Meelerahu »

Sisemise rahu loomisest
[22. november 2012 | Kirjutas: Kaido | 7011 korda loetud | kokku kommentaare: 5]

See on külalisartikkel Jürgen Metsalt,
www.minadialoog.ee

Nii nagu iga inimene kogeb end ümbritsevat oma nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis-, ja puutemeele kaudu, osaleb ta maailmas ka läbi oma mõtete ja tunnete. Kogemuste mõtestamiseks ja mõistmiseks kasutame oma mõtlemisorganit, milleks on aju. Südame kaudu tajume tundeid, mis annavad meile tagasisidet selle kohta, kuidas me end ühe või teise nähtusega sidunud oleme.

Kuid südamega saab inimene näha ka tõde. Selles mõttes võib öelda, et süda on tõe nägemise organ. Tõe nägemiseni jõuab inimene siis, kui ta vabaneb oma eelarvamustest, oma sümpaatiatest ja antipaatiatest. Kui inimene vaatab ühte nähtust, siis tekib tal sellest sisemine kogemus. Igat kogemust saab nimetada kindla mõiste abil. Näiteks lille vaatamine tekitab inimeses teatud kogemuse ja ta nimetab seda näiteks roosiks. Kui inimeses tärkab seejärel tugev sümpaatia ja meeldimine, siis on see tema isiklik kogemus sellest roosist, sest mõnda teist inimest võib jätta sama lill täiesti ükskõikseks või koguni mõjuda ebameeldivalt. Lille enda olemuse kohta ei ütle need kogemused aga midagi.

Illusioonidest võime rääkida siis, kui sisemiselt kogetu erineb sellest, mis on väljas. Teisisõnu on illusioon eesriideks inimese ja teda ümbritseva vahel, kuid tõe nägemine teeb inimese illusioonidest vabaks. Säärase objektiivsuse eelduseks on sisemise rahu seisund, milleni jõutakse läbi mõtete ja tunnete korrastamise.

Tänapäeval suudab enamus inimesi oma mõtlemisprotsessi suunata. Meil on arenenud võimed, et mõtteid oma teadvuses hoida ning omavahel kokku siduda. Mõtete teadvusesse tõstmine ehk nähtavaks tegemine on meie jaoks enamasti lihtne, kuid samasugune teadlikkus nagu inimesel valitseb mõtlemises, peab objektiivsuse ja sisemise rahu poole pürgijal laskuma ka südamesse. Nimetame seda teadlikuks tundmiseks. Nii nagu mõtlemisloogika võimaldab jõuda õigete eelduste juurest õigete järeldusteni, toob tundeloogika inimese tõe tunnetuseni.

Tundeloogika seadused on järgmised:

I seadus. Tunde teadvustamine teeb inimese selle mõjust vabamaks.

II seadus. Igal tundel on täiendav, komplementaarne/täiendav tunne.

III seadus. Nii esmase kui sellele järgeva täiendava tunde väljatõstmisel, toimub neutraliseerumine, muundumine.

IV seadus. Tasakaalustamine toob inimese sisemise rahu seisundisse ja avab tõemeele.

Kaks esimest seadust ei ole kellelegi võõrad, sest tõenäoliselt on iga inimene kogenud, millised on nende seaduste tähendused, kuid enamasti peatutaksegi peale täiendava tunde saavutamist. Kui eelnev meeleolu on olnud raske ning kui sellest vabanemise tulemusena kogetakse kergust, siis võib seda pidada küll positiivseks tulemuseks, kuid see ei too veel endaga kaasa vabadust algse meeleolu põhjustest, nagu ka kellapendel ei saa igavesti jääda ühte serva seisma.

Võib öelda, et järgides tundeloogika seadusi teeb inimene läbi ühe sisemise protsessi, mille tulemusena neutraliseerib ta oma sümpaatia ja antipaatia tunde ja jõuab empaatia seisundini. Tegelikkuses tähendab see sisemise ruumi loomist, mida varasemalt täitsid teadvustamata tunded. Sellise vabanenud ruumi tekkimisest annab märku selge meelerahu tekkimine.

Teadlik sisemise rahu loomine tugevdab südamega tõe tunnetust. Nii nagu füüsiliste silmadega nägema õppimine nõuab inimeselt imiku eas harjutamist, nii nõuab ka südamega tajumise arendamine harjutamist. Igas inimeses on olemas selleks vajalikud eeldused. Nende eelduste olemasolust võib saada aimu hetkedel, mil kogeme näiteks ebakõla enda või kellegi teise jutu ja tegeliku meeleolu ning tegude vahel. Selline taju avaldub harmoonia või disharmoonia tundena. Sedalaadi häälestamist võib arendada edasi ning nagu silm hakkab peale valguse ja varjude ühel hetkel eristama ka värve, avaneb inimeses meel, mille abil ta näeb asju sellistena nagu need on, mitte ei koge varjatult oma enda tõekspidamisi tegelikkuse või tõena.

Võib mõista, et taolise erapooletuseni ei jõuta ilma pingutamata, kuid ometigi on just sellise isetuse harjutamine ka näiteks tingimusteta armastamise võime aluseks. Siinkohal ei ole juttu ebatervest altruismist või enese kaotamisest, sest jõu ja teadvuse ennast mitte kaotada, annab meile töö mõtetega. On ekslik arvata, et igapäevasel elul pole sellise praktikaga midagi ühist. Pingeolukorrad ja segadused teiste inimestega võtavad hoopis teise kuju ja omandavad teise tähenduse, kui praktiseerime tunnete tasakaalustamist ehk sisemise rahu loomist. Teise inimese tõelise nägemise ja tundmiseni jõuame ainult siis, kui õpime vabanema oma isiklikest sümpaatia ja antipaatia tunnetest ning see saab toimuda ainult läbi südame.

Nii nagu meie olemusse kuulub võime mõelda ja tunda, on meis kõigis ka peidul jõuvarud selliseks mõtete ja tunnete korrastavaks tööks. Tööks tunnetega vajame mõtlemise selgust, sest tunnete märkamine nõuab just mõtlemisele omast puhast teadvust. Me arvame, et võime mõelda millest ise tahame, kuid kui püüame keskenduda ühele esemele, nt tikule 5 minutit järjest, siis märkame, et see ei ole kaugeltki lihtne. Me ei suuda seda. Peale loetud sekundeid kerkivad üles uitmõtted, mis viivad meid hoopis teistele radadele ning see toimub täiesti märkamatult nagu uinumine.

See tuleneb sellest, et me peame mõtteid isiklikeks. Arvame, et meie mõtted on vaid meie mõtted ja et loome, kujundame ja valime neid ise. Kuid kui püüame ainiti ühele asjale mõelda, siis meil see ei õnnestu. Meie ettekujutus oma mõtlemisest on vastuolus tegelikkusega. See tuleneb sellest, et “aistime” oma mõtteorgani (ajuga) mõtteid nagu tajume silmadega värve. Kuid nii nagu inimene ei saa pidada oma silmadega nähtavaid värve või kõrvadega kuuldud helisid enda omaks, vaid välisteks aistinguteks, mille kogemiseks on tal vastavalt kujunenud organid, siis samavähe saab ta pidada mõtteid või tundeid, mida ta oma mõtlemis- ja tundeorganitega kogeb enda isiklikuks loominguks.

Peale nägemis-, kuulmis-, maitsmis-, haistmis-, ja puutemeele, on inimesel võimed ka mõelda ja tunda. Eelistada tundmist mõtlemisele, on umbes sama nagu eelistada kuulmist nägemisele. On selge, et mida enam on inimesel meeli, seda mitmekesisem on tema kogemus ümbritsevast. Nii nagu ringiliikumiseks ja keskkonnast tagasiside saamiseks kasutab inimene erinevate meelte kaudu saadud aistinguid, saab ta arendada endas välja ka meeled sotsiaalses ruumis orienteerumiseks ja toimimiseks. Et näha ja mõista enda suhteid teiste inimeste ja olukordadega, osutuvad vajalikuks selguse loomine mõtetes ja tunnetes. Õppides teadvustama ja tasakaalustama oma tundeid, jõuab inimene sisemise rahu ja tegelikkuse nägemiseni.

Artikli allikas: www.minadialoog.ee  

Artikkel meeldis? Soovi korral leiad siit lisalugemist ja vaatamist

Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Raamat
E-Kursus
22. november 16:57 Kaits kirjutas:
SUPER!
22. november 17:02 Kaits kirjutas:
Ma kindlasti soovin osaleda selles minadialoogis, kuid ma tunnistan, et ei ole veel valmis. Mõtete ja tunnete ning eneseteadvustamise protsess veel kestab... Tore on teada, et mõtteid ja tundeid on võimalik korrastada.
22. november 22:30 Ülle kirjutas:
Super
23. november 20:37 Kaits kirjutas:
Kuidas tuua oma tähelepanu mõtetelt reaalsusesse? Muidugi kirjutan seda endale ;)

Kõigepealt natuke mõistest "mõte". See on üks minu representatsioon.

Lapsepõlves õpetatakse meid rääkima. Rääkima õpime lihtsalt läbi praktilise oma kogemuse. Näiteks pissimise või kakamise kõrval räägivad vanemad sellest protsessist. Kui see kordub, siis nii märkamegi oma kogemuse ja räägitu vahel seost, kordust. Võibolla õpime lapsena korduvuse põhjal maailmast arusaama seepärast, et meie jaoks ongi kõik üks, kogemine. Ja kõik ümbritsev peegeldab loomulikult seda olemust.

Tähtede ja numbrite õppimisega toimub see samamoodi. Korduv tähepilt ja korduv sõna viitavad oma korduva iseloomuga seosele. Nii me teame, et A (märkasid oma sisemist hääldust?) tähemärk viitab spetsiifilisele hääldusele või helile.

Sama märkamatult toimub sisemiselt nii siin loetu kui ka välise maailma muusikaline väljendus ja kogemine...

Kui see ei ole piisav, võin endale mõiste "mõte" lahti seletada nii. Mõte on seos pildi ja sõna ehk helide vahel. Ehk mõte iseenesest ei ole midagi muud kui peegelduvas maailmas oma kogemuse põhjal tekkinud seos.

Kui minus on piisavalt sisemist rahu, võin lihtsalt kuulata ümbritsevat... või sisemise elu helisid...

Mõte on seos sõna ja pildi vahel. Aga kuidas sõna tekib? Või kuidas pilt tekib? Nendele viimastele küsimustele vastamine viib mind otse oma kogemuse, praeguse hetke juurde...

Aitäh, et lugesid!
24. november 20:24 Kaits kirjutas:
http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=qZAIXOWuydM#!
Lisa oma kommentaar:
Sinu nimi:
Eesti presidendi perekonnanimi / kaslane: