SisekosmosTV »

Miks meie elus nii palju negatiivsust on?
[15. august 2014 | Kirjutas: Kaido | 3867 korda loetud | kokku kommentaare: 7]

Oled sa märganud enda ümber rahulolematust ja õnnetuid inimesi? Selles raadiomõtiskluses arutlen selle üle, miks meis on juurdunud kalduvus negativismile ja kuidas seda ületada?

 

 

 

 

 

Miks meis nii palju negatiivsust on?

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
19. august 12:16 miks ja miks kirjutas:
Oled sa märganud kui palju rahulolevaid inimesi meie ümber püüavad meid aidata? On inimesi, kes kirjutavad blogisid, raamatuid, osalevad raadiosaadetes ja televisioonis, korraldavad filmiõhtuid, koolitusi ja seminare. Nad jagavad siiralt oma kogemusi ja seda on meeldiv vaadata ja kuulata. On neid, kelle nõu ja jõud aitab. On neid, kes on ausad ja tunnistavad, et ega nende elu ja olemine nii õnnelik ei olegi, kuid kuna nende tegevus on seotud sissetulekuga, siis päris loobuda ka ei saa. Teine osa on aus ja loobub. On neidki, kelle tegevus jääb siin kommentaaris kirjeldamata.
19. august 12:24 miks ja miks kirjutas:
Oled sa näinud kui palju inimesi näevad negatiivsust?
19. august 12:26 miks ja miks kirjutas:
ma sooviks lausa seda inimest näha, kes näeb negatiivsust
21. august 23:42 kommenteerija kirjutas:
Olen enda vastu siin kommentaaris täiesti aus. Ma olen läinud kaasa "Saladus'e" filmi ideoloogiaga, olen seda elu elanud kirega. Olen matnud meeletuid summasid enese alateadlikule (loe positiivsele) ümberprogrammeerimisele ja teinud sedagi kirega. Olen otsinud abi selgeltnägijalt, studeerivalt psühholoogiatudengilt, elukutseliselt psühhoterapeudilt. Olen suhelnud paljude positiivset elu otsivate inimestega. Olen palunud jumalat... Ma olen jõudnud ühele väga konkreetsele seisukohale ja ma ei saa enam ennast petta. Ma olen täpselt niisugune nagu ma olen, minus on hea ja halb pool. Kui ma ei aktsepteeri ennast niisugusena nagu ma olen ehk lihtsalt tingimusteta ei armasta ennast, siis ma tegelikult petan ennast. Ma ei saa sellest faktist enam mööda vaadata ja mul on tunne, et seda elu tegelikult soovibki. Et ma oleksin täpselt minaise sõltumata sellest, mida teised arvavad, soovivad või teevad. Ma olen kindel, et kõike suurem ime on minu ees, kordagi lahkumata, kogu aeg olnud ;)
28. august 13:35 skeptik kirjutas:
Kummaline, paradoksaalne ja vastuoluline näib viis, kuidas tavaline inimene suunatakse nn positiivsele mõtlemisele, samal ajal kui see suunaja näeb ise enda ümber nii palju õnnetuid ja rahulolematuid inimesi. Kas enese programmeerimine ikka toimib? Kas positiivsed prillid kukuvad pidevalt silmade eest?
28. august 13:38 skeptik kirjutas:
Või programmeerides ennast positiivselt mõtlema, kasvab järsult ka nende õnnetute inimeste hulk, keda see positiivne mõtleja nüüd äkki nägema hakkab?
01. september 12:07 ebateadlik kommenteerija kirjutas:
Negatiivsus on sama vajalik kui positiivsus. Hakates tõkestama negatiivsust kasvab selle energia meeletult. Mina märkasin positiivsust ja negatiivsust endas avaldumas ühes kohas ja ühel ajal, see purustas müüdi, et need on erinevad asjad. Purunes müüt, purunes vastuseis ja duaalsus ning taastus meelerahu. Meelerahu sai kaduda ainult seepärast, et ma ei aktsepteerinud oma teist poolt, see on negatiivset ja egoistlikku poolt. Ma püüdsin põgeneda selle juurest, peita ja kaitsta ennast, varjata seda poolt, eitada seda samal ajal korrates mantrana positiivseid mõtteid. See ei õnnestunud ja ma olen jumalast tänulik ;)
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: