasksime, olid nüüd meie enda mõtted või autori mõtted [segadus ja konstante küsimus: mida filtreerida ja mida mitte, mida analüüsida ja mida mitte]…, siis video on nii palju lihtsam, sirgjoonelisem; ja seetõttu tajutavam. …Ja veel puhtas eesti keeles!

Vahepeal avastan ma end mitte täpseid sõnu ja sisu kuulamas, vaid kuidagi seda kogu siirast olekut ammutamas.

Nii, et aitäh! Mul on tunne, et sellel inimesel seal kaamera ees on võime anda mõnedele inimestele paremaid minuteid/ tunde ja päevi… ja see on vast jumalikult imetlusväärne!? :)

Järgmiseni.
09. september 20:57 E. kirjutas:
Seekord haaras mind video esimesest hetkest, ju oli teema mulle lähedane :) Video eelis on, et ei pea silmi väsitama ja saab mugavalt lihtsalt kuulata ja kaasa mõelda. Sedasi tulevad paremini esile kohad, mis kõnetavad.
Kaido toetuseks, et pole ka mul viisisoont, aga vägagi meeldib ümiseda ja omal moel laulda, mulle on see justkui puhkus meelele, hea vahend meeleolu loomiseks ja jumalikkuse tunnetamiseks. No kuuldes laulmist, siis sinu viisipidamine on minu omast tunduvalt parem ja no muidugi julgus seda teha, aga viisist tähtsaim oli lõbus esitus koos sõnumiga.
Meeldis õrn taustamuusika, mis haakus hästi teemaga, jah kuulaks teinekordki loengut videos :)ja muidugi see siirus ja lihtsus, mis paneb kuulatama.
Kuna video läks sujuvalt edasi järgmise loenguga, mida samuti pole kuulnud, siis tulen pärast jumalikkuse teema juurde tagasi :)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: