Meelerahu »

Facebook Happiness - uus viis oma näruse elu eest põgenemiseks
[12. november 2013 | Kirjutas: Kaido | 8145 korda loetud | kokku kommentaare: 15]

Facebook on äge. See lubab meil oma sõpradega ühenduses olla ja kogu oma elu terve maailmaga jagada. Küll aga jäävad sageli selgusetuks põhjused, miks me soovime oma elu, eriti selle ilusamat poolt, terve maailmaga jagada? Ja kas see ei ole mitte uus viis oma tegeliku näruse elu eest põgeneda?

Ma olin Facebooki sõltlane
Veel 3 kuud tagasi olin ma totaalses Facebooki sõltuvuses. See väljendus eelkõige kahel viisil:
1) Mul oli "tung" iga natukese aja tagant telefonis Facebooki-ikooni vajutada ja uurida, kas ning mida keegi uut ja huvitavat postitanud on;
2) Mul oli "tung" jagada kõiki oma rõõme ja avastusi nende toredate inimestega, kes mind Facebookis "laikinud" ja "friendinud" olid (mida on kokku ehmatavad 5000 inimest, kellest ma isiklikult tunnen ehk 50).

Sõltuvusse jäämise trend oli väga salakaval ja ilmutas end väga väikeste doosidega. Alguses läbi arvuti, siis läbi telefoni, ning siis läbi teiste arvutite ja siis läbi teiste telefonidega. Lõpus oli nii, et mulle tundus kogu aeg, et kui ma feissi ei lähe, siis jään tõenäoliselt millestki väga olulisest ilma. Loomulikult sain mõistusega aru, et see niimoodi ei ole, aga tunded on meid ju varemgi ära petnud.

Testi oma sõltuvust
Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes enese puhul sarnaseid ilminguid märganud on. Iseküsimus on selles, kas me seda tunnistada tahame. Nagu kõikide sõltuvustega (ja muude hullustega), tundub meile endale ju, et kõik on kontrolli all. Tean isiklikult 20 aastat suitsetanud inimesi, kes väidavad, et nad võivad päevapealt suitsetamise maha jätta, kui nad seda sooviksid. Aga nad lihtsalt ei soovi seda hetkel. Milline naiivsus iseenda suhtes!

Nii on ka Facebooki-sõltlastel igal ühel oma lugu iseendale ja sõpradele, miks on vaja nii palju seal istuda. Mõni tunneb, et saab sealt energiat, mõni tunneb, et jagatud rõõm on topeltrõõm, ja kolmandad apelleerivad sellele, et sõpradel on ju õigus teada, mis minu elus toimub. Kindlasti ei ole kõik Facebooki kasutajad sõltuvuses, aga et sellele isiklikku kinnitust saada, proovi teha eksperiment:

1) Otsusta, et sa täna ja homme enam Facebooki ei lähe;
2) Jälgi ennast ja oma tundeid nende kahe päeva jooksul;
3) Iga kord, kui tekib tunne, et tahaks sinna siiski vaadata, märka, kuidas see tung ja impulss sinus kasvab;
4) Märka seda impulssi ja ignoreeri seda (lase lahti, kui oskad).

Kui sa saad selle eksperimendiga ilma igasuguse probleemita hakkama, ei ole sul arvatavasti sõltuvust. Kui aga jänni jääd, oled sõltlane. Jänni millega? Just oma tunnete ja mõtetega selle eksperimendi käigus. On vägagi tõenäoline, et hetkel, mil sul tekib tunne, et peaks Facebooki minema, ja sa keelad seda endale, algab sinu sees väike "torm" - tekivad uued tunded, tugevamad impulsid, ja mis kõige olulisem, sa hakkad õigustama ideed, et see oli tobe eksperiment ja sul on see asi kontrolli all. Aga kas ikka on?

Jagatud mure on pool muret
Kuigi paljud Facebooki sõltlased peidavad end loosungi taha, et jagatud rõõm on topeltrõõm, väljendab sagedamini kogu feissi loobitud isiklik info loosungit "Jagatud mure on pool muret". Ja siit jõuamegi uue megatrendini maailmas, milleks on Facebook Happiness, ja mida võiks eesti keelde tõlkida "õnnelik vähemalt Facebookis".

Ma vabandan kõikide ees, kellele sellega ülekohut teen, aga sõltlasena olin Facebookis kõige aktiivsem siis, kui mu elus olid kõige keerulisemad ajad. See on väga paradoksaalne, sest psühholoogide hinnangul panevad depressioon ja stress meid hoopiski endasse tõmbuma. Kui me tunneme end halvasti, ei taha me kellegagi eriti suhelda, tahame tõmmata teki üle pea ja vaikselt omaette olla.

Õnneks on meil aga Facebook, kus ei pea suhtlemiseks teki alt välja minema. Piisab ühest pildist (kus vaatamata valule ja murele on õnnestunud naeratus näole manada), et saada kõikidelt sõpradelt "laikide" kaudu kinnitust, et tegelikult on mu elus kõik super. Muidugi on see hea, sest see parandab meie tuju, aga kas see mitte päris probleemidelt tähelepanu liigselt kõrvale ei juhi?

Facebook Happiness väljendub oma kõige ehedamal kujul inimeste kaudu, kes päris elus end üksiku ja õnnetuna tunnevad, aga Facebookis täiega "säravad". Veel 3 aastat tagasi olin ma üks nendest, sest nii nagu 2007. aastal mu ärisi pankrot tabas, juhtus sama 4 aastat hiljem mu eraeluga. Ma tundsin end üksiku ja õnnetuna, ning ma vajasin lohutust (jah, isegi Eesti mehed vajavad mõnikord lohutust). Kust seda leida? Õnneks oli mul Facebooki konto, kuhu sain võltse rõõmusõnumeid pilduda ja oma elu parimaid hetki piltide kaudu jagada. See kõik tundus ilus ning glamuurne. Mind peeti edukaks, õnnelikuks ja tõeliseks tegijakd. Keegi aga ei teadnud, mida ma tegelikult tundsin. Kõik laikisid ja kinnitasid mulle, kui äge ja ilus elu mul ikka on. Tundub, et ma ei olnud isegi mitte Facebooki sõltlane, vaid "laigi-sõltlane" - ma sain naudingut sellest, kui keegi minu elu "laikis". Ja ma olen täiesti kindel, et ma ei ole selle klubi ainuke liige.

Kuidas laigi-sõltuvusele jälile saada?
Kui soovid lisaks Facebooki-sõltuvusele ka oma laigi-sõltuvust testida, tee nii:
1) Iga kord, kui soovid midagi Facebooki postitada, küsi endalt, miks sa seda tegelikult teed?
2) Kui teed seda siirast soovist teistega jagada (nt muusika, looduspilt, nali vms), siis tee seda julgelt;
3) Kui hakkad aga oma isiklikke asju jagama (õnnele, edule ja särale viitavad postitused), märka tunnet enda sees. Tõenäoliselt võid tunda end kahel viisil:
a) soovid oma lähedastega jagada oma siirast rõõmu ja õnnestumisi elus;
b) soovid vaatamata oma närusele elule saada piltide kaudu kinnitust, et tegelikult on kõik hästi (seda võib olla alguses raske märgata ning tunnistada, kuid ole järjekindel ja enda vastu 100% aus).
4) Kui oled olukorras b, siis jäta pigem see pilt jagamata, võta aeg maha, ja vaata enda sisse.

Facebook Happiness on lühiajaline, kuna see ei erine palju alkoholist, kanepist või heroiinist. Läbi "laikide" saame hetkeks kinnitust, et tegelikult ei ole ma õnnetu ja üksik, sest kõik imetlevad mind. Läbi selle saame aga reaalse doosi heaoluhormooni (näiteks endorfiin), sest hetkeks tunneme, kuidas oleme teistest paremad, mistõttu ei paistagi olukord nii hull olevat. Jama on aga selles, et see doos saab väga kiiresti otsa. Arvestades Facebookis olevat infohulka, kaob "Olen nii õnnelik" pilt minutitega teiste seinalt, ja sa oled jällegi üksi. Mida teha? Muidugi tuleb hakata ette valmistama uut doosi. Sa hakkad otsima uut mõtet või uut pilti, mida jagada, et uuesti oma laks kätte saada.

Seega on Facebook täiesti klassikaline narkomaania juhtum, sest isegi, kui müüme endale ideed, et kolm õlut õhtul või üks kanepipiip nädalas on lihtsalt lõõgastumiseks, on karm tegelikkus see, et me ei saa enam iseendaga hakkama. Me vajame kogu aeg mingit ainet, mis meid end hästi tundma paneb, et seeläbi oma eluraskustega hakkama saada.

Facebooki-laigid on facebooki-sõltlasele täpselt sama efektiga. Muidugi on see parem kui viin või kanep, sest ei riku otseselt meie tervist, küll aga rikub see meie emotsionaalset tervist ja kaugendab meid päriselust. Facebook Happiness on sama näiline nagu joobesolek. Meile tundub läbi väliste kinnituste, et kõik on hästi, kuid ainult seni, kuni laike juurde tuleb. Ja mida rohkem laike juurde tuleb, seda vägevam ja õnnelikum ma olen.

Facebook Happinessi mõju teistele
Facebook Happiness fenomeni mõju ei ole negatiivne vaid sõltlasele endale, vaid tegelikult ka tema normaalsetele sõpradele, sest nendele tundub üha enam, kui mõttetu elu nendel endal on. Tean isiklikult mitmeid inimesi, kelle elu täiesti sassis on, aga tema Facebooki seina järgi võiks hinnata, et ta ona maailma kõige õnnelikum inimene. Kogu see sära ja glamuur on võlts ning kunstlik. See inimene võib olla tablettide peal, et suudaks kasvõi kord päevas naeratada, aga tema Facebooki jälgides võiks arvata, et ta on tõmmanud Elu Jackpoti - kõik tundub lihtsalt võrratu.

Kuidas see avaldab mõju tema normaalset elu elavatele tuttavatele, kes ei ole teadlikud tema tegelikust olukorrast? Nad näevad teiste inimeste seinal "edukat ja õnnelikku elu", ning kõrvutades seda enda omaga, mõistavad, kui mõttetu elu nendel endal on. See tekitab stressi, sest me kõik ju tahaksime ilusat ja ideaalilähedast elu. Mis on väljapääs? No, miks mitte vastata samaga? Hakkab temagi otsima oma pildipangast kõige ilusamaid ja elukaugemaid fotosid, et teistele näidata, kui ebaharilikult õnnelik inimene ta on. Ja siit saab alguse järjekordne lumepalli efekt, mis päädib varem või hiljem Facebook Happinessi järjekordse ohvriga - inimesega, kes virtuaalselt hinnatuna elab unistuste elu ja on kõige õnnelikum maailmas, aga tegelikkuses mõtleb enesetapule.

Kuidas Facebooki sõltuvusest vabaneda?
Nii nagu kõikide teiste sõltuvustega, on ka Facebooki sõltuvusest võimalik vabaneda kahel viisil:
a) järsk ja ootamatu (kõige efektiivsem)
b) järkjärguline (võib ka töötada, aga ei pruugi).

Ma isiklikult sain kõige enam kasu sellest, kui kustutasin Facebooki ära oma telefonist ja muutsin arvutis parooli nii tüütuks, et lihtsalt ei viitsi kogu aeg seda sisse toksida (nägemaks lihtsalt seda, kas keegi on midagi uut postitanud). Tegelikult soovitatakse sellist lähenemist ka igasuguste muude harjumuste muutmiseks - muuda harjumuspärane käitumine enese jaoks nii ebamugavaks, et sa lihtsalt ei viitsi seda enam teha.

Kui sa selle ära teed, siis hakka tööle oma sisemiste impulssidega, mis alguses väga tugevalt sind juhivad, kuid aja möödudes sind üha enam rahule jätavad. Ühel hetkel tekib sul hoopis küsimus, kuidas sa varem said millestki nii mõttetust nii sõltuvuses olla?

Teine väga efektiivne tehnika seisneb ainult selliste piltide ja väljaütlemiste postitamises, mis vastavad tegelikkusele. Loomulikult võib siin väidelda, et kasulik on kõiksugu ilusaid pilte ning loosungeid jagada, sest need aitavad meie enesetunnet parandada, kuid ainult juhul, kui seda toetab ka reaalne käitumine päriselus. Juhul, kui me postitame oma võlts-õnnelikke pilte ja loosungeid ainult Facebooki, võib see päädida lõhenenud isiksuse sündroomiga, sest me loome nende kaudu endast kuvandi, mis ei vasta tegelikkusele. Teised inimesed ootavad meilt just sellist käitumist, nagu Facebookis propageerime, kuid kuna tegelikkus ei ole selline, muutubki kellegi teise mängimine koormavaks ja stressirohkeks.

Kokkuvõte
Facebook on super! Vastasel juhul ei oleks sellega tänaseks liitunud enam kui 1,1 miljardit inimest. Siiski on Facebookil meie jaoks ka ohud, mida varem või hiljem enesele teadvustama peame. Mida varem seda teeme, seda adekvaatsemalt saame nendega ka tegelda. Seetõttu kasuta Facebooki julgelt, aga tee seda jäädes ausaks iseenda ja oma sõprade vastu. Kui sa ei ole aus iseenda vastu, ja lood Facebookist enese jaoks narkootikumi, kus laikide kaudu igapäevaselt "eneseväärikuse laks" kätte saada, hävitad sa iseennast. Kui sa ei ole aga aus teiste vastu, ja lood Facebooki abil teistele tunde, et su elu koosneb ainult edust, õnnest ja armastusest, võid sa hävitada emotsionaalselt teisi. Kumbki nendest ei too sulle pikaajaliselt kasu ja tegelikku õnne.

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
12. november 20:50 Helve kirjutas:
Kui päris ausalt vastata,siis sõltuvus on peaaegu küll olemas.Kuid seoses töö intensiivsusega loodetavasti ehk saan sellest vabaneda!
12. november 20:54 Hillar kirjutas:
Ole ise enda peremees ei mingeid teiste targutusi
Viskasin juba ammu selle suhtleja minema.Käin rohkem metsas ja saan rohkem abi ja häid ideid.Päikest !
13. november 01:13 Meeli kirjutas:
Laikisin :)
13. november 08:13 eesti naine kirjutas:
Miks just näruse elu? Kas muud võimalust ei olegi? Miks sildistada ja väljenduda nii negatiivselt? Arvan, et oma elu jagamine teistega ei tule kitsalt nö näruse elu pärast vaid põhjuseks võib olla ka lihtsalt tahe suhelda oluliselt suurema ringkonnaga kui näiteks maakohtades see võimalik on.
On tõsi, et noored tihtipeale käivad ka tänaval telefon näppude vahel ja nägemata teed muudkui klõpsivad nuppudel, aga siit ei peaks nende elu defineerima näruseks...
13. november 08:29 HL kirjutas:
Tervist see on väga tõsine probleem.
Oleme löönud tugigruppi nimega Mitte-väga-Anonüümsed Facebook Happinessi ohvrid. Kui teil on tunne, et tahate midagi jagada või lihtsalt rääkida külastage meie kodulehte www.facebook.com/happiless
13. november 10:20 Face kirjutas:
Facebook on hea viis märgata kui erinevad, ainulaadse ja unikaalsed me oleme. Märgake ja nautige ;)
16. november 12:31 Tanel kirjutas:
ma kustustasin oma facebooki ca paar nädalat tagasi ära just nendel samadel põhjustel.

facebookis on selline süsteem, et paar nädalat su konto "hangub" ennem kui päriselt ära kustub. selle perioodi jooksul saab oma konto ennistada...

selle ülemineku perioodi jooksul, näevad su sõbrad sind oma listis, ent ei näe sinu sisu ega sa ka sulle sõnumeid saata.

teistel jääb mulje, et nad on ära blokitud.

ja nii oligi, et peale kustutamist olen nüüd saanud lausa telefoni kõnesid, skype sõnumites rääkimata, et mis on juhtunud ja miks ma olen nad ära blokkinud.

irw
18. november 00:08 Eve kirjutas:
Uskumatu lugu! Samal päeval, kui see artikkel Telegramis ilmus, olin just oma konto sulgenud. Seda juttu täna lugedes sain tõelise "ahaa" osaliseks. Nüüd olen veelgi rõõmsam, et konto sulgesin. Aitäh!
18. november 21:11 juul kirjutas:
Tüüpiline sõltlane (olgu missorti tahes) ei taha oma sõltuvust ju tunnistada. Aga see on hea artikkel, võib-olla aitab asjast aru saada.
20. november 19:16 Tunne kirjutas:
Tunnen ennast sisekosmos.ee lehte külastades näruselt. Siin on nii palju, mis mulle ei meeldi, ometi ei oska ennast sellest eemale hoida. Olen nagu sõltuvusringis. Ma arvan, et see ei erine palju hasartmängu sõltuvusest, alkoholismist või narkootikumide tarbimisest. Mingi aeg suudan eemal olla ja hakkab parem, kuid mõne aja pärast kordub ebameeldiv muster taas. Palun andke nõu, kuidas selle lehega hüvasti jätta.
21. november 12:06 Anna kirjutas:
Tunne, loe praeguse seisuga viimaseid kommentaare artkli: http://www.sisekosmos.ee/eneseareng/ara-puua-siis-koiki-armastada/ all. Kindlasti oled sinagi ainulaadne ja avastad ennast viisil, mis ei ole veel kirja pandud.
22. november 02:21 inspired by kirjutas:
Kiri endale!

Facebooki sõltuvus ja ka kõik muud sõltuvused, nagu artiklist välja tuli, on tagajärg.

Muutes käitumist, mis on suunatud tagajärje likvideerimisele, on ajutine. Ma võin ju Facebooki konto sulgeda ja selle interneti aadressi ära unustada, kuid kindlasti leian peagi uue sõltuvuse, kui tegemist on niisuguse protsessiga. Või leian ennast poole aasta pärast taas Facebookist, sest saan seal lisaks meelelahutusele ka väga praktilisi asju ajada.

Tegeleda tuleb põhjusega.

Iga inimene peab ennast ise tundma õppima ja enda vastu aus olema. Kui minu Facebooki külastuste arv paistab pealtnägijale tema eelduste ja ootuste järgi liiga suur, kuid mina tunnen siiralt, et see nii ei ole, siis siin on esimene samm aktsepteerimiseks ja tunnistamiseks, et inimesed on erinevad. Seda võib eitada või eirata mõnda aega, kuid kui ikka ja jälle kordub sama muster, on lihtsaim viis seda kontrollida ja tunnistada. Elu ise pakub selleks lugematul hulgal kordumatuid võimalusi.

Autor viitas artiklis üksindusele ja õnnetule olekule. Samuti oma näruse elu eest põgenemisele. Mulle tundub, et siin on väga palju silte ja segadust ühele kogemusele ja kokkuvõttes paistab see sel viisil tõesti keeruline situatsioon. Minu tunded ei ole nii keerulised ja segased, kui ma enda vastu aus olen. Ma ei oska alati neile nime või seletust anda, kuid see ei muuda neid segaseks või ebameeldivaks.

Kas tegelikult ei olnud nii, et miski sinu sees muutus ja seeläbi märkasid sa oma sõltuvust? Ja seeläbi suutsid ka sõltuvusest vabaneda?

Mul on veel üks küsimus. Oskad sa seletada sõna 'armastus'? Või sõna 'hirm'? Aga 'hellus'? 'Segadus'? Minul on neile sõnadele oma tähendus, täiesti ainulaadne, kordumatu. Ma olen kindel, et sinulgi on neile unikaalne tähendus. Just nii nagu sina mõistad neid sõnu, ei mõista ükski teine inimene siin maamunal. Veelgi enam, hetk tagasi oli sul nendest sõnadest täiesti erinev arusaam kui just praegu. Ma loodan siiralt, et sa neid sõnu puhtalt ei usu, vaid veendud omal moel. Ma loodan, et leiad mitmeid kordi, et ma eksin.
24. november 13:37 loved by kirjutas:
Üks kiri endale!

Järgmine kord, kui sa märkad, et oled millestki sõltuvuses, aktsepteeri seda täielikult ja tule teadlikult selle protsessi sisse. Selleks, et jõuda sõltuvuse põhjuseni, on vaja seda korduvat mustrit tingimusteta aktsepteerida ja selles teadlikult kohal olla, vaadelda. Vaatlemiseks piisab kui sa ei muuda kuidagi sõltuvuslikku käitumist, vaid lubad toimuval juhtuda nii nagu see juhtub teadvustades samal ajal, et sina ei tee seda. Sa märkad, et "tung" paneb keha liikuma ja mõistuse tegutsema teatud viisil, kuid sa eirad mõtet, et sina teed seda. Nii oled sa vaba vaatlema ja sul kerge kohal olla protsessis, mida sa küll ei kontrolli, kuid mida sa täielikult teadvustad. Nii märkad sa ühel hetkel ka sõltuvuse tegelikku põhjust, milleks võib olla mälestus, mõte või emotsioon. See võib olla ka terviserike või midagi muud. Oluline on tervitada avastatut ja seda tingimusteta aktsepteerida. Nii kaob sisemine vastuolu. Sõltuvalt konkreetsest põhjusest saab edasi tegutseda. Kui tegemist on terviserikkega, tuleb minna arsti juurde ja rääkida sellest. Kui tegemist on mälestuse, mõtte või emotsiooniga, tuleb seda tunnistada, aktsepteerida ja vajadusel tegutseda edasi viisil, mis toob hinge- ja meelerahu. Vahel on vaja näiteks allasurutud emotsioone korduvalt teadvustada ja tingimusteta aktsepteerida, et neist ei tekiks uued sõltuvused.

Üksindus või õnnetu olek ei ole minu meelest sõltuvuse põhjused, vaid tagajärjed. Samas ma ei räägi kindlasti teiste inimeste eest, vaid enda vaatenurgast.
26. november 18:07 Eku123 kirjutas:
Armastus tekitab sõltuvust: http://www.novaator.ee/ET/inimene/armastus_tekitab_soltuvust/?fb_action_ids=604342162934519&fb_action_types=og.likes&fb_source=other_multiline&action_object_map=%7B%22604342162934519%22%3A601900893181214%7D&action_type_map=%7B%22604342162934519%22%3A%22og.likes%22%7D&action_ref_map=%5B%5D
18. veebruar 23:23 kata kirjutas:
Imelik... loo autor arvab, et kenade (naeratava näoga) piltide postitamine on vale, kui oled õnnetu. Kes näitaks teistele (ja veel paljudele tuttavatele!) pilte sellest, kus oled kurbusest lõhkemas, tuba koristamata, voodi tegemata, sina ise nagu õnnetusehunnik seal keskel?? KES? Mitte keegi! Ja mitte keegi ei lase ka reaalelus kedagi korterisse (tuppa, majja) sisse, kui on sellises haletsusväärses olukorras. Kui, siis ehk kõige paremaid sõpru, kes sind aidata suudavad... Kui tingimata on vaja sellises olukorras välja minna, siis peseme end, tõmbame riided selga, maname näole vähemalt tõsise ilme ja - läheme.
Kas vanaema külastades näitab ta sulle albumit, kus ta on nutust paistes näoga... parajasti abikaasaga tülitsemas...magamatusest närtsinud? EI NÄITA, sest tal polegi selliseid pilte. Tal on ILUSAD fotod oma pulmadest,laulupeost, ekskursioonist Palangasse;sünnipäevapildid ja koolilõpupildid lastest ja lastelastest... Seega: selgita, miks peaksime - tahtes olla AUS - facebooki postitama oma nutust nägu ja ajama virilat juttu?? Me kas postitame ILUSAT või ei postita üldse mitte midagi!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: